Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.

Handke "Kasparit" lugedes

tuleb meelde paari nädala tagune loeng Paabelis - prantsuse näitekirjandusest ja selle tõlkeolukorrast Eestis. Loeng ise oli võrdlemisi vähekonstruktiivne, arvestades küsimuse ulatust (probleemi?) meie pisikesel teatrimaal, kuid vähemasti said kohaletulnud veiniklaasi ja juustuvaagna taga paista silma oma eriala eruditsiooniga. Mis tähendab, et lõppkokkuvõtteks oli päris tore. Ja et see ka sisuliselt mulle meenub, siis mitte lõpuni tulemusetu.
 Igatahes heitis hr Lepsoo säärase lause, et olukorra muutmise jaoks oleks vaja mingit kultuurilist revolutsiooni. Küsisin kohe, mida ta selle all silmas peab. - Poliitikute vahetust, valitsuse vahetust, esmajoones. Mispeale, olles just veetnud päevi Foucault' ja Althusseri seltsis, järeldasin paratamatult, et igasugune kultuur on otseselt tingitud võimust. Ta ei rääkinud haritlastest ega haridusest, ta ei rääkinud kodanikuühiskonnast ega sootsiumist - ta rääkis valitsusest.. Lektor ei eitanud minu järeldust, lisas vaid, et see pole revolutsiooni ainus osa. Aga minu arust polnud see lisamärkus talle endalegi kuigi veenev. Niisiis jättis see olemine mind mõttega - kas kunst on tõesti vaid ideoloogia tööriist? See ei mahu mulle pähe. Jah, kultuur on tänapäeva ühiskonnakorralduses poliitikast mingil määral sõltuv. Ei, loovisiku mõttevabadus ei saa olla määratletav võimu ja valitsusega.

No ja nüüd see "Kaspar".

Mida rohkem laaste katusel,
seda enam hallitust leivaahjus.
Mida rohkem on linnades
keldreid, seda suuremad on
kivisöevarud. Mida valgemad
pesunöörid, seda rohkem pooduid.
Mida tungivamalt vajatakse
mõistust mägedes, seda
enam meelitab vaba looduse
hundimoraal.

On  l o o m u l i k, et jahukott 
lööb roti maha. On  l o o m u l i k, 
et tuline leib lapsed
liiga vara ilmale toob. On
l o o m u l i k, et äravisatud 
tikud suurendavad usaldust.

Keel kui vahend allutamaks inimesed ühiskonnale, normidele, piirangutele ja võimalustele. Aga see on paradoks. Ei ole olemas võimalusi ilma kitsendusteta ja iga väljavaade on ahelateks iseendale. Ja keel kui ideoloogia tööriist? Kui üks võimalus kasvatada indiviidis sobivat maailmavaadet ja -tunnetust? Kahe otsaga asi, kas pole.


Ja ometigi ei takista minu filosoofilised mõtisklused kuldnokka laulmast akna taga nagu segane (sest ta sai omale uue pesakasti eile ja on sellest ajast peale olnud üks suur kohtlane suletomp õnne ja laulu), meie karvapall Mõškinit pühade puhuks hiiri teise korruse korterisse vedamast (sest ta oskab uksi lahti teha ja pärast 6-7 pisikest karihiirt saavutas ta oma kõrghetke ja vedas meie esikuvaibale paksult uhkena poole tema suuruse hiiremauga, keda kaks korda alla õue tuli viia). Ei takista kevadel päikese käes +49 kraadi välja venitamast, ega takista mul unes nägemast seda, kuidas mul ühel hetkel Groningenis loengus meenub, et olen oma telefonilaadija ja aluspesu jätnud kaasa pakkimata.

Et voilà,

kell on 1:51 ja ma lõpetasin RSC kommunikatsiooniplaaniga. Ühtlasi on mul tänase õhtuga valmis ja saadetud ka Podsekalnikovi rolliportree, sest olgem ausad - see roll täitis mu südame rõõmu ja imetlusega. Nagu terve see lavastus. Ema sünnipäev kestis nädalavahetusel ja jätkub ka homme, mistõttu pole aja üle mõtet arutult pretensioone esitada. Niisiis olen ma jälle oma tavapärases režiimis, kus 24 tunnist ööpäevas jääb kõrge kaarega väheks ja uued šedöövrid (loe: kohustused) ei hüüa tulles. Ning et mul ei ole mingit huvi vajuda enam märjale padjale end vorbiliseks magama, rääkimata siis, et otsustasin mitte enam esitada epistemoloogilisi küsimusi, miks on ühte paika maailmas nii pöördumatult võimatu jõuda või ergo - kas jumal on olemas, siis juhindun põhimõttest, et tuleb end raske töö ja küündimatu kultuursusega elust tuimalt läbi närida. Eriti veel, kui ma peaksin nüüd mõtlema tulpidest ja tuuleveskitest, milledest esimesed naistepäevast jäänuna mul juba aknalaual on ning teistega ikka lolli järjekindlusega võitlen. Miks mitte tsiteerida siinkohal näiteks Goethet, kõrge kunstina, nagu ta mul irooniliselt laual oma igapäevast r/lambivalgust ootab. Aga see raamat on nii ehk naa täielik kullavaramu, otsast lõpuni. Ning, jah, see on otsast lõpuni teatrist.

"Kui ma selle maha arvestan, mis teie jutus kahjurõõm ja iroonia võib olla," lausus Wilhelm, "siis arvan, et kunstis on nagu armastuseski. Kuidas saab suurmaailmainimesel oma pilla-palla elu juures olla sügavust, mis peab olema kunstnikul, kui ta tahab luua midagi täiuslikku, ja mis ei tohi isegi nendel puududa, kes teose loomisest peavad osa võtma sel määral,nagu kunstnik soovib ja loodab. Uskuge mind, mu sõbrad, talentidega on lugu samuti nagu heategevusega: neid peab nende eneste pärast armastama või neist täiesti loobuma. Ja siiski ei leia kumbki tunnustamist ja tasu teisiti, kui et neid endamisi ikkagi harrastatakse otsekui kardetavat saladust."

*** 

"Sa eksid väga, armas sõber, kui sa arvad, et teost, mille esimene aimduski juba peab kogu hinge täitma, võib luua järk-järgult, tööajast kokkuhoitud tundidel. Ei, poeet peab täiesti  e n e s e l e, täiesti oma armastatud ainevallas elama. Tema, kes on juba sündinud sisemiselt anderikkana, kätkeb põues alaliselt iseenesest suurenevat aaret, tema peab ka väljaspoolt segamatuna oma aaretega elama vaikses õndsuses, mida rikas mees asjatult püüab kokkukuhjatud varaga soetada.."

("Wilhelm Meisteri õpiaastad") 

Kell on 2.30. Goethe on rääkinud. 

Hoolimata viimaste nädalate tormakusest

olen jõudnud, saanud ning tahtnud näha ka paari vägagi meeliülendavat teatrielamust. Esimene neist langes nädalavahetusse, mil kolmetunnine investeering end igati ära tõestas. Ühtlasi tõestas nähtud Ugala teatri "Kahe isanda teener" (lav. Vallo Kirs) ka commedia dell'arte püsivust ning nauditavust. Sellise vormi ja žanri lavastamisel võetakse alati risk- see kas saab olla täielik õnnestumine või täielik ebaõnnestumine. Antud juhul ei heidaks ma konkreetsele lavastusele midagi ette, kui siis tõsiasjale, et Nüganeni 1991. aastal Ugalas lavastatud "Armastus kolme

apelsini vastu" kaikus ikka kusagil oma legendaarsuses, jäädes ületamatuks märgikiviks. Siiski - ma ei ütleks, et asi oli esireakohtades (nende eest aitäh A. ja A.) - oli nauditav kogemus näha 16. sajandi juurtega mänguvõttestikku ja tuttavaid nägusid laval. Nii et ei olnud ka kahju tunnist ajast Eesti laulust, mis nägemata jäi ja mille vaatamine parajasti Arhiivis aset leidis. Näinud ära lõplikud tulemused, saabus pettumus ja vandenõuteooriate kahtlustamise valguses suundusin magama. Üks pühapäev eeldas varast ärkamist ja reibast olemist, mistõttu pikemaks asja üle à la veiniklaasi taga arutama jäämine polnuks mõeldavgi.

 Teise teatrielamuse sain ma selle nädala esmaspäeval. Elu spontaanseim impulss-ost oli see NO99 "Enesetapja" pilet. Teadasaamisest pileti broneerimise hetkeni kulus 8 minutit. Kaotasin oma senise imestuse, miks on terve Vanemuise majakompleksi peale vaja neid tüütuid kõlareid, milles näitlejaid saali ning truppe lavale proovi tegema kutsutakse. Vahel on neist tulevad kutsungid abiks ka. Seitse tundi hiljem lahkusin suurest majast päris liigutatud tundmusega. Vene kirjandus ikka teeb puhta töö - see kirg, see temperament, see tunnete suurus ja sügavus. Olgugi, et komöödia - Vene klassikas on alati mingi eleegilisus, traagika ja olukorra absurd. Veidi pärast etenduse algust mõistsin ka mänguvõtit, millega näitlejad oma lugu lõid ja seda, miks teisiti polekski sobinud. Kindlasti on see huvitav - lavastada näiteks mõneti hillitsetus atmosfääris, kuid nende vast Lavaka lõpetanud noorte käes nõudis see materjal lausa häälekalt ülepaisutatust ja pateetikat. Jälle üks hästikaotatud kolmtund.

Et kuhu mul aega tarvis on? Muude kooli- ja praktikakohustuste kõrval, proovidest ülejäänud ajal näiteks Goethe "Wilhelm Meisteri" tarvis. Ma ei saa midagi parata sinna, et selle temaatika mind tunduvalt rohkem köidab kui "Tom Jones". Justnagu ma ei saa parata, et tõdesin täna, kui vähe on õnnetundeks vaja - päikesepaistet ja tundi vaba aega, et häirimatult lugeda M.Tšehhovit, Oidat, Lavastajaraamatut...

Pelgast isiklikust kirest, selgub. Nagu ikka.


Muuhulgas oli vastlapäev lumeta ja kevadine, kuigi pühapäeval sadas 150 km eemal lumi maha. Las ta sadas, Tartusse see ei jõudnud. Sõime vastlapäeva hommikul Emajõe ääres vastlakukleid ja nautisime pärastlõunal päikesepaistet. "Sest Tartus on kevaded nii ilusad..."

Veetsin Sartre'i seltsis

selle pühapäevase lõunapooliku, mis oli värskendavaks vahelduseks kõikidele õhtutele ja öötundidele Fieldinguga. Kusagile on jäänud minust maha ootama veel Anouilh "Antigone" (mille ma mõistagi võtsin ette originaalkeeles). Ning kusagile veel inimesed, kes ühel või teisel hetkel elus on olnud mu lähedal. Nemad muidugi ei oota, sest nii nagu minulgi, on neil samamoodi tegemist argipäeva ja asjadega, mille edasilükkamine on mõeldamatu. Ja ma üldse ei süüdista neid selles, et nad seal kusagil minu pärast raskeid igatsuspisaraid ei vala, kuivõrd ma ise pole andnud alust taaskohtumistele ega omapoolsele huvile. Mind pigem kurvastab tõsiasi, et on olemas see kusagil - ma ei tea, kus, kellega, kuidas või miks need inimesed on seal, kus nad on ning et on möödunud aastaid ilma, et me oleks kohtunud, rääkinud, käinud või olnud koos. Erinevalt ajast, mille meeldejäävaimad hetked ulatuvad kolme-nelja aasta tagusesse eluperioodi.
 See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
 Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
 Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
 Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
  Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?

Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.

Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?

Koobas.

Meisterdasin neljapäeval Vanemuise suure maja lavale ühe näidendi lavakujunduse. Tagaseinal on Edward Hopperi "Girlie Show" ja seina peal ukse kohal väreleb tummfilmistseen, taustaks "Pan's Labyrinth - Lullaby (Extended)". 

Save for the fact that there is very little to be said - and even less to be 'lived', for lived experience is crushed, vanquished by what is 'conceived of'. History is experienced as nostalgia, and nature as regret — as a horizon fast disappearing behind us. This may explain why affectivity, which, along with the sensory/sensual realm, cannot accede to abstract space and so informs no symbolism, is referred to by a term that denotes both a subject and that subject's denial by the absurd rationality of space that term is 'the unconscious'.

Henri Lefebvre "The Production of Space". Ma soovin, et ma saaksin selle raamatu võtta sisse nagu pilli.
Stsenograafia essee on küll tehtud ja hinne käes, ent ruumi mõiste on äkitselt saanud uued mõõtmed. Selline tunne, nagu nende uute mõõtmete mõistmine on mulle kohutavalt vajalik ja kui ma nendele ei mõtle, olen endale midagi võlgu või käitunud maailma suhtes ebaõiglaselt.

Ahjaa, näidend oli Martin Alguse "Koobas". 

August on alanud

ja ma loen taas, nagu eelmiselgi aastal, vene klassikat. Tolstoid. Sest temast on juttu olnud, sest minust on seoses temaga juttu olnud, sest ma olen lugenud teistest raamatutest viiteid selle teose kohta. Sest jälle on see raamat kuidagi väga õige, nagu kord oli Dostojevski ja “Idioot”.
Ja eile oli Kasepääl taas festival. Ilm oli kuum, rahvast oli palju, aga enamik olid võõrad. Ja korraks tundusime üksteiselegi võõrad. Pärast, kui kodus oli grill tehtud ja A. toodud vein avatud. Tantsud tõid vabaduse, suve viimase kuu kerguse ja raskuse üheaegselt. Esimest korda lõke ei põlenud, kuid ilutulestik lahvatas taevas ja südames. Tuld ja valgust. Ju need jutud tahtsid välja saada, aga ehk oleks lõke sooja andnud ja midagi paremaks teinud. Et poleks pidanud pimedasse jahedusse kõndima. Soojendav fokstrott andis muidugi sooja, aitäh Justamendile, ta aitas paljuski. 
Mingi slaavilik joon seda pidu raamima jäi – kas mulle vaid tundus nii?
Ja nii on.

öised ekspressid ei maga

Charles on meie juures elanud nüüdseks kuu aega. Kardan, et ta on liialt klammerduv, hüsteeriliselt kiindunud, mis võib tähendada, et tema võimalused looduses ise hakkama saada ning elada normaalset hakielu vähenevad iga paanikahooga, mis teda tabab, kui ma toast lahkun.
 Muidu on ta uudishimulik, elav ja tubli. Nagu lapse eest, kes vajab pidevat tähelepanu. Selle vahega, et ta on võimeline kiusu pärast asju tegema, eest ära lendama ning esitama ultimaatumeid väetisepallide, tikkude ja käekella patareidega.

Vahingu päevaraamatust:
"19. mai (1973). "Ullike". Kaks etendust mõjusid kokku nagu suur lai maantee, ringtee, Sadovoje Koltso, mida mööda võiks käia neli tundi, kui sul Moskvas kuskil ööbida pole, kui metroo suletakse ja kaenlas on dissertatsioon nagu Eglitisel Riiast. Siis aga avatakase metroo ja sa pead jälle vagunisse istuma ja ringteed, ringsõitu jätkama, nüüd juba maa all. ... Ainult, et ringteed, ei maa peal ega maa all, Tartus ei ole. /.../Seepärast ma öösiti sihitult hulgungi ja otsin ringteelt armastust. Veidi lootusetu, aga siiski rahustav tegevus. Otsin ringteelt näitlejat, ei leia, aga pakutakse instseneeringut. Loomulikult võtan ma pakkumise vastu nagu iga teise anni. Ja ometi küsin ma endalt ja taksojuhilt, kellega ma sõita ei taha: miks ei leia ma näitlejat? Taksojuht vastab, et ma ei leia teda kunagi. 

"Miks?" küsin mina.

- "Sest... sest sa otsid armastust."

Mina: "Ah armastust ... ah et mina otsin rohkem armastust kui näitlejat."
Taksojuht: "Jah."

Mina: "Aga miks ma siis igal õhtul teatris käin?"

Taksojuht: "Seda ma ei tea."

Mina: "Miks sa ei tea?"

Taksojuht: "Ma ei käi igal õhtul teatris."

Mina: "Siis küll..."

Taksojuht: "Aga rääkida oli sinuga hea."

Ja takso kihutas minema. Jäin veepilve ja pritsmete sisse, vana loll, kes kehvalt ringteelt - mis ringteelt! poolkaarelt - näitlejat otsib. Vastu hommikut, siis, kui ainult öised ekspressid ei maga, siis, kui kirjanikud ennast aastateks tühjaks kirjutavad. 

Äikeseline õhtu.

Pärast kahte kuud soojust, palavust ja heledust on viimaks väljas vihmane, külm ja hall. Suurepärane võimalus introspektsiooniks, rännakuteks mõtte- ja vaimumaastikel.
 Olen haaratud Vahingu päevaraamatutesse. Millise lakoonilisusega ta kirjutab, ometi nii põhjalik. Milline eneseausus ja julgus. Loen ja olen võrdlemisi veendunud, et tahan jälle päevikut pidama hakata. Kas või faktide, emotsionaalse mälu ja mõtteviivude talletamiseks, kui mitte autograafilistel eesmärkidel.
 Ma ei tea, kas ma pean sügiseni vastu või kas selleks on vajadustki. Vastu pidada. Aga mis siis saab, kui ma Vahingu päevaraamatutega lõpetan ja soov kirjutada läheb üle? Ei, sel ei tohi lasta sündida. Midagi halba kirjutamisest kunagi ei sünni, enne vastupidi, ning seda ei tohi raisku lasta. Aga see seletamatu tung õppida olema aus, kirjutama ainult enda jaoks, ilma konfabulatsioonide või belletristlikkuseta, vajab praegusel hetkel üha enam kanaliseerimist.
Tänane leid: "Mu nostalgia millegi muu järele hävitab terminoloogia."

"29. detsember. Kui vajalik on siiski tunda eksistenstialistlikku filosoofiat (Jaspers, Strindberg)! See on meie põlvkonna mõtlejatele juba aabitsatõeks saanud. Tung metafüüsikasse on inimloomusele omane. Ühel läheb see lõpuni, lõpeb ähmases religioossuses, igatsuses tunnetamatu sealpoolsuse järele. Teisel kaasneb selle tungiga loomisvajadus. Kellel on annet, sellest saab poeet, kirjanik. Kellel aga ainult tahtmine, sellest saab hea hariduse korral filosoof. Ilma tungita metafüüsikasse pole olemas poeeti ega kirjanikku." (Vaino Vahing, 1972)

Ilukirjanduse lugemine

peaks ühele kirjandustaustaga tudengile olema samaväärne harjumus kui on igapäevane hammaste harjamine või lõunakohv Werneris. Minu puhul on kokkupuude kirjandusega pigem pühapäevameelelahutus, pidupäevaajaviide, mida naljalt juba kergekäeliselt ei harrasta. Koolivaheajad, vahetult pärast sessi lõppu, on mu lugemisentusiasmi tipp-perioodid, mil nii ühe kui teise linna raamatukogudes võib suure tõenäosusega kohata rutakalt kõndivat blondiini, fanaatikupilguga silmis.
 Niisiis olen ma kohtunud kahe väga meeldiva Skandinaavia teosega: Hjalmar Söderbergi "Doktor Glas"-i ja Stig Dagermani "Saksamaa sügis"-ega. Esimese puhul tänan härra M.R.i, kes parajal hetkel maailmakirjanduse riiulite vahel oli patseerimas, teisel juhul Fortunat ja enda kuuendat meelt; lõpuks ometi olen ma leidnud autori, kelle stiil mu paremat ajupoolkera kõditab - lausestuse tõttu, mis on keerukam kui mu enda oma.

Kui pikk on vahemaa kirjanduse ja kannatuse vahel? Kas distants sõltub kannatuse laadist, kannatuse lähedusest või kannatuse jõust? Kas vahemaa luule ja selle kannatuse vahel, mida põhjustab tulekuma, on väiksem kui luule ja selle kannatuse vahel, mis lähtub tulest endast? Ajas ja ruumis lähedased näited osutavad, et luule ja kauge, varjatud kannatuse vahel on peaaegu vahetu seos, jah, võib-olla  on isegi võimalik öelda, et juba teistega koos kannatamine on üks luulevorm, mis tunneb suurt igatsust sõnade järele. Vahetu, avalik kannatus erineb kaudsest muu hulgas selle poolest, et ta ei igatse sõnade järele, igal juhul mitte sel silmapilgul, kui ta toimub. Võrreldes varjatuga on avalik kannatus uje, tagasihoidlik ja vaikne.   (S. Dagerman "Saksamaa sügis")

 Ilmselt üks paremaid sõja-Saksamaa teemalisi teoseid pärast "Läänerinnet..", mida lugenud olen.

Ma mõistan, miks kuningas Herodes ei armastanud prohveteid, kes käisid ringi ja äratasid surnuid üles. Muidu pidas ta neist väga lugu, aga seda nende tegevusharu pani ta pahaks... 

 Elu, ma ei mõista sind. Aga ma ei ütle, et see on sinu viga. Pean usutavamaks, et pigem olen mina ülekäteläinud peog kui sina vääritu ema.

 Ja mulle on viimaks aimusena koitma hakanud: elu ei peagi võib-olla mõistma. Kõik see seletamise ja mõistmise vaev, kõik see tõejaht on võib-olla eksitee. Me õnnistame päikest, sest elame temast just selles kauguses, mis on meile kasulik. Mõnikümmend miljonit kilomeetrit lähemale või kaugemale, ja me põleksime või külmuksime ära. Kui nüüd tõega on nagu päikesega?   (H. Söderberg "Doktor Glas").

Üks huvitavamaid ja tõepärasemalt inimlikumaid päevikromaane, mida pärast "Frankensteini" päevikuna nautisin.

Nende katkete põhjal näib, et metafüüsilised kaugused on paeluvaks saanud. Kui ma ei usuks asjade mõttestatusesse, ütleksin, et tegemist on juhusega. Samas, keegi ei keela mul seda ka praegu öelda. Just. 

walk the woodpecker way

Täpselt aasta tagasi, raamatu ja roosi päeval, sain enda riiulisse juurde kaks õpetlikku raamatut. Et ma tänavu roose ei kinkinud, ei saanud ma ka raamatuid. Oleks paslik siinkohal tsiteerida siis neid kahtegi.

Alati võib loota, et elu võtab suuna paremale poole. Ent kolm korda paremale on sama mis vasakule.

*

Ülemiselt riiulilt on reeglina raskem asju kätte saada. Aseta need asjad alumistele riiulitele ja sa märkad, et nende kättesaadavus paraneb oluliselt.

 (Rohan Candappa "Väike tüng shui käsiraamat")

----

Kasuta iga võimalikku juhust inimestele nõu andmiseks. Eriti asjus, millest sa tead väga vähe või ei tea üldse midagi.

*
Tee selgeks, kus on su piirid. Ja siis ära tee neist väljagi.
*

Tee selgeks, kus on teiste piirid.
Ja siis ütle neile seda.

(Rohan Candappa "Stress. Väike käsiraamat")

"Ka kartsin ma haiglaselt naeruväärne olla

 ja kummardasin seepärast orjalikult mis tahes välist rutiini; surusin end kõigest hingest tavalistesse rööbastesse ja hoidusin hirmuga igasugusest ekstsentrilisusest."
 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")

Sain just aru, et ma pean oma üleolekuga elu suhtes midagi ette võtma. Ja kui ma ei eksi, siis lõi väljas reaalselt välku praegu. See on vist Zeus. Minu iroonia ja pillav üleolek on teda pahandanud. Ma ei ole tahtnud kedagi pahandada. Aga ikka tuleb välja nii, nagu ikka, hoolimata tahtest teha head - et oled ise ka inimene. Ja vajad samamoodi abi.

Raske on loobuda asjadest. Eriti, kui need tunduvad suuremad kui elu.

Kuigi jäävad ikka asjadeks. 

Millist vaimustust

võivad tekitada minus ühe mehe luuletused. Ma jumaldan Uku Masingu kogumikku "Ehatuule maa". Iga luuletus väärib neljakordset ülelugemist, ning ka siis - viiendal korral - avastad ikka selle ühe troobi, mida sa justkui loeksid esimest korda ning mille kujundlikkus ja vormitäius kutsub esile täieliku esteetilise naudingu. Ma tahtnuksin näha selle geeniuse ajju hetkel, kui ta oma luuletusi lõi - usun, et nende impulsside tekke ja kulu visualiseerimine oleks sama ilus, kui literatuurne tulem. Ma tahaksin osata mõtelda samuti.


Päikesest kustunud taeval,
seepärast, mu syda, mu väike syda, ära mine
seda teed.
Varsti nii jõuaksid pilkase pimeda veele,
kust pole tagasi teed.
Sest taevad on purjed laeval,
Sina oled ju udu ja kohuhtlev tuulevine
purjede sisse vaid
ja homme on üle Su peele
öid pimedamaid.

Oleks nüüd keegi, kes kahmaks Su käe,
ütleks: "Laps, mida pelgasid eile,
polnud ju mina, vaid vari mu väe,
väike vari keskpäeva lõõsas,
kui kõik sirelid õitsevad teile 
ja mu kuuevoltide koltuvas põõsas
lendlevad inglid.
Kui Sa pelgad veel ja põlgad minu,
taas õudne on Sulle varjunu hääl,
üksi aiman siis, et ikka Sinu
öö tuleku tuules pulstunud pääl
vaevlevad inglid.

Oota nyyd vähe,
kannata pisut, enne kui kängitsed jalad,
nisukollasesse pähe
kasvama paned tungaldunud mõtete palad.
Pole surnud neid, kes Sinuga läevad,
väsimus tolmanud rajad Su tunased,
okkaist ees on maantee, teravad päevad,
aga Su jalad nii õrnad ja punased!

(11/12. 11 38)




Ma mõistan, et vähe on neid, kes jagavad seda vaimustust. Vaimustust luule vastu üldiselt. Mistõttu ei oota ma ka enamasti inimestelt palju. Aga seda enam  hindan ma üht vastastikkust sädet silmis, kui selle kord leidma peaksin. Kusagil, kelleski, mingil moel. Aeg-ajalt ikka leidub.

Vahelduseks kuulan Jackson C. Franki ja mõtisklen selle saatel koos Pessoa "Sõnumiga".


Eks ta ole, see elu  - puhas kunst.

Agneta Pleijel

sattus mu lektüüri juhuslikult. Nädal tagasi leidsin "Loomingu raamatukogu" teoseid lapates tema "Talv Stockholmis". Esialgu näis, nagu ei oleks see raamat mu esimene valik. Lühilaused, hüplik mõttekäik, hulganisti viiteid, mis tundusid pseudo-intellektuaalsetena. Aga tema raamatu stiil  mõjub moel, mis paneb mind tahtma seda blogi niisamuti kirjutada. Sest kõik on ometigi öeldav lühilausetega. Ja keeruka mõttekäigu sirgeks silumine kaotab poole selle väärtusest. Pealegi võib selle taga olla hoopis avardavam lähenemine, uus perspektiiv. Vastus, mitte küsimus. Võimalus, mitte piirang. Lõpuks oleme kõik pseudo-intellektuaalid. See võib siiski olla hea raamat.

 Talv Stockholmis...
Ma jahtisin siis roosat. Ja tegin kihlveo korras kätekõverdusi. Ma mäletan Saint-Exupèry'd. Juttu päikesest külmkapinurgal. Kas tõesti on sellest nüüd kaks aastat?

Tänapäev. Eksamisessioon sai läbi. Ilma ühegi eksamita. Ainult esseed, esseed, esseed. Minu ÕISi lehel ilutseb nüüd olukord, mis ilmselt on kordumatu. Kunagi helesinise unistusena tundunud tulemus ei tekitagi üllatuslikult minus kuidagi teistmoodi tunnet. Ei tunne, et oleks mingil moel targem. Kuid siiski. Tean soovitada, et "Tuukrikell ja liblikas" on üks eriskummalisemaid-lummavamaid-puudutavamaid filme, mis minu silme ette ja analüüsi sule alla on langenud. Et Tammsaare peidab endas avastamata kihte. Et Artaud' kirjad, kus ta kirjeldas oma unistuste teatrit, olid täis kirge ja elujõudu - ent mis ei olnud määratudki kunagi prakikaks saama, samas on nende kirjanduslik-ideeline väärtus ka minu silmis isegi kõrgem nende reaalsest rakendumisest. 

 Ahjaa. Ja siis üks täiesti kontekstiväline lugu. See tuli ühes talve selgroo murdumisega. 

I Am Kloot - Fingerprints

Klassiku teine tulek.

Nüüd, põhikooli, gümnaasiumiastme ja bakalaureusekraadi künnisegi ületanuna, avastasin ma enda jaoks Tammsaare. Gümnaasiumis loetud "Kõrboja peremees" jättis sünge ja eestlaslikku ängi täis mulje ühes oma pimeda Mousi ja Kõrboja Anna ja õnnetu Katku-Villuga. Ma üldiselt ei mõistnud Tammsaare kirjanduslikku fenomeni ja enda arvates leppisin mõttega, et olen klassikakauge ja -mõistmatu.

Tuli välja, et siiski ei leppinud. Ülikooli teisel kursusel võtsin pentaloogia ette ühes eesmärgiga sulgeda viimane köide kolme kuu pärast. Tehtud. Minu "Tõe ja õiguse" kogemus - esimene - seljatas eelarvamusliku vastumeelsuse kõigi viie osa kohta, kui ma avastasin, et ainult esimene köide on pastoraalne hala ja viies selle pikendus. See-eest leidsin nii mõndagi säravat teistes, ennekõike neljandas osas. Ja midagi Tammsaare võimest vastavalt teemale stiili muuta ja selles läbivalt kirjutada jäi tollest ajast kõlama. Lisaks olin otsustanud võtta Tammsaare suhtes kaitsva seisukoha oma teatud kursakaaslaste ees, kes teda kui igandit mõnuga materdasid.

Niisiis otsustasin oma magistrantuuri esimesel aastal teha kogu oma eelnevate aastate jooksul kogutud teadmiste ja kogemuste taustal ja najal Tammsaarest (täpsemalt "Tõe ja õiguse" I jaost) põhjalikum essee. Elu (loe: ülikool) on õpetanud otsima allikaid ja neid kasutama. Ning nii ma ühel hetkel - lasknuna ühel asjal end teiseni viia, et sealt kolmandani jõuda - lugesin ridu, mis lasi paistma hoopis uue valguse Tammsaare üle. Kui ma olin viimaks jõudnud Dostojevskini, Nietzscheni, Kantini, Zola'ni, Sartre'ini, Camus' ja Hemingway'ni Tammsaare loomingus - st, nende teoste motiivideni Tammsaare mõjutajatena, ja seda sihiteadlikult, oli asi kindel. Tammsaare on Eesti Dostojevski ja ma olen elanud teadmatuses kõik need aastad. Ning kui ma eile öösel jõudsin viidete kaudu jälgi ajades Piiblini, seda köögilaua taga "Tõe ja õigusega" paralleelselt lapates ning leides mõlemast ridu ja mõtteid, mille olemasolust - rääkimata veel teadlikest allusioonidest - mul aimugi polnud (samas, Piibli puhul on see mõneti mõistetavam), jõudsin pieteetliku seisukohani, et Tammsaare võib juhtumisi olla üks eesti vähestest klassikutest, kelle teoste filosoofiline perspektiiv minus aukartust äratab. (Lisaks olin kallutatud tema viiekeelsest umbes 30-st filosoofilis-teoreetilisest teosest koosnevast kodulektüüri kuuluvast kirjavarasoovitusest, mis käsitles vaid üht talle huvipakkuvat teemat). Ning kui sind juba võrreldakse Dostojevskiga JA sa kirjutad "ühegi mustandita paberil" valmis viieköitelise pentaloogia Piibli-motiivide ja kuulsate mõtlejate kontseptsioonide põhjal, siis.. Ma olen müüdud. Kallis Anton Hansen, nagu tänapäeva kirjanduspõlvkond ütleb - respekt, mees! (Siinkohal meenus selle blogi üks esimestest postitustest. Savaatavaid, kui huvitav märk.)

Ühtlasi, ma tungivalt soovitan lugeda Andres Põderi kirjutist "A. H. Tammsaare - minu usuõpetaja". Üks paremaid tekste, mida viimasel ajal lugenud olen.

*

Natuke olmelisematel teemadel - jõulutsükkel sai tänasega jälle selleks korraks puntki, isa sünnipäeva puhul oli toimetamist ja köögitööd täie raua eest, ja ma võiks sellega juba pidudel  muljet avaldada või lausa raha teenida. Oi, õigus, ma olen seda juba teinud. Aastaid. No tühja kah, aeg jälle kiirnuudlitele üle minna - ja raamatukokku Tammsaaret hiilima ...

Artaud.

"Jätkem tekstikriitika koolmeistritele ja vormikriitika esteetidele ning tunnistagem, et mis on kord öeldud, seda pole enam vaja öelda, et üks väljendusviis ei kehti teistkordselt, et iga öeldud sõna sureb ja mõjub vaid sel hetkel, kui ta lausutakse, et juba tarvitatud vorm ei kõlba enam ja virgutab meid otsima uut, ja et teater on ainus koht maailmas, kus kord tehtud liigutust ei saa enam teist korda teha."

(A. Artaud "Tehkem lõpp šedöövritele")

Haige monoloogid.

Olla haige.
Tähendab magada piinavat und. Tunda end koosnevat kümnest sirpjast poolkaarest, mis liiguvad, püüdes leida asu.
Tähendab ärgata vihmasel hommikul; tundega, et tuba pöörleb ja jäsemed on võõrad.
Loobuda koolist, juua hommikusöögiks ingveriteed ja leida käsikaudu tee vannituppa.

Kukkuda taas voodisse. Lasta juustel kuivada lõplikult padjal.
Ärgata keskpäeval ja süüa ära üks õun. Paigutada kõik ülejäänud toit sügavkülma, sest seda niipea vaja ei lähe.
Püüda kirjutada raske peaga tantsuanalüüsi. Tõlkida prantsuse keelt. Leida, et miski pole väga selge.
Püüda  näida kõnes ja kirjas arusaadav. Jätta mulje, et mu jutt on ladus, hoomatav, igapäevane.

Olla haige.
See tähendab olla pikali, aga mitte magada. Sest und nii palju pole võtta.
See tähendab soovida olla toimekas, aga toimet ei ole.
Olla üksi, aga saada hoolitsetud.
Soovida, et keegi tuleks ja tooks viinamarju.
Võtaks mu raske pea oma sülle ja laseks mul magada, mitte und näha - sest und ju ei tule. Teeks pai.
Tooks mulle kraadiklaasi, et teadmatus ei vaevaks. Ja taskurätikuid- sest neid läheb alati vaja.
Ja soojendaks mu jalgu, mähiks nad uutesse villastesse sokkidesse, kohendaks salli ümber kaela.
Paneks mulle lauanurgale kommikarbi, mis motiveeriks mind rutem terveks saama ja nendeni küündima.
Ja loeks mulle vaikselt ette Juhan Liivi kirju Liisa Goldingule. 

*"Mu süda! Kuda ma oma südames eilsest saadik Sind naeran, mu väike kurb kullake..."
*"Tänu Sulle, mu ingel, mu kaitsevaim. Peaks kõik see aasta mulle nii õnnelik olema, kui ta esimene päev, mis mulle nii õnneliku sõnumi tõi: mu neiu, mu südame mõrsja elab, on terve ja armastab mind, mind armastatakse, nagu vähesed inimesed seda enesest võivad ütleda. Seisku ka Sinu elutaevas pilvitu, andku kõrgem Sulle rahulist meelt, on mu südamelik uue aasta soov."
* "Jumal teab, mis meist vaestest varblastest saama hakkab..."
* "Ah, Liisi, tee mind õnnelikuks, kui võid, või - tee iseennast! Kui Sa mind armastad, võin ma kõik nõuda, võin ka seda nõuda, et Sa enese õnne ei unusta. Nii palju kui ka kahtlusevarjud mind on Sinu pärast koormanud, usun ma siiski, et Sina, ainult Sina mind mõistad ja armastad. O, need teised inimesed on hirmus igavad. Tartus imestatakse, kuda mina nii tuim võin olla. Mina imestan aga, kuda Tartu inimeste pääd nii tühjad võivad olla - on see armastaja Einbildung niisugune?"

Ning kui toetada siinse ja sealse maailma vahet uitav pea vastu lugeja selga, võib kuulda madalat, rütmilist bassi. Ja lasta end sel viia - eikellegimaale. Sooviga naasta tervena.



Mõni päev on selline. Mõnel päeval võib tunda nukrust, et halb on, ja rõõmu, et on olemas see, kes tuleb ja toob hoolt. 

Ülestähendusi suvest.

 

« Teine võimalus teatrimängu loomisel, mis neist aegadest alguse sai, on selline, et sa võtad ühe valmis materjali, valmis mõtlemisviisi, valmis paradigma, valmis konstruktsiooni ja lõhud ta kõigepealt laiali. Lõhud laiali algosadeks ja siis paned ta uuesti jälle kokku.  

Meie Tartu aega võiks vaadata ka rahulikult kui tegevust, kus me oma kodudest väljatulnud ja pubekaeast äsjaväljununa /---/ aga pealt kahtekümmet kõik, oma turvalise, lihtsakoelise maailma laiali lõhkusime, et seda hiljem hakata oma eludega kokku panema. Mõnel inimesel see ei õnnestu, lõpetab enne elu ära. See on teatri lapsepõlv, kus me lõhkusime laiali selle kindla teadmise maailmast, mis 22-23-aastasel on... /---/. Lõhkusime selle kindla maailma omaenda eludega laiali, kogu ülejäänud elu püüad seda kõike jälle kokku panna, püüad oma elu kokku panna ja sellest siis ka aru saada, kokku panna oma maailm ja oma tarkus. »

(Tõnu Tepandi "Alguses on hääl") 

Vikerkaar on igaühes meist.

Tähendab - suvelõpp on käes; ma olen jõudnud jälle nii kaugele, et loen Dostojevskit, kõverdun seesmiselt sügise ees, taaskord millegi kadunud-kaotatud-olemata igatsuses. Lasen kõlada Tšaikovskil ja Franz Lisztil ja Bachil. Kuulan Dustin O'Hallorani.  See, et ma O'Hallorani enda juures hoian, annab märku, et pimedad õhtud on lähedal, ootamas. Sügis avali kätega. Kesk Tartu raekojaplatsi, naeratades, vihmakeebis.. Selles, millel kord Tõnis Mäe Vikerkaart sai kuulatud. Või.. on see lihtsalt mu mälupilt eelmisest septembrialgusest.
See sügis tuleb teisiti. 

Teatriteadus on see, millega ma jätkan. Olgugi, et, jah, sain tõlkeõpetussegi vastuvõetuks. Ma ei suudaks endale andestada, kui ma praeguse valiku juures veel teisiti oleks otsustanud. Argusest või.. Kes teab. Hirmust. Olla kaugel. Kaugemal kui ma juba olen. Jäädagi sinna. Ma ei tahaks. Ma ei oskaks. 

"Oletame, et inimene muud ei teegi, kui aina otsib seda kaks korda kahte, sõidab üle merede, ohverdab elu selle otsingul, aga selle ülesotsimist, selle lõplikku leidmist ta nagu kardab, jumala eest. Sest ta aimab, et kui ta on selle leidnud, siis pole tal enam midagi otsida."

 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")

Poe tänava maja seinal on Poe pilt.

Juba ammu, kui aus olla.

Sattusin eile "The Raven"-i peale. Kuulama ja lugema. See oli nii kaunis. 

"Once upon a midnight dreary, while I pondered weak and weary, Over many a quaint and curious volume of forgotten lore, While I nodded, nearly napping, suddenly there came a tapping, As of some one gently rapping, rapping at my chamber door. `'Tis some visitor,' I muttered, `tapping at my chamber door - Only this, and nothing more.' " ...

And that's how I spent my time at Night's Plutonian Shore.