“Miks mitte võtta seda piskut..”

Inimesed tänaval ei pööranudki nii suurt tähelepanu, kui oleks võinud oodata. Või oskasid nad oma hämmeldust hästi varjata. Kuid võib-olla ei üllatagi neid enam miski. Nad heitsid minu suunas vaid üürikese pilgu ja kõndisid siis oma teed, kui mina läksin, käes neoonroosa kann piimakotiga, ilmses kõigutamatuses, ühiselamust bussiga Raekojaplatsile. Ka KJ ja Mannuga Comarketis riiulite vahel kaupa valides ning kirjandusõppejõuga kokku trehvates, ei teinud viimane just suuri silmi. Pentsikult ilus algus ilusale kolmapäeva hommikule. Hommikule, mis järgnes õhtule ja ööle, kus oli minu viimane Piirivöönd, Genialistide klubi, head ja ilusad inimesed, male, tants, jõulud ja porno. Tõesti liigutav sissejuhatus jõuluaega.
Just kõike seda lubasin endale peale selle aasta viimast eksamit, mis nõudis korralikku pingutust nii õppimisel kui sooritamisel. Jõuluüritus Genis näis peale etendust hea ja õige valik. Mitte seepärast, et ühes ruumis alasti päkapikumütsides ulakaid tegelasi näitas ja teises seinal jõuluklassika “Üksinda kodus” jooksis, vaid laes rippuva kuusepuu pärast. Justnimelt. Et selle kuuse all laua ümber istet võtta ning olla nendega, kelle silmis peegelduv Geni sume valgus südame soojaks teeb. Sel päeval tabas mind jälle fanaatiline inimestearmastus. Mul oli tunne, nagu oleks õnneks ääretult vähe vaja. Nagu ei mahuks minu armastus elu ja inimeste vastu minu veenidesse ära.
See oli armas õhtu. Kaotus malemängus ei vähendanud rõõmu mängust enesest, kõrvalruumi pornodisko ei seganud headel retrolugudel nahka kuumaks kütmast, puuduolevad Aliase nupud ei takistanud meil tervet turniiri maha pidamast ning minu külmetusest maskuliniseerunud hääl ei peletanud kedagi. Esimesed etteruttavad õnnesoovid said hõõgveiniga kätte saadud, niisamuti ka lubadused kinkida mulle midagi suurt. Neli meist lahkusid peolt veidi varem kui ülejäänud seltskond, et järgmisel hommikul pidada vaikset ja harrast jõulueelset brantši.
Ka mina olin midagi lubanud – et tulen ja teen mannaputru ning toon neoonroosa kannuga liitri piima kaasa. Tõin. Tegin. Mannu imehea maasikatoormoos oli minu arust siiski olulisim maitselooja selles säravas detsembri hommikus kollaste seintega korteris. Tegime pannkooke, nautisime hilist hommikusööki, jõime end seest soojaks (kes kohvi, kes glögiga). Viivuks libistasin sõrmed ka üle kitarrikeelte. Aeg kristalliseerus ja kulges kiirustamata, mähkides meid mahedasse pühapäevameeleollu.

Õhtul oli krüpti viimane etendus. Ning jõulupidu. See pidu, kus mind 21 korda lae alla visati, lauldi, klaase kokku löödi, üllatavaid kinke tehti ning mil ma liigutatult laususin: “…kui ma olen oma perega, on mul alati kõik hästi”. Minu teine pere – teater. Need inimesed, kellega täiesti juhuslikult Saatus veidi rohkem kui aasta tagasi teed ristas, on nüüd saanud lausa elutähtsaks osaks. Sest nad on nii andekad, sest nad on nii head, sest nad ei karda teha nalja enda üle, sest nad ei karda tappa teisi naljadega, mida keegi teine iialgi välja ei mõtle, sest nad teevad uskumatult originaalseid kingitusi (aitäh, Jari, selle toreda paariskingi eest; aitäh, Jürgen, turbakoti eest; aitäh C. gurmaaniaarde eest ning aitäh teile kõigile, kes te olite näinud vaeva ja pakkinud – kas või nähtamatusse hingepaberisse - mulle sel õhtul kingi.), sest nende soovid on siirad ja ilusad, sest nad ei keela mul muutuda sentimentaalseks; sest nendega on alati hea tüti pidudel tantsida, limbotada ja ajatuid sise-nalju visata. Sest nad on olemas.
Just selle ja kõige eelpoolräägitu tõttu oli minu aastalõpp Tartus üks parimaid sünnipäevi/jõulupidusid. Aitäh.

Nüüd jõulud ja ametlik D21 kodus, kodukolle, kuusepuu ja esimese jõulupüha hommiku eriline tunne, justkui maailm oleks uus ja keegi suur ning nähtamatu teeks julgustava pai.
Ning tõesti - õnneks ei olegi palju vaja.

Soundtrack: Yann Tiersen - Comptine d’un autre été