''Mõnel õhtul hakkadki mõtlema, et äkki oledki see viimane põlvkond ja et see kohustab nii paljuks. Et võib-olla tõesti käib homme suur pauk ja sina pead täna elama just nii, nagu käiks homme suur pauk. Kuskil on öeldud, et igal kevadel peab mõtlema, et see on su viimane kevad, siis oskad õieti vaadata ja näed kõige rohkem. Võib-olla peaks iga põlvkond mõtlema, et tema on see viimane enne suurt pauku; et siis alles elab ta õigesti.
Ma saan küll aru, et see mõte on reaktsiooniline ja puha, aga vahel peab vist ka nii mõtlema. Inimestel on ikka mingit hirmu vaja, mis neid tagant sunniks. Muidu nad jäävad magama. '' ( Mati Unt. "Võlg")
Nõndaks siis. Mati Unt saab taas koha minu blogimolbertil. Osav mees, ma ütlen. Tegelikult on see tsitaat mul mustandis seisnud juba ammu. Siis, kui ma ''Võlga'' veel lugesin. Teist siis, mitte esimest korda. Ma olen lugenud kusagilt, et kõige huvitavamad postitused on just mustandite hulgas. Need, mis ei jõua avaldamisele kohe. Või ei iialgi. Ei jõuagi. Jah, täiesti nõus. Ma olen avastanud end seda meelde tuletamas üsna tihti. Kuigi, paradoksaalsel moel, ei olegi mul neid mustandeid nii palju virtuaalpaberil valmis kirjutatud. Küll aga peas, kümneid ja kümneid ridu. Oma mõttemaailmas liigitan nad ikkagi mustandite hulka. Nende hulka, mis ei leia kirja panemist isegi draft'idena.
Viimasel ajal on hakanud oranž värv mulle millegi pärast imponeerima. Huvitav küll, tõesti, miks? Ma otsin pidevalt lähedust oranžist. On sel midagi pistmist Oranži revolutsiooniga, ei tea. Otseselt kindlasti mitte. Poliitika mind üldjuhul ei kõiguta, kui keegi just minu koduhoovi püssiga vehkima ei tule. Kuid oranž on teema. Ja veidi ka revolutsioonid, olgu siis selleks kas või Svjata Vatra ''Revolutsioon'', mis mind viimasel ajal üsna palju kummitanud on. /siinkohal tervitused O.-le, kes mind selle looga omal ajal valgustas/
Ja maailmas on kriis.
Kui ma saan kuldmedali, aga lähen etteteadlikult õppima midagi, kus teadmised on teisejärgulised, - huvitav, kas see läheb ka karmavõlgade alla?
Ma ei jõua enam maailma päästa. Jäägu see teiste hooleks.
2 kommentaari:
Kuldmedal ei piira sind kuidagi ;) See kirjeldab pisut, kes sa olid, mitte ei ütle, kelleks sa pead saama..
.. ning see mida sa juurde õpid ei piira seda, mida sa võid veel õppida ega võta vähemaks seda, mida sa oled juba õppinud.
Selle peale võib mind nüüd targutamises süüdistada..
Tegelikult oli mu mõte küll selles, et kas teadmised seavad inimese vastutuse ette neid rakendada seal, kus neist rohkem kasu oleks.
Aga enought with the smart talk..
Postita kommentaar