Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.

Orenda

on irokeeside sõna, mis tähistab üleloomulikku jõudu, mis on olemas igas objektis ja inimeses, spirituaalne vägi, millega inimesed mõjutavad maailma ja oma elusid.
 Mis vägedega ma kokku olen puutunud - ei oska öelda. Ometi on nii, et hoolimata headest kavatsustest,

 juhtuvad halvad asjad. Ja siis selle rusutuse sees pead sa oma eluga toime tulema, kõige kiuste oma plaane teostama. Jah, minu krooniline bronhiit ja kõik sellega kaasnev, igapäevane kannatus ei ole pikas perspektiivis midagi, mis ei läheks üle või mis oleks pöördumatu.. Ma ei teadnud enam, kust jookseb piir kirjutatava ja mittekirjutatava vahel. Et kas üldse kirjutada.

 Ja ometi ei jää aeg seisma. Maailm pöörleb ikka samas suunas ning päevad on päikselised. Jah, kevad on tulnud. Olen andnud haigena etendusi, olen vaadanud haigena teatrit, andnud OPile intervjuu ning kirjutanud Tartu Postimehele arvustuse. Miski nagu ei näi ära jäävat.Meil tuleb leppida oma olukorraga.

Eile oli esimene tõeliselt ilus ilm. Teed tolmasid. Tuba oli täis õhtupäikesevalgust. Ahjus valmis ühiselt tehtud lasanje. Pärast nädalat ainult tee ja mõne puuvilja peal, tunnistan, oli raske normaalse toitumise peale tagasi minna. Aga kõik paha läheb mööda. Kõik saab jälle olema hästi. Mõtted selginevad. Jää sulab, lumi kaob. Ning taas on käes see ilus meie Karlova õhtute aeg.  Meil oli šokolaadi ja The Golden Girls. Aasta on möödunud nagu päev. Kaseoksad kiiguvad kevadtuules akna taga.

But don't break your back
If you ever see this
But don't answer that

Soundtrack: Coldplay - See You Soon

Haige monoloogid.

Olla haige.
Tähendab magada piinavat und. Tunda end koosnevat kümnest sirpjast poolkaarest, mis liiguvad, püüdes leida asu.
Tähendab ärgata vihmasel hommikul; tundega, et tuba pöörleb ja jäsemed on võõrad.
Loobuda koolist, juua hommikusöögiks ingveriteed ja leida käsikaudu tee vannituppa.

Kukkuda taas voodisse. Lasta juustel kuivada lõplikult padjal.
Ärgata keskpäeval ja süüa ära üks õun. Paigutada kõik ülejäänud toit sügavkülma, sest seda niipea vaja ei lähe.
Püüda kirjutada raske peaga tantsuanalüüsi. Tõlkida prantsuse keelt. Leida, et miski pole väga selge.
Püüda  näida kõnes ja kirjas arusaadav. Jätta mulje, et mu jutt on ladus, hoomatav, igapäevane.

Olla haige.
See tähendab olla pikali, aga mitte magada. Sest und nii palju pole võtta.
See tähendab soovida olla toimekas, aga toimet ei ole.
Olla üksi, aga saada hoolitsetud.
Soovida, et keegi tuleks ja tooks viinamarju.
Võtaks mu raske pea oma sülle ja laseks mul magada, mitte und näha - sest und ju ei tule. Teeks pai.
Tooks mulle kraadiklaasi, et teadmatus ei vaevaks. Ja taskurätikuid- sest neid läheb alati vaja.
Ja soojendaks mu jalgu, mähiks nad uutesse villastesse sokkidesse, kohendaks salli ümber kaela.
Paneks mulle lauanurgale kommikarbi, mis motiveeriks mind rutem terveks saama ja nendeni küündima.
Ja loeks mulle vaikselt ette Juhan Liivi kirju Liisa Goldingule. 

*"Mu süda! Kuda ma oma südames eilsest saadik Sind naeran, mu väike kurb kullake..."
*"Tänu Sulle, mu ingel, mu kaitsevaim. Peaks kõik see aasta mulle nii õnnelik olema, kui ta esimene päev, mis mulle nii õnneliku sõnumi tõi: mu neiu, mu südame mõrsja elab, on terve ja armastab mind, mind armastatakse, nagu vähesed inimesed seda enesest võivad ütleda. Seisku ka Sinu elutaevas pilvitu, andku kõrgem Sulle rahulist meelt, on mu südamelik uue aasta soov."
* "Jumal teab, mis meist vaestest varblastest saama hakkab..."
* "Ah, Liisi, tee mind õnnelikuks, kui võid, või - tee iseennast! Kui Sa mind armastad, võin ma kõik nõuda, võin ka seda nõuda, et Sa enese õnne ei unusta. Nii palju kui ka kahtlusevarjud mind on Sinu pärast koormanud, usun ma siiski, et Sina, ainult Sina mind mõistad ja armastad. O, need teised inimesed on hirmus igavad. Tartus imestatakse, kuda mina nii tuim võin olla. Mina imestan aga, kuda Tartu inimeste pääd nii tühjad võivad olla - on see armastaja Einbildung niisugune?"

Ning kui toetada siinse ja sealse maailma vahet uitav pea vastu lugeja selga, võib kuulda madalat, rütmilist bassi. Ja lasta end sel viia - eikellegimaale. Sooviga naasta tervena.



Mõni päev on selline. Mõnel päeval võib tunda nukrust, et halb on, ja rõõmu, et on olemas see, kes tuleb ja toob hoolt. 

Kui see liiv ikka kõikjal ei oleks..

Neljapäev. Tallinn. Õnnepalee. Loomulikult oli ilus. Kuidas muud moodi saigi Tallinn tol õhtul olla, kui mitte ilus. Kuidas teisiti võisidki need kaks saada üheks, kui mitte ilusti. Mida muud saanukski oodata, kui mitte ilusaid hetki selles linnas. Ja kuigi vihma udutas ning mu lokid muutusid järjest raskemaks ja sirgemaks, ning vaid põgusad tunnid olid need, mis ma seal linnas veeta sain, oli kõik kena ja kaunis.
Pikka armastust, südame- ja koldesoojust  - seda ma neile soovin.

Kõige selle tõttu tundubki nüüdne karge hilissügis kuidagi võõra ja külmana. Kuum küll tuli, ent lahkus, et külm saaks mind emmata, muuta mind lubjakarva ja võtta mult meelemärkus. Või peaaegu. Kontakt ümbruse ja endaga, seda vähemalt. Kui kõik pöörleb ja võbeleb, suits tardub sammastena õhku ja Emajõgi aurab, kui ärkvelolek on ängistavam kui segased unenäod, siis näib see mustav tühjus mu jaoks praegu sooja ja kutsuvana.

Olen näinud jälle oma sõpru unes. Lahkuvaid busse ja vesiliiva, kantud kingi ja voolavat vett.

Vahing peab ootama. Niisamuti Liiv. Küll jõuan ka nendeni, kui vereringe mulle taas värvi ja tasakaalu annab. Nad on mul meeles. Nagu ka see ülejäänud maailm - oma ilusate hetkede, inimeste ja lahkuvate bussidega...

Siidisabad.

Kõikjal on kümneid hukkunud siidisabasid.
Miks on nii läinud?
Kui kahju.
Kui kurb.

Aeg on kleepida akendele vahtralehti.

Eestis peatub üle mitme aasta läbirändel arvukalt siidisabasid. Need kaunid põhjala linnud armastavad üle kõige pihlakaid, arooniaid ja muid marju, mida leidub ohtralt ka linnades. Marjadega maiustamine võib paljudele siidisabadele lõppeda kurvalt, sest nad näevad akendel ja muudel klaaspindadel taeva peegeldust ning lendavad pahaaimamatult otse klaasidesse. Sel moel sureb täna, homme ja lähipäevil sadu siidisabasid.

  

Ka sina saad siidisabade päästmisele kaasa aidata! Kui sinu kodu läheduses on marjapuid, tee oma aken lindudele nähtavaks. Selleks kleebi aknale näiteks värvilisi märkmepabereid, paberist lumehelbeid, maalriteipi ja miks mitte vahtralehti (neid saab aknale kleepida näiteks meega). Tee seda kohe täna ja edaspidi igal sügisel!

Teine päev.

Leidsin laulu, mis muudab palaviku talutavaks.

Selle saatel on haige olemine isegi mõneti ilus.

Jää hüvasti, semu!

Ära kõnni mu ees, ma ei pruugi järele jõuda. Ära kõnni mu taga, ma ei pruugi ees astuda. Kõnni mu kõrval ja ole lihtsalt mu sõber. (A. Camus)

 Kuigi Sa jooksidki alati kõigist ette, sest Sa pidid alati uhkelt olema kõige ees, kõndisid Sa ikkagi mu kõrval ja olid mu sõber. 14 ja pool aastat.
 Mäletan, kuidas isa oma Bluebirdi ukse lahti tegi - meil oli siis sinine Nissan - ja Sina sealt välja hüppasid. Ma olin siis seitsmene, Sina vaevu aastane. Ja Sa tulid meie juurde elama. Leib ja piim - see oli esimene söök, mida Sa meilt said. Aga Sa polnud kunagi väga valiv. Ja kui olidki, siis pidi sel tõsisem põhjus olema. Viimati sõid Sa vaid vorsti. Kuni enam sedagi..
Sinu pärast on tulnud lahinguid pidada, aga ühegi kohta ei saa öelda, et see poleks seda väärt olnud.
Sa tirisid talviti mu kelku ja suviti leidsid mu eksimatult üles mistahes peidupaigast.
Sinust sai staar, kui Sa hüppasid läbi rõngaste, said selgeks käsud, mida keegi ei uskunud Sind enam ära õppivat ja tõid ära oma pulga, kuitahes kaugele see ka lennutatud ei saanud. Kas või jõkke. Ja Sa kandsid seda pulka uhkusega. Alati.
Sa oled jalutanud minuga, kui mu kõrval on olnud sõpru ja sõbrannasid. Nii mõnedki neist on aastate jooksul Su rihma hoidnud. Neid on tulnud ja läinud. Sina oled neid näinud - ja jäänud.
Hoolimata Su iseteadlikust, tõrksast ja mõneti kiuslikust loomust, oled Sa olnud mu truu ja hea sõber terve mu kooliea. Ja ma olen Sulle tänulik. Aitäh. Võid pulga edasi anda, ma kõnnin siit edasi nüüd ise. Sina - puhka. Sa oled selle ära teeninud. Ja rohkemgi. Aga loodan, et kõik need paid ja seljalepatsutused - need on rääkinud enda eest. Sa oled olnud hoitud. Ning igaljuhul on saanud Sulle osaks parem ja ilusam elu, kui see, kui isa Sind kord metsast leidnud poleks. Sa said selle. Ja meie Sinu.
Pehmet ja rohelist rohtu Su koerakäpakestele, kuts!

 

In Memoriam
Leedi  

(*1996?   +28.01.12)

Violet Hill.

Võtsin ta endaga ühes, kandsin teda hoolega kaasas ja hoidsin enda lähedal. Aga ikkagi jäi ta pooleli. Vaim oli tugev, aga liha nõrk. Otsustasin, et olenemata sügavast tahtest, käib see mul üle jõu. Pika kaalumise tulemusel otsustasin täna õhtul ette võtta väikese jalutuskäigu ning anda ta ära. Nii ta katki jäigi. Reetsin Thomas Manni, reetsin “Võlumäe”, kuigi kindel plaan oli ta läbi lugeda. Miskipärast on mul aga tunne - ma ei välista võimalust –, et ühel päeval ma võtan ta taas sealt riiulist välja ning jätkan sealt, kus pooleli jäin. Loodame.
Käte vahelt avastasin ma aga Dostojevski “Idioodi”. See pole sugugi üllatav valik, arvestades möödunud sündmusi. Viimaste päevade valguses oli see ainuõige ja õiglane valik.
Lätis oli teatrifestival. Jah, võib-olla on neid palju. Võib-olla on praegugi kusagil Leedus või Poolas või jumal-teab-kus. Aga Lätis me käisime ja Valkas me 4½ päeva olime. Õigemini pendeldasime enamiku ajast Eesti-Läti piiril. Või mistahes piiril. Eks ta üks Piirivöönd oli. Jälle. Tundsin, et kõnnin Valga tänavatel, aasta on 1931, ma olen Asse Jairus ja minu kõrval patseerivad Verner Taklaja, Benno Maran ja Villibald Oona. Raudna jõest ja selle loost me ei räägigi. See lõhn, mis mu juustele nendest veeskäikudest jäi, oli loodetavasti kõike muud kui muda lõhn. Või Lethe. Samas Lethe võis ta vabalt olla..
Mida mul on sellest festivalist rääkida?
Mida ma võiksingi rääkida?
Kõik jutud – ja neid jagus rohkem kui ühte öhe – said räägitud. Ning kusagilt hilisõhtustest diskussioonidest on jäänud mu pähe kajama, et kõik sõnad ja kõik mõtted, mis on kord mõeldud, on juba täide läinud.
Naer. Mulle jäi meelde naer. Kui veider, et naeru oli nii palju. Ma naersin selle festivali jooksul palju. Remarque, tark mees, on kirjutanud (“Aeg antud elada, aeg antud surra”): “Naer on parem kui nutt. Eriti siis, kui neist mõlemast mingit kasu pole”. Kas just kasu ei ole, aga midagi, peale hetke, sellest ei muutu. Vahest ehk mälestused – millistena neid kunagi meenutada, millistena nad end pähe söövitavad. Ja ma ei taha halbu mälestusi.
Seepärast oligi naeru, oli nalju, oli lõõmavaid päevi ja äikesetormi, sooja paduvihma, nostalgiahetki punaste sametkardinatega ruumis, öid täis mõtteid ja sõnu, jalutuskäike, päevi täis teatrikunsti ja seltskonnamänge, päikest, jäätist, soolapähkleid ja juuksesalkudes tantsivat tuult. Oli kollektiivset võidurõõmu, subjektiivset kaotusvalu. Kõike oli. Ilu ja rääma. Sära ja tolmu.
Eks meile taheti korraldada üks sisukas ja huvitav ja üritusi täis festival. Ja eks korraldati ka. Ja eks ta üks veider festival oli. Mitte korralduse poolest, aga me ise hõljusime kusagil oma maailmades ja nende maailmade puutekohad olid oi-oi kui erinevad ja pentsikud. Oli see unes või ilmsi? Üks kell jäi sel festivalil seisma..
Igatahes. Dostojevski. Tema lõpetas selle festivali. Lõpetas selle piiriloleku segaduse. Lõpetas seestraputava katarsisega. Raputas nii, et siiani miski mu mõtteid halvab ja siiani sees kipitab. Mis sest, et ma vähe sel hetkel mõistsin, vähe neist sõnadest aru sain. Aga alati ei olegi tarvis kõike sõnadesse panna, et asjade olemus selgeks saaks. Ja see, mida ma nägin ning see vähene, mis pelgate fraasidega edasi anti, oli liigutav. Poolteist ajaühikut – tundi, kui konkreetne olla – ja viimase vaatuse ajal tundsin klompi enda kurku kerkimas, peas miski karjumas “Ei, ära lõppe veel ära, ei, reaalsust pole vaja, las maagia kestab!”. Aga selge on see, et eesriie kord kukub ja terav aplaus lõikab lummuse pooleks. See, mis oli, ei kordu iial. Teatrivõlud. Ning niiviisi lummatuna ma (ja C. -ainus teine kaasosaline meie trupist) sealt saalist lahkusingi, nägin teisi väljas simmanil tantsimas, hüppamas, rääkimas hoopis muid jutte, täiesti teisi asju ning istusin kõnniteepervele maha. Tahtsin rääkida. Etendusest. Sellest, mis just oli juhtunud. Millestki. Sellest, mida tundsin. Või tundmata jätsin. Ei tahtnud minna mõnda aega teiste juurde, sest teadsin, et nad ei mõistaks mind. Nad ei saaks aru mu Dostojevski-hetkest. Hiljem, jah, ma läksin ja olin ja tantsisin. Viini valssi. Ja cha-cha’t. Ja midagi veel. Aga osa mu mõtteid jäi sellesse Dostojevski-hetke ning on pekselnud seal siiani kui puuris lind.
Ja seepärast ei ole ka üllatav, miks ma täna “Idiooti” kaisutasin, ta koju tõin ja ühes võtan, kaasas kannan ja järgmised kolm nädalat endaga hoian.

Muide etendus oli Rjazani oblasti Skopina Noorteteatri „PREDEL" Fjodor Dostojevski „Krotkaja", režissöör Iļja Deļ.

Mõtlesin pikalt, mis laulu ma siia taustaks panen. Kuigi festivalil kõlas palju Alenderit … Ning kuigi üks neist oleks üsna tabav ja sobiv... Ja kuigi veel..

Aga panen Coldplay – Violet Hill.
Las jääb.

Need käpad nüüd astuvad taevaseid radu..

Jääge, hüvasti sügisesed puulehed õuel.
Jääge hüvasti, krõpsud ja liivakast.
Jää hüvasti, õu, jää hüvasti, kutsu.
Jää hüvasti, diivan ja voodi ja vaip.
Jää hüvasti, pererahva süli.

15 aastat paksu punast sõpra.
15 minutit niiskeid põski.

15 ööd rasket und...

Killer Jackey, Sa olid mömm. Aga kõige siiram ja pehmem ja leplikum. Kõige truum punane karvakera. Ärkan veel kaua, kuuldes hommikuti Su kurrumist. Nurr, mu sõber! Tervita Mikut ja Nossiferi ja Arturit..

Jah, jää hüvasti, kollane kõuts..

Kui paadimees meid sõuab üle Styxi.

Ta küsis, kas me siis mitte kuhugi välja ei jõua? Ta küsis, kas sellel jõel ei olegi teist kallast? Aga mina küsin: kuidas on sõita üle selle jõe? Kes ütleb, millal ja kelle jaoks saabub kord aeg paati istuda? Ja kes tasub paadimehele hõbemündid, et need silmadele asetada?

Seista selle jõe kaldal ja mitte tunda hirmu. Nii või naa jõuame siia samasse tagasi. Või pole me siit veel lahkunudki..

Ei, mina ei otsi elu mõtet. Elu mõte on Elus eneses. Olen seda kogu aeg teadnud. Just seepärast on igasugune elu lõpp nii mõttetu. Kõik edasine tundub mõttetu. Seepärast küsingi - mis on teiselpool olematut kallast? Ad vitam paramus? Seepärast ütlengi: Elu! Seda tuleb armastada.

Linnud. Ikka ja alati linnud..
Et keegi ei peaks leidma linde, et keegi ei peaks nägema linde. Toas. Kambrites. Keldrites. Sest nad lendavad ära. Ja sellised linnud võtavad endaga alati midagi kaasa. Kellegi hinge. Sellised linnud toovad musta keebi. Looritavad sellesse millegi, mis on habras ja kallis. Ja viivad ära.

Sellel jõel ei ole teist kallast.
Aga ehk .. ehk ikkagi on.

P.S. Ütelge mulle kohe, kas Saatus on olemas?

Teie
A. J.

Jah, õitsegu see kibuvits kõik järgnevad kevaded Su üürikese elu auks.

Järelhüüe

IN MEMORIAM

Nossifer Maximus
(*2004  +14.06.2010)

 

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

                                 (Astrid Reinla)

Milliseid käike teeb Saatus. Oli kass, enam ei ole. Ja keegi ei tea. Mis ikkagi kustutas selle küünla?
Nossu elu oli pigem säraküünal. See lahvatas põlema heleda leegiga ja siis säras kirkalt ja kiirelt. Justkui oleks ta kogu oma elu ära elanud selle kuue aasta jooksul. Ja siis vaikselt hääbus. Ju oli talle nii ette nähtud.
Ja kui ma sellelt kassilt midagi õppisin (jah, näete, ka loomadelt on meil võimalik õppida), siis eneseuhkust, –kindlust ja –teadlikkust. Ma tihti kartsin teda, sest oma hiilgeaegadel oli ta metsik, jõuline ja ettearavamatu, kuid salaja imetlesin: ta teadis, et ta on ilus (Noss oli edev), ta lubas inimesed just nii lähedale, kui talle parajasti vaja oli, ning kogu oma bravuurikuse ja karmi olemuse juures jäi ta ikkagi väärikaks ja sisimas leebeks, kuigi ta seda viimast välja ei näidanud. See kass ei oodanud, et talle uksi avatakse. Ta avas need ise. Pehmet und, Maximus!

Kirjutasin epitaafi ka. See tuleb hiljem. Luban.
Jah, tõesti, täna on leinapäev.

Memento mori

IN MEMORIAM

07.07.1995 - 26.07.2009

Ei hakka pikka järelhüüet kirjutama. Ta elas oma 14 pikka aastat rahulikult; väikeste tõusude ja mõõnadega. Viimastel aastatel hakkas vanadus tunda andma, ilmnesid isegi skisofreenilised nähud. Haigeks ja põduraks jäi. Ja see, et loodus ise ta eluküünla kustutas, pidigi nii olema. Väiklane oleks süüdistada saatuslikku koera või peremeest. Koer oli vaid Looduse vahend, mitte eesmärk või põhjus. Inimese sekkumine välistati. Ju on ette nähtud, et kassidele loomulikku surma surra ja aeglaselt, vaevaliselt kustuda pole väärikas. Traagiline lõpp oleks neile justkui kohasem. Kes teab. Igatahes sai see kiisu nüüd oma venna juurde. Paremasse paika. Olgu Sul seal ilus!

not here... not here...

Arriving somewhere but not here. Porcupine Tree räägib täna minu eest.

.. ei mingit šokolaadi, päikest ega teatrit..

Ma peaaegu et kuulen seda enda rinnus: ..

Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk. Tilk.
Tilk. Tilk.
Tilk.

.. aga vähemasti lööb edasi...

Šokolaadist loobusin vabatahtlikult. Ei või seda endale lubada oma astelpaju-kibuvitsa-alõtšadieedi kõrvale. Ja päikest pole enam ammu.

Üldse - viimased 23 h on üks järjekordne näide seeriast 'Jalaga näkku'. Blah.
Lähen.
Ja mõtlen.
Ja olen.
Olen.
Olen.
Olen.
Kõige ebaõnne kiuste olen.

Öös on asju. Ehk fairytale gone bad. Ehk Kala- ja veefestival 2008

Oma lahkeid taevasiniseid silmi pean ma varjama mustade päikseprillide taha
Mitte, et ma midagi kardaks, vaid et mind õigesti mõistetaks
Päike on erakordselt ere
Minu elu möödub rahulikult ja turvaliselt
Vahel tuleb tundide kaupa mõne prominendi või vasevaguni kõrval seista.
Harva õhtupimeduses võib end vabamalt tunda ja mõnele napsutanud tulinorijale pasunassse anda
Kuid selle kõige juures tuleb jääda soliidseks, vaoshoituks, rahulikuks
Sest mina olengi...

..inimene, kelle elust võiks kirjutada novelli ja ekraniseerida linateose. Miks ja kuidas just Allan Roosilehe ''Turvamees'' minu elufilmiga seostub, ei oska ma täpselt põhjendada. Ent midagi neis sõnades tekitaks minus justkui tajutavaid assotsiatsioone nädalavahetusega. Osaliselt kaudselt. Osaliselt otseselt. Osaliselt üleüldse. Ma tõesti ei ole siiani loobunud uskumast tuntud sotsiaalpsühholoogia rolli-teooriasse, mis väidab, et inimesed 'mängivad' erinevates situatsioonides ja suhtlusringkondades ka erinevaid osi. Iga indiviidi jaoks on erinev roll. Inimene ei ole ühe tuttavaga see, kes ta on teisega. Rääkimata veel võhivõõrast. Ja võib-olla ongi nii parem. Omamoodi anonüümsus lubab inimesel tutvustada end täpselt sellisena, nagu ta antud olukorras kaaslasele näida tahab. See on omamoodi huvitav : milline on tavaliselt see indiviid, kes loob teatud maski või profiili enda avalikuks tutvustamiseks? Milliseid jooni ta rõhutab, millised jätab varjatuks? Kellena ta end esitleb ja kelleks suhtluses kujuneb?

Aga et mitte laskuda pikematesse skolastilistesse arutlustesse - nädalavahetuse juurde.

Reede.

Neljapäev oli juba seljataga ja ees oli õhtupoolik. Ja ma isegi ei teadnud, mida sellelt oodata. Ei saa ju eeldada midagi olukorrast, mis paar kuud tagasi hoopis teisiti planeeritud sai. Valmistusin mõõdukalt igavaks, ja kohati minu elule tüüpiliseks 'saatus-annab-jalaga-näkku-õhtuks'. Sest, kuigi pidi minema ühte moodi, olin ma juba mõttes leppinud teadmisega, et läheb teisiti. Kui üldse läheb. Vaid ema arvas: pane tähele, täna juhtub veel midagi erakordset. Ja mina, skeptiline nagu olen, kahtlesin selles. Ma tõesti olin oma malepartii juba enda arvates läbi näinud...
Ning mingil määral oli mul õigus. See, mis pidi olema, oli olemata. Ent olemata jäämise põhjused olid arvatust teised. Saatusel on imepärane võime rabada olukordade ja inimestega, mille/kelle erakordsusest ja nn fataalsusest alles hiljem aru saadakse. Pidu osutus üllatavalt mõnusaks, kui jätta kõrvale kergelt häirivad ja mõrud asjaolud . Lugu ise meenutab mingit arranžeeringut ''Armastusest kolme apelsini vastu''.
''...Kohe varsti ilmub siia platsile üks noormees. - Ja mina ikka veel midagi ei tee? - Ei tee. Tuleb noormees. Ühelt poolt. Seisatab kõrval. Ja palub tantsima. ..'' Järgmisel hetkel leidsin end seltskonnast, mis esmapilgul paneb tõesti kulmu skeptiliselt kergitama. Siis aga avastasin selles Mustvee jaoks täiesti võõras ja mittemidagiütlevas koosluses midagi huvitavat; midagi, mis mulle ütles: ''Jää siia. Tantsime veel.'' Nende kahe lause taga paistis minu jaoks olemas olevat aga hoopis teine, teistele nähtamatu maailm. Ja juba üle-ülejärgmisel hetkel oli kell 01.30 ning tagasi koju minek. Hüvasti jätmata, sest pidu pidi ju jätkuma. Nii meie kui nende jaoks. Siis ma veel naersin, sest midagi näis olevat absurdne ja koomiline. Need etturid ei tundunud seda partiid ohustavat. Tembeldatud läbinähtuks. Taaskord.

Laupäev.

Eelmise õhtu sündmuste valguses oli loomulik, et igasugu oodatud või ootamatud telefonikõned mind hoolikalt mõtlema panid, mida ja kuidas öelda. Ent telefonikõned viivitasid endast märku andmisega ja kui see juhtuski, siis mitte oodatud teemal. Selleks sai organiseeritud silmast-silma kohtumine. Lihtsakujuline, veidi pinnapealne ja pingutatud õngitsen-aga-ühtegi-kala-kätte-ei-saa-vestlus. Tõsi, nii kiiret külaskäiku pole varem olnudki. Õhtu aga oli küsimärgi all. Minu jaoks siiski mitte. Minu jaoks oli küsimärk hoopis milleski muus. Ja lisaks sellele veel mõnes asjas. (Ja kui nüüd järele mõelda, siis oli tegelikult neid küsimärke ikka neetult palju. Aga ma keskendusin vaid üksikutele.) Päev ise möödus mitte kuigi tähelepanuväärselt. Peale selle, et hommikust peale oli sadanud. Ja sadanud.Ja sadanud. ( siinkohal meenub Oasis: '' I lost my faith in the summertime. Cos it dont stop raining.The sky all day is as black as night. But I'm not complaining ''). Seega, ka selleks õhtuks ei lootnud ma suurt elamust. Ja eelmise õhtu tantsutamist ei pidanud ikka veel millekski ääretult erakordseks. Kuigi, tuleb tõdeda, see oli päris meeldivaks üllatuseks.
Kuid õhtu tuli. Kogu oma pealetükkiva ja täiesti tuntava kohaloluga (''Ma olen siin ja ei kavatsegi vahele jääda.''). Vihm otsustas alla vanduda ja lubas päikesel oma koha üle võtta. Yeei. Peagi, kas tingituna ootamatust valguse ja selguse momendist või juba õhtusse kiskuvast kellaajast, sain ma vastuse ühele oma küsimärkidest: Jah, nad on lubatult täiesti kohal. Järgnevad paar tundi võib kokku võtta lausega 'Kino peab saama!'. Tunnistan, et pole vist tükil ajal nii palju naernud ( ega tagant järele naerda saanud) kui sel õhtul. Ja tantsida sai ka kõvasti. Ja pilku sai püütud kõvasti. Kasepää tundus olevat sel õhtul Ida-Eesti populaarseim koht. Ja mitte ainult Ida. Esmapilgul vähesena tunduv rahvamass paistis õhtuses kumas hoopis suurema ja paljusilmsemana. Kes oli tulnud Reet Linnat, kes ansamblit Vanaviisi, kes Jüri Homenjat kuulama; kes oma silmaga Contrat, kes elavaid angerjaid vaatama; kes teisi vaatama; kes ennast niisama näitama, ja kes end vabalt ja incognito välja elama. Kõik täitsid oma eesmärgi. Oli ka neid, kes tulid mingi kutse või sisemise uudishimu ael. Jah. Kutsed on need veidrad asjad - kuigi nad ei kaota oma olemust, kaotavad nad oma väärtuse. Aga mina sain vastuse ka oma teisele küsimärgile: mis saab? või täpsemalt: mis saab, KUI..? Kõik sai kuidagi iseenesest.. Lihtsalt. Suviselt naiivselt. Sõnatult ja sõnadega. Kuigi sõnadel on see omadus, et väljaöeldult kipuvad nad ikka kuidagi suureks ja dramaatiliseks paisuma. Sellisteks, et omavad endalegi ootamatut afekti. Mõttesoppides juba ära leierdatud, ent ilmavalgust helidena näinud - hoopis teistsugused ja suuremad. Mõte iseenesest sai edasi öeldud. Ja Saatusele silma vaadatud. Jälle. Tantsu, nagu kord plaanitud sai, antud juhul ei järgnenud. Järgnes vaid arglik ja liigseid lootusi mitte püstitav küsimus: Mis edasi? - Kes seda teab..
Tants iseenesest siiski oli. Vähe ei olnud siis. ..Tantsiti palju. Tantsisid paljud. Ja öises taevas laiutas kuuvarjutus. Kõlab päris müstiliselt, kas pole. Aga seda see öö ka omamoodi oli. Tõsi - ei midagi röögatut ega šokeerivat. Ega ka suuri elumuutusi põhjustavat. Aga naerda sai. Ja uute põnevate inimestega koos seltskonnas oldud sai. Tantsitud sai. Kino sai. Tean, et paljud võisid vaadata kahtlaselt. Ent nemad ju ei teadnud. Ma isegi ei teadnud täpselt. ( Jah, nüüd tean. Päris täpselt.) Praegugi tunnen ringi liikudes, et mind jälgitakse. Huvitav, kuidas inimesed, harjunud nägema midagi muud, teistsugusest olukorrast kinni haaravad ja kohe omad järeldused teevad. Kurb. Ei saa ju staatust otsaette kirjutada, kui ollakse nii pimedad oma piiratuses. Ja veel hullem, kui oma nn teadmisi tullakse elutargalt näkku ütlema, käitudes, nagu teatakse kõike. Ometi siiski mitte midagi. Absoluutselt ei midagi.
Kahetseda, et midagi halvasti läks, pole raasugi. Kui siis vaid seda, et ei anta saatusele isegi võimalust, olles kinni eelarvamustes või jonnitujus. Ja kahju on sellest, et tagant järgi midagi öelda ei saa. Ei saa vabandada selle eest, et keegi soostus vaatama asjadele linnuperspektiivist, ülevalt alla, teadmata, et tegelikult lennatakse neist endist kõrgemal. Ent ma ei kahtle Saatuse valikutes ja tahtes.. Meie kõigi jaoks on oma plaan. Oma rada selles maailma teederägastikus. Ning alles nüüd võis tõdeda, et kusagilt tuli ootamatu vangerdus ning see šahh-matt oli tõesti see ''miski erakordne''. Sellist partiid võiks korrata. Aga valik ei ole meie teha. Meil on meie oma määratud tee.. ''You can't always get what you want. . But if you try sometimes, well you just might find. You get what you need.''

Pühapäev.

Palav päev oli. Ning läks ruttu. Enamasti eelmise õhtu naljade üle naerdes, veidi kahetsedes ja siis, avastades tegelikku olukorda, veel rohkem kahetsedes.. Just seda, et võib-olla kunagi enam ei kohtu. Või et eelmine kohtumine pikem ei saanud olla. Ent inimeste soovi end incognito'na esitleda tuleb austada. Nüüd saan ma sellest täiesti aru. Eesti siiski ei ole piisavalt suur, et liiga isiklikuks ja avalikuks minna.
Õhtupoolik möödus Lauraga Mustvee tänavatel, kus ma sain veenduda, et minu paranoia ei ole alusetu : mind teretavad personaalselt inimesed, keda mina esimest korda näen. Aga nemad mind teavad. Now, is that spooky or what?

Esmaspäev.

Nõndaks. Olin tahtnud juba pikemat aega päikest, teatrit ja šokolaadi. Päikest sain pühapäeval, laupäeval sai ''kino'' , aga selle võib liigitada teatud ekraniseeritud draamateose alla. Puudu oli vaid šokolaad. Nagu havi käsul, minu soovil, saabus täiesti ootamatult kohale Šokolaadi-Ekspress Tartust. Üllatus oli üleüldine. Varvastest juuksetippudeni. Ja šokolaadinaudingu kõrvalt sai veeretatud teemasid, mis kuuluvad žanrisse nimega keldriulme, ning arendatud vestlusi roosa mulli kujulise maailma vallutajatest kärbestest, paranoilistest Nendest, kes mind pidevalt jälgivad, teadmatuse ja teadmise paradoksaalsest olemusest, lagedefanatismist jpm. Ühsõnaga, oli vägagi huvitav ja hariv päev. Võis vaid küsida üht: Mida toob endaga homne?

Teisipäeval käisime Lauraga poes keefiri ostmas. See oli otsas. Ostsime petti.

Aga seda küsimust küsin ma igal õhtul. Küsin täna ka. Sest ette ei tea midagi. Jääb üle vaid vooluga kaasa minna ja loota, et kusagil kõrgemal pool teatakse ikka, mida meiega tehakse... Ja mis on meile parim. ( Just nagu Travise laulus :

''Well I believe theres someone watching over you
Theyre watching every single thing you say
And when you die
Theyll set you down and take you through
Youll realise one day
That the grass is always greener on the other side
The neighbours got a new car that you wanna drive
And when time is running out you wanna stay alive
We all live under the same sky
We all will live, we all will die
There is no wrong, there is no right
The circle only has one side..'' )

/kolm punkti/

Vahel peame me selles isiklikult veenduma, et kohati on see maailm ikka haige küll. Haige, ma ütlen. Nii kauaks seda ülimuslikku positiivsust oligi.
Aga küll ma üle saan. Et Tartuga jälle midagi head assotsieeruks.. kunagi.

No one knows what its like
To be mistreated, to be defeated
Behind blue eyes
No one knows how to say
That they're sorry and don't worry
I'm not telling lies



Ah,ma ei salli, kui inimesed veavad teisi alt. Või jätavad endast vale mulje. Tahtmatult või tahtlikult, vahet ei ole, tulemus on üks. Üsna nõme on, kui sa pead inimest kellekski, aga tegelikult, mingi aja pärast pead endale tunnistama, et ta on lihtsalt keegi, keda sa poleks temast uskunud. Keegi, keda sa ei oleks tahtnud tunda. Ja lõpuks ei ole sul kahju mitte temast, vaid ideaalist, mille sa temast lõid...