Milleniumi esimese tosina lõpp.

kuu kõhnub sirbiks - ja on kuu mööda läind
öö tõmbub külmaks - jälle aasta on läind
on taevas maale vist täistiiru teind

(I. Hirv)

Ma tean küll, et aasta saab kohe läbi.
Ma tean küll, et peaksin ütlema asju, mis ütlemata on jäänud.
Ma tean küll, et võiksin kirjutada kõigest, millest kirjutada pole jõudnud.

Ma ei ole veel nii tark, et asju lühidalt öelda.
Seepärast ei hakka ka pikalt heietama ja jätan pigem ütlemata.

Kirjutan vaid seda, et kõik kingitused, mis ma olen nüüd saanud, on väga rõõmustavad, kuid kõige tänuväärsem kink, mille eest ma tahaksin tänada, on võimalus elule.
Jube pateetiline, tean, on küll.
Aga kogeda iga hetke, aastast aastasse - rõõmustada, oodata, vaimustuda, üllatuda, kurvastada, hingata, näha.. See on lõputute tunnete, emotsioonide ja kogemuste jada. Ent see on see, mille nimel homset oodata.

 Ja 2012ndas polnud mitte midagi puudu. Olen kogenud seda kõike.

Mul ei ole uue aasta soovi. Ma ei ole sellele mõelnud, tunnistan.
Mul ei ole uue aasta lubadust. Ma ei ole neid kunagi andnud.

Aga midagi ei ole seetõttu ka olemata olnud.

Hõissa, elame!
Hüvasti, kaunis 2012! Tere tulemast, uus ja ilus 2013!

(Mulle väga meeldis üks mõte, mida Kihnu-Virve saatest kuulsin - kel on, mida anda, need annavad. Saada tahtjaid on maailmas niigi palju.)

Teelusikas.

Pillasin täna hommikul teelusika maha.
Teadsin - täna siis.
Peagi oli see kindel.
Päev täis ärevust, ootust ja rõõmu.

Ja ma juba ootan, et saaksin lugeda talle Pessoa luulet ja  Maurice Sendaki "Seal, kus elavad metsakollid", minna suvel aeda liblikaid vaatama ning õpetada teda klotsidest maja laduma.

Ja mõne aasta pärast vaatame koos kultuurisaateid, küpsetame Prantsuse õunakooki ja joonistame Debussy' saatel Loomaentsüklopeediast pilte. Ja siis jutustan ma talle lugusid antiikmütoloogiast.

Viisaastakuplaan on paigas.

Tere tulemast siia ilma, pisike K. Hinga ja sära!

...sajab väljas ikka valget lund.

Vahel olen tahtnud oma elu paremini üles kirjutada. Sõnade otsimine, asjadest jutustamine - need ei tule kunagi nii hästi välja kui ma sooviksin.
 Niisiis on mõnikord lihtsam illustreerida ennem pildi kui sõnadega.

Jõulud olid väga ilusad. Väljas langes tõelist laia jõululund. Sain nii mõnegi rõõmustava kingi, mille üle võin suurt heameelt tunda. Emaga lõime klaasid 23nda terviseks kokku. Vanaisa muheles ja tort maitses hästi. Paraku olen vist liiga kõrges eas selleks, et isa mind süles hüpitaks. Küll aga laekusid mulle üle Eesti paljud kenad õnnesoovid. Nii et ma tegelikult ei kurda üldse selle üle, et jõulud mu sündimise päevaga kokku langevad.
 Ja mu esimese jõulupüha külaline andis põhjuse ka teist korda perega ühise õhtusöögilaua taha istuda ning haljas pudel haljastki välja tuua. Selle aasta esimese (ja vististi viimase) lumesõja alustas ema, selle pidasime ka kiirelt maha.
 Meenutades aastatagust aega, vaatasime üle linna kuuse. Seda käiku jäävad meenutama lumeinglid. Ja toodud nimeliste piparkookide maitse. Ma enda oma pole raatsinud maitsta veel..

Põnevusega ootasime veel ühe ilmakodaniku sündi, kes jõuludeks kompromisse tegema peab hakkama, kuid ta ilmselt ei kiirusta ja kindlustab omale edaspidised väga pikad pühad. Ootus jätkub.

Tahtsin jagada üht laulu, mis ka viimastel päevadel minuni jõudis. Snow Patrol - The Weight of Love.

Ja seda ütlen ka, et mind on haaranud taas ärev soov luuletusi kirjutada.
Enne, kui ma selle mõtte käsile võtan, las Pessoa räägib minu eest.

Päev pärast lõppu.

Küsimus ei olnud mitte niivõrd selles, kas ja kuidas maailmalõpp tuleb, vaid selles, kui maailmalõpp tuleb, mis siis saab?
Päriselt ka. Kas keegi meist reaalselt mõtles oma peas läbi selle, mida me võtame ette oma viimaste tundide, minutite, sekunditega? Kuidas me oma elu korraldame? Kus ja kellega ja kuidas me võtame vastu lõpu? Mis on meie viimased sõnad?

Nojah, maailmalõppu muidugi ei tulnud. Kuulasin Adele'i "Skyfall'i", ostsin raamatud (alati arukas, ka maailma viimasel päeval), valisin kingitusi ja kõndisin naeratades mööda krudisevalumelisi tänavaid kodu poole. Kell 13.11 vaatasin taevasse - suur särav päike paistis kõige üle. Nii oligi.
 Ja ma mõtlesin, et ikkagi. Ikkagi oleksin ma istunud rahulolevana, õnnelikuna küünlavalgel, vaadanud tuha ja lume langemist, rüübanud teed ning öelnud: "Hästi."

Rahul olin sellegipoolest. Viimase päeva õhtul tuli pidada pidu kahes majas (õnneks samal tänaval). Esimene neist oli TÜTi jõulupidu korbis ja teine T&K sünnipäev Genis. Enne neid tuli maha mängida veel üks Liivi etendus.
Ma tahaksin öelda, et oli muretu õhtu/öö hapukapsaste, verivorsti ja muu jõululauakraamiga, jõulupuu ja kingitustega, tantsu ja .. tantsu.. ja tantsuga ning õnnesoovide, jutuajamiste, heade inimestega. Aga. Üks minu tarkusehammastest otsustas maailmalõppu ikka väga üle elada ja teha mu olemise võimalikult valuliseks. Sealjuures igasuguse suu liigutamise, söömise, rääkimise ja naermise. Ent pole viga - tahtsin saata maailma ära teed juues, sain saata maailma ära teed juues - kummelile said seatud suured panused. A., K. ja G. olid väga mõistvad ja suutsid mu üürikesteks hetkedeks viimaks selle isegi ära unustama panna. Paraku üürikesteks, jah.
 Ning kuigi valu pole järele andnud, olen ma siiski rõõmsalt koduskodus - varajane sünnipäev Tartus peetud, kingid käes, õnnesoovid ja head sõnad niisamuti. Kinkidega läks kuidagi hästi sel aastal - ühe mehe tegin ma poolkogemata neist tühjaks. Ühe neist loovutas ta vabatahtlikult, aitäh selle eest; teine langes loosi tahtel samuti mulle. Topelt ei kärise. Ilmselt kättemaksuks viskaski ta mind siis ühes teiste muskliomanikega 23 korda lae alla. Figures. 

Nii ta läks.
Hästi.

piparkoogimajad ja lumised külateed.

Samal ajal, kui Piparkoogi-Käsna-Kalle ahjus küpses ja kerkis, küpses väljaspool ahju üks plaan.

Pühadeaja külaskäik maale - vanaisa juurde.

Ja eilse etenduse eel valmisid nii Käsna-Kalle, ohtrad südamed, kõiksugu loomad kui ka päris esimene lumise katuseharjaga piparkoogimaja. Ja öö hakul jõudsime veel Anu juures tantsukava luua. Anu kostitas meid kuuma glögi ja pitsaga. Ja banaaniga.

Banaan on siduv link tänasega.
Õhtu lõppedes, nüüd, öö hakul, on täidetud ka suurplaan. Sõitsime maale. Üllatusvisiidi korras. Boonusena sai linna tulnud ema ka koju sõidutatud, päev veedetud vaiksete metsatukkade vahel maamajas süüa vaaritades, lund rookides ja kooki küpsetades. Ning mis kõige tähtsam - koos vanapapsiga küünalde säras pühadeõhtusööki nautides.
Kodused kotletid, värskelt aurav kartul ja ekstra-vahukoorekreemiga banaani-toffee kook.
Vanaisa naerul nägu.

On asju, mis käivad kõhu kaudu.
Seda peab olema palju!

Ja autoraadiost kõlas lisaks "Let It Snow"'le see laul. Ma arvan, et paslik. Las jääb see.




Pet Shop Boys. Always on my mind

Aega veel on.

See siin saab öeldud.
Ainult selleks, et midagi öelda.
Et taevas on täiesti must ja ere kuusirp on vajunud  külili.
Et kodus on ootamas ehtes kuusepuu.
Et mul on selle aasta viimane nädal Tartus, kuigi eksameid ei ole.
Et on mitmekümneleheline tabula rasa, mis ootab täitmist.
Et luulekava esietendus oli ära, takka teinegi.
Et andekad inimesed Viljandist käisid Tartus ja ma nägin midagi vaimustavat.
Et homme teeme piparkooke.
Et maailm lõppeb vähem kui kolme päeva pärast.
Et ma ei muretse selle pärast.
Et mind ümbritsevad kümned raamatud erialakirjandust, kuid mina tahan lugeda hoopis Pessoa'd.
Et kui apokalüps ka tuleb, ei taha mina arutult lõpu eel kulutada, vaid kasutada võimalust veel midagi omandada, teha, kogeda.
Et juua rahulikult üks tass teed.

aMUSEd

Muse - kümnendi parimaks live-bändiks tituleeritud - oli seda tõesti. Oli rabav. See, mis ma nende tundide jooksul Saku Suurhallis eile läbi elasin, pole sõnadega kirjeldatav. Vaimustav. Lugude valikust nende otse-esitamise kvaliteedini.

 Kui ma kaks aastat tagasi Muse'i juhuslikult taasavastasin, oma päevad selle saatel veetsin ja õhtutunnid vaadates intervjuusid Matt Bellamy'ga mööda saatsin, imetlesin ma neid juba siis - puhtalt instrumentaalses ja vokaalses mõttes (pidades siis silmas just M.B'd), kuid näinud nüüd seda, mida nad laval valguse ja visuaaliaga teevad.. Ma ei imesta üldse, et ma võin live-kontserdi ajal keeletuks ja jahmunuks jääda, nutma hakata ja samas eufooriliselt kaasa elada. Tõepoolest - black holes and revelations!
Ma kujutan ette, kui suur hulk samasisulisi postitusi nüüd blogosfääri valgub. Maja oli rahvast täis ja vaevalt, et keegi sealt külma kõhuga minema kõndis. Ei iial.

Niisiis olime päeva Tallinnas. Lisaks Muse'ile jõudsime küpsetada A. emaga kooki, mässata hüperaktiivse koeraga, kelle taasnägemisrõõm oli ohjeldamatult ülevoolav, sõita läbi lumise Tallinna ja võtta hilisõhtust einet. Pärast sellist elamust ei tahtnud nagu und nähagi - vähe sellest, et kõrvad kohisesid ja peas käis valgus-show, ükski teine asi maailmas ei näinud pärast Muse'i enam paeluvat.
 Aga aeg läks edasi. Päkapikukingiks kaasa saadud jõulukalendrid kaenlas, võttis meid uuesti vastu Tartu. Ainus asi, mis tagasisõidu juures nördimust tekitas, oli see, et Täistunniekspressi toredad multimeediavidinad sisaldavad oma play-listis vaid üht Muse'i lugu. Nörritav. Rohkem.. Rohkem!
Olgu see lugu siinkohal eilse üleastumise salvestisena jagatud:

Tänase 12.12.12 12:12 võtsime vastu Armastuses teed juues ja moorapead süües. Õigemini, juba lahkudes. Aitäh kohvikuneiule, kes tuli meie juurde ja ütles: "Vaadake, mis kell on. Soovige midagi!"

Soovidega on see asi, et .. vahel võivad nad täide minna. Eilne on selle imeliseks näiteks. Nähtud! :)

Aeg erutuda.

So..

Our Time Is Running Out.

As we've reached the Panic Station.
So we might as well fall in Hysteria.
Or in Coma
Or Madness
Or Bliss.
Endlessly.
But I suggest you to Plug In Baby

And Follow Me.
There is no need for Resistance.
Let's feel The Groove
and Sing for Absolution.

Cause that means Feeling Good
like a New Born.
May in your stomach be both

Butterflies and Hurricanes.
Dive into Supermassive Black Hole.
This is The Uprising.
This is The 2nd Law!


Kui ka 21. detsembril maailm otsa saab ning ma ühtki teist sünnipäevakinki ei näe, sest sünnipäevani ma ei jõua, siis homme saan vähemasti ühe neist kätte. Selle, mida ma siiani vaid unistuseks olen pidanud.
Mõnel on mitu muusat. Mõnel on üks.
Aga see Muusa on üks ja ainus.

Seesama!

SUPREMACY!

Õhtutest ja söögist.

Pärast balli on olnud mitmeid erisuguseid, hubaseid, uudseid ja huvitavaid asju. Ballijärgsel hommikul langes väljas endiselt muinasjutulist lund. Oli esimene advent ja oli sulnis-vaikne pühapäev. Võtsin seda  pühapäeva vastu raamatute seltsis ning panin ahju sooja. Advendiroana valmis minu esimene tuunikalapasta, ja just sellisel päeval kujutasin ma ette ideaalse maiusena šokolaadiglasuuris aprikoosikettaid. Needki said siis pähklitega kaetud ja jahtuma pandud. Ning kui pühapäevahommiku valgus asendus advendiõhtu hämarusega, aeg oli süüdata küünlad, ning televisioonis algas pühapäevaõhtune programm,  - seadsin sammud teleriga varustatud Kalevi tn residentsi, kus A. kostitas värskekapsahautise ja mandariinidega. Piparkoogid suus sulamas ja soe kruus peos, elamas kaasa noortele superstaaridele - nii möödus advent. 

Esmaspäevase huvitava kogemuse saime preili U'ga Vanemuises grimmikoolitusel käies. Valikust "ilus", "vana" või "vigane", valisin ma viimase ja selleks ka sain. Ning mis kõige parem - ilu on vaataja silmades ja see pole ju raisata. Kõndisin rahumeeles verivärske (sic!) näoga läbi kesklinna Tasku Rimisse. Ega kedagi suurt ei häirinudki.. see minu kirvehaav põses. A.'d ei suutnud ma ka ukse taha minnes üllatada. Välja ka ei visatud. Isegi süüa anti vaesele peksasaanule ning "Meeleheitel koduperenaisi" näidati ka. Igati teemakohane meik, ma ütleks.

Lisaks sain ma esmaspäeval oma varajase sünnipäevakingituse, mille viidet ma kuidagi siia postitusse panna ei tahaks. AGA! Aga...  Ma veel ei erutu.. :)

Teisipäev. Astusin asjalikult läbi Karlova tänavate füüsikahoonesse ja viisin läbi oma esimese koolituse - "Avalik esinemine". Hakkamata mainima kõiki hirme, mis mul selle koostamisel ettekandmise ees tekkisid, julgen öelda vaid üht - need kadusid üsna kiiresti, hasart ja kindlus võtsid oma ning pärast pooltteist tundi oleksin ma isegi veel rääkinud, impro-harjutusi teinud ning ennast lektori rollis hästi tundnud. Üsna soojendav oli saada kuulajate personaalseid tänusõnu. 

Kolmapäev. Üle hulga aja üks hea teatrielamus. Sedapuhku olid Uues Teatris külas Läti näitlejad etendusega "Leegionärid". Kaks tundi jutti kestnud etendus tundus  kolmveerandtunnisena, kogu aeg tähelepanu püsis, karakterid naerutasid inimesi ja mõistmatut läti keelt kasutati piisavalt vähe. Kuigi näitlejate kehakeel ja publiku kaasamine ei oleks lasknud igavusse nii ehk naa langeda. Vist. Igaljuhul oli haarav. Teatrist viis tee V&K juurde, kes olid valmistanud suurepärase õhtusöögi mereandidest, katnud laua ja lõiganud liuale ürtidega kitsejuustu. Tegelikult oli laud tunduvalt mitmekesisem, aga sellised eredamad hetked siis.. Jah, ma närisin hiidkrevette ja ampsasin hautatud kaheksajalga, karpidest rääkimata. Kõike seda, mida ma siiani ettevaatusega tarbinud olen. Või tarbimata jätnud. Igatahes - õhtusöök oli maitsev ja poolmagus valge vein mereandide ja juustu kõrvale sobis oivaliselt. 

Neljapäev. Emps tuli Taaralinna ja päev möödus koos Kaubamaja lõhnamaailmas, vanalinna tulede süttimist oodates ja (liiga) madala võlviga kohvikus lõunat süües. Või noh, see päev, mis loengute kõrvalt vaba oli. Õhtul võileib ja tee teatrimajas ning küünlavalgus ja raamatutarkus Karlovas. 

Sellised päevad saavad olla vaid detsembris. Ilus-õdusad, täis asjalikke toimetusi, koduseid olemisi ning lihtsaid rõõme. Lumi tuli sel aastal õigel ajal, selle üle olengi rõõmus. 

Esimese advendi jutud.

Kujuta ette ideaalset päeva.
Päeva, kus kõik on paigas.
Päeva, mida Sa oled oodanud.
Päeva, milles miski ei ole puudulik.
Päeva, milles on ilu ja sära ja värve.
Päeva, kus iga asi on see, millest oled unistanud.

1. detsember on minu jaoks see päev. Ülikooli aastapäevaball. Aasta glamuurseim ja kauneim õhtu. Mul ei ole selleaastase balli kohta muud öelda, kui et see päev oli täiuslik.
 Sissejuhatus  algas eelmise päeva hämmastava lumetormi, suurte hangede ja küünlavalgel õhtusöögiga Armastuses. Aasta viimase kuu esimese päeva hommik möödus asiselt, ettevalmistustega õhtuks. Ja kõik oli olemas: suurepärane ilm - laia langeva lumega, elegantne riietus, peosuurune valge roos, härrasmehe käevang, ballisaali tuled, glamuurne õhkkond, läbinisti nauditav muusika täpselt õige repertuaariga - just sellisega, mida olin soovinud, hoogne fokstrott ja voolav Viini valss, õige tunne ja suussulav tort.
 Ma unelen selle õhtu paistel veel vist mitu päeva takkajärge. Ja tõesti, see oli õhtu, mil mu süda oli täis jäägitut rahu, ilu ja õnne. Ideeaalse puhul teisiti olla ei saagi. Tunnustan swing-bändi, kes Birgit Õigemeelt ja Mikk Saart saatis - see, mida nad laval  - või publiku hulgas - trummide, klaveri, viiuli ja kontrabassiga  tegid, oli meeletu. Mu pea käis ringi veel voodisse heiteski.
 Tulles Vanemuise kontsedimajast alla, õnnis naeratus näol, hing täis rõõmu ja elevust, nägime, et osa Tartust elab teadmatuses ikka oma elu tänavatel edasi. Noored inimesed, pudelid käes, samm vildakas - vaatavad meid mõistmatu pilkava ilmega. Nii kahju, et nende jaoks oli see täiesti tavaline laupäev, olek, siht. Et nemad ei ihale kunagi astuda sellest madalast argipäevast välja, tunda seda šikki olemist, elegantsi ja väärikust. Tantsida ennast hoopis uude paika pööretel, mis on nii suured, et alles jäävad vaid kaks inimest - sina ja su kaaslane. Ei, nemad ei koge seda. Ja ilmselt ei soovigi. Mistõttu on mõneti kergendav mõelda, et me oleme osa väljavalitutest, kes sellistest suurepärastest hetkedest osa saavad ning võivad end tunda tõeliselt õnnelikena.

See on muidugi vist juba tavaks saanud - seostada ballieelset elevat-ärevat aega mingi iseloomuliku muusikaga, mis mu elu täidab. Ball 2012 oli läbi ja lõhki, täesti ausalt iseloomustatav Frank Sinatraga.

Jäägu ta kõlama: 

  

Kuujõed.

 

Juhuks, kui homme puhuvad teised tuuled  või kõlavad teised toonid, tahan, et praegune saaks üles tähendatud. Sest praegu on väljas lumine, peahoonel süüdati tuled, vanalinn ootab laternate riputamist ja Raeplatsile püstitati kuusepuu. Ja talve-romantiline jalutuskäik kuuma tee ja südamesoojusega selle kõige keskel toob naeratuse näole. 

Me ju naeratame liiga vähe. 

Sest nii palju on vaja teha. Nii palju on tõsist.
Ja vahel kurba.
Aga süda igatseb naeru.
Niisiis ei saa jätta hetki kasutamata, et südamest naeratada.
Kas või natukene.

Ja praegu paitab tänast talvist õhtut teeküünaldesära ja saadab Frank Sinatra. 

Ja kui ka homme peaksid puhuma teised tuuled ja kõlama teised noodid - need kõik ei saa olematuks. 

P.S. Lisaks kõigele sellele tegi üks kirjake mind täna väga rõõmsaks.

Üks verine esmaspäev porgandi ja sibulaga.

Sest Verekeskus vajas.
 Ja ma olin julge.
Juba viiendat korda.
Lasin end pigistada, augustada ja pool liitrit kergemaks imeda. Aga võtsin kaaslase ühes. Neil on nüüd lausa terve liitri jagu lisakraami.
Meie oleme püsti ja teadvusel. Ning kilo magusa võrra rikkamad.

Plaaniks "Õhtusöök ja vere(taas)loome" oli valmistada maksakastet - oleks ju tabav, kuid ma veidi protestisin. Igaljuhul oli tarvis natuke sibulat. Prisma aga juba "natukestega" ei tegele, gigantomaania on see, mis seda poodi iseloomustab, jaa.

See, mis lõpuks valmis, kuulub rubriiki "rohke porgandi road". Selline huvitav pajaroog. Ja selline esmaspäev.

Eelmine nädal kadus nii kiiresti ja absoluutselt teatrimajja, et ise ka ei usu. Aga õigesse kohta, vähemasti. Mujale ma ei kaotakski, ei aega ega end.

Teatrist väljaspool pidasime muhedat-pidust pühapäeva/kadripäeva maal, kus vanapaps sai vanemaks ja tort isuga söödud. Muuhulgas.

Lisamärkusena: juba nädal aega on väljas ilm nagu Stephen Kingi romaanist - udu ja ei muud kui tumedad katuseharjad sellest eendumas. Veider.

Ja varsti.. õige varsti on jälle see päev aastast! :) Baram-ba-raa...

Viimane suudlus ja kollastest tellistest tee.

Jälle üks lavastus sai kokku pakitud, viimast korda mängitud. Kunagi käisin ise vaatamas, kirjutasin. Hoopis teistmoodi kirjutasin, kui praegu seda tegema peaks. Ja nüüd olin ise inspitsient & co ja saatsin viimase etendusega olnu teatriarhiivi. Jälle.
 Homme üks järjekordne minu jaoks uus, teiste jaoks vana, ja reedel leiab seegi otsing taas oma lõpu.
 Selline elu siinmail.

Selle saatel:

Head ööd, Tartu, head ööd 21. november. Homme on uus teatripäev. 

Artaud.

"Jätkem tekstikriitika koolmeistritele ja vormikriitika esteetidele ning tunnistagem, et mis on kord öeldud, seda pole enam vaja öelda, et üks väljendusviis ei kehti teistkordselt, et iga öeldud sõna sureb ja mõjub vaid sel hetkel, kui ta lausutakse, et juba tarvitatud vorm ei kõlba enam ja virgutab meid otsima uut, ja et teater on ainus koht maailmas, kus kord tehtud liigutust ei saa enam teist korda teha."

(A. Artaud "Tehkem lõpp šedöövritele")

Varatalvised silmapilgud.

Mul on olnud nii mitmeid võrratuid hetki. Küsimus muidugi jääb - miks see postitus varem ilmuda ei võinud. Mitte et poleks võinud, vaid  lihtsalt - aeg lendas käest. Sest mõelda vaid - juba on novembrikuu keskpaik ja me ei oskagi muud selle teadmisega ette võtta kui ahhetada. Või õlgu kehitada - oleneb päevast.

Niisiis on läinud mõneti kiirelt. Minu esimene lavastus teatris on möödas ja hingusele saadetud. Kõlab uhkelt küll - minu esimene lavastus, justkui ma ise oleks olnud autor. Siiski mitte. Veel. Küll aga käisid minu käest läbi etendusteks vajalikud rõivad ja tassid ja teekannud, seljast ka pulmakleit. Loomulikult - põrand. See igaõhtune lõputu valge põranda taas valgeks saamine. Igaljuhul läks hästi. Ees ootab terve nädal teatritööd. Ja läks nii, et lausa mitmel tasandil. :)

Endiselt olen õnnelik selle üle, et teatrinädalavahetusel saabus Tartusse ka neiu M. See oli rõõmus taaskohtumine Raekojal, kaunis vestlus chai kruusi taga, kus kõik jutud tuli takkajärgi ju ära rääkida ning mittenägemise pikaleveninud aeg tasa teha. Õhtul pidin juba teatrisse lippama. Järgmisel päeval sai veedetud aga kaunis-unelev hiline hommikupoolik M.'i ja A.'ga kolmekesi Werneris, naudisklemas hommiku-latte ja koogikeste juures. Ikka, ikka meenus mulle meie viimane ühine väljaskäik Tallinna vanalinnaöös, sulnis klaasike veini NoKus ja naer-vestlused hubases Kodu baaris.
 Palju vett on vahepeal merre voolanud..
 Ent ega meri seepärast kehvem ole. Kohtumisi tuleb veel ja nii-nii hea oli üle pika aja taas M.'iga teatrist, kirjandusest, romantilisest Tartu/Tallinna elust ja inimestest rääkida.


Samal nädalavahetusel väisasid mu Dorpati residentsi ka mu õde ja tema abikaasa. Tore visiit oli iseenesest, olgugi, et ta lühikeseks jäi ja teatri- ja geni-tuuri teha ei jõudnud, sain kõhule pai teha, ja ilmselt kohtume pisikesega järgmisel korral juba silmast-silma.

Ning siis oli juba uus nädal, mis algas riidejahiga A.-ga Tartu poodides, jätkus "Õnnestunud elu" teise koosseisu vaatamisega ning kulmineerus neljapäevaõhtuga "Armastuse" kohvikus, kus toimus mu kolmas - ja seekord ainuisikuline - ülesastumine. Tunnike kitarrimuusikat ja laulu minu poolt ning terve õhtu- ja ruumitäis säravaid silmi ja naeratusi "Armastuse" poolt. Palju toredaid inimesi oli kokku tulnud, ikka uskumatult erinevaid ja häid.

Niisiis on november kulgenud tegusalt. Emajõe ääres riputati puudele juba laternakesi ja ülikooli peahoone sambaid mähiti tuledesse. On, mida oodata: kaneelilõhna, lugemisi, olemisi ja säravaid kuule, küünlavalgust, Sinatra-häälseid õhtuid  ja puna-kuldseid advente.

Transformatsioonid.

Mõtlesin siin mitmele asjale.
Esmalt neljapäevaõhtusele Sibyl Vane'i kontserdile. Et oli tore. See mõte oli rohkem siin ülesmärkimiseks - et mäletada.

Ja siis oli reede ja oli Juhani sünnipäev, kõrvalmajas IDeejazz ja Radar. Ning mulle meenus eelmine hingedepäev, misjärel ma jõudsin arusaamisele, et aastaring on nüüd siis sellest ajast täis saanud. Et päris palju asju on juhtunud. See, kus ma olen praegu, on huvitavaks võrdluseks, kus ma olin tol novembrikuul. Mingeid sarnaseid jooni on ikka ka: uued väljakutsed on alati natuke hirmutavad, aga samas põnevad. Nüüd on teised vaibad mu ette laotunud. Elu teeb omad korrektuurid - olen Tartu Uues Teatris ja mõtlen, mis just juhtus. Aga ma usun, et kõik, mis mulle antakse, on Võimalus, ennekõike. 

Me oleme pidevas muutumises. Kulgemises. Ma leian, et see on õige, sest seisvale kivile kasvab ju sammal peale. 

Vaatasin vanu fotosid ja avastasin, et minule pole õnneks sammal selga kasvanud.

 Kollaaž teemal "Minu transformatsioonid aastatel 2004-2012"

Kõigi pühakute päev.

Läks nii, et Halloweeni õhtul lasime fantaasia ja kunstimeeled vabaks. Läks nii, et Aphrodite kõhu peale oli kõrvetatud auk ja Apollon ei leidnud loorberipärga. Läks nii, et salaja balletiseelikus tantsitud "Luikede järv" ei olnudki ootamatult nii salajane. Läks nii, et kaks oravat kõndisid Hesburgerist kahe koti kraamiga bussi peale ja soovisid inimestele head õhtut. Läks nii, et "Luikede järve" sai "Musta luige" näol vaadatud ka filmilindilt. Läks nii, et Halloween oli kordades naljakam kui õudne. Läks üsna erakordselt. Ühesõnaga - läks hästi. 

Punane panda ja armastus.

Hea on see, et pärast pikki teadmatuses ja kriisis veedetud kuid, jõudis asjateadlik loomenõukogu täna ateljees üksmeelsele otsusele, et minu looma-identiteediks on punane panda. See on nüüd siis selge. Tere.

Lisaks on hea see, et mu söögiisu on tagasi ja chai "Armastuses" maitseb ikka halastamatult hästi. Seda eriti meeldivas seltskonnas..

Ja et üldse kasutati sel teisipäeval palju sõna "armastus". Või oli asi lihtsalt minus ja selles varatalvises linnamiljöös, küünlavalguses ja Norah Jones'is. 

Kui tahaks midagi ütelda..

Sulnist täiskuuööd ja Cantlose (Keldi "laulukuu") lõppu.

Ja maa sai valgesse kaetud.

Ning kuigi see ei tule kellelegi üllatusena, on antud märge esimese lume kohta pelgalt mulle endale. Et ma aasta pärast loeksin seda postitust ja teaksin. Mõtleksin sellele, mis kõik on vahepeal olnud ja muutunud, teine ja ikkagi sama, uus ja ometi vana. Ja et lumest lumeni me elame. Et igal aastal on alati see esimene lumi justkui millegi uue ja igavesti vana algus. Või lõpp. Siiski - alati algus. Kas või tsükli jätk.

Esimeste langevate lumeräitsakate muusika - tänase päeva muusika - on Sufjan Stevens. Kindlasti.
Olgu ära toodud see järgmine. Näiteks.


Head ööd, valge varatalvine ilm!

Haige monoloogid.

Olla haige.
Tähendab magada piinavat und. Tunda end koosnevat kümnest sirpjast poolkaarest, mis liiguvad, püüdes leida asu.
Tähendab ärgata vihmasel hommikul; tundega, et tuba pöörleb ja jäsemed on võõrad.
Loobuda koolist, juua hommikusöögiks ingveriteed ja leida käsikaudu tee vannituppa.

Kukkuda taas voodisse. Lasta juustel kuivada lõplikult padjal.
Ärgata keskpäeval ja süüa ära üks õun. Paigutada kõik ülejäänud toit sügavkülma, sest seda niipea vaja ei lähe.
Püüda kirjutada raske peaga tantsuanalüüsi. Tõlkida prantsuse keelt. Leida, et miski pole väga selge.
Püüda  näida kõnes ja kirjas arusaadav. Jätta mulje, et mu jutt on ladus, hoomatav, igapäevane.

Olla haige.
See tähendab olla pikali, aga mitte magada. Sest und nii palju pole võtta.
See tähendab soovida olla toimekas, aga toimet ei ole.
Olla üksi, aga saada hoolitsetud.
Soovida, et keegi tuleks ja tooks viinamarju.
Võtaks mu raske pea oma sülle ja laseks mul magada, mitte und näha - sest und ju ei tule. Teeks pai.
Tooks mulle kraadiklaasi, et teadmatus ei vaevaks. Ja taskurätikuid- sest neid läheb alati vaja.
Ja soojendaks mu jalgu, mähiks nad uutesse villastesse sokkidesse, kohendaks salli ümber kaela.
Paneks mulle lauanurgale kommikarbi, mis motiveeriks mind rutem terveks saama ja nendeni küündima.
Ja loeks mulle vaikselt ette Juhan Liivi kirju Liisa Goldingule. 

*"Mu süda! Kuda ma oma südames eilsest saadik Sind naeran, mu väike kurb kullake..."
*"Tänu Sulle, mu ingel, mu kaitsevaim. Peaks kõik see aasta mulle nii õnnelik olema, kui ta esimene päev, mis mulle nii õnneliku sõnumi tõi: mu neiu, mu südame mõrsja elab, on terve ja armastab mind, mind armastatakse, nagu vähesed inimesed seda enesest võivad ütleda. Seisku ka Sinu elutaevas pilvitu, andku kõrgem Sulle rahulist meelt, on mu südamelik uue aasta soov."
* "Jumal teab, mis meist vaestest varblastest saama hakkab..."
* "Ah, Liisi, tee mind õnnelikuks, kui võid, või - tee iseennast! Kui Sa mind armastad, võin ma kõik nõuda, võin ka seda nõuda, et Sa enese õnne ei unusta. Nii palju kui ka kahtlusevarjud mind on Sinu pärast koormanud, usun ma siiski, et Sina, ainult Sina mind mõistad ja armastad. O, need teised inimesed on hirmus igavad. Tartus imestatakse, kuda mina nii tuim võin olla. Mina imestan aga, kuda Tartu inimeste pääd nii tühjad võivad olla - on see armastaja Einbildung niisugune?"

Ning kui toetada siinse ja sealse maailma vahet uitav pea vastu lugeja selga, võib kuulda madalat, rütmilist bassi. Ja lasta end sel viia - eikellegimaale. Sooviga naasta tervena.



Mõni päev on selline. Mõnel päeval võib tunda nukrust, et halb on, ja rõõmu, et on olemas see, kes tuleb ja toob hoolt. 

Kui see liiv ikka kõikjal ei oleks..

Neljapäev. Tallinn. Õnnepalee. Loomulikult oli ilus. Kuidas muud moodi saigi Tallinn tol õhtul olla, kui mitte ilus. Kuidas teisiti võisidki need kaks saada üheks, kui mitte ilusti. Mida muud saanukski oodata, kui mitte ilusaid hetki selles linnas. Ja kuigi vihma udutas ning mu lokid muutusid järjest raskemaks ja sirgemaks, ning vaid põgusad tunnid olid need, mis ma seal linnas veeta sain, oli kõik kena ja kaunis.
Pikka armastust, südame- ja koldesoojust  - seda ma neile soovin.

Kõige selle tõttu tundubki nüüdne karge hilissügis kuidagi võõra ja külmana. Kuum küll tuli, ent lahkus, et külm saaks mind emmata, muuta mind lubjakarva ja võtta mult meelemärkus. Või peaaegu. Kontakt ümbruse ja endaga, seda vähemalt. Kui kõik pöörleb ja võbeleb, suits tardub sammastena õhku ja Emajõgi aurab, kui ärkvelolek on ängistavam kui segased unenäod, siis näib see mustav tühjus mu jaoks praegu sooja ja kutsuvana.

Olen näinud jälle oma sõpru unes. Lahkuvaid busse ja vesiliiva, kantud kingi ja voolavat vett.

Vahing peab ootama. Niisamuti Liiv. Küll jõuan ka nendeni, kui vereringe mulle taas värvi ja tasakaalu annab. Nad on mul meeles. Nagu ka see ülejäänud maailm - oma ilusate hetkede, inimeste ja lahkuvate bussidega...

Siidisabad.

Kõikjal on kümneid hukkunud siidisabasid.
Miks on nii läinud?
Kui kahju.
Kui kurb.

Aeg on kleepida akendele vahtralehti.

Eestis peatub üle mitme aasta läbirändel arvukalt siidisabasid. Need kaunid põhjala linnud armastavad üle kõige pihlakaid, arooniaid ja muid marju, mida leidub ohtralt ka linnades. Marjadega maiustamine võib paljudele siidisabadele lõppeda kurvalt, sest nad näevad akendel ja muudel klaaspindadel taeva peegeldust ning lendavad pahaaimamatult otse klaasidesse. Sel moel sureb täna, homme ja lähipäevil sadu siidisabasid.

  

Ka sina saad siidisabade päästmisele kaasa aidata! Kui sinu kodu läheduses on marjapuid, tee oma aken lindudele nähtavaks. Selleks kleebi aknale näiteks värvilisi märkmepabereid, paberist lumehelbeid, maalriteipi ja miks mitte vahtralehti (neid saab aknale kleepida näiteks meega). Tee seda kohe täna ja edaspidi igal sügisel!

p_ART_y is everywhere.

See nädal oli tõeline fête!

Esmaspäevane viineri-kurgi-sinepi-piruka-lõhnaline õhtu keerles vahukoorese sooja kohviga sulnisse jalutuskäiku sügisestel auravatel tänavatel, jõe tumedasse voogu, laternate valguslaikudesse. Steve Paxton taaslõi mu silme all kontaktimprovisatsiooni ja Jean Cocteau võlus oma elamusliku maailmapildiga.

Teisipäev tõi A.-ga autosõidu läbi vaikselt tihkuva oktoobripäeva linnapiirile, kaubamaailma pisikesi lauanõusid ostma ja moodi kaema. Kollane oli in ja küünalde lõhn tõi ootamatult meelde jõulud. Orient Express tekitas kiusatusi ja pakkus naudingut.

Kolmapäev algas varajase hommikuhämarusega, tõi endaga tantsuteatrit ja filmikunsti, nii Kohvipausi kui Armastust. Pealinnas algas festival, samal ajal kui meie tantsisime kirjanduse- ja kultuuriteadlaste ristimisjärgsel peol Odd Hugo saatel ja paistel.

Nädala selgroog oli murtud ja päevast sai öö, intensiivne tööpäev vahetus koolipäevaga, viimane aga absurdisaagaga. Enam ei iialgi sellisel kujul korduv "Ulgumerel" oli nauditav. Ja nemad olid ju taas olemas, Tallinnast siin ja käegakatsutavad. Need kaks tundi, millest poole veetsid nad laval, olid minu festivali üürikeseks kulminatsiooniks. Embused ei jäänud siiski olemata. Ega õhtusöök Genis või belglaste lavastus Kafka-ainetel. Inimesed Liége'ist panid igatsema õitsvaid kirsipuid, gooti kirikuid ja vahvleid. Ühine õhtu ja jutuvoor väliskülalistega Armastuses tõi pöörde, kui me señor E.-ga otsustasime lahkuda, et murda minu Trepis käimise kogenematus. Neid "kauneid baleriine" ja "tsüklon B-"sid seal! Teatrijuttu ja elufilosoofiat. Ùr L. astus ühel hetkel üle ukseläve ja järgnevad veerand? pool? kolmveerand? tundi kadusid üksteise taasnägemiseõhinasse.  Raekoja kell lõi kaht tundi pärast südaööd.

Reede laotus aeglaselt, kuid seda kindlamini. Eelmise õhtu soundtrack kummitas, väljas helkles kuldsetel lehtedel õbluke päikesekiir. Oli aega prantsuse keele jaoks. See, mis belglastega suhtlemisel ning nende kohalolu tõttu äkitselt kuidagi väga esilekerkiv oli. Esietenduse ootusärevus sõi ka mind, kuigi ma lavaosalusest selles loobunud olin. Ometi see tuli, pärast valgevene etendust - kartes hullu, halba ja hullemat, üllatusin ma eneselegi ootamatult. "Õnnestunud elu" rabas, šokeeris ja isegi vaimustas. Näitlejamäng ennekõike siis. Tõesti.
 Munakivid viisid meid pärast etendust A.-ga taas Armastusse. Napoleon ei seostu mul juba ammu enam revolutsiooni ja diktatuuri ja ajalooga. Millegi magusa, pehme ja õrnaga, pigem. Esikapidu, mis toimus Kink Konkis, oli suure töö tähistamine. Minu jalad kandsid mind aga Genialistidesse, sest Sõpruse Puiestee oli see, mida olin oodanud pikemalt kui midagi muud tol õhtul. "Armastuse laulu" ei tulnud, ent eelmise sajandi alguse romantika vabrikute kõrval, kus seisime ja hoidsime teineteisel käest, alustas kontserti ja tuletas lõpuks meelde, kui õnnelik ma olen, et inimesed on nii ilusad ja head. Põikasin hommiku hakul veel Kink Konki, et lasta end haarata tantsupõrandale, lausuda endale häid sõnu ning viimaks kõnnitada kodu poole.

Palju olulisi hetki. Ja inimesi. Ma usun küll.

Saatma jääb: Bat for Lashes - Travelling Woman

Elagu Õhk, Armastus ja Karjäär!

Tervitusi siinkohal lavastaja Uku Uusbergile siis.

(...ning Jooks)

Igal juhul on tegemist tugevasti nakkuva materjaliga. 

My morning eunoia.

Hommikuharmooniad...

Kui ma südaöösiti lugedes leian, et olen siiski õhtuinimene, ning igal hommikul taas ringi mõtlen.

(kompilatsioon on illustratiivne)

Sentimentaalsused.

Käisin Sadamateatris “Karjääri” vaatamas. Üksiti tegin koolitööd. Jahmatav oli. Mitte koolitöö, vaid etendus. Vanemuise tavapärase kohta kuidagi eriti üllatav. Tahtmata juurutada siin Vanemuise pihta käivat skepsist, ütlen ma seda nii. Rääkisime sellest Madis Kolgiga küll ning tema sõnul ei ole ma siis isegi lootusetu juhtum, sest minus see skepsis võitleb veel mõningase püüdega Vanemuise etendustel mingit märkimisväärset kande- või elamuspinda tabada. Temagi on viimasel ajal pigem kaitsepositsiooni astunud, kuigi püüe on ammu kadunud.
Igaljuhul “Karjäär” mulle meeldis. Liiva sahinasse kaduv teatrimaja, veider maagiline fluidum, mida tavamõistus ei seleta, ent mis selles aegruumis täiesti loogikapõhine ja vastuvõetav oli. Robert Annuse rollisooritus, muidugi – üks ilusamaid (ja ma ei pea siinkohal silmas klassikalist või füüsilist ilu – see on eraldiseisev kategooria) karaktereid laval, mida ma Vanemuise etendustes tabanud olen. Läks hästi.
Hästi läks ka pärast etendust. Plaanitud täiesti tavaline neljapäevaõhtu osutus ootamatult ebatavaliseks, kui ma sain kõne T.-lt, keda ma mitu aastat näinud ei ole. Kaks? Kolm? Kes seda teab. Igaljuhul olid sõbrad Hiiumaalt Tartus ja minul ei olnud isegi valikut. Ma ei tahtnudki. Sain T. autoga end ja oma kaherattalist läbi hilisõhtuse Tartu koju sõidutada, ennast ja T.-d tagasi linna. Habibi siis. Suure tõenäosusega poleks ma kunagi sinna sattunudki. Ometi seal ma hulga uute ja mõnede vanade tuttavatega olin, jõin kokteile ja jutlesin inimestega elust, puudutades põgusalt “saare-aegu”. Öö kulges omasoodu, kulges hetkeks Geni, kulges Shootersisse (veel üks koht, mille vabal valikul külastamise tõenäosus on madal, tõsi – tunduvalt kõrgem kui vesipiibubaaril.) ning kulges viimaks koju.
Reede oli pikk tööpäev. Päeva õppetund oli järgmine: chilli-pulbrit ei maksa lähedalt nuusutada-> kui piisab selle nuusutamisest, et eelöeldud õpetus sünniks, siis piisab ka vähesest, et chilli con corde vürtsikaks teha.
Elu ei hellitanud ning mõni hingetõmme pärast Vatsast kojujõudmist oli piisav, et liikuda TÜTi hooaja avapeole. See muidugi oli naljakas. Või mis ta ikka.. Uued inimesed olid uued ja meil kõigil oli huvitav jälgida üksteise olemist. Muud rahvast oli ka. Mitmekülgne seltskond seal koos oli, aga peale ametliku tutvustusvooru tihedamat tutvumist ei tehtudki. Vähemalt mulle näis nii. Tantsiti lihtsalt. Ja tantsiti palju. Tantsiti hulgakesi ja tantsiti paaris. Viimaks lahkusime, viimse tilgani tühjaks tantsinutena. Läks kuidagi nii, et ühel tänaval said sel öösel kokku veel “joovastusest kantud” vanem TÜTi rahvas, mina, A. ja Hiiumaa sõbrad ning endised koolikaaslased Mustveest. Viimaseid tabasin siiski vaid pilguga. Ülejäänud olid aga kõik olemas. Suundumas kuhugi. Edasi või tagasi, suund ei ole oluline. Kes toetas keda, pole tähtis. Ma naersin, et mitte olla moralist. Teised naersid, sest nad olid “kantud”. Üks tänavarist meid kõiki taas lahku viis ja mind väsinuna koju suunas.
Huvitav nädal oli: eksprompt nägemised toredatega, planeeritud kohtumised lahedatega, tête-a-tête olemised kallitega. Pilk tulevikku ütleb, et tuleb vaiksem ja ootust täis aeg, aga kui see saab läbi, siis on tulemas kohtumisi. Ma naeratan, et mitte muutuda sentimentaalseks.

anatta - jõuda selleni.

Ühel päeval õpin võitma.

Iseend.

Koduriiuliraamatutarkuski ütleb:

"Aga kuidas ma saan loobuda kiindumusest iseolemisse?
- Teadlikkusega. Mõtle kõige selle peale, mis tugevdab sinu iseolemise mõistet. Vaatle kõiki tahtmisi ja vajadusi - kõiki meeldimisi ja mittemeeldimisi, kõiki neid mõtteid ja emotsioone, millest toitub sinu ettekujutus iseolemisest. Jälgi oma kogemusi, ilma et sa neid ahnitseks või omaks peaksid. Mida vähem sa enesele osutad, seda rohkem sinu teadlikkus avardub." 
("Tass kohvi Buddhaga")

deconstruction.

Tänane õppetund.

David Loy pidas neljatunnise loenguõhtu teemal

 "Toward a New Paradigm: A Buddhist Perspective on (Post)Modern Humanity & Society".

"We experience ourselves in what we do."

"The sense of self that we gain from learning socially from others is a construct - physical, psychological and social."

"If world is a construct, if I am a construct, it is also deconstructable. And reconstructable."

"Because of the fact that a sense of self is a process, there's nothing substantial, there's nothing real."

 "Our sense of self is always shadowed or haunted by the feel of lack. It's a problem we usually never solve."

"Why is it so hard to give up addictions? - Because addictions are how we deny the sense of lack."

"Awakening is always an accident, meditation makes you prone to it."

*** 

When I look inside & see that I am nothing,

that's wisdom.

When I look outside & see that I am everything,

that's love

Between these two my world turns.

- Nisargodatta

210 minutit sügist.

Nägin täna öösel jälle oma apokalüpsise-und. Kuidas silmapiiri tagant ilmusid lennukid ja heitsid pomme. Lähenesid õõvatekitavalt meie majale, pommid kukkusid kaootiliselt siia-sinna. Mind valdas paaniline õõnes hirm, et läbi katuse ei näe ma, millisesse maja otsa nad langevad, ja mul ei olnud kuhugi varjuda. Jäi üle lihtsalt vaadata nende ülelendu, panna silmad kinni – ja oodata.
Veidral kombel ei tule mul kunagi mõttesse majast välja minna ning kuhugi kaugemale joosta. Olen oma kodust lahutamatu.

 
Täna algas sügis, aga eile oli veel suvi, millele läksime vastu planeete ja galaktikaid vaadates, peegellabürintides ekseldes, plasmakera käte vahel hoides, rattaga mitme meetri kõrgusel trossi peal sõites ja kõverpeeglite ees naerdes. Igasugu muid tehnilisi ja (loodus-)teaduslikke atraktsioone ja vidinaid oli veel. Päev teaduskeskuses kulges õhtusse, päädides koduse kreemja singi-sinihallitusjuustu fettuccini’ga.

Ja siis oli aeg istuda vastuvõtulaua taga, kuulata ja vaadata inimesi. Mõelda igaühe puhul, kas ja mil määral suudab just
t e m a  täita tühimikku, mis TÜTi on tekkinud. Jah, kaheksa uut, üsna lootustandvat ja erinäolist inimest sai vastu võetud. Just nagu eelminegi aasta tõotas tulla raputav. Aga siis oli kõik veel teisiti.
Ma ei oota neilt midagi erilist. Ma tahan, et nad oleksid seal, kus nad sel hetkel ajas ja ruumis olema peavad. Ma tean, et minu jaoks ei asenda nad midagi ega kedagi, küsitav on, kas ma kunagi suudan tunda end ühena nende hulgast või jäängi neid vaatlema distantsilt. Näis. Muide, täpselt aasta tagasi kõndisime L.'iga, varahommikul valminud küpsisekook käes, Supilinnast Raatuse tn ukse taha, viima magusat õnne.

Suvi sai saadetud sulnilt. Bienvenu, automne!

Toksiline ilu taevalael.

Erkkollane aurjas halo, 
mis linna kohale laotus
ja millesse lõikas musti linde... 
Kaardus mu üle 
ja puges mu silmade sisse,
värvis nad sama karva.
Nüüd on need kuldsed,
keskel lendlemas mustad linnud.

Ja taevas oli kaks vikerkaart. . 


Ma ei tea, miks ma seda veel jaganud ei ole. Lähen küll Odd Hugo't kuulama, aga täna oli nii Tunngi päev.

Ülestähendusi suvest.

 

« Teine võimalus teatrimängu loomisel, mis neist aegadest alguse sai, on selline, et sa võtad ühe valmis materjali, valmis mõtlemisviisi, valmis paradigma, valmis konstruktsiooni ja lõhud ta kõigepealt laiali. Lõhud laiali algosadeks ja siis paned ta uuesti jälle kokku.  

Meie Tartu aega võiks vaadata ka rahulikult kui tegevust, kus me oma kodudest väljatulnud ja pubekaeast äsjaväljununa /---/ aga pealt kahtekümmet kõik, oma turvalise, lihtsakoelise maailma laiali lõhkusime, et seda hiljem hakata oma eludega kokku panema. Mõnel inimesel see ei õnnestu, lõpetab enne elu ära. See on teatri lapsepõlv, kus me lõhkusime laiali selle kindla teadmise maailmast, mis 22-23-aastasel on... /---/. Lõhkusime selle kindla maailma omaenda eludega laiali, kogu ülejäänud elu püüad seda kõike jälle kokku panna, püüad oma elu kokku panna ja sellest siis ka aru saada, kokku panna oma maailm ja oma tarkus. »

(Tõnu Tepandi "Alguses on hääl") 

la passion du théâtre.

Oli eelmise aasta suve viimase kolmandiku algus Hiiumaal, kui ta minult võrkkiiges lesiskledes küsis "Mis on Sinu kirg?". See küsimus tekitas tol hetkel minus ootamatut ehmatust - ma ei osanud vastata. Kaalusin oma peas kõiksugu võimalusi ja kohkusin üha enam selle pärast, et üldse nii pikalt järele mõtlesin. Jumala eest, midagi peab ju vastma, inimesel peab ju olema mingi kirg, mis teda kannab. Mina vaid mõtlesin. Ja heitusin ikka rohkem ja rohkem sellest, et ma vastuse võlgu jäin.
 See jäi mind tollest hetkest peale painama, kuniks ma juba unustasin. Alles möödunud suvi - aasta hiljem niisiis - tõi taaskord selle küsimuse mulle meelde. Vastuse vormis. Mis on see minu kirg? See, mille eest ja mille vaimus ma võitlen. See, mis mind kannustab. Mis mind inspireerib. Mille nimel ma kannataksin. Sest kirg on ju ometigi kannatus. Passion - passio (kannatamine). Just selle teadmise valguses saangi ütelda vaid üht.
 Ta muidugi teab seda nüüdseks. Pärast aastat pidin ma talle selle puuduoleva vastuse viimaks andma. Ta arvas, et seda oleks võinud küsida kellelt iganes, kes mind teab, ja vastus oleks olnud sama. Minu jaoks on oluline aga see, et ma ise selle teadmiseni jõudsin, seda mitte ei konstateerinud, vaid tundsin.  Et see tuli mu enda seest.
 Ning miks ma selle üles võtsin? Sest mulle näib, et kui ma temaga nüüd viimati töö-ööl Genis vestlesin, suutsin ma tänu sellele leitud ning kõvasti väljaöeldud tõele seista tema ees sirgema seljaga. Seista elu ees sirgema seljaga. Seista kõikide ees, kes seda minult kunagi küsima peaksid, sirgema seljaga. Ja ma ei kahtleks hetkekski. Ma ei jääks enam vastust võlgu.

 Mõtlesin lihtsalt, kui vajalik see küsimus minu jaoks oli.
 Mõne asja vajalikkusest saame alles hiljem aru.

   Kuni ei saa - pole veel aeg.

happiness isn't always the best way to be happy

Douglas: Will you keep out all the sadness? 

Max: I have a sadness shield that keeps out all the sadness, and it's big enough for all of us.

***

Pole mõeldav saada seda lugu oma kuklast ja otsmikust, kõrvadest ja ajukäärudest välja.
Ei ütleks, et armastan esimest nädalat. 

spare me the drama

Mõtlesin. Mõnel päeval natuke põhjalikumalt kui teisel. Ja eriti pärast esimest õhtut taas Tartus olles, õigemini  - saanuna ühe kirja.
Ja eriti nüüd.
Niisiis ma mõtlesin selle möödunud nädala peale, selle peale, kui palju on mul hetki/asju/põhjuseid/inimesi, mille/kelle üle õnnelik olla, mis on pannud mind rõõmustama ja naeratama. Nii ebaõiglane, alatu ja isekas oleks jätta nad märkamata, lasta neil minna mööda, nägemata vähimatki kõverdust minu suunurgas või vilgatust silmis. Aga ma märkasin, kuigi õpin ju alles - uuesti leidma, tähele panema, avastama.
Olgu nad siinkohal ära märgitud.

• 14½ tundi (sic!) teatrielamusi
• "Hingelindude" plaat, vannisool melissiga ja kirsitee, peidetuna mu sahtlisse
• Pisikesed ringipaigutused mu Tartu pesas - isiklik kapipealne raamatutega
• Väike kivi mu kapipealsel, mis peidab endasse ära mu mured
• Üks kevadel kingitud postkaart, pilt Tartust ja NEED sõnad mu seinal

"That the sun will rise each day and it's up to you each day if you match it.  That nothing matters up until this point. That what you decide now, in this moment, will change the future. Forever."

• koogiampsud Vanemuises ja "Armastuses" ja Tartu Uues Teatris
• spontaanne ühine lõuna armsaga
• õhtusöök La Dolce Vitas
• jutud teatriteadlastega
• olnud ja tulevased kohtumised oma juhendajaga
• eesootavad etendused ja põnevad teatrikirjutamised 
• päikesepaiste rahulikel Tartu tänavatel
• hoolitsus distantsilt
• rõõmurikas jällenägemine kallitega Tallinnast
• sülelused, embused ja silmavaated 
• uued teadmised, tundmused ja olemised, mis alles mind ootavad

Tartus oli Draama 2012 ja ma võtsin sellest kõik. Kulgesin, hämmeldusin ja vaimustusin. Viimane on peamine. Vaadatud etenduste paremusjärjestuseks jääb (peale esikolmikut ei oma järjestus suuremat tähtsust): 

1. "Iphigéneia Aulises" No99, lav Lorna Marshall
2. "Diiva", Annaliisa Pillak ja Marko Hilpo, lav Paavo Piik
3. "Kuni inglid sekkuvad", Draamateater, lav Uku Uusberg
4. " Ukuaru", Ugala, lav Madis Kalmet
5. "Maailmale nähtamatud pisarad", Tallinna Linnateater, lav Elmo Nüganen
6. "Nisa", VAT Teater, lav Katariina Unt/Aare Toikka
7. "Lillede keel", Von Krahli Teater, lav Rainer Sarnet

Üllatajaks oli 5. ja 7. koha omanik. Linnateatrilt oleks oodanud midagi enamat ning Von Krahli puhul ei saa ma aru, miks ta mul nii viimaseks kukkus. Visuaalia ja postmodernistliku ekspressiivsuse poolest oleks ta pidanud mulle ikka tunduvalt rohkem positiivselt mõjuma, kuid ma tundsin, hoolimata kõigest end etendusel ebamugavalt. Igasugune vaimne sugereerimine ja intellektuaalne analüüs ei olnud väärt enesepettust ning eelneva fakti eitamist.
 Ka 2. koha saanud "Diiva" oli rabav üllatus. Meeldivalt. Väga tabav, väga maitsekas, puhas ja nauditav. Ammu ei ole nii naerda saanud. Imetluse kõrval. Puhas töö. Ja NO99-le tõi esikoha ära tõsiasi, et  - kuigi saal oli rahvast puupüsti täis, ma olin etendusele just jooksnud ja mu hing oli nööriga kaelas, puudus igasugune lavakujundus, ma istusin kõige ülemises viimases reas, mu vaatevälja piiras rippuv lühter ning ma ei ole antiikdraama suurim austaja, - värisesin ma seal, pisarad silmis ja soovisin, et iga näitleja Eesti laval oleks nagu Mirtel Pohla või Tambet Tuisk.
 "Ukuaru" ma ilmselt mõtlesin enda jaoks paremaks, olles näinud ja armastanud filmi ja Elle Kulli selles. Selle kogemuse taustal see isegi liigutas - tõsi, küll põgusalt ja kohati - mind tol õhtul. 

 Niisamuti, nagu "Lillede keel", tekitas ka "Nisa" minus mõningast ebamugavust. Ent ma olin nii haaratud näitlejatehnilistest võtetest ja näitleja psühholoogilisest kantusest, et unustasin sisu, keskendudes vormile. 

Ilmne järeldus nähtu kohta oleks, et ma olen väga ja väga psühholoogilise, traditsioonilise teatri austaja. Paraku, aga jah. Või. Mulle lihtsalt ei istu räige avangard ja postmodernism. Muidu on hästi. 

Ja see reede, mil ma nägin neid kõiki. Ühes ruumis. Ja enda ümber. Ja nad naeratasid ikka samamoodi, nagu ma korduvalt oma unenägudes neid näen või viimasest korrast mäletan - see paneb mu südame lööma, tulvil teadmist, et ma olen siiski õigel teel, isegi kui ma seda veel ise ei pruugi teada; et ma ei pea kartma ega olema löödud, sest miski elab edasi. Need viimased sõnad jäid minusse kajama: "Ole tugev!"

Jah, elame edasi. Sihi ja jõuga. 

Vikerkaar on igaühes meist.

Tähendab - suvelõpp on käes; ma olen jõudnud jälle nii kaugele, et loen Dostojevskit, kõverdun seesmiselt sügise ees, taaskord millegi kadunud-kaotatud-olemata igatsuses. Lasen kõlada Tšaikovskil ja Franz Lisztil ja Bachil. Kuulan Dustin O'Hallorani.  See, et ma O'Hallorani enda juures hoian, annab märku, et pimedad õhtud on lähedal, ootamas. Sügis avali kätega. Kesk Tartu raekojaplatsi, naeratades, vihmakeebis.. Selles, millel kord Tõnis Mäe Vikerkaart sai kuulatud. Või.. on see lihtsalt mu mälupilt eelmisest septembrialgusest.
See sügis tuleb teisiti. 

Teatriteadus on see, millega ma jätkan. Olgugi, et, jah, sain tõlkeõpetussegi vastuvõetuks. Ma ei suudaks endale andestada, kui ma praeguse valiku juures veel teisiti oleks otsustanud. Argusest või.. Kes teab. Hirmust. Olla kaugel. Kaugemal kui ma juba olen. Jäädagi sinna. Ma ei tahaks. Ma ei oskaks. 

"Oletame, et inimene muud ei teegi, kui aina otsib seda kaks korda kahte, sõidab üle merede, ohverdab elu selle otsingul, aga selle ülesotsimist, selle lõplikku leidmist ta nagu kardab, jumala eest. Sest ta aimab, et kui ta on selle leidnud, siis pole tal enam midagi otsida."

 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")

Pilvedki on taevavõlvil hulgakesi koos.

 Minu veerev õde on "Lõviga" meid viimased päevad külastanud. Külastusi oli veel.
Reedel vaatasin ETV pealt "The Rise And Fall of Estonia" ja vaimustusin Eero Epneri marvelloossest monoloogist ja Sergo Varese mälust. Jälle. Järgmisel päeval ütles õde, et nad kuulasid seda kohta ja tundsid minu ära. See monoloog olevat nii "mina". Olin õnnelik. Keegi teine ei mõistnud. Diskussioone oli asjata palju ja ühesõnaga, ei ole siin moodsa kunsti kants.
 Pühapäeval puhastasime A.-ga seeni ja mõtlesime järve ääres kiikudes kaduviku küsimuste üle. Ja natuke pidulikumal õhtusöögil tõstsime perekeskis toosti. Mulle toodud maius sulab nüüd suhu, roos pakub silmailu ja kingitud Bonzo, Pehki & Pässi plaat paitab kõrva.
 Tänane plaan niisama istuda, puhata ja lugeda muutus sujuvalt spontaanseks plaaniks sõita perekondlikule road-tripile Elistverre. Seal oli tasuta sissepääsu ja juurikasnäki päev. Great win. Nii palju toredaid loomakesi. Kiisu magas tuimas rahus puu otsas, põdraprouale sai ninapai tehtud, karule lehvitatud ja teised toredad üle vaadatud. Kõhutäis kohvikus päädis emaga batuudil hüppamisega. Avastasime endis lapsed ja lasime raskuskeskmel kurku tõusta. Oh joy. Üksiti sealkandis olles läksime siis juba Jääaja keskusesse ka. Nii põhjalikult haritud saime, et need mammutid seal poleks kunagi uskunudki. Saadjärv oli ilus, selge ja õõtsutav. Jäätis maitses lainete peal parvel hea. Äike läks meist mööda. Tagasiteel sai kalmistulgi käidud, küünal viidud ja puhkavale vanaemale kõtut näidatud. Peab ütlema, et pole kaugeltki paha nädalavahetus olnud. Võib lausa õnneks&rõõmuks nimetada.

Lavakatel algas täna kool. (Ma ikka pean kuidagi selle teema üles võtma.) Selle teadmise valguses jätkuvad subjektiivsed siseheitlused, et säilitada entusiasm ja produktiivsus, kõige kiuste. Niisiis on kellegi jaoks see kuulsusrikas suvi läbi, uus elu on alanud. Ent minul on aega terve nädal, et sügiseks enda jaoks puzzle kokku panna. To take a deep breath and carry on. Somehow. Someway.

Seniks, kuulame Bonzo, Pehki ja Pässi esituses "Musta varju saatel". See on mõneti helgem ja eepilisem lugu, kui pealkirja järgi arvata võiks.  

Katedraal, mis kitsaks jäänd mu sees.

Igaühel on oma salaarmastus.
Neli päeva olin minagi ära. Lähemal talle kui eales annab. Tallinn. Vanalinn.
  Iga päev sellest ajast oli iseväärtuslik, killuke kaleidoskoobist, mistõttu ei tahagi ma mingeid üldistusi teha.

Päev 1. Augusti keskpaiga kõige kuumem ja suvisem päev. Hommikune kohtumine Mannu ja tema perega Uuel tänaval oli helge ja hea. Päev möödus aga Kalamajas M&T uue korteri kraamimise, sisse seadmise ja esimese sisseõnnistamisega. Nauditav palsamiäädika-mee vinegretikastmega salat ja pokaalike Austria veini F-hoones, lausa palavas augustikuu pärastlõunas. Õhtupäikeseline taaskohtumine tütikatega Teletorni juures ja esimene proov. Kostüümid. Ekskursioon Teletornis. Igaõhtuseks saanud hilisõhtune sõit 34A-ga kesklinna. Külalised ja olemised, roosa vein ja võrratu kohupiimakook Uue tänava hoovis. Linnahalli katus. Langevad tähed. Jutud ja soovid ja mõtted.

Päev 2. Hommikupudru. Keskpäevane proov algas poolteist tundi hiljem. Dee, õigeaegse osaleja eeliseks oli vabadus kirjutada luuletusi. Nutitelefoni lõbustused ja naerust valusad kõhulihased. Päikesepalavus ja friistail. Piknik ja olesklemine murul. Põige Uuele. Õhtune proov tõi inimesed jälle linna siidrit jooma ja teatrimõtteid mõtlema. Öö Taani kuninga aias. “Kogu aeg ei pea, aga vahel on vaja”.

Päev 3. Vihm ja udu. Pühapäevane kohv. Autosõit Pirita ringrajal. Hommikused laulud ja rõõmud Teletorni väli-cateringi varjude all. Katusealune läbimäng. Lõppematu vihm. Siesta Uuel. Selginemine ning hilisõhtuni kestev mikrofoniproov uduvihmas hämaruses. Uue tänava soojus, vein, juust ja puuvili M&T’ga. Öine kuum saun. Küünlasära.

Päev 4. Iseseisvuspäeva varahommikune kõne. Pereisa suurepärane omlett. Jätkuv vihm ja tuul autoklaasi taga. Esinemisärevus. Perepäev. Performance’id "Teletorni vallutamine": mängisin punaste sukkadega Postikana. 11 ülikoomilist tegelast, kelle hulka kuulusid pikk ja kõhn (aga kõige suurem ja kihvtim sõber!) Leopold, veidi hullumeelne Hunt Kriimsilm, vanamutike nimega Tallinna Kilu, taarat korjav Vigri, boheemlasest filosoof-talupoega meenutav Ajalooline Tõde jt. Kaamerad ja salvestused. Selginemine päeva peale. Naljad ja Angry Birds green-room’is. Lõunasöök ja aeglemine. Vaatama tulnud sõbrad. Õnnestumine ja pilvede vahelt piiluv päike. Jääääre kontserdile botaanikaaias tuli joosta ülejala. Imelise ühise olemise komfort. Isiklik melanhooliahetk, mõeldes kolme möödunud aasta hetkede peale ja taibates, et mu süda lõhestub sellest hetkest kaheks – üht poolt kannan endaga kaasas Tartus, teine jääb maha Tallinnasse. "Viimane tramm". Ilus muusika kandis meid aga tagasi Teletorni, sööma torti ja jooma šampust. Jalgsitõus ning 1050 astet Tallinna kohale. Mähkumine pleedidesse. Päikeseloojang mere taha. Laulud bussipeatuses. Riigipühine kesklinn. Õhtusöök Uuel. Plaanide tegemine Vabaduse väljakul. Kolmetunnine Imago-mäng Mustas Puudlis avaldas nii mõndagi uut ümbritsenud inimeste kohta ning tõestas üksteisetundmise võimeid. Öine hüvastijätt ja kallistused. Sügisemõtted ja jutud.

Järgmise päeva hommikul valmistasin T.’le pettumuse, et putru ei teinud, ent olin ise rõõmus, saades M.’i kõhtutäitvat ja maitsvat omletti. Armastus käib ikka kõhu kaudu. Muuhulgas. Seetõttu ongi mu postituses mainitud nii palju toitu. The moments of love. Istusin bussi ja mõtlesin, miks viimased tagasisõidud Tallinnast on toonud kurku nukra klombi. Muuhulgas. The moments of truth.

Suvi on läbi saamas, aga mu hing on rõõmus ja tänulik olnu eest. Nagu ikka.
Pealegi, ma olin täitsa tore Postikana parimate ja asendamatute kaaslaste seas, igaüks neist the one and only.

Tõeliselt tabav soundtrack siinkohal ongi Jääääre “Vala veini”. Antud juhul küll koos Tõnis Mäega. Aga see on ka ok. Isegi väga.

Ma ei oskaks paremini öelda..

With love,
D.