Neli veidrat.

Veider, kuidas ma mõnikord seostan toite kohtadega. Või kuidas mõnikord tulevad emotsiooniga kohad meelde teatud toite süües. Üleeilne soolapähklisnäkk tõi mulle meelde tumepunased plüüškardinad, "hotelli" «Säde», teise korruse-kella-viie-vestluse, öise Viini valsi .. etc. 

 Täna, kukeseente otsingul, sai leitud hoopis lademes metsmaasikaid.  Suu neid täis, mõtlesin Värska metsade, lõunaste ümber-järve-jooksuplaanide, pealelõunaste "hüppekate", õhtuste lõkkeringide ja ööhakuste udulooride peale.  

Veider, kuidas ma vahel - viimasel ajal üsna tihti - ärkan hommikul üles ja mu peas hakkab kõlama üks konkreetne laul, mis terve järgneva päeva mind saadab. Ja ma ei pea kunagi muretsema päeva-soundtrack'i otsimise pärast - see tuleb ise mu juurde. Olen ärganud "Suvekuninganna" peale ja tundnud ette ära igatsust ja melanhooliat; tõusnud üles "Strawberry fields forever" saatel, kui Tartu Uuel Teatril on Baltoscandalil etendus olnud ja .. kuni tänaseni olen ma neist aru saanud. Täna siis avasin silmad, nende taga kajamas The XX "Intro". Ja ma ei tea, mida ma sellest välja peaksin lugema.

Veider, et jälle on 13 ja reede. Viimasel ajal on neid üha rohkem, või mulle näib?

Ja ma vist lõpetasin oma näidendiga, mille kirjutamise täpset algust enam ei mäletagi, aga mis ilmselt langes kuhugi 2010. aasta kevadesse. Tunnen, et pean laskma tal mõnda aega puutumatult olla, et ta siis uuesti läbi lugeda ja ametlikult valmisolevaks kuulutada.
Nüüd siis alles. Veider.