lõppes esmaspäeva hilisõhtul, kui viimased külalised, beebi ühes nendega, Tallinna poole sõitma hakkasid. Nii pikki jaanipühasid ei osanud oodata ja varasemad sellised ei meenugi.
Jaaniks külla tulnud nelik lahkus koos A.-ga esmaspäeva hommikul Tartu poole. Kohutavalt tore üllatus neist tütlastest mulle külla tulla, grillida, rannas ujumas käia ja pimedat ootama jäädes poole hommikuni laulda. Kaheksa liitrit veini - mõelda vaid. Ma ei tea, kuhu see sai, aga laulu väidetavalt tuppa kuulda ei olnud, mis on minu arust huvitavam tõik. Palju asju sai sel ööl selgemaks, sest filosoofilised mängud, mis õhtu edenedes hoogustusid, avasid nii mõndagi uut kokku tulnud inimestest ja nende süvakihtidest. Kindel on see, et möödunud pühapäev oli lisaks täielikule õhtusele chill-kulgemisele üleüldse tõeline pühapäev. Väsimust eelmisest ööst ei olnud, kuigi olime päeval jõudnud käia igalaupäevasel turušopingul, valmistada emaga õhtuks salatit ning sõita A.-ga maale vanaisa juurde maasikaid korjama, need ühes vanapapsiga Peipsi äärde toimetada, perega pidusöömaaega pidada ning hilisööni tantsu kepsutada.
Pühapäeva asjalikuks teoks jäi basiilikute kuivama riputamine. Õppisin uue sõlme, ema keetis maasikamoosi ja elu oli idüll. See, et ma pärast paaritunnist pinevat malemängu kaotanud olin, ei omanud enam üldse tähtsust, kui ma vaevu ataki sain, nähes C.-d kodulinna bussijaamast vastu astumas. Rõõm kokkutulnud inimestest oli suur ja kuum. Kõige selle kuumusega naersime rannas, võtsime laulu üles ning soojendasime järvevett. Tuleb tunnistada, et A. ja C. kätel vees hõljuda oli lausa elegantne ujumaskäik. "Puid lõkkesse - saab," olin ma öelnud, nii triviaalse kõrvalmärkusena. Aga sai küll. Jaanilõke põles ka teist õhtut järjest - hoiab ära kurja terveks aastaks. Nad arvasid, et mu isa on rohkem Oru-Pearu, kui Mäe-Andres, ja tema puud lõkkeasemele ka toimetas. Ööl, mil pimedaks ei läinudki, paistis taevas tõllarattasuurune superkuu.
Kallitele lehvitamisega aga pühad ei piirdnunud, kuigi ma ekslikult esialgu niimoodi arvanud olin. Esmalt kohtusin ma Charles'iga, kes juba teist päeva meiega elab, seejärel teatas nii laupäeval põgusalt kõrvalküla jaanikul kohatud O.W., et hüppab enne äraminekut meitelt läbi, kui oli ka Sõssu & Co teiseltpoolt Eestit meie suunas teel. Niisiis oli õhtul maja taas rahvast ja sagimist täis, tuldi ja mindi, tutvuti ja oldi. O.W antud Hiina pusle sain ma isegi viimaks lahti ja kokku pandud enne, kui ta lahkuma pidi. Beebi tegi nägusid ning grillimist sai rohkem kui rubla eest. M.'i antud ahjulavaši retsepti järgi tehtud hõrgutised maitsesid ka BBQ-na uskumatult hästi.
Ning ma tõesti ei tea jaanifestivali, mille lõppedes ma väsinum ja samas õnnelikum oleksin olnud kui tänavuse lõppedes.
Jääb üle vaid loota, et see ei jäänud sel suvel viimaseks hommikukohviks sirelipõõsa all nende inimestega.
Jaaniks külla tulnud nelik lahkus koos A.-ga esmaspäeva hommikul Tartu poole. Kohutavalt tore üllatus neist tütlastest mulle külla tulla, grillida, rannas ujumas käia ja pimedat ootama jäädes poole hommikuni laulda. Kaheksa liitrit veini - mõelda vaid. Ma ei tea, kuhu see sai, aga laulu väidetavalt tuppa kuulda ei olnud, mis on minu arust huvitavam tõik. Palju asju sai sel ööl selgemaks, sest filosoofilised mängud, mis õhtu edenedes hoogustusid, avasid nii mõndagi uut kokku tulnud inimestest ja nende süvakihtidest. Kindel on see, et möödunud pühapäev oli lisaks täielikule õhtusele chill-kulgemisele üleüldse tõeline pühapäev. Väsimust eelmisest ööst ei olnud, kuigi olime päeval jõudnud käia igalaupäevasel turušopingul, valmistada emaga õhtuks salatit ning sõita A.-ga maale vanaisa juurde maasikaid korjama, need ühes vanapapsiga Peipsi äärde toimetada, perega pidusöömaaega pidada ning hilisööni tantsu kepsutada.
Pühapäeva asjalikuks teoks jäi basiilikute kuivama riputamine. Õppisin uue sõlme, ema keetis maasikamoosi ja elu oli idüll. See, et ma pärast paaritunnist pinevat malemängu kaotanud olin, ei omanud enam üldse tähtsust, kui ma vaevu ataki sain, nähes C.-d kodulinna bussijaamast vastu astumas. Rõõm kokkutulnud inimestest oli suur ja kuum. Kõige selle kuumusega naersime rannas, võtsime laulu üles ning soojendasime järvevett. Tuleb tunnistada, et A. ja C. kätel vees hõljuda oli lausa elegantne ujumaskäik. "Puid lõkkesse - saab," olin ma öelnud, nii triviaalse kõrvalmärkusena. Aga sai küll. Jaanilõke põles ka teist õhtut järjest - hoiab ära kurja terveks aastaks. Nad arvasid, et mu isa on rohkem Oru-Pearu, kui Mäe-Andres, ja tema puud lõkkeasemele ka toimetas. Ööl, mil pimedaks ei läinudki, paistis taevas tõllarattasuurune superkuu.
Kallitele lehvitamisega aga pühad ei piirdnunud, kuigi ma ekslikult esialgu niimoodi arvanud olin. Esmalt kohtusin ma Charles'iga, kes juba teist päeva meiega elab, seejärel teatas nii laupäeval põgusalt kõrvalküla jaanikul kohatud O.W., et hüppab enne äraminekut meitelt läbi, kui oli ka Sõssu & Co teiseltpoolt Eestit meie suunas teel. Niisiis oli õhtul maja taas rahvast ja sagimist täis, tuldi ja mindi, tutvuti ja oldi. O.W antud Hiina pusle sain ma isegi viimaks lahti ja kokku pandud enne, kui ta lahkuma pidi. Beebi tegi nägusid ning grillimist sai rohkem kui rubla eest. M.'i antud ahjulavaši retsepti järgi tehtud hõrgutised maitsesid ka BBQ-na uskumatult hästi.
Ning ma tõesti ei tea jaanifestivali, mille lõppedes ma väsinum ja samas õnnelikum oleksin olnud kui tänavuse lõppedes.
Jääb üle vaid loota, et see ei jäänud sel suvel viimaseks hommikukohviks sirelipõõsa all nende inimestega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar