after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.

Tuba 132

on nüüdsest siis omapead.
Jäädvustasin pildile tühja ruumi, sellise, nagu ta kunagi vastu võtsin, veel viimaste asjadega kätte võtta..
Ongi kõik, saigi läbi - need viis aastat Purde elu ja Karlova ühikapesa. Vihm, higi ja põrandapesuvesi nõrgusid tasa, kui viimased jõupingutused said selle eluetapi lõpetamiseks eile tehtud. Aega kõige kokkupakkimiseks oli nii vähe ja asju-kaste nõnda palju, et kõige selle meeletu rabelemise kõrvalt ei jõudnudki enne sentimentaalseks muutuda kui hiljem, otsekui maratonilt naasnuna, veel laupa pühkides, Rebase sadamas jõevoolu vaadates ja Metro eineleiba süües. Just seda, sest nii oli minu soov - sai see tuba neli aastat tagasi paari kasti otsas istudes ja seda saia süües sisse pühitsetud, saab see ka sümboolselt selle einega hüvasti jäetud. Minu asjad, mis on vahepeal umbes viiekordistunud, enamasti raamatute, küünalde ja kampsunite poolest, ootavad nüüd ühes mälestuste, emotsionaalse värvinguga pudi-padi ja tavaariga suurtes pappkastides Kalevi tänaval, ootavad mind tagasi, jätkama Tartu eluga, kes teab millal ja kus, seal, kus pooleli jäin. Edasiminemist.
 Minu toake teenis mind kõik need aastad, ajad ja aastaajad toredasti. Tema seinte vahel on lugematul hulgal rõõme ja muresid, pikad õppimist ja mõtlemist täis öötunnid, koiduvalguses lootusrikkad hommikud ning nii mõnedki naerust, juttudest või kitarrimängust kantud õhtud. Ma tean, et seesugune nostalgia võiks tekkida ka mõne teise elukohaga, kus ma arvestatava osa oma tähenduslikust elust oleksin veetnud, ent minu tähiseks on olnud just see maja. Selles hoones, selles aegruumipunktis olen ma mööda saatnud oma ülikooliaja. Selle toaga jääb seotuks minu õppimise-, olemise- ning suureks kasvamise lugu. Ilusad ajad, ilusad hetked. Aeg on mõneks ajaks peatuda Peipsi ääres, et siis edasi minna.

Mille saatel neid mõtteid mõelda ja oma pesale tänulikult lehvitada kõigi sellega rohkem või vähem seotud inimeste nimel ? Olgu see midagi sellist, tooniandvat ja tulevikku vaatavat.

Roo Panes - Ran Before the Storm

Meeleheitel koduperenaised

oli kunagi mu lemmiksari. Ilmselt - alateadlikult - sealt see kõik ka alguse sai - Bree Van De Kampist loomulikult. Ei osanud karta.
Võta nüüd kinni, on's meedia mõju nii suur või mina nii väike, kunst kõrge ja elu lühike - ent iseenesest ei süüdista ma kedagi ega midagi... Kui siis niipalju, et Hürrem tuli telekasse ja kevad jõudis kätte. Ja kevaded teadupärast omavad eriskummalist mõju. Ning ausõna - Meryem Uzerli on vist üks ilusamaid naisolevusi Lana Del Rey kõrval.

Kes veel pole tuttav -  järgneb subjektiivse valikuga galerii:

Aleksitüümia

ei ole vist täpne sõna. Ei, siiski mitte.
Ma lihtsalt ei saa päris täpselt aru, mida ma tunnen või kuidas ma peaksin olema. Ehk peaksingi - lihtsalt olema. Viimastel päevadel - ei, viimasel päeval, eile - elasin läbi nii palju emotsioone, ning üleüldse olen hiljutisel ajal tabanud end vastuolulistelt tundmustelt, et kuidagi ambivalentne faas on praegu. Olles jälle ravinud märtsinohu, mis õnneks sel aastal kroonilise bronhiidini ei jõudnud, igal õhtul jalgupidi sinepivannis ning elades vaid vägiheinaürdist, katkujuureõitest, teepuuõlist, aniisist ja millest kõigest veel, võin tunda kergendust, et eilne etendus läks siiski hästi ja tuttavad näod publikust olid julgustavad. Või et ööd, mille olen veetnud paaniliselt magistritööd kirjutades, päevad teatris ja kirjandusseminarides või Paabeli kunstiajaloohõnguliste paneelidega kaetud klaasseinte vahel ning õhtud Rousseau'd ja Goethet lugedes, on nüüd saanud omale justkui rahulikuma rütmi. Mingi koorem ja ootus on langenud. Meie harmoonia on meie endi kätes. Või roosas kvartsis.
 Niisiis on mul põhjust, hoolimata hingeminevatest tagasilöökidest, tundmustest ning uudistest, ju ikkagi tasakaalu tunda. Täna kohvikus M.K'ga  istudes, teed juues ja minu väitekirjast rääkides, jõudsime Inimeseks olemise tähtsuseni, väärtusteni, mida ei saa ega või taandada akademismini.
Ma tõepoolest usun, et mul ei saaks olla paremat juhendajat. Polekski tarvis üht järjekordset järelevaatajat, vaid mentorit. Vaatamata harvadele kohtumistele, on need alati maandavad, innustavad, hingestavad. Et peale akadeemilise analüüsivõime arendamise, avardun ka inimesena. Interdistsiplinaarsus ei ole halb. Pole välistatud, et jõuame kirjandusest teatriteaduseni ning teatrist teoloogiani, M.K näitel, või teatrist kirjanduseni, kirjandusest psühholoogiani ning sealt peaaegu filosoofiani, nagu minu suundumus praegu viitab. Spekuleerides edasi, siis ->loogika -> matemaatika. Matemaatilise filosoofia kursuse olen ma juba läbinud...


Jalutan Salme tänaval ja meenutan. Päikesepaiste ei luba mul silmi avada. Raua tänaval õitsevad paiselehed.

Mul on aega kogeda ja hingata. Mõelda läbi ja uskuda. Armastada ja elada.
Kõik läheb hästi.
Kuhu ma lähen, seal on ilu. Õppida leidma seda ja nägema.
Praegu on Tartus kevad.

Ärkasin hommikul ja leidsin

oma rinnahoidja vahelt voodi ette pudenenud musta sildikese.

Oli meeleolukas teatripäevagala, ilmselgelt. Ma ei kasutanudki seda loosi ära, muide. Ent uus teater sai alguse ning midagi maagilist oli eilses õhtus küll. Ja päris palju mõtteid ja tundmusi tõusis mu sisse seda ülekannet vaadates, nende inimeste keskel olles, orkestri saatel keereldes.

 Võib-olla maailm ei vaja kõiki - ja minu - kommentaare, sest mis on maailmal ühest teatri poole õhkavast teatriteadlasest. Aga mina ei küsi muidugi maailma käest, minu jaoks võib olla nende mõtete üles tähendamine teraapiline, holistilis-filosoofiline piiripunkt või puhtinimlik võimalus jäädvustada hetki mööduvas elus. 

Kuid hästi. Ma jätan need mõtted ja tajumused praegu enda sisse, sest pole ma vist isegi neid endale täpselt sõnastanud. Oli pidulik, oli kaunis, oli rõõmus, oli kurb, oli lõpmatult kauge ja talumatult lähedal. Kõigist oli puudu ja kõike jäi üle.

Ja siis ma kuulasin J&J laulmas "Kevadet" ja "Tagasitoomise laulu"... Kui rõõmus ma ka kõige ümbritseva üle ei olnud, ei suuda ma kunagi võidelda selle klombiga kurgus, kui ma kuulen teda laulmas. Neid laule. Ja ma mõtlesin kahe aasta tagusele ajale. Mõtlesin kõigile nendele kevadetele, mil ma ei teadnud, mida tähendab vaikiv kannatus kõige ja kõigi pärast, mida või keda sa kunagi armastanud oled. Siis kui ma ei teadnud sõna passion/pasión/passione tähendust.

Ma ei kurda nüüd tegelikult ju. Ma tahan öelda, et ma õpin. Mida tähendab armastada vabaduse nimel, minnalaskmise hinnaga. Ning ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head.

Ikkagi hakkasin muljetama. Ühesõnaga. Palju õnne laureaatidele!

Märgilised väikesed täpid tähistaevas -  need hetked eile ja elus üldse. Ja kui sa siis ükskord saad aru, et nad moodustavad tähtkuju... 

ja igavikust tagasi ../
*

passé, plié, je t'aime

Et voilà,

kell on 1:51 ja ma lõpetasin RSC kommunikatsiooniplaaniga. Ühtlasi on mul tänase õhtuga valmis ja saadetud ka Podsekalnikovi rolliportree, sest olgem ausad - see roll täitis mu südame rõõmu ja imetlusega. Nagu terve see lavastus. Ema sünnipäev kestis nädalavahetusel ja jätkub ka homme, mistõttu pole aja üle mõtet arutult pretensioone esitada. Niisiis olen ma jälle oma tavapärases režiimis, kus 24 tunnist ööpäevas jääb kõrge kaarega väheks ja uued šedöövrid (loe: kohustused) ei hüüa tulles. Ning et mul ei ole mingit huvi vajuda enam märjale padjale end vorbiliseks magama, rääkimata siis, et otsustasin mitte enam esitada epistemoloogilisi küsimusi, miks on ühte paika maailmas nii pöördumatult võimatu jõuda või ergo - kas jumal on olemas, siis juhindun põhimõttest, et tuleb end raske töö ja küündimatu kultuursusega elust tuimalt läbi närida. Eriti veel, kui ma peaksin nüüd mõtlema tulpidest ja tuuleveskitest, milledest esimesed naistepäevast jäänuna mul juba aknalaual on ning teistega ikka lolli järjekindlusega võitlen. Miks mitte tsiteerida siinkohal näiteks Goethet, kõrge kunstina, nagu ta mul irooniliselt laual oma igapäevast r/lambivalgust ootab. Aga see raamat on nii ehk naa täielik kullavaramu, otsast lõpuni. Ning, jah, see on otsast lõpuni teatrist.

"Kui ma selle maha arvestan, mis teie jutus kahjurõõm ja iroonia võib olla," lausus Wilhelm, "siis arvan, et kunstis on nagu armastuseski. Kuidas saab suurmaailmainimesel oma pilla-palla elu juures olla sügavust, mis peab olema kunstnikul, kui ta tahab luua midagi täiuslikku, ja mis ei tohi isegi nendel puududa, kes teose loomisest peavad osa võtma sel määral,nagu kunstnik soovib ja loodab. Uskuge mind, mu sõbrad, talentidega on lugu samuti nagu heategevusega: neid peab nende eneste pärast armastama või neist täiesti loobuma. Ja siiski ei leia kumbki tunnustamist ja tasu teisiti, kui et neid endamisi ikkagi harrastatakse otsekui kardetavat saladust."

*** 

"Sa eksid väga, armas sõber, kui sa arvad, et teost, mille esimene aimduski juba peab kogu hinge täitma, võib luua järk-järgult, tööajast kokkuhoitud tundidel. Ei, poeet peab täiesti  e n e s e l e, täiesti oma armastatud ainevallas elama. Tema, kes on juba sündinud sisemiselt anderikkana, kätkeb põues alaliselt iseenesest suurenevat aaret, tema peab ka väljaspoolt segamatuna oma aaretega elama vaikses õndsuses, mida rikas mees asjatult püüab kokkukuhjatud varaga soetada.."

("Wilhelm Meisteri õpiaastad") 

Kell on 2.30. Goethe on rääkinud. 

Hoolimata viimaste nädalate tormakusest

olen jõudnud, saanud ning tahtnud näha ka paari vägagi meeliülendavat teatrielamust. Esimene neist langes nädalavahetusse, mil kolmetunnine investeering end igati ära tõestas. Ühtlasi tõestas nähtud Ugala teatri "Kahe isanda teener" (lav. Vallo Kirs) ka commedia dell'arte püsivust ning nauditavust. Sellise vormi ja žanri lavastamisel võetakse alati risk- see kas saab olla täielik õnnestumine või täielik ebaõnnestumine. Antud juhul ei heidaks ma konkreetsele lavastusele midagi ette, kui siis tõsiasjale, et Nüganeni 1991. aastal Ugalas lavastatud "Armastus kolme

apelsini vastu" kaikus ikka kusagil oma legendaarsuses, jäädes ületamatuks märgikiviks. Siiski - ma ei ütleks, et asi oli esireakohtades (nende eest aitäh A. ja A.) - oli nauditav kogemus näha 16. sajandi juurtega mänguvõttestikku ja tuttavaid nägusid laval. Nii et ei olnud ka kahju tunnist ajast Eesti laulust, mis nägemata jäi ja mille vaatamine parajasti Arhiivis aset leidis. Näinud ära lõplikud tulemused, saabus pettumus ja vandenõuteooriate kahtlustamise valguses suundusin magama. Üks pühapäev eeldas varast ärkamist ja reibast olemist, mistõttu pikemaks asja üle à la veiniklaasi taga arutama jäämine polnuks mõeldavgi.

 Teise teatrielamuse sain ma selle nädala esmaspäeval. Elu spontaanseim impulss-ost oli see NO99 "Enesetapja" pilet. Teadasaamisest pileti broneerimise hetkeni kulus 8 minutit. Kaotasin oma senise imestuse, miks on terve Vanemuise majakompleksi peale vaja neid tüütuid kõlareid, milles näitlejaid saali ning truppe lavale proovi tegema kutsutakse. Vahel on neist tulevad kutsungid abiks ka. Seitse tundi hiljem lahkusin suurest majast päris liigutatud tundmusega. Vene kirjandus ikka teeb puhta töö - see kirg, see temperament, see tunnete suurus ja sügavus. Olgugi, et komöödia - Vene klassikas on alati mingi eleegilisus, traagika ja olukorra absurd. Veidi pärast etenduse algust mõistsin ka mänguvõtit, millega näitlejad oma lugu lõid ja seda, miks teisiti polekski sobinud. Kindlasti on see huvitav - lavastada näiteks mõneti hillitsetus atmosfääris, kuid nende vast Lavaka lõpetanud noorte käes nõudis see materjal lausa häälekalt ülepaisutatust ja pateetikat. Jälle üks hästikaotatud kolmtund.

Et kuhu mul aega tarvis on? Muude kooli- ja praktikakohustuste kõrval, proovidest ülejäänud ajal näiteks Goethe "Wilhelm Meisteri" tarvis. Ma ei saa midagi parata sinna, et selle temaatika mind tunduvalt rohkem köidab kui "Tom Jones". Justnagu ma ei saa parata, et tõdesin täna, kui vähe on õnnetundeks vaja - päikesepaistet ja tundi vaba aega, et häirimatult lugeda M.Tšehhovit, Oidat, Lavastajaraamatut...

Pelgast isiklikust kirest, selgub. Nagu ikka.


Muuhulgas oli vastlapäev lumeta ja kevadine, kuigi pühapäeval sadas 150 km eemal lumi maha. Las ta sadas, Tartusse see ei jõudnud. Sõime vastlapäeva hommikul Emajõe ääres vastlakukleid ja nautisime pärastlõunal päikesepaistet. "Sest Tartus on kevaded nii ilusad..."

Veetsin Sartre'i seltsis

selle pühapäevase lõunapooliku, mis oli värskendavaks vahelduseks kõikidele õhtutele ja öötundidele Fieldinguga. Kusagile on jäänud minust maha ootama veel Anouilh "Antigone" (mille ma mõistagi võtsin ette originaalkeeles). Ning kusagile veel inimesed, kes ühel või teisel hetkel elus on olnud mu lähedal. Nemad muidugi ei oota, sest nii nagu minulgi, on neil samamoodi tegemist argipäeva ja asjadega, mille edasilükkamine on mõeldamatu. Ja ma üldse ei süüdista neid selles, et nad seal kusagil minu pärast raskeid igatsuspisaraid ei vala, kuivõrd ma ise pole andnud alust taaskohtumistele ega omapoolsele huvile. Mind pigem kurvastab tõsiasi, et on olemas see kusagil - ma ei tea, kus, kellega, kuidas või miks need inimesed on seal, kus nad on ning et on möödunud aastaid ilma, et me oleks kohtunud, rääkinud, käinud või olnud koos. Erinevalt ajast, mille meeldejäävaimad hetked ulatuvad kolme-nelja aasta tagusesse eluperioodi.
 See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
 Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
 Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
 Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
  Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?

Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.

Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?

Nii etteaimatav

kui see ka polnud - ja ilmselt olin ma sellega ju ikkagi arvestanud -, ei saa rahulikult oma Bert O. Statesi ja Marvin Carlsoniga mugavusse istuma jääda...

Mõni vastus toob ikka üllatava ärevuse. 

Kõige soojemad jõulud

, mida mäletan. Varahommikune lindude sädin on veel klassikaliselt kevadmiljööpildilt puudu. Muidu on kõik nagu aprillis ikka - päike paistab, sooja on pluss viis kraadi, isegi rohi niidetakse pühadeks ära. Ja sült on laual ja kuusepuu särab. Mõssi olen suutnud edukalt puud langetamast hoida, sellega on nähtud omajagu vaeva, kuid ta on meil tubli. Ja süüdimatu, mis teeb tema keelamise ja karistamise kuidagi eriti mõttetuks.
 Ent need soojad jõulud siis.. Said soojemaks siis, kui kodustelt, kes küünlaid ei põleta, sest need on miskipärast ikka ja alati leina, mitte valgusega seotud, sain justnimelt armsa lõhnaküünla ning võlujooki, mille peal oli pilt kirssidest ja sees 11,5 vol eest soojust ning mida joogikaartidesse märgitakse kõrvuti martiiniga peene nimetusega kategooria alla. Sooja saab ilmselt ka selle eest, mis oli lisaks kaardile ümbrikus, sest igasugune füüsiline liikumine tõstab kehatemperatuuri. Ja eriti soojades toonides oli juba esmaspäevaste üllatuskülaliste toodud kink, eriti soojadest maadest pärit loomade nahaimitatsiooniga. Sünnipäev on ükskord aastas.. 
 Minu XXIV aasta tuli rahulikult. Ei mingit sisemist muutust ega erilist tunnet. Eks neid murdelisi eahüppeid ole ikka olnud ka. Meenus, kuidas kord Skype'i teel sünnipäevalaule sain ja kuidas mulle crashlanding'ut ette kuulutati. Sellest sünnipäevast on nüüd möödas kuus aastat. Mõelda vaid. Soojad mälestused...
 Südamesoojust sain esimesel jõulupühal kõvasti. Lisaks arvukatele soojadele soovidele, mis kaugelt edastati, olen ma nüüd ühe kauni prossi omanik, suures valges karbis seisab lauanurgal "rohkem kui tuhat sõna" ja tutika Scrabble'i mäng lõppes eile kell 23 öösel minu võiduga. Kas sünnipäevalapsel lasti võita või oli mul oma kahest kaasmängijast sel päeval lihtsalt rohkem õnne, ei oska öelda. Igaljuhul oli kaunis esimene jõulupüha, üks soe ja armas sünnipäev. Pärast eilset tuli täna kodus korrektuure tegema hakata, et kõik pealinnast toodud kingitused, nii minu kui vanemate omad ka kuskil oma koha leiaksid. Saan aru, et work in progress, ent aastavahetus on alles ees.. Mis puutub vedelasse ja magusasse, siis see on kuluv vara, ent muus osas peab tõdema, et materiaalsus siin elus on ülehinnatud ja -varutud. Aga mis sa teed, kui asjad on meile armsad.

Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et üks asi saabus sünnipäevakingina posti teel juba enne jõule. Ja et see on mu esimene loosivõit, siis leiab see ka siin äramärkimist.

Vürst?

Ta tundus mulle algusest peale küllaltki kentsakas. Nii uje, oli mu esimene mõte. Rääkisin pikalt ja elavalt, esialgu püüdes ikka taktitundeliseks jääda ning mitte teist kohe minema hirmutada, ent tema vaatas mind vaikides oma suurte äraootavate silmadega ja ma jäin vait. Polnudki nagu midagi öelda, kui et "ja kuidas Sul läheb?" Olin kuulnud, et ta käitub veidralt - väga häbelikult, tagasihoidlikult ning üldse oma eale mitte vastavalt. Mõškin, raudselt Mõškin - kui sobilik. Ja kui mitmetähenduslik. Kutsun teda nii. Ta ise ei saa küll sellest aru, miks ühtäkki nüüd just Mõškin. Aga Dostojevski teadis. Ma tean ka. On ta ju selline - natuke tavatu, naiivne ja häbelik.
 Eks ta ikka kartis mind ka, polnud imestada. Ent veetnud päeva koos, puhkas ta juba õhtul mu süles, nägi vist undki. Ja isegi omandas mingid iseloomulikud märgid, mida temast oodata võiks. Ema ütles, et tõin linnast halvad kombed kaasa. Aga ma usun, et mängulisus ei välista rahulikkust ega väärikust.
 Pole kunagi varem Mõskini-sugust kohanud. Nii välimuselt kui käitumise poolest. Täna pakkus ta juba oma oskuste avastamisega nalja. Sellistel hetkedel on ta tõeliselt naljakas. Kuniks väsib ning jälle oma suurte roheliste silmadega otsa vaatama jääb, pilguga, mis ütleb: "Kas Sa juba istud? Kas ma võin?". Ning hüppab omale iseloomulikul ujedal moel sülle, heidab selili ning laseb pea üle põlvede rippu. Ning teeb nii kõva häält, et võiks võistelda diiselmootoritega; ise nii pisike.
 Nüüd ta jälle magab, süles muidugi, õndsas teadmatuses, miks ma teda Mõškiniks kutsun. Või miks ema selle peale muigab. Sest suure tõenäosusega on tegemist siiski vürstinnaga.

Aga nimi ei riku sõpra.

Novembrikuu udude keskel,

kui väljas on sügisene märts, hooti langeb kerget vihma, nädalavahetuseti puhuvad tavatud tormituuled ning mõni esmaspäev on painavalt pilvine, on mõni teine nädala-algus hoopis päikseline, avar ja kuraasikas.
Mida teha siis, kui telerist ja raadiost tuleb vaid halbu uudiseid, kui elu lühidus muudab ettevaatlikuks, surelikkus vaatab sulle silma ning nii mõnigi tund elust näib täiesti irratsionaalselt halvaendeline? Kerge on langeda nöörivate, soonivate ja igal moel traagiliste küsimuste ning mõtete rägastikku: kas meil on võimalus valida? Kas minu plaanid on eales mõeldud täituma? Kas kõigel sellel üldse on mõte või oleme vaid nimetud hüpiknukud? Kas see, mida me ei tea, on õnnistus või õõv? Jah - see on kerge juhtuma, kui põhjamaine kaamos su kord leiab, pole vahet, kas kitsas bussis võõra ärritava paksu mehe kõrval, tühja, kõleda ja väsinud Ülikooli tänava peal (ja see mitmetähenduslikkus on ehk taotluslik?) või kitsas tehasetolmu täis toas. Joosta ei ole kuhugi. Enda eest ei saa.

 Siis jääb vaid üle olla ja o o d a t a , et tulevad paremad ajad. Et päike tuleb välja, et õppejõud teatab seminari alguses - just siis, kui oled valmistunud talumatuks pooleteiseks tunniks ning mõtled juba sellest, kuidas õhtu teki all maailma julmusest nuttes ja värisedes mööda saata,  - et oled saanud Kultuurkapitali stipendiumi. Või et uues Universitas Tartuensises on ilmunud su filmiartikkel. Või et sa üksinda ei lagune mingi selgitamatu force majeure'i tõttu koost, vaid on ka teisi, on ka Sirp. Ja et guarana-kuur tegelikult ka mõjuks. Ning mõnel neljapäevaõhtul, kui kaks päeva on veedetud vaid Schechneri, Huizinga ning Kane'i seltsis, võtta klaasike Alsace'i valget, istuda vanalinna üliromantiliste telliskiviseinte vahel mitte sugugi vähem romantilise pisikese laua taga ja vaadata küünlavalgel silma nii kallile kaaslasele kui endale. Lubada endale kooki - rariteedi, mitte elementaarsusena. Olla kannatlik. Uskuda. Et kõik hea tuleb ise su juurde ja kõik, mis juhtub, on toimumas põhjusega, üldjuhul heaga, ning mõistetav alles tagantjärgi.

 Ja kui see tasakaal on tagasi saadud, siis ei ole mingi probleem nostalgitseda uduvihmaga akna taga, keeta hõrku tomati-sibulasuppi (päikesekuivatatud tomatitega!), nautida oma mugavaimasse kampsunisse pugenuna seda ühes röstitud avokaado-seemneleivaga, lasta end emmata soolakivis võbelevast punasest tulukesest hoogaval soojal valgusel, lugeda Henri Lefebre'it ning mõelda teatrist ja eelolevast detsembrikuust. Ühest ilusaimast ajast. Pole kaugel see aeg, pole kaugel.
 Need on need õhtud, mil uduvihm näib ilus, helklevad tänavad tunduvad mõnusad, tuled akendes hubased ja ja kogu see linn, kogu see elu soe ja turvaline.

Elu - on maitse asi.

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Zavoodi taga trepil võrksukkades seljanka söömisest taasiseseisvumispäeval

on nüüdseks möödas enam kui nädal. "Anna Karenina" on möödas, augustki ja ühes sellega suvi. Mul on hea meel, et mu arvuti on uues kuues taas minuga ja et kõik, mille pärast ma lamenti lõin või ette leinas olin, siiski seal peal alles on. Et ma võin nüüd rahulikult otsad kokku tõmmata.

 August läheb alati nii ruttu. Kodune puhkus, aiatöö, Charles. Need mõned korrad Tartus käimist, mis jõudsid igakülgset furoori tekitada, andsid kirgast vaheldust. Süle- või postitants, igaljuhul väljakutset esitav. Elasin rolli sisse ja võtsin kõike säärase mõistetavusega, et isegi ei üllatunud, kui Eesti tähtpäeval südaöösel Zavvi taga trepil isukalt seljankat sõin, jalad tikk-kontsadest tuikamas, võrksukkade vahel saiapuru. Lisaks pärast kaht tundi Geni suitsuruumis juuste kiskumist oli öine kojusõit mitte vähem huvitav dialoogiline tagasivaade-reflektsioon just juhtunule. Elame-näeme.

 Üht pisikest "putukat" sai ka nii mõnigi päev kodus hüpitatud, naerma aetud ja hoitud. Tüdruk on nii süvenenud vaate ja ilmeka miimikaga, et vaata ja imesta. Saime hästi läbi ja järgmine kord, kui kohtume, oleme jälle veidi vanemad, arukamad ja teadjamad. Avastame uusi asju, uusi riiuleid ja mänguvõimalusi.

 Pistrikku pole pärast üleeilset rohkem näinud. Tema kolm katset Charles'i ära viia on jõudnud juba inimeselegi ohtlikku staadiumisse, kuid kui ma tema vastu aknaklaasi poolteadvusetuks põrutatud keha püsti aitasin - seda suurt, võimast ja uhket, siis üht ma mõistsin - ei ole inimesel õigust end Looduse reeglitesse segada. Röövlind või mitte, ka tema on lind, ka tal võivad kusagil pojad olla, ja inimene ei tohi oma ülimuslikkust omavolilise hävitamisega näidata. Lasime linnul põõsa all toibuda, kuhu ta hulgaks ajaks taaruma jäi. Imetlesin teda nii lähedalt kui sel hetkel sain - ta vaatas oma kindla pilguga mulle alandliku väärikusega otsa ja - tõusis lendu.
Ela ja lase elada. Kõik muu on Saatus.

Ees ootab kodune suvelõpugrill, siis juba Draama ja Teater. Ootab Tartu ja uued tarkused. Ootavad peagi kullased alleed ja kastanid. Uued hetked ja olemised, tegemised ja mõistmised. Jah, kõik need on oodatud.

August on alanud

ja ma loen taas, nagu eelmiselgi aastal, vene klassikat. Tolstoid. Sest temast on juttu olnud, sest minust on seoses temaga juttu olnud, sest ma olen lugenud teistest raamatutest viiteid selle teose kohta. Sest jälle on see raamat kuidagi väga õige, nagu kord oli Dostojevski ja “Idioot”.
Ja eile oli Kasepääl taas festival. Ilm oli kuum, rahvast oli palju, aga enamik olid võõrad. Ja korraks tundusime üksteiselegi võõrad. Pärast, kui kodus oli grill tehtud ja A. toodud vein avatud. Tantsud tõid vabaduse, suve viimase kuu kerguse ja raskuse üheaegselt. Esimest korda lõke ei põlenud, kuid ilutulestik lahvatas taevas ja südames. Tuld ja valgust. Ju need jutud tahtsid välja saada, aga ehk oleks lõke sooja andnud ja midagi paremaks teinud. Et poleks pidanud pimedasse jahedusse kõndima. Soojendav fokstrott andis muidugi sooja, aitäh Justamendile, ta aitas paljuski. 
Mingi slaavilik joon seda pidu raamima jäi – kas mulle vaid tundus nii?
Ja nii on.

Seep.

Ma tean, et minult oodatakse midagi. Ma ise ootan ka, aga suutsin vaid kirjutada ühe laulu ja leida ühe kunstniku, kelle tööd mu tähelepanu köidavad. Ja ühe Alliksaare katke, andmaks mõtlemisainet. Kõik.

Maailmas on määratu palju jalgu ja vapustavalt vähe päid.
Neistki vähesed on enamik vaid karvakasvatamiseks ja
mütsimahutamiseks, nii nagu seep on mitte
puhastamiseks, vaid vahutamiseks.