Ärkasin täna hommikul segasest unest, peas kõlamas see laul. Mõnda aega seda tune'i enda mõtetes kuulates, püüdsin mõistatada, mida ma just unes olin näinud ja miks just "Suvekuninganna". Esimest ei suutnud, küll aga meenus mulle, et eile sai "Kevade ärkamine" läbi. Sai läbi ühes pika ja intensiivse prooviperioodiga, ühes veebruarikuu külmade hilisõhtute, sinikatega kehal, ühiste läbimängudega, ootuste, lootuste, enese- ja teiste leidmise ja -kaotamisega, lavasooja, rõõmu, naudingu ja lumesula-ajaga. Pidasime maha viimase etenduse, istusime koos Emajõe äärde ja lasime oma mõtetel voolata. Siia-sinna. Olevikku, minevikku ja tulevikku. Kes kuhu, kes kuidas.. Kevad on ärganud.
Sõime, jõime ja mõtisklesime sel samal pingil, kus hommik oli kallanud päikest ja üks kutsikas limpsas me käsi.
Jah, kevad on ärganud.
Ja mul on natuke kurb. Aga olnu üle on siiski ütlemata hea meel.
The tune continues... through the summer. Sügisele veel ei mõtle. Ei.
Sõime, jõime ja mõtisklesime sel samal pingil, kus hommik oli kallanud päikest ja üks kutsikas limpsas me käsi.
Jah, kevad on ärganud.
Ja mul on natuke kurb. Aga olnu üle on siiski ütlemata hea meel.
The tune continues... through the summer. Sügisele veel ei mõtle. Ei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar