Lumi on maas.

Kui vaikus on langenud paksu sõnatu lumekattena blogimaastikule, siis kindlasti mitte sellepärast, et planeeritud vananemine mu kuidagi maha rabanud oleks ega apaatsusest siinse maailma vastu ega ka sellepärast, et ma pooljuhtumisi lumehangedesse end kaotanud olen. Ma olen lihtsalt oodanud. Oodanud illustreerivat materjali (varsti saab pea kuu). Oodanud lund. Aega. Tuju. Mõtteid. Pidev ootamine on väsitanud, aga ma ei ole kaotanud lootust, et ühel rõõmsal lumisel innustaval päeval, mil mul oleks reaalne pilt ette näidata, istub oodatu kui eksinud Jõuluvana kogu komplektiga mu ukse taga ja mul ei jää muud üle, kui ta lahkesti sisse kutsuda.
Päris ausalt. Ma luban, et kord saavad kõik ilmavalgust nägemata jäänud sõnad oma koha siin. Just nii, nagu plaan ette näeb. Või mis plaan. Idee - pigem. Plaanimajandus ei tasu end ära, sest, nagu näha, ei tea me kunagi, mis ette/juurde/vahele võib tulla. Ideemajandus. Just.

Kui ma oma pakitud mälukarbikesi kartoteegis tõstan ja neilt juba pisikest tolmukihti ära puhun, leian sealt sellise karbi, kuhu on kirjutatud peale märksõnad: viimane nädal, 17.detsember, puuviljatee, Ristiisa, Deivi varajane 20, maasikad, külmkülmkülm, suur pagas, paberis roos, sõit bussijaama.

Aga ma ei tahaks seda karpi avada enne, kui tean, et vähemasti sellele saan lisada asitõendi. Foto, mis tõestaks, et me oleme selles päevas viibinud. Kas või ühes hetkes selles päevas.

Ent kodus.. jah, siin käib elu vanu teadaolevaid radu. Või libiseb mööda sissekulunud saanijälgi, kui sobib. Lausa uskumatu: mul tekkis vähemalt ühe korra deja vu – sama kellaaeg, samad inimesed, samas kohas, teevad sedasama, mida eilegi. Ja päev enne seda ja.. Kaks tüdrukut jalutavad teisel pool teed, sama onu viskab mõttesse vajunult tee ääres lund, linnakell lööb. Arvatavasti mõtles tema sama: jälle see tüdruk oma emaga tuleb poest. Ainult üks napsivend oli küll samas kohas, kuid tuli teisest suunast.
Sel põhjusel ei üritanud ka sünnipäev ettearvamatu olla ja tulemata jätta. Tuli ära. Vaikselt ja jõuluselt. Olukord ei vahetu, inimesed on need, kes vahetuvad. Sel aastal siis selline valik.. Hästi. Kõik on hästi. Ma ei ärganud 26. detsembri hommikul, täis õudust, julgemata peeglisse vaadata. Ma ärkasin nagu iga päev, kusagil sees pisikese ärevustundega: kas midagi on muutunud? Kas midagi muutub?
Ja kes mulle õnne on soovinud? Nagu ma ütlesin: mõned asjad ei muutu, samas kui teised..

Väljas on täielik talv. Laulmisest oli tõesti vist kasu – jõulud olid valged jaanipäevani ette ära. Mõtteliselt, see tähendab. “Valged jõulud” kui emotsionaalne termin. Ja vahepeal oli väga külm. Uueks aastaks lubab suur, tundmatu ja kõiketeadev-kõikenägev ilmaprognoos ligi 30-kraadist pakast. Rõõm. Just siis, kui eksamid tulemas ja aju niigi halvatud konditsioonis on.
Selle suure külmaga sai hästi selgeks huvitav efekt, kuidas vahemaad pikenevad. Vahemaa pikkus on võrdeline temperatuuri langusega. Seda enam osatakse hinnata abistavad kätt. Roolil.
Olgu, see oli veidi julm üldistus. Aga jah - see, kes ütles, et autoga inimestele tegelikult muljet ei avalda, ei arvestanud ilmselt ilmastikuolusid ja oleks siinkohal oma teesi ekslikkust kinnitanud. Ta tahtis öelda, et heateo sügavam mõte on see, mis lõpuks loeb.
Kuid tegelikult ei kardeta külmust ja kaugust mitte nende enda pärast. Hoopis , et neist saavad emotsionaalsed mõisted.

Oma uusaastasooviks tahaksin ütelda, et mina neid iial ei kogeks.

Paari päeva pärast saab aasta läbi. Ja vaadake nüüd ringi. Kas kõik sai tehtud? Nii nagu peaks? Nii, et süda jääks rahule, mitte mõistus(sest ratsionaalsus on suhteline, konventsionaalne.. nüristuv, muutuv.. kuid kui midagi südames purema jääb, pole arul enam mingit sõnaõigust)?

Jah, igal aastal ootame midagi. Ootame paremat tasu oma töö eest. Paremat õnne. Homset. Uut aastat. Lund.
Ja kui see tuleb, ei oskagi midagi peale hakata.. Või me ei märkagi seda.
Kord ju võiks.
Nüüd ju võiks.

Soundtrack: Carla Bruni – Quelqu’un M’a Dit.
(jumal tänatud Google'i tõlgi eest)