Võtke.

Mu hinges pole

miskit puudu,

vaid vastupidi -

paljutki on üle.

Ja kui ka sellest

midagi ei muutu,

kõik võtke,

võtke, jah,

võtke täis

kõik süled.

Ei müü, vaid

ära annan muist

võtke,

võtke heaks!

Ei vastu taha muud,

kui et ei iial

prügihunnikuist

ma neid tükke

hiljem leidma peaks.

See oli ühel päeval,

kui ma

olin väike,

mil elu

ootamatult tuli

minu tuppa;

ta tegi oma

igapäevakäike

ja õpetas,

et anda

tuleb rohkem alati

kui võtta.

Kuid hoiatas, et

vaadaku ma ette:

on olemas ka vargaid.

Me keskel poes

ja tänavail

on nähtud neid,

ootamas vaid hetke,

et saaks meilt röövida

nii mõistust.

Elusid.

Kui südameid.

Nii elu kord mind

karmilt õpetas.

Ja minu ainsaks

tänuks jäi

siis teda kuulata.

Ei. Ma iial end

ei lase nõnda

paljaks röövida.

Vaid ise annan.

Annan, jah, kõik,

võtke!

võtke heaks.

Kuid, palun, hoidke

minu mõistust.

Elu.

Südant.

Et ma kord

prügihunnikust

neid iialgi

eest ei leidma peaks.

Polnud juba kaua aega midagi kirjutanud. Napilt jõudsin.
Ilusat lõppu.

Helgemat uut.

Lumi on maas.

Kui vaikus on langenud paksu sõnatu lumekattena blogimaastikule, siis kindlasti mitte sellepärast, et planeeritud vananemine mu kuidagi maha rabanud oleks ega apaatsusest siinse maailma vastu ega ka sellepärast, et ma pooljuhtumisi lumehangedesse end kaotanud olen. Ma olen lihtsalt oodanud. Oodanud illustreerivat materjali (varsti saab pea kuu). Oodanud lund. Aega. Tuju. Mõtteid. Pidev ootamine on väsitanud, aga ma ei ole kaotanud lootust, et ühel rõõmsal lumisel innustaval päeval, mil mul oleks reaalne pilt ette näidata, istub oodatu kui eksinud Jõuluvana kogu komplektiga mu ukse taga ja mul ei jää muud üle, kui ta lahkesti sisse kutsuda.
Päris ausalt. Ma luban, et kord saavad kõik ilmavalgust nägemata jäänud sõnad oma koha siin. Just nii, nagu plaan ette näeb. Või mis plaan. Idee - pigem. Plaanimajandus ei tasu end ära, sest, nagu näha, ei tea me kunagi, mis ette/juurde/vahele võib tulla. Ideemajandus. Just.

Kui ma oma pakitud mälukarbikesi kartoteegis tõstan ja neilt juba pisikest tolmukihti ära puhun, leian sealt sellise karbi, kuhu on kirjutatud peale märksõnad: viimane nädal, 17.detsember, puuviljatee, Ristiisa, Deivi varajane 20, maasikad, külmkülmkülm, suur pagas, paberis roos, sõit bussijaama.

Aga ma ei tahaks seda karpi avada enne, kui tean, et vähemasti sellele saan lisada asitõendi. Foto, mis tõestaks, et me oleme selles päevas viibinud. Kas või ühes hetkes selles päevas.

Ent kodus.. jah, siin käib elu vanu teadaolevaid radu. Või libiseb mööda sissekulunud saanijälgi, kui sobib. Lausa uskumatu: mul tekkis vähemalt ühe korra deja vu – sama kellaaeg, samad inimesed, samas kohas, teevad sedasama, mida eilegi. Ja päev enne seda ja.. Kaks tüdrukut jalutavad teisel pool teed, sama onu viskab mõttesse vajunult tee ääres lund, linnakell lööb. Arvatavasti mõtles tema sama: jälle see tüdruk oma emaga tuleb poest. Ainult üks napsivend oli küll samas kohas, kuid tuli teisest suunast.
Sel põhjusel ei üritanud ka sünnipäev ettearvamatu olla ja tulemata jätta. Tuli ära. Vaikselt ja jõuluselt. Olukord ei vahetu, inimesed on need, kes vahetuvad. Sel aastal siis selline valik.. Hästi. Kõik on hästi. Ma ei ärganud 26. detsembri hommikul, täis õudust, julgemata peeglisse vaadata. Ma ärkasin nagu iga päev, kusagil sees pisikese ärevustundega: kas midagi on muutunud? Kas midagi muutub?
Ja kes mulle õnne on soovinud? Nagu ma ütlesin: mõned asjad ei muutu, samas kui teised..

Väljas on täielik talv. Laulmisest oli tõesti vist kasu – jõulud olid valged jaanipäevani ette ära. Mõtteliselt, see tähendab. “Valged jõulud” kui emotsionaalne termin. Ja vahepeal oli väga külm. Uueks aastaks lubab suur, tundmatu ja kõiketeadev-kõikenägev ilmaprognoos ligi 30-kraadist pakast. Rõõm. Just siis, kui eksamid tulemas ja aju niigi halvatud konditsioonis on.
Selle suure külmaga sai hästi selgeks huvitav efekt, kuidas vahemaad pikenevad. Vahemaa pikkus on võrdeline temperatuuri langusega. Seda enam osatakse hinnata abistavad kätt. Roolil.
Olgu, see oli veidi julm üldistus. Aga jah - see, kes ütles, et autoga inimestele tegelikult muljet ei avalda, ei arvestanud ilmselt ilmastikuolusid ja oleks siinkohal oma teesi ekslikkust kinnitanud. Ta tahtis öelda, et heateo sügavam mõte on see, mis lõpuks loeb.
Kuid tegelikult ei kardeta külmust ja kaugust mitte nende enda pärast. Hoopis , et neist saavad emotsionaalsed mõisted.

Oma uusaastasooviks tahaksin ütelda, et mina neid iial ei kogeks.

Paari päeva pärast saab aasta läbi. Ja vaadake nüüd ringi. Kas kõik sai tehtud? Nii nagu peaks? Nii, et süda jääks rahule, mitte mõistus(sest ratsionaalsus on suhteline, konventsionaalne.. nüristuv, muutuv.. kuid kui midagi südames purema jääb, pole arul enam mingit sõnaõigust)?

Jah, igal aastal ootame midagi. Ootame paremat tasu oma töö eest. Paremat õnne. Homset. Uut aastat. Lund.
Ja kui see tuleb, ei oskagi midagi peale hakata.. Või me ei märkagi seda.
Kord ju võiks.
Nüüd ju võiks.

Soundtrack: Carla Bruni – Quelqu’un M’a Dit.
(jumal tänatud Google'i tõlgi eest)

Kuidas me Püssis valgetest jõuludest unistasime.

Alustan nagu tavaliselt ilmateatega: väljas on –17 kraadi . Ja silmapiiri taha laotub karge helevalge talveilm.
Ning ma ärkasin eile hommikul ja leidsin laualt selle..

Mõnele oleks see kindlasti olnud olukorraks, kus too leheke täidab ainsa mälestuse rolli eelmisest õhtust ja millele järgneb küsimus “Mida ma teinud olen?!”
Kuid loomulikult oli minul kõik väga hästi meeles…

Õhtu algas tassi marjateega enda seltskonda nautides. See tegevus köitis ühe seal veel varem olnud noormehe tähelepanu, mispeale ta oma õllekruusiga minu lauda sadas ja seltsi pakkus. Et kavas oli karaokeõhtu, haaras noormees lavalt laulude nimekirja ja asus end koos semudega järjekorda panema. Kuigi viimasest karaokelaulmisest polnud just säravamaid mälestusi, ei tahtnud ma miskipärast siiski lasta käest juhust jõululaule lõõritada.
Viimaks saabusid oodatud tütikad(TÜT kaaskond), kellega me ühise jõulueelse kooshängimise planeerinud olime. Sulasin nendega ühise laua taha ja peale pikka ja ennastületavat kihutustööd sain Jari omale lavakaaslaseks. Minu lauluvalikut pidas ta küll liiga keeruliseks, ent ma jäin endale kindlaks; ‘White Christmas’ oli ja on mu lemmikjõululaul. Ning, jah, ma olen seda varem laulnud.
Ja siis tuli Sten. Minule oli selleks ajaks tema tulemine teada. Jõudsin talle veel mainida, et lähen kohe-kohe laulma, ja teha temaga ühe tantsu. Siis hüüti meid välja ning astusin juba koos Jariga lavale. Mu blondi assistenti haaras rambipalavik, sest äkitselt keset esimest salmi klammerdus ta minu külge ja kukkus värisema (mis oli päris üllatav reaktsioon, arvestades tema äratarbitud hõõgveini hulka). Ma ei pannud seda pahaks, laulsime siis kenasti edasi. Ent kõige toredam hetk oli siis, kui kõik kohal olnud üliõpilasteatripere lava ette tuli ja meiega kaasa laulma hakkas. Siis tuli Sten & Co ning viimaks oli Püssika tantsupõrand õõtsuvat rahvast täis. Eks me tegime laval väikest etendust ka, nagu oleksime seda laulu juba kordi koos harjutanud. Ja J. muidugi võttis laulu lõppedes mu käest, et koos maani kummardada. Korduvalt. Üllatavalt ei tundunudki see kohatu, sest inimesed tõega võtsid meid ovatsioonidega vastu. Vau. Liigutushetk. Kõige toredam fanclub ever!

Õhtu sujus toredate inimestega kollektiivselt jõululaule kaasa lauldes, saalitäie rahvaga jenkat tantsides ning S.-iga jalga keerutades. Ühel hetkel kuulsin meie esinejanime (The Kuusepuu) ja õhtujuht laval lehvitas mingi lehekesega. Tormasin kohale ning - üllatus-üllatus – me olime pälvinud eriauhinna! Voila! Nagu tasuta 0,5 l siidrist/õllest igale esinejale veel vähe oleks olnud. Pidu!
Taaskord J.-i initsiatiivil sügav lavalaudadeni kummardus. .

Kahjuks selgus täna sünge tõsiasi, et Jari on eriti karmilt haigeks ja pärispalavikku jäänud ning meie plaanitud lõunast ta osa võtta ei saa. Ei tahtnud egoist olla ning kõike seda enda peale kulutada, seega otsustasin Saatuse tahet jagada sellega, kes minu heaks kõige rohkem teinud on – helistasin Stenile. Minul oli kaks tundi vaba aega. Temal aga hakkas loeng. Pisikese kokkuleppe tulemusena haarati mind auto peale ning järgnes põnev reis füüsikahoonesse, kus suure üllatusena kohtusin kunagise ‘’lugemisõhtu’’ kaaslasega, kes nüüd Tartus resideerib ning lennujuhtimist õpib. Kui vahva. Ja siis sain jälgida füüsikaülesannete lahendamist. Kuni selleni, kui suundusime sööma. Püss päeva ajal tekitas minus sügavaid nostalgilisi tundeid: täpselt nagu Vetsi Tallis. Nagu välismaal…
Kõht friikartuleid ja rooibose kulda väärt teed täis, tatsasime Vanemuise tänavale, kus ma oma viimasesse usundilukku läksin.

Ja homme on selle semestri viimane loeng ning minu varajane 20.
Ülehomme vaheajaks kojukoju jõuluaega pidama (ning eksamiteks õppima, of course.).

Soundtrackiks ei midagi muud kui White Christmas.

aMUSEing myself.

Teatan, et lund ei ole ikka veel. Hoolimata sellest, et kõik sellest isegi aru on võinud või võivad saada, ütlen igaks juhuks ikkagi, väljendamaks oma isiklikku nördimust. Ja loomulikult istub sees pisike lootus, et kes iganes lume röövis ja teda nii kaua kinni hoiab, tunneb seda postitust lugedes närivaid süümepiinu ning heastab oma teo.
Ometi on märke jõulude tulekust näha. Majad, poed, puud ja tänavaääred on tulukestega ehitud - seda küll. Aga mis veel: päkapikud on liikvel. Justnimelt. Ja mitte üksnes koduskodus, vaid ka Tartus. Tõesõna, ise nägin, ise rääkisin (jah, ka pea kahemeetriseid päkapikke on olemas). Ilmus reede õhtul täiesti varjamatult (mis on päkapikkude puhul üsna eriskummaline) ukse taha, meepurk käes. Seekord magusa eest verd ei tahetud.
Et kõik mu ümber vesiste jänesesilmade ja ragisevate häältega ringi liiguvad, on toodud kingil hinnaline väärtus.
Aitäh päkapikkudele.

Kui ma aga peaksin Jõuluvana käest midagi soovima, siis kas see võiks olla jõud? Ma sooviksin jõudu, et teha ära kõik need virnad eksameid, mis mind rõõmsasti veel ees ootavad. Ühest ma pääsesin, teisega (selle kõige ebaõnnelikumaga) sain maha eile. Oli küll jube, aga vähemasti on see nüüd seljataga ja taga nutma teda ei hakka. Ning kuniks ma pole saanud tulemust, et olen läbi kukkunud, ei plaani vabal ajal glossimise ega morfoloogilise analüüsiga suurest huvist ka tegelema hakata.

Lume puudumist kavatsesin kompenseerida ohtra hulga jõulumuusikaga. Aga miskipärast ei õnnestu selle kuulamine üle paari minuti. Miks? Selle '’miski’ põhjus on nimelt selles, et juba nädal aega olen taasleitud armastuse kütkeis. Saatuse tahtel poes leidsin ta taas, kui kuulsin raadiost uut singlit. Ja peale selle kuulmist olin enda peale vihane, et ma seda varem kuulnud ei olnud. Oleksin pidanud. Juba paar kuud. Otseloomulikult jooksin koju ja heastasin oma rängad valesammud.
Anna andeks, Matthew Bellamy! Anna andeks, et ma Sust nii kaua lahus olin ja teiste vendadega serva tegin. Sa oled endiselt mu mõtteis, playlist’is ja südames. Oled alati olnud. Kohe Franzu kõrval. Jah, isegi kõrval, mitte enam järel.
Täiesti ebareaalselt hea.
Kus mu kõrvad varem/vahepeal olnud on?!

Vahepeal olin Tuhkatriinu. Kuid sellest millalgi hiljem. Kannatust.

Laske Muse’il end ennastunustavasse embusesse mässida.

Mindtrack: Muse – Map of the Problematique