Ärkasin hommikul ja leidsin

oma rinnahoidja vahelt voodi ette pudenenud musta sildikese.

Oli meeleolukas teatripäevagala, ilmselgelt. Ma ei kasutanudki seda loosi ära, muide. Ent uus teater sai alguse ning midagi maagilist oli eilses õhtus küll. Ja päris palju mõtteid ja tundmusi tõusis mu sisse seda ülekannet vaadates, nende inimeste keskel olles, orkestri saatel keereldes.

 Võib-olla maailm ei vaja kõiki - ja minu - kommentaare, sest mis on maailmal ühest teatri poole õhkavast teatriteadlasest. Aga mina ei küsi muidugi maailma käest, minu jaoks võib olla nende mõtete üles tähendamine teraapiline, holistilis-filosoofiline piiripunkt või puhtinimlik võimalus jäädvustada hetki mööduvas elus. 

Kuid hästi. Ma jätan need mõtted ja tajumused praegu enda sisse, sest pole ma vist isegi neid endale täpselt sõnastanud. Oli pidulik, oli kaunis, oli rõõmus, oli kurb, oli lõpmatult kauge ja talumatult lähedal. Kõigist oli puudu ja kõike jäi üle.

Ja siis ma kuulasin J&J laulmas "Kevadet" ja "Tagasitoomise laulu"... Kui rõõmus ma ka kõige ümbritseva üle ei olnud, ei suuda ma kunagi võidelda selle klombiga kurgus, kui ma kuulen teda laulmas. Neid laule. Ja ma mõtlesin kahe aasta tagusele ajale. Mõtlesin kõigile nendele kevadetele, mil ma ei teadnud, mida tähendab vaikiv kannatus kõige ja kõigi pärast, mida või keda sa kunagi armastanud oled. Siis kui ma ei teadnud sõna passion/pasión/passione tähendust.

Ma ei kurda nüüd tegelikult ju. Ma tahan öelda, et ma õpin. Mida tähendab armastada vabaduse nimel, minnalaskmise hinnaga. Ning ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head.

Ikkagi hakkasin muljetama. Ühesõnaga. Palju õnne laureaatidele!

Märgilised väikesed täpid tähistaevas -  need hetked eile ja elus üldse. Ja kui sa siis ükskord saad aru, et nad moodustavad tähtkuju... 

ja igavikust tagasi ../
*

passé, plié, je t'aime

Hoolimata viimaste nädalate tormakusest

olen jõudnud, saanud ning tahtnud näha ka paari vägagi meeliülendavat teatrielamust. Esimene neist langes nädalavahetusse, mil kolmetunnine investeering end igati ära tõestas. Ühtlasi tõestas nähtud Ugala teatri "Kahe isanda teener" (lav. Vallo Kirs) ka commedia dell'arte püsivust ning nauditavust. Sellise vormi ja žanri lavastamisel võetakse alati risk- see kas saab olla täielik õnnestumine või täielik ebaõnnestumine. Antud juhul ei heidaks ma konkreetsele lavastusele midagi ette, kui siis tõsiasjale, et Nüganeni 1991. aastal Ugalas lavastatud "Armastus kolme

apelsini vastu" kaikus ikka kusagil oma legendaarsuses, jäädes ületamatuks märgikiviks. Siiski - ma ei ütleks, et asi oli esireakohtades (nende eest aitäh A. ja A.) - oli nauditav kogemus näha 16. sajandi juurtega mänguvõttestikku ja tuttavaid nägusid laval. Nii et ei olnud ka kahju tunnist ajast Eesti laulust, mis nägemata jäi ja mille vaatamine parajasti Arhiivis aset leidis. Näinud ära lõplikud tulemused, saabus pettumus ja vandenõuteooriate kahtlustamise valguses suundusin magama. Üks pühapäev eeldas varast ärkamist ja reibast olemist, mistõttu pikemaks asja üle à la veiniklaasi taga arutama jäämine polnuks mõeldavgi.

 Teise teatrielamuse sain ma selle nädala esmaspäeval. Elu spontaanseim impulss-ost oli see NO99 "Enesetapja" pilet. Teadasaamisest pileti broneerimise hetkeni kulus 8 minutit. Kaotasin oma senise imestuse, miks on terve Vanemuise majakompleksi peale vaja neid tüütuid kõlareid, milles näitlejaid saali ning truppe lavale proovi tegema kutsutakse. Vahel on neist tulevad kutsungid abiks ka. Seitse tundi hiljem lahkusin suurest majast päris liigutatud tundmusega. Vene kirjandus ikka teeb puhta töö - see kirg, see temperament, see tunnete suurus ja sügavus. Olgugi, et komöödia - Vene klassikas on alati mingi eleegilisus, traagika ja olukorra absurd. Veidi pärast etenduse algust mõistsin ka mänguvõtit, millega näitlejad oma lugu lõid ja seda, miks teisiti polekski sobinud. Kindlasti on see huvitav - lavastada näiteks mõneti hillitsetus atmosfääris, kuid nende vast Lavaka lõpetanud noorte käes nõudis see materjal lausa häälekalt ülepaisutatust ja pateetikat. Jälle üks hästikaotatud kolmtund.

Et kuhu mul aega tarvis on? Muude kooli- ja praktikakohustuste kõrval, proovidest ülejäänud ajal näiteks Goethe "Wilhelm Meisteri" tarvis. Ma ei saa midagi parata sinna, et selle temaatika mind tunduvalt rohkem köidab kui "Tom Jones". Justnagu ma ei saa parata, et tõdesin täna, kui vähe on õnnetundeks vaja - päikesepaistet ja tundi vaba aega, et häirimatult lugeda M.Tšehhovit, Oidat, Lavastajaraamatut...

Pelgast isiklikust kirest, selgub. Nagu ikka.


Muuhulgas oli vastlapäev lumeta ja kevadine, kuigi pühapäeval sadas 150 km eemal lumi maha. Las ta sadas, Tartusse see ei jõudnud. Sõime vastlapäeva hommikul Emajõe ääres vastlakukleid ja nautisime pärastlõunal päikesepaistet. "Sest Tartus on kevaded nii ilusad..."

Kuidagi sünge

on niimoodi mõelda, aga üleeile öösel vastu neljapäeva oli väljas kõva vihm ja minu ainus mõte läbi une oli, et jumal  tänatud, nüüd peseb selle suure õudse vereloigu ära. Järgmisel päeval oli asfalt tõesti puhas ning ma möödusin sealt mõneti kergema südamega...


  Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
 Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.

Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.

Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?


P.S. Veider fakt on see, et  lisaks mõttele puhastavast vihmast  kummitas mind pool ööd unes laulufraas 
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts". 

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Opus Geographicum.

Ja sõprade majja siis viis minu tee.

Kuum on üleöö jahedaks saanud. Nii et õhtul pikemalt välja minnes tuleb selga ajada rasked sügisriided ja kaaluda kinnaste kaasa võtmist. Isegi nende kasutamist, nagu Džoodž.

Veetsin kesknädala Tartus. Ateljees. Korteris, kus on olnud inimesi, naeru, laulu ja millegi ajatu-muretu hõngu. Nüüd olin seal vaid mina ja G. Hõng oli ka. Omane hommikutele, latte seltsis rõdul, päikeselistele pärastlõunatele Tartus, festivalikergusele õhtukumas, teatrielamustele ning piduliste häältest kajavaile munakiviteedele ja tänavaile.

Kolmapäevaõhtune teatrielamus formeerus Raadi vanal lennuväljal, kus esietendus Tartu Uue Teatri suvelavastus "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum".  Juba mitu nädalat on saadud selle lava valmimisele üle interneti kaasa elada, nüüd siis laotus see kõik reaalse-visuaalse voona mu ette ja ümber. Kuigi ligi kolm tundi kestnud teatriõhtu lõppedes oli mul seljas mitu jopet, kombineerituna istumisaluse pleedi ja ümbermähitud salliga ning väljas oli pime ja (üllatavalt, kuid ettehoiatatult) jahe, ei jäänud hetkekski muljet ebameeldivast või tüütult veedetud ajast. Suurepärane ruumilahendus vana sõjaväelennuvälja militaar-kaitserajatiste vahel, peal ja kõrval eritasandilise mänguruumi loomisel. Lisaks kogu etenduse aeg (päikeseloojang) ja koloriidivalik (kostüümid, nt) ning loodus-spekter moodustasid nii võluva visuaalse naudingu, et muu märkamiseks ei jagunudki nagu aega või tahtmist. Tõsi, esteetika kõrval jäid läbi kajama ka humoorikad dialoogid, Põllu (hr Lavastaja) iseloomulik leebe iroonia arhetüüpide ja stereotüüpide kujutamisel, kõnemängud. Ja musikaalsus. Rahvalikus võtmes etno-kujundlikud laulud, saatmaks kogu utoopilise naiste maailma dünaamikat. Paar kõrvalepõiget peateemast ning justkui looga mitteseotud vahepildid ja -monoloogid tekitasid minus veidi kummastust või küsimusi - et milleks need ja mis tiksus dramaturgi peas, et just sellised nihked rütmis, ajas ja ruumis vahele kirjutatud said, kuid et need siiski eraldiseisvatenagi nauditavad olid, ei hakka ma lavastuse üldterviku koha peal lamenti lööma. Ja muidugi - isiklikult nägin ja katsusin ära A. meistritöö - pöördlaval seisva savisauna, kiikasin lavale viivaid radu ja n-ö kulissitaguseid. Pole suvelavastusi just massiliselt külastanud (teatava eelarvamuse tõttu, peamiselt), kuid võin öelda, et see ei petnud küll mingeid ootusi.

 Põgusalt sai oldud ka esikapeol Raadi mõisahoones, kuulatud kõnesid, kaasa elatud tänukinkide üleandmisele ning aplodeeritud Tegijatele (sic!).

Neljapäev oli päikseline ning soe. Lippasin raamatukokku, pidades meeles teatrikirjandust. Minu tagasitee viis spontaanse kõne peale jõe äärde, kus me A.'ga rääkisime elust, teatrist, ambitsioonidest ja edust. Ja sellest, kuidas ihatuni jõuda - sellest, kuidas kõik saab alguse südamest, tahtest ja mõtlemisest. Kui need teenivad üht ja sama jumalat, tuleb ka rahulolu ja edu. Ning kui kõik ei tule alguses lihtsalt, ei tohi karta eksimusi ega vastulööke. Tegutseda - tähendab olla õigel teel.
 Selliste mõtetega veetsin ülejäänud päeva ateljees, uurides Eesti dramaturgiat ja püüdes aeg-ajalt teostada eelmisel päeval alguse saanud aktsiooni "päästame kiisu". Kõrvalmaja ehituskrundil näugus juba mitmendat õhtut pisike triibuline, kelle ma, olles G.'ga plaane pidanud, olin veendunud ära päästma. Kiisu aga kadus ja mina suundusin TÜTi inimestega kokku saama. Kohaleilmunute arvuks jäi hädine 3.
Pettumuse peletasime õhtul hoopis teise kolmikuga Tartuffil filmi vaadates ja vaikset festivaliõhtut nautides. "Härra Lazhar" oli südamlik, eluline ja oskuslikult esitatud lugu, mis pakkus mulle mõtteainet nii pedagoogika kui dramaturgia/stsenaristika valdkonnas. Öö tõi meile veel GenKlubis Elephants From Neptune'i kontserdi Tartu Music Weeki raames, toredad inimesed ning tantsu. Kojukõnnil tegin vist ühe nalja, mis oli ka noorsand arsti arvates päris hea, aga see ununes. Kell oli saamas kaks, kuid G. arvas, et magama ei tasu minna, vaid lõpp tuleks teha übermaitsvale jäätisele, mis aega ei küsi.
 Hommikul valmisid soojad pannkoogid juustuga, vaarika-, mustika- ja aprikoosimoosi ja/või meega, mis said tõelise pannkoogihommiku naelaks. Olid ehk kenaks nägemisenijätuks. G. ja ateljeega.
 Pakkisin kotid ja jätsin bussijaamas mõneks ajaks hüvasti, tänades kohtumiste, teatri ja vestluste eest.
 Päev lõppes kodus naabripoisi autostange liikudega ja minu isekeskis mõtetega sügisest. Vahepeal ootamatult kohale sadanud plaan võtta akadeemiline ja sõita aastaks Inglismaale vajas sama palju seedimist kui alternatiivne plaan ASAP teatritööd teha. Esmalt siiski selle tegijaks saada.

 Kindel on see, et peagi ootab ees veel teid "sõprade majja", pealinna, teatriaktsioonid ja suve viimased väljasõidud-nägemised. Kardan neid juba oodata, et mitte seista silmitsi nende lõppemisega.

Aga rõõmustan ikkagi. Nii mitmegi mõtte üle.  Ette või siis ka tagantjärele. 

I don't usually post memes ... Vol 4.

Tsiteerin: " Cheer up, paremad ajad on ees! PS, kas nad on alati meist ees?"

Vähemasti ma tean, mida mina sügisel tegema hakkan.
Meelsamini oleksin muidugi ühes teises nimekirjas, jätkuvalt. Aga - to look at the bright side - riik vajas vaid kolme. Ja ma olen üks neist. Well, hurray!

"Saatus pole ahelad, vaid tiivad." (A. Baricco)

Juuni on läbi.
Baka on läbi.
Ja nädalavahetusega sai ka üks etapp mu elust läbi.

Nii kahetised tunded on praegu mu sees, et ehk peaksin enne kõike seedima ja ootama, aga praktika on näidanud, et siis jäängi seda õiget hetke ootama. Viimaks jääb palju ütlemata.
Mitte, et mul palju öelda oleks.

Reede oli täis rõõmu, kinke, lilli, siniseid diplomeid, päikest ja lähedasi inimesi ümber ühise laua. Oluline jupike ülikoolist sai lõpetatud. Aktusel üheskoos teatriteadlastega istudes tundsime rõõmu vahefiniši üle. Uued paberid on sisse antud, tuleviku mõiste piirdub nädalaga korraga. See oli ülev-kaunis päev.

Ja põhjust hõisata, lilli jagada ja kergendatult ohata on mujalgi. Toom-Kooli 4 sai endale täna viis TÜTi liiget.
Kaks neist lähevad ja võtavad osakese minust ja kolmest baka-aastast kaasa..  Meenutan üht talvist pärast-seminari jutuajamist "Armastuses" ja üht hiliskevadist takkaotsa Prisma bussis. Ja üht olemata jalutuskäiku Salme tänaval.
 Ja kui ma liiga pikalt mõtlema hakkan, siis ilmselt tahaksin olla maikuises ateljees ja mitte tunda neid maguskibedaid jutte endast läbi jooksmas. Nii et ma parem praegusel momendil liiga pikalt ei mõtle.
Tallinn võis teid saada, aga Tartu teid ei unusta. Saite vastu võetud sinna, kuhu vaja. ; )

Need kolm aastat olid mu senise elu ühed olulisemad.
Jumal tänatud nende eest. Kõikide nende hetkede eest.

Nil desperandum - cras ingens iterabimus aequour!

Leppimisest ja kevadest.

As the sand flows into the hourglass
You hold every grain
That it might remain

See nädal kattis algusest lõpuni ära meeletu emotsioonidespektri. Armastust, soojust, nuttu ja naeru.

Kõige tähtsam on armastada. Iga hetke, igat asja ja igaüht, kelle sa kord oma ellu oled saanud või sidunud. Ja isegi, kui kõik on mööduv, püsimatu ja muutuv, ei tohi armastust unustada – süda ei tohi jääda külmaks. Kalk inimene ei ole võimeline leppima, ent leppida tuleb. Sellega, mis on olnud, sellega, mida me ei saa ja sellega, mida me ei tea. Mitte kanda seda kui taaka, vaid õppida laskma lahti. Usaldada elu valikuid.
Esmaspäeval oli kohtumisi, ootamatuid ja teistsuguseid. Esimene kinnitas mulle, et ma ei ole kalestunud, haavunud või möödunu köidikuis kinni – et ma suudan naljatada ja mitte tunda vähimatki torget, ei ühelgi teemal. See oli hea tunne ja olgugi, et ilm oli udune ja hallivõitu, jalutasin ma Ülejõe pargi alleel ja tundsin soojust. Kevad oli viimaks tulnud.
Teine kohtumine viis mind kalliga kohvikusse (Jah, nüüd mõtlen – näe, kui sümboolne nädala algus… ) rääkima elust, hingamisest ja sellest, mida varem välja öeldud ei olnud – üks etapp meie elust saab läbi. Kuid seda enam tuleb haarata kinni kevadistest hetkedest, olemistest, nägemistest. Hingata. Võtta endale aega teha kõike ilusat, lihtsat ja head, saada kokku, olla.
Ja nii ma siis tervitasingi – kevadet ja armsaid. Nagu oleks iga päev uus ja viimane. Küpsetasin kuuma Pariisi õunakoogi, mis sulas magusalt koos jäätisega sumedasse aprillikuu õhtusse, päikeseloojangusse akna taga. Hingasin ja laulsin Öölaulupeol, tuledehelgiga silmis, “Koit” hinges, südame- ja embusesoe ümbritsemas. Neljapäeva võtsin vastu Vatsas kokkamisega, puhkehetkedel tõelist sooja ilma tähistades - Geni inimestega jäätist süües ja päikest võttes. Õhtul tantsisin ja leidsin värve 80ndate hittide saatel, kuniks diskopalavik täiesti võimust võttis, kuniks Boney M mängis, Alice Cooper’i “Poison” viimase võhma sai ja öö andis tantsujalakestele puhkust. Reedel valmistusin ja vaimustusin eesootavast, Tallinnast ja teatrist. Sest armastus on nii suur, kannatust nii vähe. Rahu aitas luua sulnis päikseline õhtu mõnus-olmeliste toimetustega, õhtusöök ja jalutuskäik ning naer. Palju naeru ses nädalas… Nii palju naeru.
Ja nõnda tervitasin ma Tallinnat ka. Armastusega. Ja armsaga; hommikuses vanalinnakohvikus pirukat nosides, Toom-Kooli tänaval lauldes ja mõeldes : “Kuskil on öeldud, et igal kevadel peab mõtlema, et see on su viimane kevad; siis oskad õigesti vaadata ja näed kõige rohkem.”  See polnud muidugi üllatus, et me just kahekesti koos sinna läksime ja seal seisime. Kuid, et me ka  k o o s  uuesti etüüdi pidime tegema oli minu jaoks midagi tavatut. “Te istute kohvikus..” Jah. Nii sümboolne.
Hiljem istusime hoopis Harju mäel ja sõime kartulisalatit. Ja jäätist. Selliste emotsioonidega siis. Ja hoolimata neist krae vahele pudenenud pisaratest, mida keegi ei näinud, kuid mida ma ometi nii teravalt tundsin, õpin ma leppima. Sest armastus ju kestab. Ükskõik, mida ma teen – ma ju tean, et ühel päeval istun ma jälle kellegagi kohvikus ja tõden, et tegelikult on mul hea meel, et nii läks, sest muidu oleks kõik s e e  olemata olnud. 
Tulin tagasi Tartusse ja üritasin oma leppimist kasvatada spontaanselt sünnipäevameeleoludega, püüdes taas leida rõõmu. See sai leitud. Kogu Suur Sinine sai välja tantsitud koos teiste - seitsme ja poole saja öötantsupidulisega öisel Vabaduse pst-l. Ja koos ilutulestikuga kõlas öötaeva all naer. Jäägitult. Siiras. Armastusega.
Ja ma ei ole ammu nii palju..nii südamest õnnelik olnud – naernud – kui viimase nädala jooksul.


Püüda hetki. Leppida. Armastada…
Kevadet. Inimesi. Elu.

 
Soundtrack:  The Bell X1 – Nightwatchmen
 (inimene, keda need sõnad ei liiguta, on külm kui kivi)

Kunst, veri, pisarad.

Minu sissekanne siia on jäänud sama hiljaks kui head kavatsused. Oscar Wilde kirjutas kunagi ühes heas raamatus, et heades kavatsustes on midagi saatuslikku – need jäävad alati hiljaks. Aga see selleks. Minu ainsaks vabanduseks on endiselt suutmatus (ja ehk ka tahtmatus?) rebida igapäevaelu killukesi siia ning panna nad sõnadesse. Ikka tunduvad nad kas liiga hallid või liiga säravad. Ometigi on maailm meie enda tõlgendus ja väärtustesüsteem algab meie peast.

Pidasin mõnda aega plaani kirjutada Draamast, Eesti Teatri Festivalist 2011. Plaan venis päevadesse ja nüüdseks juba nädalaks. Ilmselt jääb põhjalikum analüüs ja ülevaade nähtud etendustest kirja panemata. Kuid kui mul õnnestub kunagi jutu sisse neist viiteid pikkida, on ka hea väljavaade. Kolme päeva jooksul nähtud neljast etendusest (“Peeter Volkonski viimane suudlus”(TUT), “Ihade osakond” (Von Krahl), “Kas ma olen nüüd elus" (Eesti Draamateater), “Õitseng” (Eesti Draamateater)) tooksin esile ehk esimese ja viimase. Kuigi esimese puuduseks oli minu arust dramaturgiline laialivalguvus (aga ehk on see postmodernistlik teater ja ma jään oma nurinaga rumalaks) ning konkreetne lõpetamatus (jah, mind jäi häirima see ebaprofessionaalne avangard, mis pealegi kohati publikule lausa ohtlik oli – kui korvpallitüdrukute käest pall kontrollimatult minema lendas ja publik pahameeles saalist lahkuma oli sunnitud). Viimase puudusi ei oska ma välja tuua, sest ma ei ole “Õitsengu” taustalooga piisavalt kursis, ja mulle tundub, et mu teadmised antud loos on puudulikud ning kriitika oleks kohatu. Ma justkui nautisin seda etendust, saamata paljudest liinidest, mõtetest, dialoogikäikudest, ajahüpetest, kompositsioonilisest nüanssidest lõpuni (kui üldse) aru. Kuid ehk autor/lavastaja ei taotlenudki selgust, vaid püüdis vaatajat oma  mugavalt naudiskleja kohalt veidigi liigutada ja elu kummalisse nihkesse asetada. Kes teab. Siiski meeldis.
 Ülejäänud kaks jätsid mulle pigem tüütu või liialt pingutatult “postmodernistliku” mulje. Liiga palju kõike ja ei midagi. A g a  – Kristo Viidingu Kiki-kehastus Draamateatri “Kas ma olen nüüd elus” lavastuses söövitas minusse uskumatu teatrielamuse. Ilmselt see hämmastav rollisooritus päästis minu jaoks tolle (jubepika) etenduse ning lükkas kord telekast nähtud “Popi ja Huhuu” etaloni kaarega kummuli. “Kunstveri ja –pisarad” jäi mul nägemata, aga kavala allusiooni pealkirja võin ikka lisada.
  Teatrit ja kunsti (verest ja pisaratest rääkimata) on saanud tunduvalt rohkem, kui Draama 2011 pakkuda jõudis. Et juba esmaspäeval tuleb sõita viimaks Valka ning taas lavalaudadele astuda kui Asse Jairus  - jah, taas avastada Piirivöönd – siis on tulnud viimaste õhtute valgus saata ära proovisaalis. Me oleme jälle seal, kus aasta tagasi kõik alguse sai (kui nii võib öelda), 1930ndate Tartus, taas nende tuttavate ja veidra nostalgia-hõngu saanud tegelastena. Kuid mitte päris. Sest mõned päevad tagasi said sügiseks tühjaks jäänud TÜTi read täiendust üheksa uue liikme näol. Olnud isiklikult komisjonis, võin julgelt öelda, et selle aasta katsed ei hiilanud osalejate arvu, küll aga taseme poolest. Raske oli valida, keda jätta sisse, keda välja. Sellest otsusest sõltub neist igaühe saatus ja elukäik. Minu kaks aastat TÜTi on olnud pöördeline ja tähenduslik aeg ning ilma selle jah-sõnata 2009. a sügisel oleksin ma täna tunduvalt vaesem ja piiratum inimene (ja ma ei pea silmas materiaalseid väärtusi). Eile pidasime maha ka tutvumisõhtu, jutte ja heietusi oli rohkelt ja sisukalt. Ja nii muuseas – olles viimasel ajal sattunud vaimustusse oma kohustuste-vastutuse-aktivismi-hoogudest – olen nüüdsest TÜTi juhatuse liige.
Võta nüüd kinni, mida elu toob võrreldes sellega, mida ma arvasin teda toovat. Teatri juhatuse ainsaks naisliikmeks saamine tuli sama ootamatult (lahterdudes kategooriasse “kes-oleks-võinud-arvata”) kui Geni palgaliseks olemine. Ja ometigi ma naudin seda.. kui saan end hõivata üha rohkem ja rohkem ning võimalikult mitmekesistes valdkondades. Vastutus. Miski minus on valmis seda võtma ja kandma. 
… Hoiab mind ehk ülemäära piinavatest mõtetest ning tunnetest eemal. Hoiab mind tegevuses ja annab jõudu saada paremaks, osavamaks, targemaks.. Kuigi, jah, see võtab vähemaks nii mõnegi võimaluse mõelda muid mõtteid ja neid ilusamini väljendama õppida. Aga küll leiab. Aega ei ole kunagi üle, aega tuleb võtta.

Inimsuhted on nagu nad on. Kui hinnalises serviisis on mõnes tassis mõra, on tähtis, et kann oleks terve.

'Je vois la vie en rose'

Otsustasin, et piisab vähemast. Less is more. Ja kõigil neil elamustel ja mälestustel on mõnikord parem, kui nad eranditult siin emotsioonitult lahti kistud ei saa. Iga aasta, nädala ja päevaga muutub elu üha vähem must-valgeks ning kõikide nende värvide ülestähendamine pole mitte üksnes raske, vaid ka ebaõiglaselt sadistlik. Niikuinii olen jõudnud faasi, mil siinsed postitused on saanud niivõrd allusioonide- ja sümboliterikka vormi, et ainsana oskan neid dešifreerida ma ise.
AGA.
Praegu võtan endale siiski õiguse tsiteerida Edith Piafi (nagu pealkirjast näha) ja öelda, et neljapäeva ööd ei olnud. Olid vaid tunnid täis tantsu, nalja, naeru ja juttu. Selles on ennekõike süüdi Saatus, kes minule teadmata moel asjad nii sättis, et ma end plaaniväliselt Crepp'is osaliselt uuest seltskonnast leidsin, ning veidi ka C., kes meid tuttavaks tegi.
 Eesti keel on selles osas tänamatu, et pidin ütlema "süüdi", mõeldes tegelikult midagi stiilis "vastutav olema". Aga see kõlab nii sisutühjalt bürokraatlikult.
Niisiis on veidi asjasse segatud ka Geni V hooaja avapeol esinenud Kriminaalne Elevant, kes mulle ootamatult head muusikat mängis (kuigi aus olles - selleks ajaks olid põrandalauad juba hõõgvele tantsitud), ja veidi ka see pisike elevant seal Müürilehes katusel, kes ka kindlasti mingit määravat rolli mängis.
 Gen vahetus peagi Zavoodi vastu ehk meil avanes võimalus näidata minu uuele sõbrale Tartu kuulsaimat hipiurgast. C. ja J. tundsid end seal nagu kodus, mina, mäletamata, kui ammu aega tagasi sinna viimati sattusin, imestasin sealse värvika kontingendi üle, A. aga vaimustus ventilatsioonitorudest ja oranžist laest. Et ta aga vaid üheks ööks Tartusse tuli ning une ära keelas (paludes sel sõnatult viisakalt lahkuda), lasime tänavatel end kanda ja ööl kaduda.
 Ma ei tea täpselt, mitu anekdooti või nalja jõuab viie tunni jooksul lugeda ning mitu korda absurdse huumori üle naerda või mitu värinat üle selja joosta, rääkides koidu ajal teispoolsusest, unenägudest, maailmalõpust ja elust väljaspool Maad. Aga seda ma tean, et ei võta kaua, et avastada see tunne, millest laulab Edith Piaf, suruda see ühte öhhe ning tänada kõiki neid "süüdlasi", kes eelneva tosina tunni eest "vastutavad olid".





Ma olen aru saanud, et vihjelooks mõeldud laulul on teiste asjaosaliste jaoks erinevad emotsionaalsed tähendused, aga mulle jääb see seostuma just selle õhtuga. Ja tantsuga.
Amy Macdonald - This Is The Life

We are all drifting reefwards now, and faith is our only anchor (B. Stoker)

Kas Sa mäletad?
Mina küll mäletan. Seepärast võingi öelda, et eilne linnapäev oli teistsugune. Eks midagi oli ju sama ka. Lava oli sama koha peal, lõke põles samas paigas, üsna sama moodi, küllaltki sama soojalt. Ja ilutulestiku sätendavad jutid lendasid südaööl ka peaaegu samamoodi taevasse nagu eelmisel aastal. Ent palavust oli tunduvalt vähem. Järve pole päris pikka aega ujuma jõudnud. Jõgi on vajadusel jahutust ja lähedust pakkunud. Sel aastal niisiis.. Anmatino ja Terminaator olid midagi uut. See, et mu õde oma kihlatuga päeva meil külas veetis (ärgem unustagem ka vanaisa), oli uudne. Ja see, et nad mõne tunni pärast mu endaga kaasa Tallinnasse viivad, - kas tasub mainimist?

Igatahes. Et mul on teised mõtted blogi suhtes (ehk teisisõnu I’m having second thoughts about my blog) aka kas ja mida ja kellele kirjutada, siis ma ei oskagi midagi rohkem öelda. Näis, mis sellega saab..

Sügisel igatahes jään ma paljudest inimestest ilma ja pean oma elu kuidagi teisiti ümber mõtestama. Ega mul nende pärast nii mõrukurb ei ole, vastupidi – see, kuhu nad lähevad, teeb neile head ja rõõmu ja.. ehk viib nende unistused täide. Üksiti viib nad ka eemale. Aga olen õnnelik koos nendega. Kui nemad on õnnelikud.

Kuid ma ise lähen ka eemale. Mõneks nädalaks. Ära mõtte- ja vaimueksiili. Saarele. Sinna “välismaale”. Täna õhtul olen pealinnas ja juba 24 h pärast alustan sõitu. .
Tulen jälle sama vana jutuga, et .. Ah. Jah. Mis ma ikka. Igatsus ja puudustunne saavad liiga ära leierdatud, kui ma peaksin nad nüüd jälle kõneaineks võtma. Jäägu.
Ma olen juulikuistel väljasõitudel ja ühishetkedel vast mõtteid ja sõnu ja hetki mõnevõrra ikka kogenud ja varunud ning kui neid ka juurde ei tule, elan mõnda aega neist ära.
Päev korraga.

and the history books forgot about us
and the Bible didn’t mention us
the Bible didn’t mention us
not even once

კეთილ მგზავრობას გისურვებთ !

Terminaator - Juulikuu lumi

Olgugi, et pime. Ikkagi on valge.

Elu pole end kulgemisega tagasi hoidnud. Küll aga olen seda teinud mina. Olen ahmanud suu õhku täis, et rääkida nii mõnestki seigast, mõtiskleda nii mõnegi olukorra üle, aga võta näpust. See õhk on kõik tühjalt alla neelatud. Ainsaks vabanduseks võin öelda, et võttiski näpust.. Külm siis. Talv tuli üleöö. Katused said valgeks. Teed said valgeks. Tänavad said valgeks. Tulesid on rohkem kui kevadel sääski. Vist. (Kinnitamata andmete kohaselt palun eelnevat väidet vägagi subjektiivse arvamusavalduse ja pigem illustreeriva metafoorina võtta.) Ühesõnaga – iluson. Külmaga pole koonerdatud – november jõuab vaevu lõpusirgele, aga –20 on ammu põski paitanud.
Eilse esimese advendi meeleolus ostsin poest piparkooke, keetsin ingverimaitselist rosinatega leivakreemi ja süütasin küünla. No, ja mandlid-pähklid on käe ulatuses. Sees on sume-hämar, lõhnav ja vaikne. Ja väljas on valge, valge, valge.. Pimedas küll ei paista nii hästi, et valge.. Hommikuses päikesevalguses on seda aga eredasti näha. Nii, et sundis bussiga sõites silmad suurest eredusest pilukile pigistama ja naeratama. Vot nii valge on. Põllud on üleni. Ja kuused on üleni. Ja puuvõradki on üleni. Emajõgi on ka. Esimest korda nägin, kuidas sääraste miinuskraadide juures jõgi aurab. Aga ta auras.
Mulle meeldib ilus karge Põhjamaa talv. Või ei ole külm mulle veel naha vahele pugenud. See oleks isegi ravitav, peaasi, et sügavamale ei poe.. Sügavamalt on külmust juba raskem kätte saada.

(Pildil siiski möödunud talv)

Noh, nõndaks. Olen heietanud maast ja ilmast. Ja ilmast (välted sättida vastavalt soovile). Viimaste nädalate jooksul (ja jooks see on olnud, tõsi) on ette tulnud nii draamat (ka seda igas mõttes) kui pidu ja pillerkaari. Mõtisklesin üks nädalavahetus selle üle, kuidas ja millal küll inimesi tähele pannakse. Ja miks pannakse. Kas siis, kui nad mingil põhjusel pälvivad laiema tähelepanu? Või siis kui nendega mingi õnnetus juhtub?
Ühel laupäeva hommikul klõpsasin juhuslikult teleri mängima. Nägin ennast. Ahah. Sa vaata, kui tore. Siis meenus: meie “Piirivööndi” etendusest tehti OP-i saatele epiloog. Naabritädi ütles mind tänaval nähes, et nägi mind telekast ja ei tundnud mind üldse kohe ära, igatahes väga tubli olen .. Koolikaaslased ka mainivad.
Kuidas seda nüüd nimetada? Kuulsus? Vaevalt, olen ju mina kogu aeg mina olnud. On seal siis vahet, kas telepurk või tavaelu.. Miks keegi ei ütle näiteks kiitvalt, et “nägin sind eile tänaval. Ei tundnud üldse kohe ära. Aga sa oled nii tubli.” Oehjah. Ja lähme siis edasi..

Peale üht etendust, kui ema-isa vaatamas käisid, polnud Tartust vaevalt jõudnud kojugi, kui autorehv katki läks. Õnnelik juhus, ütlete? Läksime emaga ees jalgsi kodu poole. Mõne aja pärast järgnesid uudised. Isa ka, seda küll, aga koos uudistega. Et talle sõideti kõnniteel otsa. Kolm meetrit õhulendu ja järgmiseks päevaks uudised raadios ja netis ja.. kõikvõimalikes meediumites, k.a sellisel sotsiaalsel infofenomenil nagu linnatänav. Naabritädi - jälle - küsis, kas kuuldu on tõsi ja kuidas tervis on ja kuidas nii küll läks ja kus isa küll käis ja oli.. Et olgu ta ikka tubli. Iga teine vastutulev tuttav oli agar küsima.
Jälle. Ka kuulsus? Miks keegi küll ometi niisama ei tule ja ei uuri, kuidas isal läheb, kuidas teie elu läheb? Olge ikka tublid!

Näete siis. Kui suhteline on kuulsus. Ja inimeste väärtus. Alati peab enne midagi juhtuma. Või peab selleks midagi tegema, et inimest märgataks. Jah, kandma helkurit, eks ole. Aga ma ei mõelnud seda plinkivat asjakest, vaid mingit sotsiaal-kultuurilist markerit. Veider, kas pole. Nagu enne seda inimest ei olekski olemas. Või on ta nii iseenesest mõistetav.
Ühesõnaga: ärge võtke elu iseenesest mõistetavana. Seda tahtsingi öelda. Tuleb osata näha ja tuleb osata hinnata.

Enne veel, kui asi pateetiliseks kätte läheb, ütlen ära, et magedaid nalju ei ole tarvis hinnata. Siiraid ja positiivseid püüdlusi – seda küll. Aga “keeran-sulle-ära-olen-kõva-mees-nalju” ma ei tolereeriks. Nõup. Ehk et: käisin nädalavahetusel vanaisa juubelil (Õnne, Paps!); terve küla oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud… vms.. Pole ammu õekesega suguseltsi kokkutulekul viibinud, täitsa vahva oli. Selle hetkeni, kui õekese kullakene otsustas omamoodi defensiivse strateegia kasutusele võtta. Ahah, hästi. Jätan meelde, jätan meelde…

Lõpetuseks ikkagi rõõmsates nootides: kui külm võtab varbad ära, on sõrmed veel alles! (loodetavasti).

PS: juba ülehomme algab detsember. Ja sellega seoses saab alma mater aasta vanemaks. Ja seoses eelneva seosega: ball!
Lähen selle ootuses piparkooke sööma, küünlaleeki imetlema ja elu mitte iseenesest mõistetavana võtma.
Kaunist!

Järelhüüe

IN MEMORIAM

Nossifer Maximus
(*2004  +14.06.2010)

 

Kuhu kõnnivad kassid,
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.

Istuvad ratasringis
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.

Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva,
Karjane kaitseb neid külma eest,
öö võtab oma laeva,

silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

                                 (Astrid Reinla)

Milliseid käike teeb Saatus. Oli kass, enam ei ole. Ja keegi ei tea. Mis ikkagi kustutas selle küünla?
Nossu elu oli pigem säraküünal. See lahvatas põlema heleda leegiga ja siis säras kirkalt ja kiirelt. Justkui oleks ta kogu oma elu ära elanud selle kuue aasta jooksul. Ja siis vaikselt hääbus. Ju oli talle nii ette nähtud.
Ja kui ma sellelt kassilt midagi õppisin (jah, näete, ka loomadelt on meil võimalik õppida), siis eneseuhkust, –kindlust ja –teadlikkust. Ma tihti kartsin teda, sest oma hiilgeaegadel oli ta metsik, jõuline ja ettearavamatu, kuid salaja imetlesin: ta teadis, et ta on ilus (Noss oli edev), ta lubas inimesed just nii lähedale, kui talle parajasti vaja oli, ning kogu oma bravuurikuse ja karmi olemuse juures jäi ta ikkagi väärikaks ja sisimas leebeks, kuigi ta seda viimast välja ei näidanud. See kass ei oodanud, et talle uksi avatakse. Ta avas need ise. Pehmet und, Maximus!

Kirjutasin epitaafi ka. See tuleb hiljem. Luban.
Jah, tõesti, täna on leinapäev.

Hilja on siis, kui ..

Ah! Kuidas mõnel päeval küll viltu veab!

Ma ei ole uskunud juhuslikesse asjadesse. Neid ei ole olemas. Enamasti mitte. Iga rohkem või vähem märkimisväärne asi juhtub põhjusega.
Antud juhul ei suuda ma viimast küll välja mõelda. Jah, ma ei peagi seda teadma ega kohe mõistma. See selgub hiljem. Üks on kindel: inimene õpib kogu elu, sureb aga - tõepoolest - ikka lollina. Oli kord juba ämber. Ilmselt nii ahvatlev, et teistkordne sisseastumine oli vältimatu. Jumal hoia meid kõikide vanasõnade paikapidavuse eest (need, mis räägivad, et kaks ilma kolmandata ei jää, sest see olevat kohtuseadus jne).
Igatahes. Bussi täna ei läinud ja minu õhtune etendus jääb minuta. Aargh.

Ja mõtlen nüüd... Minu jaoks on selline traagika, et buss minemata jäi (ja etendusele ei jõua), samas kui kellelgi pole enam venda. Taaskord. Ühte venda maailmas enam ei ole. Saada teada selliseid uudiseid (ja paraku tuleb jälle selliseid uudiseid kuulda) on lihtsalt ahastama ajavalt kurb. S e e on traagika.
Minul tuleb järgmine buss paari tunni pärast, kuid..
Njh.

Loodame, et lähipäevad toovad helgust ja rõõmu ja sooja.

Seitsmes öö

Küsimus jäi: kuidas lõppes reede?
Ring sai täis. Nädal sai läbi. Kuu sai läbi.
Nagu lubatud, ärkasin 6.30 ja läksin geneetikasse. Järgnes etnoloogia ja kultuuriantropoloogia. Toomkiriku varemete juures olid luudadega lasteaialapsed. Sigatüüka noorkasvandikud vist. Koolipäev jätkus keeleteadusega. Kuid siis pidin tegema ootamatu pöörde ning loobuma Ujula tänava peost. Vabandan asjaosaliste ees. Koolitöö sõitis graafikusse sisse ning - mis täna tehtud, see homme hooleta. Paari tunni pärast algas proov. Niivõrd kuivõrd. Üks pidev ümberkorralduste ja ringitegemiste jada. Ja mitu korda ma nende tundide jooksul sain lavale minna? Mitu korda veel mõni? Ühesõnaga - mingi hetk jõudis kohale, et pole mõtet niisama passida. Jäägu. Linnas jätkusid kevadpäevad ja kaarsillal seati üles konstruktsioone ja bändikraami. Volber. Läksime KJ-ga uudistama. Õhtu oli lämbe ja vaikne. Rahvast liikus palju. Lausa nii palju, et ma ei saanud üsna pikka aega aru, et Laura mu kõrval kõnnib. Tema muidugi sai. Palju õnne, Laur! (jah, tal oli sünnipäev.) Puhusime juttu ja suundusime oma teed. Suundusime pikemat teed, sest aega veel oli, aega oli piisavalt, et avastada Tartut risti-rästi. Õigeks ajaks jõudsime tiiruga sinna, kuhu plaan minna oli - Hirmuvabriku eri CT-s. Indeed, vähemasti oldi sisustusega vaeva nähtud ning isegi üks laip kanderaamil kohale veeretatud. Lina all siiski. Vaatamata kõikidele plaanidele turvameeste tähelepanu kõrvale juhtida ja lina alla piiluda, ei õnnestunud meil seda teha. Ainsa häiriva asjana seal olid kaks kahtlase olekuga jorssi, kes meie kõrvale taha ruumi maha sadasid, nina alla tükkisid ja viimaks küsisid, ega meil midagi puudu ole. Ei. Ei olnud. Paraku tulid nad mõne aja pärast tagasi. Endiselt - me ei soovinud midagi. Selline intentsioon, meile midagi ''puuduoleva täiteks" maha ärida, ei olnud just ilusaim hetk. Aga polnud viga. Ülejäänud õhtu kulges väga ilusti. Lausa nii, et mu varbad värvi muutsid. Väga viimase peal volbriööpidu ja eriti intensiivne tants olid need täiesti siniseks maalinud. Justkui ukse vahele jäänud. Hea, et ma sellest varem aru ei saanud. Aga ehk polekski see mind morjendanud. It was a spectacular night anyway. Aitäh.
Just nagu terve see möödunud nädal.

Laupäeva hommikul läksin jala kompsude ja läpakaga Tähtverre, sest bussid käivad laupäeval teise aja järgi (tubli, D.). Tegin isikliku rekordi ja olin 30 minutiga Purdest Krooksu juures. Tegin oma suzuki arvestuse. Tulime Jaanikaga ära, tema läks talgutele, mina kesklinna. Jooksin taas A.-ga kokku. Küll ikka trehvab. Eesti pole suuremaks saanud ja kõik teed viivad endiselt Tartusse. Oh well.
Õhtul pidasime Lauraga tagasihoidlikult tema sünnipäeva ja pühapäev kulus mul põdemisele. Ei, mitte homse pärast. See.. on ..hell teema. Sõna otseses mõttes põdesin. Kõripõletikku. Vaat siis. Murphy teeb oma korrektuurid. Ja mis seal ikka. Pole ma esimene. Teine samuti mitte. Ehk tõesti on elul meiega teised plaanid. Aga näis. Homme näis. Ja mis teisse puutub, siis - pea püsti, poisid! Tõeline lava on veel ees..

Teatrist, verest ja magusast elust.

Kevad on jala ukse vahele saanud. Tubli. Mulle meeldib, kui enda eest suudetakse seista. Enne ametlikku kevade algust sadas paksu lund ning külma oli –12. Hirmutav oli. Talv on tore, talv on ilus, aga rahvas teab rääkida, et pill tuleb pika ilu peale. Ja pikalevenimisega talv just ei koonerdanud. Nüüd naeran koos päikesega.

Ja kevadesoojaga poevad kusagilt kapinurkadest välja külmal ajal varjul olnud energiavarud ja elumärgid. Senisest suurem aktiivsus ja tahe pidevalt midagi teha, kogeda, tunda, näha, muuta.

Niisiis käisin ma teatris. Eilse ülemaailmse teatripäeva auks . . .!

Tartu Uus Teater tõi lavale etenduse “Ird, K.”, mis rääkis loo 1960. - 1970. aastate ühest ambivalentsemast ning mõjukamast teatritegelasest – pätist ja kommunistist, teatriuuendajast ning karmi käega lavastajast Kaarel Irdist. Nero Urke mängitud peaosa tekitas juba etenduse algusminutitel mõningase vastumeelsuse, trotsi ning distantseerituse. No mida ta räuskab ja laamendab seal?! Mis ta on mingi kuningas, et ümmardamist ning pedantlikku korda vajab?
Vastuseks: jah. Tee Vanemuise lavade ning teatriringkondade troonile kulges vaevaliselt ning tihti üle laipade, nõudes raudset rusikat, närvikava ning häbematust. Revolutsiooniga veres, ent sügavalt kunstiliste aadetega ekstsentrik ei andnud hetkekski armu – olid sa koristaja, näitleja, kolleeg, abikaasa, partei esimees või Vanajumal ise – ühtviisi parima, täpseima, intensiivseima tulemuse pidid ikkagi andma. Parima Irdi järgi. Töö – olgu selleks siis kunst – pidi olema higi-ja verelõhnaline. Ja alles siis sai tulla kuulsus. Ahelad, mis see endaga kaasa tõi, olid pärast säärast ränka tööd ning sisemist eneseületamist rasked nagu raud. Kogu selle vaimse ning füüsilise suutlikkusse piiril kulgeva elu taustaks laulis Jaak Joala:

Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn
Kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on
Kui kord saaksin, heidaks kuulsuse ahelad ma
Siis lõputut vabadust tunda saan.
Need, kes kuulsust on tundnud ja kuulsust on näinud
sellest vaid vabaks nad soovivad
Kuid, kes kuulsuse kannul kindlalt veel sammub,
kord kuulsuse piinu tunda saab...

Sel hetkel hakkasin Irdi vastu tundma mingit sümpaatiat. Sellist nukrat, peaaegu heletsevat. Ta rabeles iseenda vaadete ning tolleaegse ühiskonna köidikutes, püüdes jääda ellu oma ebastabiilsuse ja teiste kriitika kiuste. Ent varem või hiljem puhuvad ka teatrilavadel uued tuuled, tihiti kannavad nad pealuuga lippu. Ühel hetkel murduvad tugevaimadki meist. Nii ka Ird. Ta kandis oma ahelaid auga elu lõpuni. Samasuguse vastumeelsuse, trotsi ja distantseeritusega, nagu suhtuti temasse. Ad astra.
Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt jäi Genialistide klubi lava selle lavastuse jaoks ebaausalt kitsaks, väikeseks, piiratuks. Lugu ning selle visulaane ja kunstiline pool väärinuks suuremat ruumi. Selle täitmine poleks mingi küsimus.

Etendust käisin vaatamas kolmapäeva hommikupoolikul. Samal hilisõhtul sattusin pooljuhuslikult uuesti Gen’i. Peale mainitud juukselõikusrituaali, koogi-tee-õhtut, tuli Jaanikal idee järgmise päeva kontrolltööle käega lüüa ning ‘maailmafilmi’ vaatama minna. Läksime. Vaatasime. Räägiti söögist ja söögivalmistamisest. Ju mul läks kõht tühjaks ja ma lõpuni vaatama ei jäänud, läksin koju ja tegin meesaia.
Jah, esmaspäeva õhtul oli elu taas magusamaks tehtud.

Järgmise kolmapäeva kohal hõljus sama veider müstilis-teatraalne-rituaalne oreool. Mis ma tegin? Tõusin nagu ikka pool üheksa. Sõin kõhu korralikult täis, võtsin koti. Astusin nr 6 bussi peale, nagu ikka. Väljusin Vabaduse puiesteel. Nagu ikka. Ent kooli ei läinud. Mitte et oleks pidanud, aga polnud plaaniski. Läksin Riiamäele ning istusin bussi nr 7. Väljusin Kaare peatuses, kõndisin läbi halli hommiku sisse suure kivimaja uksest, juba tuntud rada pidi liigselt mõtlemata III korrusele, täitsin ankeedi, vastasin paarile küsimusele, ulatasin sõrme ja kahel korral käsivarre. Neelatasin külmalt, kui tundsin nõela oma veeni sisenevat, vaatasin telekat ning enda kätt – naersin: s e e seal oli hiiglaslik! Arvasin, et saan oma hirmust üle ja vaatan seda peenikest asja oma käes ja selle küljes olevat kaadervärki… See ei olnud peenike. See oli jõhker. Nii ehmatavalt jõhker, et ma tundsin kohatut soovi olukorra üle naerda. See oli kohutav. Ja ilmselt ei imestanud ma ka enam selle üle, kui ühel hetkel piinavalt palav hakkas ning nuuskpiiritust vaja läks. Nüüd ma juba teadsin, et mõne minutiga läheb see üle. Jõin teed, mahla, sõin küpsiseid, kuulasin oma südame pekslemist. Panin seekord mantli ise selga, kõndisin omal jalal tagasi. Tagasi kesklinna. Sest päike oli vahepeal paistma hakanud ning hing oli kuidagi kergem (eks siis o,5l). Kevad oli äkitselt tulnud. Ja ma olin enda üle uhke. Sest kotis oli šokolaadi ja küpsiseid. Elu oli jälle magus.

Õhtu viis mind ootamatult taas Genkluppi. Etendusele. Seekord esietendus seal Noorte Teatritehase üheksas omalavastus “Ühel mehel oli lagi nii madal, et ta sai ainult lesta süüa”. Melodramaatiline tragikomöödia ajas publikut naerma, pani mõtlema sümbolite, elu hammasrataste, absurdsuse, veidruse ning paratamatuse üle. Kas minuga võib juhtuda samuti? Või minu tuttavatega? Lavastusest oli aru saada, et mõte polnud ehitatud sõnasammastele – tähtis polnud edastada teksti, vaid pentsikut sisu. Muusikatausta ja liikumist oli rohkem kui sõnalist osa, peategelase kõrval olid karakterid tinglikud ning episoodilised. Ent vaatamata lühikesele kestusele, oli etenduse aeg täidetud intensiivse lavatööga, pideva eklektilise tegevusega. Lõpp tuli naeruga. Kollektiivne naer laval. Lõpp hea, kõik hea.

Läksin koju, ja sõin kooki. Jah, päev varem käidi külas. Koogiga. Elu tehti jälle magusamaks.

Neljapäev. Kool. Kino. Imedemaa. Eksistents. Pikk jutuajamine elust, maailmast, ajaloost, Inimesest, olemisest, usust, Saatusest, Darwinist, Universumist.

Elu kordab end kohati. Viimasel ajal tagurpidi.
Kevad toob soojemad tuuled. Kevad toob pikemad päevad. Kevad toob valgemad mõtted.

Elagu päike, teater ja šokolaad!

Mindtrack: Tunng - Bullets

Miskist ja millestki.

Tere hommikust.
Mis hommik ta enam ikka on, kisub juba lõunasse, aga ma pidasin sobivaks praegust hetke siiski hommikuks lugeda. Minu jaoks kestab hommik kuni kella kaheni, siis algab lõuna ning nelja võib juba varajaseks õhtupoolikuks lugeda.
Ilmselt kadusin ma ebahuvitavatele juturadadele. Mainin siis veel nii palju ära, et täna äratas mind suur ja soe päikesepaiste. Ta ilmutab end üha rohkem ja pikemalt – selle üle on mul hea meel.

Täna on järjekordne “pannkoogine” hommik. Olgugi, et ma pannkooke ei teinud. Aga tunne on selline. Tõsi, pannkooke tegin eile ja need on kapis mind ootamas.

Loopisin jälle kahe suupoolega lubadusi kirjutada miskist ja millestki. Ahjaa. Kirjanduse ja kultuuriteaduste pidu. See jääb nüüdseks kena kahe nädala tagusesse aega. Aktiivsed kursakaaslased otsustasid oma organiseerimise- ja peosoovi mitte kiivalt vaka all hoida, vaid jagada seda kõigiga. Ja justnimelt kõigiga, kes vähegi raatsisid 3. märtsi õhtul Pocketisse sattuda. Ei tea sellist kohta? Ausalt öeldes, enne seda õhtut ei teadnud minagi. Aga las ma jagan oma tarkust : Pocket on omapärane ja tore koht bussijaama kohal, Rehepapi II korrusel. Võtke teadmiseks. Esialgselt kursusepeona plaanitud üritus võttis omale üleülikoolilised ning teoreetiliselt ülelinnalised mõõtmed. See tähendab, Sina, kes Sa sel õhtul sihitult ringi ekslesid (sest ilmselgelt pole Sul siis elu, et Sa sihitult ringi ekslesid), oleksid võinud uksest sisse astuda. Kui Sulle enam selleks ajaks ruumi oleks olnud. Esimesed 100 õnnelikku said tervitusšampuse. Kas tasub mainida, et juhtusin 20 min enne algust kohal olema ning mina ja Lee olime esimesed tervelt 40 min? Ütleme nii, et olin ootamatult varajane, ei muud. Ja teised ei julgenud kohe algusajaks tulla.
Ja mis siis toimus? No, õllejoomine on vist trafaretne näide. Jah, esmalt joodi aja peale, käru-asendis. Siis juba vabalt valitud aja peale püstises asendis, viimaks olid esindatud igasugused põnevad asendid. Tantsupõrand sai kuumaks tantsitud juba paari esimese tunniga. Õhtu jooksul ei jäänud ta kordagi tühjaks. Korralik pralle, peaks mainima. Sealjuures tasuks märkida, et peo stiil oli “viks&viisakas” ning kõik sellest normist ka kinni pidanud olid. Ei mingit dressipüksipidu tossulisandiga. Üksnes selle pärast jättis õhtu kultuurse mulje… nojah, ka selle pärast, et enamikus oli tegu kultuuritudengitega. Samas, ei või pead anda, sest võõrast rahvast oli väga palju.
Pidu kestis varaste hommikutundideni. Ma ei lubanud endal neid ära oodata ja seadsin enne ametlikku lõppu sammud kodu poole. Ma ei ole oma jalgadega just kuigi leebe, ega. Pean nad aeg-ajalt ikka viimase piirini viima. Ent ma ei kurda. Väga huvitav peoke oli.

Ja mis ma veel ütlen?

- Seda, et vahepeal olid sünnipäevad. Käisime endise klassijuhataja ja minu kalli kitarriõpetaja sünnipäeva pidamas, sõime kooki ja rääkisime elust. Emakeelepäeval pidasime pisikese hilinemisega sünnipäeva aga kodus. Palju õnne, emps!

- Seda, et tuleb põnev kolmapäev. Ees ootab teater ja pisike külaskäik väikese muutuse eesmärgil. Juukselõikus sümboliseerivat ju mingit muutust. Värvin siis küüned ka ära, et asi ametlik oleks. Pealegi nägin ma unes, et Jaanika lõikab mulle hoopis teistsuguse soengu, kui ma planeerisin – lühikese. Ühtlasi olid juuksed tavatult valged. Ent ma olin tulemusega väga rahul. Unenägude sümboolika ütleb selle kohta:

• Juuste lõikamine - murede vähenemist ja õnne.
• To dream that you are combing, stroking or styling your hair, suggests that you are taking on and evaluating a new idea, concept, outlook, or way of thinking.
• To dream that your hair is white or turns white, indicates that something important has just been made aware to you. It is a symbol of wisdom and insight. The dream may also be a metaphor suggesting that you are feeling "light-headed".
• To dream that you are at the hairdresser, you are looking to change your attitude. You are ready for change and moving in a different attention.

Nii lihtsalt see siis käibki. Ilmselt on mõne asja vahel siiski üks samm. Kui see kehtib äärmuste puhul, siis miks mitte ka vähem erilistel juhtudel.

- Seda, et minust ehitajat ei saa. Ma ei saaks ühegi korraliku lossiga hakkama, sest konstruktsioon osutub valeks – õhust vist.
Küll aga panustan sellele, et Saatus ei ole veel viimast EI-sõna öelnud ning lootus saada kellekski, kes sureb ja sünnib kordi erinevates eludes ja ajastutes, pole kadunud. Vähemasti annan endale võimaluse ning nüüdseks peaks see võimalus Tallinna poole teel olema.

Vihkajad vanaeided for the victory!

Islami religioonis usutakse, et 180 päeva pärast eostamist kirjutatakse inimlapsele ta saatus.
Meie seda muidugi teada ei saa. See jääb samasuguseks müsteeriumiks kui vastus küsimusele ''Kui detailselt see määratud on?''

Elu veeretas paari viimase nädala päevadesse nii mõndagi huvitavat. Ühtlasi ka sellega kaasneva ajapuuduse, mistõttu olin sunnitud kõige selle ülestähendamise pidevalt edasi lükkama . Ent nüüd, kui tormised ajad on möödas - ja arvatavasti tormisemad tulemas-tõmban hetkeks hinge. Ja ühe hingetõmbega räägin, kuidas ma lasin end eesti filmikunstil kummastada, vaatasin vene filmikunsti, pugesin läbi Kristjan Jaak Petersoni jalgevahe, loetlesin taskulambivalgel üles teoseid, mida kunagi lugenud ei ole ja elasin topelt läbi emotsionaalse šoki teemal ''teater''. Ning reede hommikust, mil üle pika aja äratas mind päikesepaiste.

Kolmapäev, 21.oktoober.
Lahkusin usundiloost joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Elo soovil jagada temaga filmielamust, ja et uudishimu puudumine tähendaks tühisurma, olin nõus ning üksiti lootsin end harida. Loomulikult hoiatasin E.-d, et tegu on ''Püha Tõnu kiusamisega''- ''Sügisballi'' tegijatelt. Aga et ta viimast näinud ei olnud, oli targem lasta tal lihtsalt vaadata. Ja teha seda isegi.
'Veider' ei oleks vist õige sõna. Sürrealismi kalduv sümbolistlik psühhootiline maailm ei ole väga eestlaslik. Film seega oli üllatav. Kohati süžee kontseptuaalsuse, ebaloomulikkuse ning painajalikkuse tõttu kõhedust tundes mõtlesin endamisi, kas see on tõsi? Ei, ma ei kahelnud sisu kui sellise ebareaalsuses, vaid pigem selle ideetasandis - kas tõesti heategude eest nõutakse tasu? Kas siirast headust pole olemas? Ja kui ongi, ..kas head inimesed sunnitakse end selles sünges ja must-valges maailmas ketseriteks tunnistama?
Ning siiani ei oska seda filmi kommenteerida. Nii mina kui E. lahkusime kinost suu ammuli ja ei osanud öelda ei A-d ega O-d. Ä.st rääkimata. Sügavalt keerukas kummastus. Aga aitäh selle eest.


Neljapäev, 22. oktoober.
Lahkusin semiootika loengust joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Ja minna Zavoodi.
Kokku lepitud ajast pool tundi hiljem istusime tühjas Zavvis kolmekesi ümber laua ja arutasime (teisipäevase kogunemise-arutamise jätkuks), kas kasutada head tugevat köit või bensiini? Viimase võimalusena pakkusime, et rebaste ristimise õhtuks ettenähtud performance võiks ikkagi näidendi vormis olla. Kolmveerand tunni pärast oli meid 8 ja enamus otsustas ikkagi modernistliku etteaste kasuks.


Reede, 23. oktoober.
Vaatasin ära viimased osad filmist ''Meister ja Margarita'' ning veendusin, et idee oli hea, aga Bulgakov viskas siiski vahepeal villast ning pakkus asjaga üle. Ei maksa läheneda autorikeskselt ja otsida sümbolismi sealt, kus seda tõesti ei ole mõeldud olema. Aga visulaalselt oli hea elamus.

Nädalavahetust ei mäleta. Arvatavasti ma lihtsalt õppisin ta ära. Et teha järgmisel nädalal kontrolltöid.

Teisipäev, 27.oktoober.
Wilde lokaalis polnud kedagi, kes seal olema oleks pidanud. Kuigi ma olin jälle loengust tulnud jooksuga, et jõuda poole tunniga koju, sööma, tagasi. Viimaks oli meid viis ning plaan sai veidi uut lihvi. Neljapäev oli kahe päeva kaugusel ja ma ei kujutanud endiselt ette, kuidas me oma etteastet mõjuvalt esitada saaksime.. (kas ma tõesti olen alati nii alahindav?)
Jõudsin koju ja hakkasin taas õppima: vähe sellest, et neljapäev pidi tooma rebaste ristimispäeva ja õhtused etteasted, tõi ta ka eesti keele viimase kontrolltöö. Ning just siis, kui olin oma sügavas kapsa-staadiumis vaatamas enne pealelaskuvat und kirjakasti, sain šoki. Meili kujul. See teatas, et Tartu Üliõpilasteater võtab vastu uusi liikmeid. Neljapäeval. Kell 20.00.
FUN!
See tähendas kahte päeva proosa, luule ja laulu (meelde)tuletamise, selgeks lihvimise ning vaimse valmisoleku saavutamiseks. Peale kõige muu. See oli viimane koht, kuhu lööki ootasin.

Kolmapäev, 28. oktoober.
Peale esimest loengut karjusin appi. Kõige eelnevalt loetletu jaoks. See saabus. Koos praemunasaia, kahvli ning pisikese kitarrikontserdiga. Et ma omadega endiselt kapsas olin olnud, kulusid kõik need asjad mulle kuhjaga ära. Lisaks konstruktiivsele kriitikale ja julgustusele. Ma tänan.
Õhtul tuldi mulle pealinnast külla, filmidele järele. Puuviljatee, küpsised ja minu Tartu-elu lühikirjeldus. Tänan taas.

Neljapäev, 29. oktoober.
Ma ei läinud hommikul kell 06.00 õppejõudude akna alla laulma, vaid magasin, et viimase eesti keele kontrolltöö tegemine ülemõistusekäivaks jõukatsumuseks ei osutuks. Siiani pole kindel, et ta seda ei olnud, ent palju parem tunne oli küll, kui teadsin, et olen maganud rohkem kui.. 2, 75 h näiteks. Kuigi Edgar Allan Poe, Kareva ja mingi mixed soundtrack kummitasid mu peas ning ma hakkasingi end vaikselt hulluna tundma.
See tunne jõudis haripunkti pärast akadeemilist kogunemist K. J. Petersoni kuju juures, kus meile pisike õpetlik kõne peeti, väidetava esimese eesti luuletaja jalgu šampusega pesta kästi, nende vahelt läbi pugeda paluti ning sõõm kihisevat meilegi anti. Leidsin end tänaval Lee kõrval pisarais naermas, ning peagi semiootika loengut oodates vaheldumisi ''Mikumärdit'' deklameerimas. Ilmekalt, loomulikult. Enne seda sai Cher'i lauldud. Kõvasti, loomulikult.
Siis järgnes peaproov neiu Riina juures. Et Jaril oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis teda näha loota oleks palju olnud.. Viimaks ta siiski jõudis - poole maa peale - , ent me olime oma taskulambi patareisid juba piisavalt kulutanud, et proov lõpetatuks lugeda.
Lahkusin sealt joostes, et jõuda . . edasi teate isegi.

Õhtu. Rokiklubi.
Seisime ühel hetkel (peale pikka õppejõudude ootamist) laval ja valgustasime taskulampidega pilkases pimeduses oma nägu. Kordamööda, lausudes, mida me iialgi lugenud ei ole. Ei, ma ei ole kunagi Maajat lugenud. Ausalt.
Järgnes hämmastav reaktsioon: publik võttis meie esituse väga elavalt vastu; ja nööri järele polnudki tarvidust. Hurraa.
Kuid siis saabus aeg kitarr selga visata ja tipa-tapa saatusele vastu astuda. Õnneks polnud ma üksi ning eelmise õhtu sünipäevalaps ja paar kursusekaaslast takkaotsa tulid samale teekonnale.
Kas kõik. Või eimidagi.

Dejavu'likud poolteist tundi tõid kaasa pigetõusu ja -languse nagu Ameerika mägedes ning teate, et tulemused saabuvad järgmisel päeval. Mis siis ikka. Andsime endast parima. Mängisin oma parimat hullu-rolli ja laulsin oma laulu parimat esitust. Siiani.
Vantsisime tagasi peoõhtule Rock & Roll Heaven'isse, vaidlesime õppejõududega, demonstreerisime koos teiste rebastega neile oma rumalust ning viimaks lõid nad meile raamatuga pähe. Peale selle anti head sõnad teele kaasa ja sõõm šampustki. Plasttopsist. Tudengistiil.
Ja siis sain ma jalgsi koju minna. Kõrgetel kontsadel. Nagu eelmisest korrast veel õppinud ei oleks. Hetkeks kaalusin tollast lahendust. Kuid, ohjah, miinus kolm kraadi osutus mõjuvaks põhjuseks loobuda. Valetaksin, kui ütleksin, et jalad põrgutuld ei löönud. Ai.

Reede, 30. oktoober.
Esimest korda paari nädala jooksul paistis väljas särav päike ja maailm tundus olevat rahulikum. Kojukoju jõudnud, tuli kõne, kus Jari hääl teatas, et ma kontrolliksin oma postkasti. Tal olevat aimdus .. See ei petnud teda. Jah, ma ei tea, mis mind, Jarit ja mõnda kaasvõitlejat veel ees ootab. Ehk midagi hirmsat. Aga ainuüksi selle pärast, et mu lavaline hullumeelsus Tartu teatritegijaid(peale mu enda sel õhtul)ehmatas ja neile muljet avaldas, tahtsin ''Yeah!'' karjuda.

Jah, moslemid usuvad, et 180. (absoluutne elu-)päev on määrava tähtsusega.
Huvitav, kas minu saatuse kirja pannud ingel tahtis lihtsalt näha, kuidas ma küünilise pioneere vihkava vanaeide etüüdi teen?
Well, there you go!

Memento mori

IN MEMORIAM

07.07.1995 - 26.07.2009

Ei hakka pikka järelhüüet kirjutama. Ta elas oma 14 pikka aastat rahulikult; väikeste tõusude ja mõõnadega. Viimastel aastatel hakkas vanadus tunda andma, ilmnesid isegi skisofreenilised nähud. Haigeks ja põduraks jäi. Ja see, et loodus ise ta eluküünla kustutas, pidigi nii olema. Väiklane oleks süüdistada saatuslikku koera või peremeest. Koer oli vaid Looduse vahend, mitte eesmärk või põhjus. Inimese sekkumine välistati. Ju on ette nähtud, et kassidele loomulikku surma surra ja aeglaselt, vaevaliselt kustuda pole väärikas. Traagiline lõpp oleks neile justkui kohasem. Kes teab. Igatahes sai see kiisu nüüd oma venna juurde. Paremasse paika. Olgu Sul seal ilus!

''... nagu püüaksin mõnda haruldast isendit, näiteks niidu-võiliblikat..''

Ma olen temaga vist jälle tülis. Oma arvutiga, ma mõtlen. Üleeile ei tahtnud ta, et ma uut postitust kirjutaksin ja avas Writer'it tervelt 30 minutit.
32.minutil sai mu kannatus otsa; ma loobusin.
38. minutil sain programmi suletud. Ilma seda kordagi lõpuni avamata. Olgu õnnelik oma krutski üle. Ta vahel unustab, kelle käes hiir on. See oli lihtsalt minupoolne vastutulek talle; las arvab, et võit jäi temale.

Üleüldse on force majeure minu tulevikuplaanide voolimise kuidagi liiga usinalt oma nähtamatutesse kombitsatesse võtnud. Kuidas mulle ei meeldi asjad, mis ei sõltu minust. Sest ma ei mõista neid ega näe nende taga määratud positiivset või konstruktiivset tulemit. Peale selle tekitavad ootamatud plaanimuutused lihtsalt kõleda ja pisikese ussikese tunde, keda iga rästas maast sakutab ning kalur oma suva järgi konksu otsa topib. Ka ussidel on õigus vabale tahtele! I guess..
Kuna sel aastal jääb siis minust mitteolenevatel põhjustel 'välismaal' käik ära, vaatan, ehk pakub kohalik turg midagi. Midagigi. Ja lähen homme Tartusse. Vaatan oma põõsaalused valmis, kus magama hakkan. Või kuhu sattuma ei peaks.

Ma tegelikult siiamaani ei uskunud, et mingi kirjandusteos inimeste mõttemaailma saab muuta. Näib, et taaskord olen ennast lollitanud ja iseendal selle koha pealt silma kinni pigistanud. Nüüd tegin lahti.
Lõpetasin täna inglastega, konkreetselt siis Fowles'i ja tema ''Liblikapüüdjaga''. Et aeg on hiline ja mul homme vaja mõjuv olla ja seejärel veel Dorpatisse jõuda, pean und jutustamisele eelistama ja ülevoolavamad muljed raamatust järgmisesse postitusse jätma.

Aga ma tahan ka oma ''Liblikapüüdjat''! Oma isiklikku, oma veel olematule riiulile seisma. Tahan! Mitte, et see nüüd kaasaja skeptilise filosoofi Piibli alternatiiv oleks. Ja ega ma õieti end esimeseks ei pea kah, aga on asju, mida tahaks omada. See raamat on üks neist. Lihtsalt sellel põhjusel, et ta on hea. Ja et ta lülitas minus midagi sisse. Või välja.
Tahan oma ''Liblikapüüdjat''.
Sest ise olen kõiksugu kirevaid tiivulisi nii tulutult taga ajanud..