teisipäev, 4. juuni 2013

Elu elevandiluust tornis

kestab juba loendamatut aega. Ma ei pea siinkohal silmas seda nelja-aastast saagat - selle kevade sess on see, mis on sundinud mind päevast päeva kaduma raamatukogu seinte vahele kolmeteistkümneks tunniks ööpäevast ning koju arvuti ja raamatuvirnade keskele hiliste õhtutundideni.
 Väljas on püsivalt 40 kraadi sooja. Päikese käes. Varjus 27. Tund päevas, mille ma pühendan aias olemisele ja kõikvõimalikest teadusartiklitest puhkamisele, on vähemalt mu luigetooni kaotanud. Kaelani vees olemine on üürike õnnistus. Sellest, et suvi on käes, saab aru sulanud asfalteedel rattaga koju sõites.
 Nädalatagusest ajast meenub väljasõit Kõue mõisa, lummav interjöör, üks meeleolukas teatrielamus ning öine peatus Kükita kohvikus burgeri-eineks. Pärat seda on hägune.
Mõni päev veel ja siis tõmban ma hinge. Tallinnas. Treffil. Kõik on koos. Kõik, kellele ma hetkel mõelda ei julge, sest tarvis on keskenduda teadustööle. Eksamitele. Kontsentreeruda. Ootusärevus peab oskama oodata.

Just. Seesama.

Kommentaare ei ole: