Leppimisest ja kevadest.

As the sand flows into the hourglass
You hold every grain
That it might remain

See nädal kattis algusest lõpuni ära meeletu emotsioonidespektri. Armastust, soojust, nuttu ja naeru.

Kõige tähtsam on armastada. Iga hetke, igat asja ja igaüht, kelle sa kord oma ellu oled saanud või sidunud. Ja isegi, kui kõik on mööduv, püsimatu ja muutuv, ei tohi armastust unustada – süda ei tohi jääda külmaks. Kalk inimene ei ole võimeline leppima, ent leppida tuleb. Sellega, mis on olnud, sellega, mida me ei saa ja sellega, mida me ei tea. Mitte kanda seda kui taaka, vaid õppida laskma lahti. Usaldada elu valikuid.
Esmaspäeval oli kohtumisi, ootamatuid ja teistsuguseid. Esimene kinnitas mulle, et ma ei ole kalestunud, haavunud või möödunu köidikuis kinni – et ma suudan naljatada ja mitte tunda vähimatki torget, ei ühelgi teemal. See oli hea tunne ja olgugi, et ilm oli udune ja hallivõitu, jalutasin ma Ülejõe pargi alleel ja tundsin soojust. Kevad oli viimaks tulnud.
Teine kohtumine viis mind kalliga kohvikusse (Jah, nüüd mõtlen – näe, kui sümboolne nädala algus… ) rääkima elust, hingamisest ja sellest, mida varem välja öeldud ei olnud – üks etapp meie elust saab läbi. Kuid seda enam tuleb haarata kinni kevadistest hetkedest, olemistest, nägemistest. Hingata. Võtta endale aega teha kõike ilusat, lihtsat ja head, saada kokku, olla.
Ja nii ma siis tervitasingi – kevadet ja armsaid. Nagu oleks iga päev uus ja viimane. Küpsetasin kuuma Pariisi õunakoogi, mis sulas magusalt koos jäätisega sumedasse aprillikuu õhtusse, päikeseloojangusse akna taga. Hingasin ja laulsin Öölaulupeol, tuledehelgiga silmis, “Koit” hinges, südame- ja embusesoe ümbritsemas. Neljapäeva võtsin vastu Vatsas kokkamisega, puhkehetkedel tõelist sooja ilma tähistades - Geni inimestega jäätist süües ja päikest võttes. Õhtul tantsisin ja leidsin värve 80ndate hittide saatel, kuniks diskopalavik täiesti võimust võttis, kuniks Boney M mängis, Alice Cooper’i “Poison” viimase võhma sai ja öö andis tantsujalakestele puhkust. Reedel valmistusin ja vaimustusin eesootavast, Tallinnast ja teatrist. Sest armastus on nii suur, kannatust nii vähe. Rahu aitas luua sulnis päikseline õhtu mõnus-olmeliste toimetustega, õhtusöök ja jalutuskäik ning naer. Palju naeru ses nädalas… Nii palju naeru.
Ja nõnda tervitasin ma Tallinnat ka. Armastusega. Ja armsaga; hommikuses vanalinnakohvikus pirukat nosides, Toom-Kooli tänaval lauldes ja mõeldes : “Kuskil on öeldud, et igal kevadel peab mõtlema, et see on su viimane kevad; siis oskad õigesti vaadata ja näed kõige rohkem.”  See polnud muidugi üllatus, et me just kahekesti koos sinna läksime ja seal seisime. Kuid, et me ka  k o o s  uuesti etüüdi pidime tegema oli minu jaoks midagi tavatut. “Te istute kohvikus..” Jah. Nii sümboolne.
Hiljem istusime hoopis Harju mäel ja sõime kartulisalatit. Ja jäätist. Selliste emotsioonidega siis. Ja hoolimata neist krae vahele pudenenud pisaratest, mida keegi ei näinud, kuid mida ma ometi nii teravalt tundsin, õpin ma leppima. Sest armastus ju kestab. Ükskõik, mida ma teen – ma ju tean, et ühel päeval istun ma jälle kellegagi kohvikus ja tõden, et tegelikult on mul hea meel, et nii läks, sest muidu oleks kõik s e e  olemata olnud. 
Tulin tagasi Tartusse ja üritasin oma leppimist kasvatada spontaanselt sünnipäevameeleoludega, püüdes taas leida rõõmu. See sai leitud. Kogu Suur Sinine sai välja tantsitud koos teiste - seitsme ja poole saja öötantsupidulisega öisel Vabaduse pst-l. Ja koos ilutulestikuga kõlas öötaeva all naer. Jäägitult. Siiras. Armastusega.
Ja ma ei ole ammu nii palju..nii südamest õnnelik olnud – naernud – kui viimase nädala jooksul.


Püüda hetki. Leppida. Armastada…
Kevadet. Inimesi. Elu.

 
Soundtrack:  The Bell X1 – Nightwatchmen
 (inimene, keda need sõnad ei liiguta, on külm kui kivi)