Lõpuks puudutab asi ikka nii või teisiti morbiidsust. Käisin teatris. Korduvalt. Vaatasin kolme väga erinevat lavastust – nad kõik jõudsid viimaks surmani. Või algasid sellest. Seepärast ka pealkiri.
Ulgumerel. Tartu Üliõpilasteater.
Peale esimest vaatamist ei osanud ma kuidagi seda teatrielamust sõnastada. Distantsilt TÜTi lavastusi vaadata on juba niigi keerukas, hoopis midagi muud kui olla ise üks protsessis osaleja. Enese seadmine aga vastuvõtja rolli avas nii mõnegi uudse ja üllatusliku tahu – nii näitlejais, lavastuses kui endas.
Läksin teist korda uuesti vaatama ja leidnud, et nähtu “töötas” minu jaoks endiselt, oli selge, et esietenduse segasevõitu vaimustus polnud ühekordne ega petlik.
“Ulgumerel” on etendus, mille tähendustasandid tungivad minu nägemuses sügavale interkultuurilistesse, sotsiaalsetesse ning alateadvuslikesse kihtidesse. Kolme mehe poliitilised sõnamängud, satiiri taha varjatud tegelikud motiivid ning kujutatud aegruum on vaid vormilised elemendid. Sügavam sisu ja tähendus hakkavad elama koostöös näitlejate, muusika ning konkreetse ajahetkega. Neist kõlab läbi jõuline alltekst, mis kuulutab midagi ürgolemuslikku, psühhoanalüütilist, freudistlikku: panduna piirisituatsiooni, füüsiliselt ja emotsionaalselt nurkasurutuna hakkab inimese teadvus toimima instinktiivselt, tema eksistents on ohustatud, kindlustada tuleb enda püsima jäämine, kuigi hämarates alateadvuse kambrites tiksub müstiline-meelitav surmatung.
Vaataja üldjuhul selle peale etenduse ajal ei mõtle. Kui ta on naissoost, on etendus tema jaoks tõeline testosterooni mõjujõust kantud maskuliinsuse vääramatu manifest. Kõik, mis laval toimub – võim ja selle armastus, enesekehtestamine ning manipulatsioonid – rõhutab elegantsel, väljapeetud moel meeste jõulist üleolekut siin maailmas. Feminist ma ei ole, seega ei tunne end sealjuures halvasti. Vastupidi, võtsin omaks mulle seatud vaatajarolli ja läksin sellega andunult kaasa. Viimaks kadus minu jaoks teksti olulisus, kuigi see oli teravmeelne ja vaimukas. Hoopis huvitavamaks sai see, kuidas näitlejad endast selle teksti läbi lasid ja tegelased välja mängisid. Paradoksaalselt sai negatiivsest tegelasest alateadvuslikult sümpaatne kangelane: jõuliselt ennastkehtestav, rõhutatult väärikas, paheliselt veetlev. Ja nii me näeme, kuidas toimib konformsus: lipitseja, kelle strateegiaks ennast päästa on pugeda kõige tugevama külje alla ning olla talle igati meelepärane, kaotades sealjuures enese isikliku otsustusvõime ning seisukoha, muutub n-ö vaikimisi meeldivaks, imetlusobjektiks pelgalt seetõttu, et kuulub “õigesse” leeri. Eriti, kui ta teeb seda nauditava sõnaosavusega, dramaatiliselt, kuid siugleva väljapeetusega. Ja vaene protagonist – see ainus, kes jääb iseendaks: pehmeloomuliseks intellektuaaliks, kes ei taotle võimu, vaid õiglust, ei mängi, vaid on, saab äkki hoopis ette hukule määratud haletsusväärseks antagonistiks. „Vabadus ei tähenda mitte midagi. Ainult tõeline vabadus tähendab midagi. Miks? Sest ta on tõeline..“ Hetkeks saab temast märterlik lunastaja. Stseen jalgadepesemisega toob sisse Piibli-temaatika.
Ning lisaks väärib mainimist muusikaline kujundus. Rammsteini “Amerika” oli üllatav, kuid nauditav valik. Grande finale’ks oli Laibachi industriaal-versioon äraleierdatud poplaulust “Life Is Life”. Ilmselt pole kunagi mulle need sõnad nii selgelt ja filosoofiliselt ajju kohale jõudnud, kui selles kontekstis, sellisel kujul. Mõlemal nähtud etendusel jooksid värinad üle selja ja paar päeva pärast etendust kulutasin selle lauluga oma kõikvõimalike muusikaesitusvahendite kõlareid.
Sisaliku tee. Tartu Uus Teater.
“Sisaliku tee” puhul nautisin ma seda pulseerivat potentsiaali, millega kogu lavastus püsti pandi: neid esimesi minuteid, mil publik pidi kõndima mööda leinajatest ja sargast, vaatama vastumeelse uudishimuga selles lamajat ja istuma viieks minutiks leinamuusikat kuulama, ja seda vitaalset entusiasmi, millega laval tõtt ja tatti pritsiti. Tõtt õigemini mitte, nad ise ütlevad enda kohta nii kenasti, et halb oleks seda parafraseerida: “See lavastus pole tõe-tsirkus – seda ainuõiget varianti, mis “päriselt päriselt” toimub, me ei manifesteeri. Need on stseenid inimeste elust, kommentaaridega. Laval kasutatakse sõna”armastus” ja ei suitsetata. Tere tulemast maa peale!”
Palju loobitakse filosoofilisi mõtteid, retoorilisi küsimusi, zeni ja absurdi ja tao’d. Mida iganes. Loobitakse lausa nii palju, et uputakse viimaks ka ise sellesse. See on ka põhjus, miks mulle kokkuvõttes see etendus nii väga ei meeldinudki, kui oodanuks. Mitte, et ma oleksin tahtnud lõplikke vastuseid või suletud vormi – konkreetset lõpplahendust ning kerget südant, millega lootusrikkalt tulevikule vastu minna. Saan aru, et idee ei olnudki midagi paikapidavat deklareerida. Aga kõik need sügav-filosoofilised mõttemängud ja idee-alged keerdusid iseenda lõpuni-välja-mõtlematuse ja eklektilisuse ümber ja lämbusid vaatajate silme all venitatud segasevõitu loos. Või mis lugu see ka oli.. Narratiivi puudumine mind ehk ei häirinudki nii väga, kuivõrd läbimõtlematus. Teatris lahmida ei saa, kui tegu ei ole just performance’i või happening’iga. Näitlejatöö ja tehniline külg olid muidugi oodatult tasemel, üksikute eranditega – mis võisid olla puhtsubjektiivsed, ent mille süvaallikaid ma siinkohal lahkama ei viitsi hakata. Nero Urke tegi puhta töö, nagu ikka. Talle selline lahmimine sobib, oleks nüüd dramaturgiliselt ka toekam töö talle antud, oleksin ma lummatult ka nende kohtade peal surnud jalgu liikumatult talunud, mil stseenivahetuse blackout’ id üürikesi vahepause lõid.
Ivar Põllu oskab muusikat hästi valida. Muusikamees, arusaadav. Niisiis pakkusid muusikalised klipid innustavaid kaasaelamishetki, Tõnis Mägi “Olen valinud tee” tuletas taaskord meelde, kui kahju, et (ülejäänud) osa lavastuse potentsiaalist ikkagi lae alla lendas.
Kolm viiest. Oli – aga mitte lõpuni.
Maria Stuarda. Vanemuine.
Millal ma viimati ooperit käisin vaatamas, ei meenu hetkel. Aga nüüd siis mäletan. Ei hakka pikka ja keerulist juttu kerima. Olin kergelt pettunud. Ja mitte sellepärast, et vaheajaks saalis põlema pandud tuled mu üles ajasid, vaid et niivõrd detailse lavakujunduse, traagilise ja n-ö suure sisuga klassikaline menuteos nii lahjaks ja väheusutavaks jäi. Tõesti kurb, sest ma ootasin midagi enamat (enamasti ma ei oota midagi enamat, sest ..pole tarvis, alati on ju meeldivam positiivselt üllatuda), aga läks nagu ikka. Või kas läks? Traagiliste ja kurjakuulutavate repliikide ajal tehti laval kentsakaid liigutusi ja üldse ilmutasid näitlejad tugevate tundehetkede ajal asjakohatuid emotsioone. Nii et paraku tundus kogu kupatus mulle kahetsusväärselt naeruväärne. Subtiitrid kadusid ja tulid juhuslikult, mis vähendas veelgi motivatsiooni kaasa elada. Ma olin päevast väsinud ning polnud näidendi tausta ega sisuga kursis – kuid need ei saanud ometigi olla määravad faktorid, miks ma iga mööduva poole tunni tagant üha rohkem kella vaatasin. Saal oli pooltühi ja uhke vaatemängu lõpus kummardanud näitlejad said paraku kesise aplausi osaliseks. Kahju oli sellest ooperilavastusest. Püüdsin küll mõelda, mis on valesti (peale selle, et nii läbi ja läbi klassikaliselt lavastatud etenduses oli eriti avangardistlik lavakujunduselement – umbes 5 kraadise nurga all viltune lava), mida peaks muutma, et ka see ooper miskit sees puudutaks või vähemati külmaks ei jätaks (on ju ometi ka ooperivormi puhul katarsis võimalik). Ma ei mõelnud seda välja ja lonkisin nukralt mööda tänavat koju. Reaalne elu tundus seekord hoopis liigutavam ja võluvam kui teater.
Plusspunktid visuaalile. Kaks pluss viiest.
Ühel õhtul sattusime Illegaardis tütikatega istudes mõttele, miks eesti inimesed kogunevad massides õhtul pubidesse vaatama jalgpalli? See oli üks neist õhtutest. Miks elatakse nii tulihingeliselt kaasa karjale meestele põlvikutes, kes ajavad muruplatsil taga laigulist palli, ja raputatakse üksteist raevunud joovastuses, kui see pall kahest suurest võrgust ühte läheb? Mitte, et spordilembus nii taunitav oleks, ei. Aga miks ei kogune inimesed näiteks teatriauhindade jagamise õhtul (ja teatri- või kinosündmuste ajal) massides organiseerunult pubidesse, baaridesse, klubidesse – et elada kultuurselt kaasa parima lavastaja/lavastuse/näitleja autasustamisele. Või kultuurisaateid vaatama. Debatte kuulama. etc
Miks mitte siis? Lubasime, et 2012. aasta teatri aastaauhindade jagamisel tuleme meie kokku ja elame kaasa. Sest meile läheb teater korda. Või me läheme üksteisele korda.
Eks ole jälle nii mõnigi kord koos peale loenguid šokolaadikooki söödud, tulevikust räägitud, Geni saalis tantsitud, üksteise nägemise rõõmus kallistatud, Rüütli tänaval lauldud ja hommikul kella 6 paiku Fastersi ees kastaneid jagatud (kes töölt tulnuna, kes peolt jäänuna). Aga see on teine jutt, teisteks kordadeks.
Teatrit ja päikest ja šokolaadi!
Soundtrack’e on juba rohkem kui küll.
Ulgumerel. Tartu Üliõpilasteater.
Peale esimest vaatamist ei osanud ma kuidagi seda teatrielamust sõnastada. Distantsilt TÜTi lavastusi vaadata on juba niigi keerukas, hoopis midagi muud kui olla ise üks protsessis osaleja. Enese seadmine aga vastuvõtja rolli avas nii mõnegi uudse ja üllatusliku tahu – nii näitlejais, lavastuses kui endas.
Läksin teist korda uuesti vaatama ja leidnud, et nähtu “töötas” minu jaoks endiselt, oli selge, et esietenduse segasevõitu vaimustus polnud ühekordne ega petlik.
“Ulgumerel” on etendus, mille tähendustasandid tungivad minu nägemuses sügavale interkultuurilistesse, sotsiaalsetesse ning alateadvuslikesse kihtidesse. Kolme mehe poliitilised sõnamängud, satiiri taha varjatud tegelikud motiivid ning kujutatud aegruum on vaid vormilised elemendid. Sügavam sisu ja tähendus hakkavad elama koostöös näitlejate, muusika ning konkreetse ajahetkega. Neist kõlab läbi jõuline alltekst, mis kuulutab midagi ürgolemuslikku, psühhoanalüütilist, freudistlikku: panduna piirisituatsiooni, füüsiliselt ja emotsionaalselt nurkasurutuna hakkab inimese teadvus toimima instinktiivselt, tema eksistents on ohustatud, kindlustada tuleb enda püsima jäämine, kuigi hämarates alateadvuse kambrites tiksub müstiline-meelitav surmatung.
Vaataja üldjuhul selle peale etenduse ajal ei mõtle. Kui ta on naissoost, on etendus tema jaoks tõeline testosterooni mõjujõust kantud maskuliinsuse vääramatu manifest. Kõik, mis laval toimub – võim ja selle armastus, enesekehtestamine ning manipulatsioonid – rõhutab elegantsel, väljapeetud moel meeste jõulist üleolekut siin maailmas. Feminist ma ei ole, seega ei tunne end sealjuures halvasti. Vastupidi, võtsin omaks mulle seatud vaatajarolli ja läksin sellega andunult kaasa. Viimaks kadus minu jaoks teksti olulisus, kuigi see oli teravmeelne ja vaimukas. Hoopis huvitavamaks sai see, kuidas näitlejad endast selle teksti läbi lasid ja tegelased välja mängisid. Paradoksaalselt sai negatiivsest tegelasest alateadvuslikult sümpaatne kangelane: jõuliselt ennastkehtestav, rõhutatult väärikas, paheliselt veetlev. Ja nii me näeme, kuidas toimib konformsus: lipitseja, kelle strateegiaks ennast päästa on pugeda kõige tugevama külje alla ning olla talle igati meelepärane, kaotades sealjuures enese isikliku otsustusvõime ning seisukoha, muutub n-ö vaikimisi meeldivaks, imetlusobjektiks pelgalt seetõttu, et kuulub “õigesse” leeri. Eriti, kui ta teeb seda nauditava sõnaosavusega, dramaatiliselt, kuid siugleva väljapeetusega. Ja vaene protagonist – see ainus, kes jääb iseendaks: pehmeloomuliseks intellektuaaliks, kes ei taotle võimu, vaid õiglust, ei mängi, vaid on, saab äkki hoopis ette hukule määratud haletsusväärseks antagonistiks. „Vabadus ei tähenda mitte midagi. Ainult tõeline vabadus tähendab midagi. Miks? Sest ta on tõeline..“ Hetkeks saab temast märterlik lunastaja. Stseen jalgadepesemisega toob sisse Piibli-temaatika. Ning lisaks väärib mainimist muusikaline kujundus. Rammsteini “Amerika” oli üllatav, kuid nauditav valik. Grande finale’ks oli Laibachi industriaal-versioon äraleierdatud poplaulust “Life Is Life”. Ilmselt pole kunagi mulle need sõnad nii selgelt ja filosoofiliselt ajju kohale jõudnud, kui selles kontekstis, sellisel kujul. Mõlemal nähtud etendusel jooksid värinad üle selja ja paar päeva pärast etendust kulutasin selle lauluga oma kõikvõimalike muusikaesitusvahendite kõlareid.
When we all give the powerNeli pluss viiest. Jätan neile lae alla hingamisruumi.
We all give the best
Every minute in the hour
We don't think about the rest
And we all get the power
We all get the best
When everyone gives everything
Then everyone everything will get
Life is life!
Sisaliku tee. Tartu Uus Teater.
“Sisaliku tee” puhul nautisin ma seda pulseerivat potentsiaali, millega kogu lavastus püsti pandi: neid esimesi minuteid, mil publik pidi kõndima mööda leinajatest ja sargast, vaatama vastumeelse uudishimuga selles lamajat ja istuma viieks minutiks leinamuusikat kuulama, ja seda vitaalset entusiasmi, millega laval tõtt ja tatti pritsiti. Tõtt õigemini mitte, nad ise ütlevad enda kohta nii kenasti, et halb oleks seda parafraseerida: “See lavastus pole tõe-tsirkus – seda ainuõiget varianti, mis “päriselt päriselt” toimub, me ei manifesteeri. Need on stseenid inimeste elust, kommentaaridega. Laval kasutatakse sõna”armastus” ja ei suitsetata. Tere tulemast maa peale!”
Palju loobitakse filosoofilisi mõtteid, retoorilisi küsimusi, zeni ja absurdi ja tao’d. Mida iganes. Loobitakse lausa nii palju, et uputakse viimaks ka ise sellesse. See on ka põhjus, miks mulle kokkuvõttes see etendus nii väga ei meeldinudki, kui oodanuks. Mitte, et ma oleksin tahtnud lõplikke vastuseid või suletud vormi – konkreetset lõpplahendust ning kerget südant, millega lootusrikkalt tulevikule vastu minna. Saan aru, et idee ei olnudki midagi paikapidavat deklareerida. Aga kõik need sügav-filosoofilised mõttemängud ja idee-alged keerdusid iseenda lõpuni-välja-mõtlematuse ja eklektilisuse ümber ja lämbusid vaatajate silme all venitatud segasevõitu loos. Või mis lugu see ka oli.. Narratiivi puudumine mind ehk ei häirinudki nii väga, kuivõrd läbimõtlematus. Teatris lahmida ei saa, kui tegu ei ole just performance’i või happening’iga. Näitlejatöö ja tehniline külg olid muidugi oodatult tasemel, üksikute eranditega – mis võisid olla puhtsubjektiivsed, ent mille süvaallikaid ma siinkohal lahkama ei viitsi hakata. Nero Urke tegi puhta töö, nagu ikka. Talle selline lahmimine sobib, oleks nüüd dramaturgiliselt ka toekam töö talle antud, oleksin ma lummatult ka nende kohtade peal surnud jalgu liikumatult talunud, mil stseenivahetuse blackout’ id üürikesi vahepause lõid. Ivar Põllu oskab muusikat hästi valida. Muusikamees, arusaadav. Niisiis pakkusid muusikalised klipid innustavaid kaasaelamishetki, Tõnis Mägi “Olen valinud tee” tuletas taaskord meelde, kui kahju, et (ülejäänud) osa lavastuse potentsiaalist ikkagi lae alla lendas.
Kolm viiest. Oli – aga mitte lõpuni.
Maria Stuarda. Vanemuine.
Millal ma viimati ooperit käisin vaatamas, ei meenu hetkel. Aga nüüd siis mäletan. Ei hakka pikka ja keerulist juttu kerima. Olin kergelt pettunud. Ja mitte sellepärast, et vaheajaks saalis põlema pandud tuled mu üles ajasid, vaid et niivõrd detailse lavakujunduse, traagilise ja n-ö suure sisuga klassikaline menuteos nii lahjaks ja väheusutavaks jäi. Tõesti kurb, sest ma ootasin midagi enamat (enamasti ma ei oota midagi enamat, sest ..pole tarvis, alati on ju meeldivam positiivselt üllatuda), aga läks nagu ikka. Või kas läks? Traagiliste ja kurjakuulutavate repliikide ajal tehti laval kentsakaid liigutusi ja üldse ilmutasid näitlejad tugevate tundehetkede ajal asjakohatuid emotsioone. Nii et paraku tundus kogu kupatus mulle kahetsusväärselt naeruväärne. Subtiitrid kadusid ja tulid juhuslikult, mis vähendas veelgi motivatsiooni kaasa elada. Ma olin päevast väsinud ning polnud näidendi tausta ega sisuga kursis – kuid need ei saanud ometigi olla määravad faktorid, miks ma iga mööduva poole tunni tagant üha rohkem kella vaatasin. Saal oli pooltühi ja uhke vaatemängu lõpus kummardanud näitlejad said paraku kesise aplausi osaliseks. Kahju oli sellest ooperilavastusest. Püüdsin küll mõelda, mis on valesti (peale selle, et nii läbi ja läbi klassikaliselt lavastatud etenduses oli eriti avangardistlik lavakujunduselement – umbes 5 kraadise nurga all viltune lava), mida peaks muutma, et ka see ooper miskit sees puudutaks või vähemati külmaks ei jätaks (on ju ometi ka ooperivormi puhul katarsis võimalik). Ma ei mõelnud seda välja ja lonkisin nukralt mööda tänavat koju. Reaalne elu tundus seekord hoopis liigutavam ja võluvam kui teater.
Plusspunktid visuaalile. Kaks pluss viiest.
Ühel õhtul sattusime Illegaardis tütikatega istudes mõttele, miks eesti inimesed kogunevad massides õhtul pubidesse vaatama jalgpalli? See oli üks neist õhtutest. Miks elatakse nii tulihingeliselt kaasa karjale meestele põlvikutes, kes ajavad muruplatsil taga laigulist palli, ja raputatakse üksteist raevunud joovastuses, kui see pall kahest suurest võrgust ühte läheb? Mitte, et spordilembus nii taunitav oleks, ei. Aga miks ei kogune inimesed näiteks teatriauhindade jagamise õhtul (ja teatri- või kinosündmuste ajal) massides organiseerunult pubidesse, baaridesse, klubidesse – et elada kultuurselt kaasa parima lavastaja/lavastuse/näitleja autasustamisele. Või kultuurisaateid vaatama. Debatte kuulama. etc
Miks mitte siis? Lubasime, et 2012. aasta teatri aastaauhindade jagamisel tuleme meie kokku ja elame kaasa. Sest meile läheb teater korda. Või me läheme üksteisele korda.
Eks ole jälle nii mõnigi kord koos peale loenguid šokolaadikooki söödud, tulevikust räägitud, Geni saalis tantsitud, üksteise nägemise rõõmus kallistatud, Rüütli tänaval lauldud ja hommikul kella 6 paiku Fastersi ees kastaneid jagatud (kes töölt tulnuna, kes peolt jäänuna). Aga see on teine jutt, teisteks kordadeks.
Teatrit ja päikest ja šokolaadi!
Soundtrack’e on juba rohkem kui küll.
12 kommentaari:
Deivi. Minu arvates jalgpalli ja teatrit sellises kontekstis võrrelda ei saa.
1. Jalgpallis elatakse kaasa riigile. Meie inimestele. Kogu Eestimaa (muidugi on see ideaal ja sümboolne) mängib. Klubitasandil on samuti mingi ühtekuuluvustunne selle linna inimestega, kus oled elanud või üles kasvanud.
2. Teatriauhinnad on selleks ajaks juba ära otsustatud, kui sa teleka ette satud. Kaasaelamisel selles suhtes ei ole enam mõtet, sest tulevik on juba paika pandud. Jalgpallis aga see nii ei ole. Seal võib kõike juhtuda ja inimesed tunnevadki selles teatud ärevust ja elevust. "Noh, näidake nüüd neile, mida väike Eesti suudab." Sellises ettemääramatuses tekibki ühtekuuluvustunne.
Sellega ei taha ma näidata, et sport on kuidagi meeliülendavam või suurem, kui teater, vaid üritasin ehk mõtestada, miks neid kahte samale pulgale sellises kontekstis panna ei saa.
PS! Ma arvan, et kui eestlane kandideeriks näitleja oscarile, elaksid inimesed samuti väga kaasa. Teisel viisil, kui spordis muidugi, aga siiski.
KJ, ma loodan, Sa saad ikka aru, et ma olen sellest kõigest tegelikult teadlik ja öelduga nõus. Ning eelnev küsimus oli pigem provokatiivne ja veidi retooriline. : )
Tore mõttekäik lihtsalt, mille peale tulla. Sügavam küsimus oli pigem selles, et huvitaval kombel on just sport see, mis tekitab inimestes suuremat kollektiivset organiseeritust ning saab rohkem tähelepanu ja aktiivset tarbimist kui kultuur (s.h teater) - adrenaliin, mõistan.
Aga see idee kokku tulla, et koos Foorumit, Ringvaadet või OPi vaadata - spordi asemel - ei pretendeerigi laiemale arutelule ega aktuaalsele debatile.
Iseenesest ma väga naudin seda, kuidas see provokatsioon toimis ja et just Sina mu blogis (esmakordselt!) just sel teemal sõna võtad : )
Ma tänan.
P.S. Oscari gala oli ka plaanis ühisürituseks teha, jah.
D.
No nii, lapsed...
Pean praegu endaga tuliseid debatte. Olukord on kuum, hoiatan.
Karl, ma ei nõustu sinuga absoluutselt! Jalgpalli ja teatrit saab ikka väga hästi niiviisi võrrelda! Ootan, mil siiapoole lompi naased, ja võtan su sel teemal siis korralikult ette.
Kinnas on visatud.
Ja aitäh, D.
C.
Ootaks sinu argumente ka siia.
Kui mind tahad, saame kokku v helista. Ei väsi seda kordamast.
Mina ei klõbista.
Fuck off, fragmentaarsuhtlemisajastu.
(Karli tervitades)
C.
Ma lihtsalt arvan, et see on ebaaus võte,kui öeldakse, et näe, sa eksid, aga eks ma räägin sellest hiljem. Kui sa oled kunagi mõnele spordivõistlusele kaasa elanud, siis sa saad aru, millest ma räägin; ja kui sa minuga ei nõustu, siis see tähendab, et sa ei nõustu ka nende punktidega, mis välja tõin? Mis osas need siis valed on?
Olen mitu korda oscari gala ühisüritusel osalenud. Samuti tulihingeliselt jalgpallile kaasa elanud. Väidan, et sellises kontekstis neid võrrelda ei saa. Kui mind muidu ei usu, siis vaata tõesti kas või kuiva statistikat. Kui teie arutlesite teemal, miks teatriga samamoodi ei ole, siis see tähendabki et on mingi erinevus nendel kahel asja vahel. Muidu ei oleks ju see üldse küsimus. Teatud erinevuse ma üritasingi välja tuua.
PS! Deivi. Mõistan, et see oli provokatiivne. Nüüd aga sekkus C. ja muidugi pean ma vastama. Vabanda, kui sinu blogi selleks kasutan:)
Ei ole väitnud, et eksid!
Väitsin, et mina pole sinuga nõus.
See you later, alligator.
C.
Ai, kavalpea:) Ei anna ennast ikka üldse kätte. No mis sa siis ära teed... Mul oli juba hammas verel.
Aga tervitused võtan vastu. Korjan su kinda üles ja lehvitan sellega sulle siit kaugelt.
KJ
Tean neid sinu verel hambaid, jaa... ;)
Lehvitan vastu! Selle kindaga, mis mul omale alles jäi.
C.
Poisid-poisid - suhkruvett!
Ühtäkki on mul jubelõbus enda blogis kommenaate kaemas käia.
Ja jään põnevusega ootama debatti teemal "Sport vs teater/kino".
Aga veriseks ei maksa nüüd minna. Ega kunst pole mõis, mille peale mängida saab ;)
Lehvitan kummalegi
(mul mõlemad kindad alles)
D.
Postita kommentaar