"Stabiilselt!"

Hea asi suusatamise juures on see, et sul on ülev tunne, nagu sa suudaks eirata kõiki füüsikaseadusi ning läbida mitmekilomeetrise distantsi sama hooletu tõuketehnikaga, nagu nad seda telekas teevad. Halb asi on, et see tunne läheb üle. Pärast esimest poolt kilomeetrit. Niisiis jääb ainsaks ülevaks tundeks enese vägevusest tõdemus, et sa üldse elusalt koju tagasi jõudsid. Milline saavutus!

Nädala keskel oli mul üks ilmekas juhus, kuidas  üldse ei vedanud. Mingid saladuslikud müüdid teavad rääkida, et kellel ei vea õnnemängudes, sellel... noh, teadagi. Iseasi on nüüd see, et kui mitmekordne kaotus mitme tunni jooksul oligi inimesele, kellega mul vedama peaks, siis..  kes on võitja ja mismõttes temal siis armastusega ei vea?! Mäng ise on aga tore. Lapsena sai seda maal eranditult iga kord omaette tagaruumis mängitud. Nõukaaegne pin-ball'i stiilis Kakukese-teemaline lauamäng, kus eesmärgiks - nagu ikka - on saada metallkuulike võimalikult suure punktisummaga auku. Täiesti ebaloogiliste trajektooridega tulemusi saime, täiesti ebaloogiliste strateegiatega mängisime. Ei pea täpsustama, et täiesti ebaloogiliselt ka kaotasin. Vahepeal tegime vanapapsile heameelt, ajasime juttu, valmistasime kahe peale õhtusöögi ning ajasime törts töri-löri. Enne, kui viimastele uskumatutele partiidele kaasa elades peaaegu rabanduse saime.

Reedesest Tartus-käigust on aga siiani mul jalgades mikrorebendid (teate küll, pärast trenni on "jalad valusad".. see jutt piimhappest, mis koguneb jne - need on tegelikult mikrorebendid), teatud liigutused on ikka valulised. Kuid kogu sissejuhatuse idee oli selles, et öelda - nii tore oli taas näha Tartut ja inimesi, võtta osa proovist, ja kulgeda siis kas raamatukogus riiulite vahel, vanalinna tänavatel ja kohvikutes või inimeste kätel Üliõpilasmaja saali lae all. Näiteks. "Armastus" muidugi on klassika.
 Lisaks, hoolimata sellest, et väljas ajab üks külmarekord teist taga ja hetkiti päädib oma näo näitamine õues sellega, et ripsmed jäätuvad ära ja sõrmi ei tunne, pole mu aju (loe: mõttelend) jäässe läinud ning eile lõpetasin edukalt oma näidendiga. Mis temast nüüd saab - seda näis.

Liitiumaku.

Olen uitanud oma mõtetes ja kirjutanud lõpetamata jäänud sõnu ning pooleliolevaid lauseid. Nüüd, kui sess on läbi - ja läbi sai ta mu jaoks juba eelmisel nädalal, mil ma viimase essee viimase punkti panin - ei hoia miski mind tagasi tegelemast laulude, luuletuste ja tekstide kirjutamisega. Ja mul on vaba voli minna raamatukokku ja võtta sealt just neid teoseid, mille lugemist olen pidanud korduvalt edasi lükkama. Ega see nimekiri ei lühene aja jooksul.

 Mul on aega ärgata päevavalges, mitte varahommikuhämaras. Seada sõrmi kitarrikeeltel ja luua oma peas midagi uut. Ammutada väikelinna sundimatut vaikust ja valget õhku, õhtuste üksikute laternate valgustatud tänavate jaanuaritasadust. Mõnikord saab seda hirmutavalt liiga palju, mõnikord mõtlen ma linnatuledele ja inimestele - võõrastele ja omadele, naerule, laulule ja elavale foonile. Siis jälle hoian neid mõtteid, sest kõike ei saa kohe, muidu kaob võlu. Võlu võib leida aga rahuliku elu hetkedes. Nii oma mõtetes sisekujunduse ja disainiga tegelemises ning fotograafialehekülgedelt meelelist inspiratsiooni ammutades, kui ka armsaga kabet mängides ja siis üheskoos perega reedeõhtust veini nautides.

See on veider - justkui aastavahetus kestaks ja kestaks ning aeg  ei liigukski. Mul on kuidagi harjumatu tabada mõtet, et pühad on läbi ja elu läheb edasi - kirjakastidesse laekuvad kirjad, koosolekuruumid täituvad inimestest, graafikutesse kirjutatakse numbreid, teedel on regulaarsed liiklusummikud - eriti kella 17 ajal.
Mul seda kõike ei ole. Iseenesest on lühinägelik elu edasikestust mitte arvestada ja keelduda vooluga kaasa minemast.
Eks ma ikka püüan ju ka.
Seni on kaugustesse kanduda ja selektiivse elukorraldusega tegeleda liigagi meeldivalt regenereeriv.
Olen üks suur liitiumaku. Täitun energiast. 

Toksiline ilu taevalael.

Erkkollane aurjas halo, 
mis linna kohale laotus
ja millesse lõikas musti linde... 
Kaardus mu üle 
ja puges mu silmade sisse,
värvis nad sama karva.
Nüüd on need kuldsed,
keskel lendlemas mustad linnud.

Ja taevas oli kaks vikerkaart. . 


Ma ei tea, miks ma seda veel jaganud ei ole. Lähen küll Odd Hugo't kuulama, aga täna oli nii Tunngi päev.

Tule tagasi helmemänd.

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse, pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Selle postitusega avaldan siirast tänu Kaplinskile ja Alliksaarele, olemaks mulle oma tekstidega inspiratsiooni- ja loomeallikaks.





Pildil on jaanipäevakingitus. Käsitöö. Minu isiklik helmemänd ehk, mille eest samuti tänada sooviksin. 

Öökülm kuu.

Viimase laulu kirjutasin kaks aastat tagasi. Ja ei ühtegi enam. Enne tänast. Mingi lootus, et ehk muusik minus polegi kadunud, on taastatud.

Külm on. Häirivaks hakkab juba muutuma see, et varbad külmetavad ja kusagile pole minna sooja. Hommikuks on toatemperatuur langenud madalamale kui normaalne kehamassiindeks, uni läheb ära, magada ei saa ja liigutada ei taha, sest hoolimata tekikuhjast on linad külmad.
S o o j a. Tahaks. Ilmateade on aga kõike muud kui optimistlik.

Olgu. Siis võiks ju ise seda olla.

+20 kreeklased panevad kampsunid selga
+15 havailased lülitavad kütte sisse (kellel on)
+10 ameeriklased värisevad. Venelased istutavad kurke
0 Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb
-5 prantsuse autod ei käivitu
-10 kass ronib tuppa, planeerite puhkust Sharm el Sheikis
-15 kass ronib voodisse. Norralased panevad kampsunid selga
-17 New Yorki majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik
-20 Ameerika autod ei käivitu. Alaskal pannakse T- särgid selga
-25 Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud  
-30 poliitikud hakkavad rääkima kodututest. Kass poeb teie pidžaamasse
-35 Liiga külm, et mõelda. Jaapani autod ei käivitu
-40 planeerite kahenädalast vanniskäiku. Rootsi autod ei käivitu
-42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist
-45 Kreeklased on välja surnud. Poliitikud teevad midagi kodutute heaks
-50 ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoa aknad kinni
-60 jääkarud migreeruvad lõunasse
-70 põrgu külmub lõhki
-73 Soome scoutspataljon evakueerib Jõuluvana
-80 juristid panevad käed oma taskusse
-114 piiritus jäätub. Venelased on mornid
-273 absoluutne null... molekulide soojusliikumine lakkab. Laplased on nõus, et kisub jah pisut krõbedaks.

 

Siis kui ta vahel ilmub jälle

Sügis võib küll käes olla, aga täna oli suvi korraks taas me juures. Äkki sai ilm soojaks ja päike tegi septembrikuu kohta tavatult palava pai.
 Sellest, et sügis on käes, annab märku minu seletamatu soov muuta oma pesa. Jälle vaatan kauplustes ringi põlevil silmi, kas seda-või-teist-või-kolmandat ei läheks mu elamisse vaja. Ja mitte ainult praktilise külje pealt, vaid pigem kunstilise. Kuldsete lehvidega kardinad köitnud - ikka ei ole mulle küll, et pean leidma end seinapilt käes poodides seismas ja kujutlemas, kuhu ma selle oma seinal paigutaksin ning kuidas ma seda lõunavalguses vaataksin. Või hommiku-, või õhtuvalguses. Öösel? Ja kõik need imeilusad asjakesed, mis võiksid mul olemas olla. Jah, ja korter. Suur korter, et kõiki neid asju mahutada ning midagi, mida pidada enda omaks.
 Kui veider, et paralleelselt sügise-tundemärkidega on minus võimust võtnud ka kevadised tundemärgid. Varakult siis sel aastal. Kevad algab minu jaoks siis, kui ma tunnen, et tahan midagi enda juures muuta: mõni ekstravagantne lisaehe, mõni leidlik aksessuaar, ootamatu stiiliuuendus, uus juuksevärv või -lõikus. . Liiga palju muutumissoove on tinginud selle, et ma olen juberahul oma shift of angle'iga. Lausa nii, et üle pika aja kirjutasin hoobilt luuletuse.
 Vahel on nii mõnus septembri viimastel päevadel tunda sooja tuult oma juustes ja sõita rattaga õhtule vastu..

 

 Soundtrack : Mice Parade - Do Your Eyes See Sparks

(Raamatu)huumor

Ei tee sobi, ei tee. Küll aga muudan veidi reegleid. 25 jääb viimaseks piiriks. Need jäävad selle tsükli viimasteks. Üks väike tanka, üks väike haiku. Nõnda. Nüüd on sellega siis ühelpool. Mitte, et ma ei saaks, mitte, et ma ei viitsiks, mitte, et ma ei suudaks, vaid my point here is proven. Ja kakskümmend viis tundub ilus arv, millega lõpetada.
Siinkohal tahaksin tänada üht Jänest, kes sama tee läbi käis ja minuga oma Pegasust jagas. Tervitusi mere äärde.

Ja mis merre puutub, siis homme lähme gustavadolfimaalasi ka tervitama.

*

Mööduvad külad
mööduvad majad ja teed
ees ootab sadam
ees ootab sõit üle vee
Pea kohtume taas, Tartu

*

Üle lainete
kulgeva laeva tekil
meretuul teeb pai

*

Nii palju veel ütlen, et olen vaba aega sisukalt ära kasutanud ja (ühe suusaretke kõrvalt) innukalt raamatuid lugenud. Otsustasin häid raamatuid lugeda (ehk et neid, mida ma ei ole sunnitud lugema). On olnud pärleid küll. Ent Jerome K. Jerome’i “Kolm meest paadis” on imho üks geniaalsemaid raamatuid, mida ma siiani olen kätte võtnud. Vähemasti ei mäleta ma, et oleksin ühegi teise raamatu kohal nii südamest naernud. Ausalt. Kohutav lihtsalt. Ma ei saa seda ilmselt avalikes kohtades lugeda, ilma et mind kergemeelsuses või ebastabiilsuses ei kahtlustataks. Proovisin naeru tagasi hoida. Ei toiminud. Enam ei proovi ka.

“Te asute teele esmaspäeval ja olete endale pähe võtnud, et naudite seda reisi. Rõõmsalt lehvitate kaldal seisvatele sõpradele, läidate oma suurima piibu ning käite uhkeldavalt mööda tekki, just nagu oleksite kapten Cook, sir Francis Drake ja Christoph Kolumbus uhes isikus. Teisipäeval soovite, et te poleks tulnud. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel soovite, et oleksite surnud. Laupäeval olete võimeline veidi puljongit ära jooma ja üleval tekil istuma ning vastate leebe ärapiinatud naeratusega, kui heasüdamlikud inimesed teie tervise järele pärivad. Pühapäeval olete jälle jalul ja hakkate korralikult sööma. Ja esmaspäeva hommikul, kui seisate, kott käes ja vihmavari kaenlas, reelingu ääres ja ootate maaleminekut, tunnete ennast juba päris hästi.
Mäletan, kuidas mu õemees kord oma tervise huvides lühikesele merereisile läks. Ta ostis edasi-tagasi-pileti Londonist Liverpooli ja kui ta jõudis Liverpooli, oli tema ainus mure, kuidas piletist lahti saada.
Mulle on räägitud, et ta pakkus seda igale vastutulijale kohutava hinnaalandusega ja müüs lõpuks kaheksateistkümne penni eest sapihaige välimusega noormehele, kellele tohtrid äsja olid soovitanud mereõhku ja kehalist liikumist.
“Mereõhku!” ütles mu õemees talle piletit armastusväärselt pihku surudes. “Oh, seda te saate küllaga, nii et jätkub terveks eluks; ja mis puutub kehalisse liikumisse, siis seda saab laeval istudes rohkem kui kuival maal kukerpalle tehes!"
Mu õemees ise tuli tagasi rongiga. Ta ütles, et tema tervisele on raudtee küllalt hea.”

(J.K.J “Kolm meest paadis”)

Elevantide peegeldused.

*

Tuleta mulle mõnel
pärnaõiekollasel kolmapäeval meelde
et ma lakast need
valgest sitsiriidest pluusid
välja nöörile pleekima viiksin
Kahju on vaadata
kuidas nad võtavad
Ida-Euroopa ajaloo näo
luituvad värvituks
koid löövad sisse.

*

Kaks noormeest kõrvalpalatist
rääkisid hilja õhtul
nii kõva häälega, et
kuulsin nende juttu pealt
Panin klaasi tagurpidi
vastu õhukest seina
ja kuulsin
Nad arutasid õhinal,
kuidas nad lähevad koju
ja näitatavd tüdrukutele
oma arme
Misjaoks
ei saanud ma aru
Aga nemad rääkisid neist
kui sõjatrofeedest
millestki, mis paistaks
naiste silmis mehine
ennastsalgav
peaaegu heroiliselt
imetlusväärne
Oleks veel kuulihaav
või agulilinnaosas saadud
noahoop õigluse kaitsmise eest
aga kes teie
ussripikuta kõhtusid
ikka imetlusväärseks peab

*

Eile veel mõtlesin et sa oled kole
Niisama kole kui sööti jäänud nisupõld,
saapatalla alla kinni jäänud
sügiseporine ostukviitung
või Balti jaamas konutava
räämas vanamehe
hambutu suu.
Sa häirisid mind oma vormitusega,
kogu oma juhusliku
ja mõistusevälise olekuga
röökiva piiritusega
(kui piiritus siin tähendab piiride puudumist)
ja kõige muu säärasega,
mis inimesi lillaks minemise ääreni
endast välja viib.
Ühesõnaga -
sa olid mulle vastik
nagu keskkooli söökla laua alla
vajutatud näts
veel soe ja pehme
ainsaks vabanduseks sinusse surutud
hambajäljed,
mis on nii kordumatud ja eripärased
et Dali balsameeritud keha
Teatro Museo’s
piinlikkusest punastab.
Ma ei ole siiani ühtegi nätsu
söökla laua ega ükstaspuha mis muu
mööblieseme külge vajutanud
Vahel näen neid ja mõtlen
kergendusega, et need ei saa olla
selle Balti jaama vanamehe suust
sest tal pole hambaid.
Mida ma öelda tahan on see
et viimasel ajal
kui ma näen kusagil
vabavärssi
või
proosaluulet
oskan ma juba näha neisse surutud
hambajälgi
küllaltki vormikad teised
tõden ja tunnen
et polegi näost lilla
ning saan Dali’st täiesti aru.

La belle indifference.

Ja elagu-hõissa-valleraa. Mu sess sai selleks korraks läbi. Kõige suurem õnn on juba kolmandat korda tõdeda, et  v e e l  olen (võrdlemisi) täie mõistuse juures. (Targemad kahtleksid.)
Sellise ülevoolava rõõmu kinnituseks peaaegu sama rõõmsat luulet.

Vilista, vilista, kuniks jagub sul õhku.
Ükskord, sa tead, et lõppeb ka see.
Küll unistad kullast, ent ikkagi põhku
pead korjama, endal’ et luua mošee.

Keeruta, keeruta, kuniks päike on ere.
Viimaks, sa tead, et katkeb see niit.
Uneled armust, kuid ikkagi vere
pead andma endal, et sõlmida liit.

Lõõrita, lõõrita, kuniks kestab sul häält.
Lõppeks, sa tead, et sumbub ka too.
Mõtled, et rahu, kuid ikkagi väät
see enese kõrkusest kaela sul poob.

*

Viimast korda vaatasin merele
Kaua seisin tummalt kesk randa.
Seda koormat ei jõudnud ma kanda
Kaksteist lüli sai hõõrutud verele.

Esimest korda vaatasin üles
Pikalt pilvi valgusse lõikas.
Vaikiti ainult öömustas võikas.
Hüppasin. Kuu. Lainetes põles.

(a, ja seoses la belle indifference’iga – see on üks ilusamaid nimetusi vaimuhaiguste hulgas. Tõesti belle.)

Pealkirjatu.

Tean-tean. Mind ei ole olnud.
Olen uurinud inimese süvapsühholoogiat.
Ja baltisakslasi. Eriti mis puutub nende kirjandusse.
Elagu Keyserling! Ja täitsa ilma irooniata.
Kirjutaksin pikemalt, aga tikud murduvad kohe.
Need, mis mu silmi lahti hoiavad.
Kaks päeva veel.

Aaargh.

Olin täiesti uskumatu,
loogikaväline,
kahtlemas iseenese olemasolus.
Kuulsin teisi endast rääkimas.
Kuulsin neid salaja vaatamas pilte.
Perealbumist ja vahel ajalehtedestki.
Vahel olla mind tänaval nähtud.
Nii nad rääkisid.
Mina ei uskunud.
Ei uskunud endasse ja
kahtlesin kõiges.
Siis ühel päeval sain nägema
iseend.
Tegime tutvust.
Nüüd ei ole mul kahtlustki.

*

Lumistelt laugudelt libises lumme
liueldes lendlevaid liblesid.
Luitunud liivade leebunud lumma
liiliate lehtedes lubasid.

*

Üleöö valgeks klaasiks said puud, glasuuriga kaetud alleed
Minna ja käia üksinda tänavail oleks kõndida libedal teel.

*

Aitab ülikoolist!

Kui me poleks roninud üle,
rebestand riided ja pihud.
Loopinud lõkkesse
raamatuid sülest,
põletand kaustikuvihud..

Mis meist oleks siis saanud?

Ilmselt ei looks protestidest oode
hämarais urkais, kõledas õues.
Õhtuti perega külastaks poode
doktorikraadiga põues.

(pildil vaade sotsiaalteaduskonna hoone aknast. Me käime siin vabatahtlikult, jaa.)

Mida Sina reede õhtul teed?

Maailm valuleb kui hammas paistes põses
ja mõnel maal on meeleheide lausa rahvusspordiks.
Eks aegu tagasi ka vanarahvas tõdes,
et pikaks venind pillerkaar saab narri näkku tordiks.

Jagan oma värskeid teadmisi erinevate psühholoogiakursuste õppematerjalidest. Nii, muuseas, huvi pärast.

Täna on reede. Nädala viimane tööpäev. Taliharjapäev. Ühesõnaga – talve selgroog on murtud. Peale selle on täna viimane päev, mil Eesti Kroon ametlikult kehtib.

Seda peaks ju kuidagi tähistama?

Dissotsiatiivne fuuga.

Talv ei ole kuhugi kadunud. Lund tuleb ikka, hanged on ikka. Ainult õhk on teistsugune. Valgem ja ..heledam.
Aega pole kusagilt juurde tulnud. Sess on ikka, seljavalu on ikka. Ainult mõtted on teistsugused. Rahulikumad ja ..helgemad.

Kunsti ei saa unarusse jätta. See on ka. Ikka.

Kui Aatomik kaotaks
ühel päeval
Küberneetilise Karu,
kas ta oleks kurb ka?
Ning kas ta siis enam
tahaks metsa marjule minna
või tekitaks see temas
vaid valusaid mälestusi?

Ei, Küberneetilist Karu
ei saaks kaotsi lasta.
Kes siis Aatomikuga
mu alateadvuses
kahekesi mustikaid korjaks?

*

Kingi mulle laev täis turskeid meremehi
kingi mulle ilm täis valgeid taevakehi
kingi mulle jaanipäevaks priske koduhani
üheskoos siis seilaksime Unukist Põhjanaelani

*

Tänaval vastu astusid tuuled,
pilgud täis tühjust, kahkunud palged
otsekui oleksid armsama huuled
vajutand pitseri võõrale suule

Tuulte näod olid valged

Küsisin tuulilt, miks nöörib neid mure,
nemad vaid laulsid sõnatut viit
otsekui oleks kirjanik sule
tõstmata jätnud, kartes, et sureb

Tuuled lahkusid siit

Vahel nüüd kuulen laulmas neid puudes,
kurvalt ja kaugelt kui kirikukell
kuigi armsam kallimat suudles,
kirjanik luuletas aastatest, kuudest

Tuulte laul oli hell

*

Dissotsiatiivne fuuga

Jätan maha oma maja,
oma Muki koduaeda,
oma pannid pliidi kohale,
oma teekannu keema
ja lähen ära.

Unustan ära oma nime,
oma viimase sünnipäevapeo,
oma kohtingu uue postiljoniga,
oma aadressi ja telefoninumbri
ja lähen ära.

Leian end võõrast linnast,
võõrast (Ikla?) kantiinist,
võõrast motellitoa voodist
võõrast peeglist habet ajamas
ja kohtumas Sinuga.

Ära muretse, kenake,
homme jätan Su maha,
unustan ära Su nime
ja telefoninumbri
leian end taas oma voodist
ja lähen ära
tööle.

Bioloogiline.

Sula! Väljas on äkki plusskraadid ja sajab vihma. Ootamatu pööre jaanuari esimese dekaadi puhul. Ehmatasin oma tunde peale ära ega saa seda enam enda seest välja. Mõtlesin äkitsi kevadest. Ja see tundus nii võimatu ja võõras, et pani lausa kohkuma. Mis oleks, kui homme algaks kevad? Mis tunne see oleks?
Korraga on kevad mulle muutunud millekski uueks. Nagu oleks ta lähedane sugulane, kes aastaid ära on olnud ja nüüd külla tuleks.. Ja kellega ei oskakski millestki rääkida, ainult vaataks, pealaest jalatallani. Rõõm on küll, aga.. Ei oskaks, kuidas olla. Mitte halvasti, aga kuidagi.. Pentsikult.
Mul on kevadega sama moodi. Sel aastal. Kevad tunduks mulle praegu ehmatavalt kohatu. Nagu ta ei peaks siin olema. Jah, ma mõtlesin selle üle. Ma ei kujutaks kevadet ette. Ei kujutaks Tartus kevadet ette. Ja see on nii naljakas. Justkui talv oleks vaikimisi elukeskkond. Kõikjal.
Ma olen unustanud kevade lõhna. Ent sügaval mälusoppides ma tean seda. Kui ma seda taas tundma saan, ehmatan ära. Kuid ilmselt – oleks see üks kauneimaid avastusi.

Praegu on aga sess. On raamatud. On eksamid. On seljavalu. Jah, ta on jälle siin, nagu eelmiselgi jaanuaril.
Kui see hullus kord läbi saab, on lootust ka valuga hüvasti jätta. Ja ehk isegi tervitada Svensoneid.

Seniks. .

Aminohape ja neuropeptiid
söögi alla ja söögi peale
marihuaana ja ketamiin
söögi alla ja söögi peale

*

Kõikjal on härjapõlvlased.
Miks nad küll Iirimaal pole?
Kes neil nii rännata laseb?
Ega nad tigedad ole?

Ah tühja kah, kass tegeleb nendega ise.

*

Kui võiksin olla üks osa ajust,
siis oleksin mandelkeha.
ükskõik mul oleks meeltest või tajust;
siis oleks muudki teha.

Hippokampusega teeks pulli
mängiks peitust, kui öösel ei maga,
või kabet või golfi või kulli,
mammilaarkehi ajaks koos taga.

Narritaks taalamust, globus pallidust,
substantia nigrale küpsetaks piruka,
unistaks lilledest, nurmest ja niidust.
kuniks keegi mu vagaseks virutab.

Siis algaksid tundetud päevad. 
Ei mingit nalja, ei naeru.

Jumal=teadus

Tegime teadusest endale jumala

ja nüüd ei usu me enam kedagi,
kes väidab,
et armastab meid
isetult ning tingimusteta.
Ütleme, et
tema oksütotsiinitase
on lihtsalt tavatust kõrgem.
Ja igale ühele,
kes räägib vennaarmust,
teeme selgeks, et
tegu pole muu
kui evolutsioonilise karjainstinktiga.
Sinisilmseteks peame neid,
kes ütlevad, et
inimese põhiolemus
on headus ja kaastunne
Põhiolemuselt koosneb inimene siiski
molekulaarsetest struktuuridest.
Ja elu teket ei pea me
ammu enam
õnnistatud imeks,
vaid kahe
haploidse gameedi
arbitaarseks kopulatsiooniks.

Tegime teadusest endale jumala
ja ohverdasime Inimese südame
tema mõistuse altaril.

Kapriis.

Eile meil oli Kapriis
Lambid olid kenad
kuid kelner ei naernud
apaatselt vaid tõi ja viis
Me varem polnud seal käinud
Kapriis oli meie jaoks uus
üks literaat – tuntud -
meid vaatas kui teaks
Jah, me oleme näinud
Krüptis vahel kell kuus
Võtsime istet ja toolid
olid sügavad otsekui luule
(või lauad jäid kõrgeks kui seadus)
Tellisin juua, kuid kelner ei hoolind
(või tegi vaid näo, et ei kuule)
Literaat kaotas peagi huvi
(me polnud vist teab mis teadus)
juustupall kiuslikult
minema lidus
kakao jäi hiljaks kui suvi

Aga muidu oli soe ja ilus

Poeet.

Ta istub, käes kohvikruus
unustet teel,
mille perved on palistet tolmust.
All luitunud kingade
krigiseb kruus..
”Aegade kassikuldne afeel,”
mõtleb ning luuletab olnust.

Ta beež-halli frakk-kuue
pleekinud hõlma
vinutuul mängeldes endaga veab.
Kord hüpitab üht salku,
kahmab siis uue,
viimaks brokaatsärgi kraegi hõlmab.
”Kõik möödub,” nii ütleb, sest teab.

Ta paber saab sõnu täis
ammusest ajast,
mille hommik tõi korraga meelde.
Üks põsk, mida riivas kord
frakk-kuue käis..
”Armastus jäädavalt lahkus siit majast,”
ohkab ning hammustab keelde.

Luule hamba all ei karju.

Ainsa uusaastalubaduse andsin iseendale. Ja see oli niivõrd narr, et ainult mina oskan selle üle naerda. Ju ma ei mõelnud, mida ma teen.
Mis mul küll arus oli, mõeldes, et luuletada – see on imelihtne. Ja paljukestki siis vaja on, et üks paras luulekogu kokku saada? 30? Ilmselgelt ei hoomanud ma olukorra tõsidust, kui lubasin endale, et kirjutan iga päev vabalt valitud stiilis, vabalt valitud vormis - ühe luuletuse. Jaanuari lõpuks peaks vähemalt 30 koos olema. Ja ongi valmis.
Minu alter ego ei kannata tema kulul tehtud nalju. Seepärast.. Jah, avastan endas poeesiat. Regulaarselt nüüd.
Kolm on siin.
27 to go.

Upume täna või homme

Lund tuli palju
meil üleöö maha.
Detsember koob otsatut vaipa.
Tuli eile, tuli ka täna,
jah, vast tuleb ka homme.
Elada hangis, see on siin komme.
Keegi ei öelnud, et aitab.
Keegi ei öelnud: ei taha.

*

Puerto Rico

Ning mida muud võikski teha
ühel hilisel pühapäeva õhtul, –
kui aasta on alles kaks päeva vana
ja rikas lellepoeg Ungarist
pole ikka veel postkaarti saatnud –
kui juua rummi?

Läbi mahagonpunase vedeliku
võib näha elu hoopis teistes värvides
niisamuti nagu tapeedimustritki,
ja mõelda kõigi nende piraatide peale,
kes kunagi “arrrr” on öelnud.
Või et Johnny Depp istub teiselpool lauda.
Kas meil kapis ehk papagoid pole?

Iga järgmine sõõm eelnevast
tundub üllatavalt hoopis magusam.
Johnny aga kõverdab endiselt nägu
(kujutlen teda ütlemas “arrrr”)
Vaatan lummatult tema kulmukaart ja näen,
et kell seinal näitab juba uut päeva.
Kolmas siis sel aastal.
Ja kes vahepeal mu rummi ära on joonud?

*

Lahkumine

Minu kallis, mu My, Sinu ära
endaga kaasa viin täna.
Las jääda,
las jääda see sall sinna maha;
seal, kuhu lähme, Sa teda ei taha.
Ma tulen, kui kambrites kustutet tuli
ja Sinu laugudel vajund
on kesköine uni.
Pimedas surman ukse ees kõik
haldjad, kes valvel
nii suvel kui talvel.
My, Sinu jaoks on liig võik
näha mind pussiga värava peal
elusid võtmas, mis minule eal
pole kuulunud siin ega sealpool meid.

Unusta peeglid, Sul nüüdseks on minu
silmad, mis näevad Su’s igavest ilu.
Unusta kõik, kes Sind kutsunud õeks.
Unusta kõik, mida pidanud tõeks.
Ükskord, Sa teadsid, et tulen Sul’ järel’
Ükskord, Sa teadsid, My, seisan Su lävel.

Purpurne sentiment

Kallis, mängi mul viiulit.
Oma nukrameelseimat viit.
Täna tahan ma kuulata,
kuidas kõlab minoor,
meel heita eemale siit.
Üheskoos haarame riiulilt
mustadeks päevadeks
kaugele peidetu -
Sweet Cabernet Sauvignon.

Täna ma langeda lasen
oma kauneima kleidi volangid.
Lähme, arm, kõnnime parkides,
purskkaevu kividel leiame öö.
Vanalinna hämarad kangid
on suveööst rõsked,
neilt laseme lendu
soojadelt pihkudelt hapra merlebleu.

Kallis, viskame vaasidest
liiliad - need kuivanud ära,
kuhjame toad täis roose,
rullime alla ruloo.
Vaatame küünalde sära,
vaikides hingame klaasidest
juulikuu õhtute
sametist nektarit.
Kallis, siin ongi Bordeaux.

Südaööl valeta mulle
oma tõsimeelseimal moel.
Täna ma tahaksin kuulda,
et koit veel niipea ei tule
ja hommik tuppa ei poe.
Sidemeks kaela ma sulle
oma siidräti seon,
siis vaatame tähti -
ei Castor ja Polluxki silmi veel sule...

Epitaaf

Jää minu juurde,
et ma ei ehmuks,
kui pimedus äkki
sirutab käed

Hoia mu pead,
et unede raskus
tinaseks koormaks
kanda ei jääks

Lausu mu nime,
et lõputu vaikus
jääkülma uduna
mu'sse ei tuleks

Valva mu kõrval,
et sõbrakäe soojus
lohutut tühjust
peletaks ära

Siis ma tean,
et kõik on hästi . . .

Céltalan üzenet a palackban*

Laupäeva hommik Tartus on täitsa ilus.
Kuulan rõõmsasti ungari alternatiivrock’i ja mõtlen, et teen lõunaks pannkooke.

Ja üleeile tuli luule peale.
(Ei mingit allteksti, palun. Ja see ei ole tõsine luuletus, eks.)

Raskemeelsus

Sulle ma kirjutaks haiku ja oodi,
Sulle ma oleks truväär.
Sulle ma heegeldaks silpidest krooni,
sellega ehiks Su pää.

Sulle ma kirjutaks tanka, šansooni.
Sulle ma oleks rapsood.
Sulle ma ehitaks värssidest trooni,
sinna Su istuma tooks.

Sulle ma kirjutaks renga, gaseeli,
Sulle ma oleks aoid.
Sulle ma hakkaks metressiks, metseeniks..

..oh, kui Sa vaid poleks nii loid.

Ega’s ma muud tahtnudki öelda. Hopsti!

Soundtrack: Quimby – Ajjajjaj

______________________________
*mõttetu kiri pudelis