kolmapäev, 26. detsember 2012

...sajab väljas ikka valget lund.

Vahel olen tahtnud oma elu paremini üles kirjutada. Sõnade otsimine, asjadest jutustamine - need ei tule kunagi nii hästi välja kui ma sooviksin.
 Niisiis on mõnikord lihtsam illustreerida ennem pildi kui sõnadega.



Jõulud olid väga ilusad. Väljas langes tõelist laia jõululund. Sain nii mõnegi rõõmustava kingi, mille üle võin suurt heameelt tunda. Emaga lõime klaasid 23nda terviseks kokku. Vanaisa muheles ja tort maitses hästi. Paraku olen vist liiga kõrges eas selleks, et isa mind süles hüpitaks. Küll aga laekusid mulle üle Eesti paljud kenad õnnesoovid. Nii et ma tegelikult ei kurda üldse selle üle, et jõulud mu sündimise päevaga kokku langevad.
 Ja mu esimese jõulupüha külaline andis põhjuse ka teist korda perega ühise õhtusöögilaua taha istuda ning haljas pudel haljastki välja tuua. Selle aasta esimese (ja vististi viimase) lumesõja alustas ema, selle pidasime ka kiirelt maha.
 Meenutades aastatagust aega, vaatasime üle linna kuuse. Seda käiku jäävad meenutama lumeinglid. Ja toodud nimeliste piparkookide maitse. Ma enda oma pole raatsinud maitsta veel..

Põnevusega ootasime veel ühe ilmakodaniku sündi, kes jõuludeks kompromisse tegema peab hakkama, kuid ta ilmselt ei kiirusta ja kindlustab omale edaspidised väga pikad pühad. Ootus jätkub.

Tahtsin jagada üht laulu, mis ka viimastel päevadel minuni jõudis. Snow Patrol - The Weight of Love.




Ja seda ütlen ka, et mind on haaranud taas ärev soov luuletusi kirjutada.
Enne, kui ma selle mõtte käsile võtan, las Pessoa räägib minu eest.




Kommentaare ei ole: