Unelused Dustin O'Hallorani tango saatel..
Samal ajal..
Mida lähemale selle semestri ja sessi lõpule, seda eklektilisemaks ma muutun. Kui see nüüd mõistetav on...Ilmselt olen olnud sunnitud arendama endas metsikut analüüsioskust, aga sünteesi koha pealt ilmneb mõningasi puudujääke.
Ent kas ongi see puudus.. Panen kirja, nii nagu nad tekivad, kõik need erinevad mõtted, mis mulle pähe on tulnud.
Korduvalt on mulle meenunud üks stseen "Püha Tõnu kiusamisest", mis mind kord puudutas, aga kunagi ei ole ma seda mäletanud täpselt. Jõudsin eile jälle sinna meenumise faasi, ja saagu nüüd ja igaveseks see tsitaat siia kirja (jah, ma 'leidsin' selle filmi ja otsisin üles selle koha):
Mis tõi mulle uue asja meelde.
Et jäänud on nädal.. Ja siis kaks nädalat vaheaega. Mida ma selle ajaga peale hakkan?
Kindel on, et ma kavatsen võtta raamatukogust omale Tagoret, McEwan'it, Kunderat, Nabokovit, Tolstoid, Dostojevskit... Kaugele ma seal nimekirjas jõuan, ei oska öelda.
Päeval kaevun ma online maali- ja fotogaleriidesse, kunstilehekülgedesse ja -raamatutesse, -filmidesse. Õhtul süütan ma küünla ja vajun raamatuga patjade vahele. Öösel näen und maailmadest ja reaalsustest, mille tolm hajub hommikuks silmade eest... Ja muusika.. Tahan Sigur Rós'i, Dustin O'Hallorani, Thomas Newmanni, Ludovico Enaudit, Ólafur Arnaldsi, Coldplay'd, Enyat ja DeVotchkat..
Kõike seda, mis võiks mulle pakkuda kooli ajal puudu jäänud esteetilist ja vaimset naudingut.
Aga teatrisse tahaks siiski ka.. Vaatama. Millalgi..
Ja Unt! Unt meenus mulle samuti. Ning mingi ähmane mälestus kusagilt kaugest ajast, justkui ma oleks varemgi niimoodi mõelnud...
Püha taevas! Mu ees on enda jäljed. Avastasin just, et kordan ennast.. Ehk mis mul oli plaanis kirja panna, on mul juba ammu öeldud kolm aastat tagasi. Ma olen jõudnud ringiga samasse paika; nagu poleks midagi muutunud..
Mis ma selle kõigega nüüd ütelda tahtsin?
Samal ajal..
Mida lähemale selle semestri ja sessi lõpule, seda eklektilisemaks ma muutun. Kui see nüüd mõistetav on...Ilmselt olen olnud sunnitud arendama endas metsikut analüüsioskust, aga sünteesi koha pealt ilmneb mõningasi puudujääke.
Ent kas ongi see puudus.. Panen kirja, nii nagu nad tekivad, kõik need erinevad mõtted, mis mulle pähe on tulnud.
Korduvalt on mulle meenunud üks stseen "Püha Tõnu kiusamisest", mis mind kord puudutas, aga kunagi ei ole ma seda mäletanud täpselt. Jõudsin eile jälle sinna meenumise faasi, ja saagu nüüd ja igaveseks see tsitaat siia kirja (jah, ma 'leidsin' selle filmi ja otsisin üles selle koha):
"...Talupojad on kõik ühesugused, arenematud, elavad räpakalt. Ja haritlased - nendega on raske läbi saada, nad väsitavad. Kõik nad, meie head tuttavad, nad on piiratud mõtteviisiga, piiratud tundeeluga. Nad ei näe oma ninaotsast kaugemale, ühesõnaga - nad on rumalad. Targemad, need, kes on kaalukamad, nad on hüsteerikud, eneseanalüüsist ja sisemistest kompleksidest lõhestunud inimesed. Nad virisevad kogu aeg, nad vihkavad kõike, nad on haiglaselt klatšihimulised..Nad lähenevad inimesele külg ees, heidavad kõõrdi pilgu peale ja siis langetavad otsuse: "see on psühhopaat" või siis et "see on lihtsalt sõnadetegija". Või kui nad ei suuda sulle silti otsaette kleepida, siis nad ütlevad lihtsalt: "See on veider inimene, väga veider inimene..""Ja tegelikult on see Tšehhovi "Onu Vanjast".
Mis tõi mulle uue asja meelde.
Et jäänud on nädal.. Ja siis kaks nädalat vaheaega. Mida ma selle ajaga peale hakkan?
Kindel on, et ma kavatsen võtta raamatukogust omale Tagoret, McEwan'it, Kunderat, Nabokovit, Tolstoid, Dostojevskit... Kaugele ma seal nimekirjas jõuan, ei oska öelda.
Päeval kaevun ma online maali- ja fotogaleriidesse, kunstilehekülgedesse ja -raamatutesse, -filmidesse. Õhtul süütan ma küünla ja vajun raamatuga patjade vahele. Öösel näen und maailmadest ja reaalsustest, mille tolm hajub hommikuks silmade eest... Ja muusika.. Tahan Sigur Rós'i, Dustin O'Hallorani, Thomas Newmanni, Ludovico Enaudit, Ólafur Arnaldsi, Coldplay'd, Enyat ja DeVotchkat..
Kõike seda, mis võiks mulle pakkuda kooli ajal puudu jäänud esteetilist ja vaimset naudingut.
Aga teatrisse tahaks siiski ka.. Vaatama. Millalgi..
Ja Unt! Unt meenus mulle samuti. Ning mingi ähmane mälestus kusagilt kaugest ajast, justkui ma oleks varemgi niimoodi mõelnud...
Püha taevas! Mu ees on enda jäljed. Avastasin just, et kordan ennast.. Ehk mis mul oli plaanis kirja panna, on mul juba ammu öeldud kolm aastat tagasi. Ma olen jõudnud ringiga samasse paika; nagu poleks midagi muutunud..
"Ratas on nii budistlikes metafoorides kui ka ikonograafias kõige sagedamini kasutatav sümbol. See tähistab iga inimese teadvusvoo lõppematut ringlust mööda kuut eluvormi..." (Maailmareligioonid)
Mis ma selle kõigega nüüd ütelda tahtsin?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar