Käisime üleeile selle suve esimesel mustikajahil. Ja ujumas.
Mõned päevad tagasi jätkasin oma pooleliolevat näidendit, mida ma juba aasta
jagu avada ega lugeda ole julgenud/tahtnud. Eneselegi üllatuseks ei tekitanud
see minus enam kardetud pettumust ega resignatsiooni; pole vist siiski
täiesti mittearvestusväärne ega lootusetu.
Spliin näib püsivat.
Eile sain kõne that
made me go "aaaaa!", mis ütleb nii mõndagi. Ühes nende
unenägudega lennust Firenzesse, minekutest ürgmetsadesse ja neist
otsatutest trammisõitudest varasügiseses Tallinnas, Kalamajas ei-tea-kuhu.
Hommikul mõtlesin, et kas nüüd hakkabki nii olema - näengi oma elu järgnevad
nädalad unes samu inimesi, kuni harjun eluga ilma nendeta? Kuni reise ja koosolemisi
mu une-ilmades koguneb viimaks rohkem kui olnud päriselus? Kuigi kõva põhi on
aja jooksul sellele normile alla tehtud, mõtlesin kõiksugu toredatele
kohtumistele-käimistele, mis ette on tulnud, pisikestele nüanssidele, mida
tavapäraselt ei meenuta, ja võin öelda, et reaalsed hetked on ikka tugevas
ülekaalus.
M. helistas ka ükspäev ja ütles, et ma ei peaks õnnetu
olema. Aga temagi on nüüd ju.. eemal.
Muidu on kõik sama. Päike on kuum. Liiv niisamuti. Maasikad on magusad ja jäätis aitab alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar