pühapäev, 4. august 2013

August on alanud

ja ma loen taas, nagu eelmiselgi aastal, vene klassikat. Tolstoid. Sest temast on juttu olnud, sest minust on seoses temaga juttu olnud, sest ma olen lugenud teistest raamatutest viiteid selle teose kohta. Sest jälle on see raamat kuidagi väga õige, nagu kord oli Dostojevski ja “Idioot”.
Ja eile oli Kasepääl taas festival. Ilm oli kuum, rahvast oli palju, aga enamik olid võõrad. Ja korraks tundusime üksteiselegi võõrad. Pärast, kui kodus oli grill tehtud ja A. toodud vein avatud. Tantsud tõid vabaduse, suve viimase kuu kerguse ja raskuse üheaegselt. Esimest korda lõke ei põlenud, kuid ilutulestik lahvatas taevas ja südames. Tuld ja valgust. Ju need jutud tahtsid välja saada, aga ehk oleks lõke sooja andnud ja midagi paremaks teinud. Et poleks pidanud pimedasse jahedusse kõndima. Soojendav fokstrott andis muidugi sooja, aitäh Justamendile, ta aitas paljuski. 
Mingi slaavilik joon seda pidu raamima jäi – kas mulle vaid tundus nii?
Ja nii on.

Kommentaare ei ole: