after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.

Kell üheksa hommikul, kui juba on palav, aga veel ei kõrveta,

võtsin oma mati, räti, ratta ja tahtejõu kokku ning enne, kui üldse unerähma silmast pesin või mingil võimalikul viisil hommikusöögile mõtlesin, juues vaid klaasi vett, sõitsin järve äärde. Suure paju okste all alustasin oma päeva õndsas üksinduses Viie Tiibetlasega ja tervitasin järve kohale juba tõusnud päikest. Sel kellajal pole vesi veel puljongiks soojenenud ning pakub parimat võimalikku kosutust. 

Tagasi koju sõitnuna valmistasin koduaia-rabarberi-jogurti-smuutit kamaga ning tundsin, et kõnnin sirgema seljaga. Homme panustan suuremale koormusele. Nädala lõpuks ehk leviteerin.
Ben Howard'i "Oats In The Water" oli orkester mu peas ja see oli nii võimas, et ma ei vajanudki muud taustamuusikat kui see kusagil kuklas, hommikune linnulaul ja tuul pajuokstes. Järv oli vaikne. Sellistel hommikutel on küll oma heli, mida aga mitte kõrvaga ei kuule.

Kahte päeva Soontaga metsaõhku

on meil kõigil kord aastas väga vaja. Ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõiki ei saa olema. Olin valmistumas juba mõneti "lahjemaks" suvekooliks, et mitte öelda igavamaks. Kes teab, millal jälle saab ja kas üldse. Niisiis oli minupoolne minek kindel. Ja et ma sinna juba KR-i kutsunud olin, et ta meile liikumist õpetaks, siis lootsin, et ehk ei peagi ma valitud üksinduses nostalgiliselt möödunud aegu meenutades oma tunde seal viitma. Tuli välja, et ei pidanudki, lausa ei saanudki, välja arvatud pooltunnike teisel õhtul, mille ma omale hardushetkeks all rõdul istudes võtsin ja A-Ha'd kuulasin. Tuli välja, et kõik küll kohale ei jõudnud, ent nii mitmedki pessimistid otsustasid siiski tulla ja seega lustvärgi valla lüüa. Ja ühes selle toreda tõigaga saabusid ka hommikunilaulmised, kus koidikuhahetus enamiku küll magama keelitas, minu kaasaarvatud, ent vapraid edasi laulmast ei seganud. Ja kõik see laul, mis sinna metsade vahele, allikate kohale paisatud sai - ja seda oli palju - viis inimestelt juba hääle, kuid mitte hoogu.
 Tulid röökivat naeru täis tunnid MP töötubades, vabad hetked tulvil silitavat päikest ja Soontaga järve kosutavat embust. Ja parme ja herilasi, et seismajäämine meid mugavaks ei muudaks. Saun see huugas poole ööni.
 Kõik oli nii vanahea ja helge ja armas. Isegi meie säästuõudusfilmivõtted, mis iseenesest pididki tulemuseks andma halekoomilise šedöövri - mis on veel valmimisel - vaatamata õõvastavale sisule; vaatamata sellele, et minult, kes ma mängisin jänest, kõrvad peast rebiti ja nii mõnigi järve uputatud sai. See oli ilus. Peaaegu sama ilus nagu meie kohmakas, niisamuti kui kentsakas, koreograafiakava, mille KR meile viimaks selgeks õpetas ja me nagu vanad karud kesk aasa "graatsiliselt hüpates", ikka chassé siia ja chassé sinna, siis tuterdasime. Optimism ja lust olid suured, kahtlemata.
Lõpetasime hooaja ja valisime Armjah-Armei uueks laureaadiks. Inimene, kes esimest korda Soontagale jõudis, sai siis lisaks sellise au osaliseks ja jumala eest, kui see pole ülevoolav õnn, siis mida veel tol õhtul, tol hetkil ta tunda võis. Mõni sai ehmatavalt vanaks ja ka see reality-kick oli nii naljakas, et hirmus hakkas mõelda naasmisele igapäeva, tsivilisatsiooni. "Ja mis meist nüüd saab?" küsisime tagasi Tartu jõudnuna. Mis seal ikka - magame une täis ja ravime häälepaelu. Ometigi puhanuna.

 Ja kui meil ei oleks neid kolme päeva aastas, mille jooksul seda kõike kogeda ja kergendustundega mõelda "jumal tänatud, et ma siin olen", siis oleks see suvi palju vaesem. Viis aastat TÜTi suvekooli on õpetanud mind neid olemisi ja tundmusi hindama. Ja inimesi. Lähemal ja kaugemal.

Fortuuna andis tol hilisel nostalgiapooltunnil mulle selle laulu - olgu ta siis nüüd siin, meenutuseks.

Tuba 132

on nüüdsest siis omapead.
Jäädvustasin pildile tühja ruumi, sellise, nagu ta kunagi vastu võtsin, veel viimaste asjadega kätte võtta..
Ongi kõik, saigi läbi - need viis aastat Purde elu ja Karlova ühikapesa. Vihm, higi ja põrandapesuvesi nõrgusid tasa, kui viimased jõupingutused said selle eluetapi lõpetamiseks eile tehtud. Aega kõige kokkupakkimiseks oli nii vähe ja asju-kaste nõnda palju, et kõige selle meeletu rabelemise kõrvalt ei jõudnudki enne sentimentaalseks muutuda kui hiljem, otsekui maratonilt naasnuna, veel laupa pühkides, Rebase sadamas jõevoolu vaadates ja Metro eineleiba süües. Just seda, sest nii oli minu soov - sai see tuba neli aastat tagasi paari kasti otsas istudes ja seda saia süües sisse pühitsetud, saab see ka sümboolselt selle einega hüvasti jäetud. Minu asjad, mis on vahepeal umbes viiekordistunud, enamasti raamatute, küünalde ja kampsunite poolest, ootavad nüüd ühes mälestuste, emotsionaalse värvinguga pudi-padi ja tavaariga suurtes pappkastides Kalevi tänaval, ootavad mind tagasi, jätkama Tartu eluga, kes teab millal ja kus, seal, kus pooleli jäin. Edasiminemist.
 Minu toake teenis mind kõik need aastad, ajad ja aastaajad toredasti. Tema seinte vahel on lugematul hulgal rõõme ja muresid, pikad õppimist ja mõtlemist täis öötunnid, koiduvalguses lootusrikkad hommikud ning nii mõnedki naerust, juttudest või kitarrimängust kantud õhtud. Ma tean, et seesugune nostalgia võiks tekkida ka mõne teise elukohaga, kus ma arvestatava osa oma tähenduslikust elust oleksin veetnud, ent minu tähiseks on olnud just see maja. Selles hoones, selles aegruumipunktis olen ma mööda saatnud oma ülikooliaja. Selle toaga jääb seotuks minu õppimise-, olemise- ning suureks kasvamise lugu. Ilusad ajad, ilusad hetked. Aeg on mõneks ajaks peatuda Peipsi ääres, et siis edasi minna.

Mille saatel neid mõtteid mõelda ja oma pesale tänulikult lehvitada kõigi sellega rohkem või vähem seotud inimeste nimel ? Olgu see midagi sellist, tooniandvat ja tulevikku vaatavat.

Roo Panes - Ran Before the Storm

Emili 007

lasti täna vette. Kallati viinaga üle. Oli küll päris viin, silla peale oli lõhna tunda. Vaatasime ligi tund aega, kas trossid peavad vastu, kas kraanad püsivad püsti, kas mehed jäävad püsti, kas sadamakai jääb terveks, kas pardid ujuvad eemale. Jah, kõik sujus. Emili 007 purjetab nüüd Tartu poole. See sündmus teenis umbes poolesaja inimese tähelepanu, mõned klõpsud kohalikku meediasse (millest pooled klõpsud omakorda olid meie perest, sest ajakirjanik leidis meid vist pika ootamise ajal veetlevamad olevad kui tunkedes kraanajuhid ja krigisevate teleskooptorude otsas kõikuva laeva) ning nii mõnegi möödasõitja pilgu ja peatuse.
Väikelinnarõõmud - selline sündmus !

 Võis kohe laupäeva kordaläinuks lugeda ja rahuliku meelega koju Vahingust ja Kierkegaardist lugema tulla.

Ja ma olen natukene eksinud.
Sest Alt-J uus album ei ole veel ilmunud ja ma ei leia hetkel midagi kuulatavat, mis küündiks nende tasemele.
Seniks pean laskma seda ainust lugu läbi oma pea edasi-tagasi.

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Hea pasta Bolognese'i saladus

on tegelikult õiges, hästi valitud tomatipastas, olgem ausad. Ja garneeringuks pandud noore basiilikuvõrse tipus, mis on võetud oma aknalaualt, ise seemnest kasvatatud ürdis.
Vanaisa tegi mulle suure teene, ostes selle tomatipasta ja andes mulle söögitegemiseks. Merci beaucoup!
Samas ei välista ma, et hea päeva ja toidu õnnestumiseks on vaja lihtsalt õiget meelestatust (mille saab näiteks teatriartikleid kirjutades) ning inspireerivat muusikat (mille saab vanade lemmikute radadel käies, leides uusi).



Lähen kohe tegema prantsuse keeles ettekannet imaginaarsest reisiplaanist Lõuna-Prantsusmaale. Selle koostamine oli juba niivõrd innustav, et tahaksin ise ka uskuda, et ühel heal päeval võin ma tõesti kotid pakkida ja Marseille's Calanque de Cassis'i imetleda ja Nice'is veini ja vie nocturne'i nautida. Seniks, jätan prantsuse keelega mõneks ajaks nägemiseni...

Maikuu

on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
 Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need  puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
 Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.

Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.

Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!

Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.

See jaspis ikkagi vist toimis,

kui selline õhtu nagu eilne nende kahe jäära sünnipäeva näol toimuda sai. Nii palju siis sellest peost Arhiivis, et ma sain jälle üle valatud nii paljude üllatuste, emotsioonide ja tantsudega, et esimese hooga ei osanud kõige sellega midagi peale hakata. Kell pool 6 vajusin (väsinult, kuid ilmselt siiski õnnelikuna) voodisse Alt-J "Something good" saatel peas.

Röögatu, mida üks reede endas sisaldada võib! Alustades kevadest, mis pähe lõi, moeseminari ja nauditava sünnipäevakorraldusega ning lõpetades nii paljude armsate ja väga igatsetud inimeste nägemise ja nendega Modern Talkingu ja ABBAga taustal peadpööritavasse tantsu keerlemisega. Seda oli meile kõigile väga vaja.

Ühtlasi. Alt-J ülejäänud album An Awesome Wave on läbinisti puhas hullumeelsus. Haigelt hea muusika, kui nii võib öelda. Mõistagi võib. Peabki. Soovitan oma isiklikke lemmikuid: Breezeblocks, Fitzpleasure ja loomulikult - Interlude 1. Sellega oleks ka paslik lõpetada.

Pöörane!

Elutarkus

tuleb vanusega. Vist on nii, et mida aasta edasi, seda enam muutub selgemaks tõsiasi, et elu ei maksa võtta liiga tõsiselt.

Ei, absoluutselt mitte. Mitte ükski asi pole nii tõsiseltvõetav, kui me seda enda jaoks ette kujutame. Kõik on hoopis lihtsam, õhulisem ja helgem. Kõik on üürike. Ja see ongi ilus.

Kui sa ei saa aru, miks mõni asi juhtub, siis on see paratamatus ja sellega tuleb leppida.
Kui sa ei suuda loobuda mõtlemast minevikule, siis on see klammerdumine ja sellest tuleb lasta lahti.
Kui sa ei oska lahendada probleemi, siis on see väiklus ja seda tuleb endale tunnistada.
Kui sa ei oska tunda rõõmu iga mööduva hetke üle, siis on see raskemeelsus ja see tuleb asendada tänutundega olnu ja oleva eest.
Kui sa ei leia kusagil asu ning kohtad igalpool vaid raskusi, siis on see argus ja sellele tuleb silma vaadata.
Kui sul ei ole aega näha vihmapiiska langemas või pilve muutmas oma kuju, siis on see kannatamatus ja sellele pole kohta rahus ega kindlameelsuses.
Kui sa ei karda negatiivseid emotsioone, siis on see tarkus ja see teeb sind tugevamaks.

Kui sa oled tugev, siis tähendab see vabaneda kõigest hinnangulisest ja koormavast. Tähendab kaotada kannatused. Tähendab osata naerda elu üle. Tähendab mitte võtta seda nii tõsiselt.


Üks samm lähemale saavutamaks zen'i. Või mis.

Ja üks imeilus lugu siia taustaks:

Ja lõppude lõpuks, kui järele mõelda, ei olegi kunagi nii radikaalsena tundunud Kaiser Chiefs'i  lause "There is nothing I need, except the function to breathe" sugugi ju vale. Hingata. Küll kõik muu tuleb ise su juurde.

hingata sisse
hingata välja
hingata sisse ...

See on enam kui vajalik,

et ma aeg-ajalt armsat M.-i näen. Et ma ise pole pealinna jõudnud, sest mu käed on seotud teatud erinevate asjatoimetustega Tartus, oli tema Taaralinna saabumine tõeline rõõmusõnum. Kohtusime kolmapäeval Werneris, kus viimati sai sama laua taga istutud .. määramatu aeg tagasi; ilmselt oli see ühel hilisel hommikul, kui me seal kolmekesi chai latte't limpsisime ja Napoleoni koogikest nosisime. Kindlasti rohkem, kui aasta tagasi.. Nüüd langes akna taga valget laia lund ja kõik nägi välja justkui ei olekski olnud pimedat, porist ja vihmast detsembrit. Võtsime ette käigu kunstimuuseumisse, kuid näitusevahetus suletud ukse taga sundis meid pettunult alternatiivi otsima. Läksime hoopis Inderlini raamatu- ja vanakraamipoodi, kuhu ma olen ähvardanud ikka ja jälle sisse astuda, ent pole seda siiani teha jõudnud. Ilusad vanad asjad ja raamatud aastast 1917. Miks ma küll varem ei ole võtnud omale hetki jäädvustada aega?
 Kuidagi kahju oli lasta tal taas lahkuda pärast jalutuskäiku Supilinna, kust ta juba tagasi Tallinna liikus. Kuid mul oli tõesti hea meel M.-i näha. Ta tuletas mulle taas meelde, kui oluline on olla vahepeal mittefunktsionaalne. Seepärast ongi väga vajalik, et ta tuleks ja tiriks mu asjalikkusest ja rabelemisest välja, mõtlema väikestele keldripoekestele, jalutuskäikudele jäätunud Emajõel, kunstinäitustele, koogisöömisele ning armsatele, kellega oma päevi jagada. Tartut jagada.
 Niisiis sai õhtu veedetud täiesti mittefunktsionaalselt kuumade Aafrika rütmide, toredate V.&K. ning A. seltsis Feel Good Music Cafe's, kus vastupidiselt lõuna ajal mõeldule ununes üdini positiivse Ndioba maheda muusika kuulamisega, et väljas on 20 külmakraadi ning lumi. Seest tundus õues olevat juulikuu palavus, palmipuud ja lõppematu päikeseloojang.

Seda oli meile kõigile väga vaja.

Kuidagi sünge

on niimoodi mõelda, aga üleeile öösel vastu neljapäeva oli väljas kõva vihm ja minu ainus mõte läbi une oli, et jumal  tänatud, nüüd peseb selle suure õudse vereloigu ära. Järgmisel päeval oli asfalt tõesti puhas ning ma möödusin sealt mõneti kergema südamega...


  Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
 Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.

Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.

Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?


P.S. Veider fakt on see, et  lisaks mõttele puhastavast vihmast  kummitas mind pool ööd unes laulufraas 
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts". 

Rodrigo on ilmselt surnud

, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
 Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!

Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.

See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..



Pourtant t’es beau, comme une comète

Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête

Et quand bien même

Y aurait que moi

Tu peux pas t’en aller comme ça 


See nädal enne 1.detsembrit

on alati olnud väga huvitav. Sest igal aastal on selles perioodis mul mingi kindel artist, keda ma täitmatuseni kuulan, mille saatel 1.detsembri ootuses koristan, keedan ja elan.

Sel aastal olen ma kõrvuni kiindunud Stromae'sse. Lisaks sellele, et pole ammu kuulnud nii sisukaid sõnu (googelda neid. Mõlemaid.), on Youtube mul tema live-videotest ning sõnavõttudest tühjaks kuulatud ning mp3-mängija ei saa ka armu.

Aga väikese juubeli puhul on paslik siinkohal statsistika avaldada.

Novembrilõpu soundtrack'id AD 2009

2009 - White Lies / "You still love him"
2010 - Florence + The Machine / terve "Lungs" plaat
2011 - Amy MacDonald / "Poison Prince"
2012 - Frank Sinatra / "Strangers in the night"; "Moonriver"
2013 - Stromae / "Tous les mêmes", "Papaoutai"

Üsna huvitav kulg, kombo, kompilatsioon, info.

Allez-y, maestro!

Ceci n'est pas une leçon.

Kui hommikuvalevus kumas valge-mustalaiguselt maapinnalt, oli külm öö toonud hoopis ühe laulu. Nende kahe nähtuse - ega muu elu-olu - vahel pole absoluutselt mingit seost. Esimene [lumi] tasus lihtsalt nüüd märkimist, teine - niisamuti. Sest see viimane kiilus mu kõige kurvemate/liigutavamate laulude TOP5-e. Kohe päris kindlasti.

Tere, tali. Head aega, sügis.
Tu étais formidable!

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Õpetajaks kodukooli

mineku mõte tuli üllatavalt ruttu. Et miks mitte. Ja kuigi ma jõudsin oma pikkadel päevadel raamatukogus, mil ma siis tunde ette valmistasin, korduvalt paanikasse minna, ei saa öelda, et ma kuidagi ebaõnnestunud oleksin. Ma ei osanud end lihtsalt kuidagi ei gümnaasiumi ega viiendike ette mõelda eesmärgiga valvata neid 45-minutilist tundi igavledes mööda saatmas. Ei kusagilt lõi minus välja missioonitunne, usk paremasse ja võimekamasse generatsiooni ning vastutus terve selle gümnaasiumi ees. Kõik need kohutavad idealistlikud nähtused, mille üle küünikud ilguvad ja staažikad õpetajad muigavad. Muigasin ise ka, aga mütsiga lööma minna ei tahtnud ikkagi. Kuivõrd ma teatriteadust ja kirjandust neid armastama panin, jääb küsitavaks, kuid vähemasti sain nii mõnegi ära hirmutada lausega "See 400-sõnaline kirjand, mida te nii väga kardate, on vaid põgus sissejuhatus nende tuhandete sõnade kõrval, mida te ülikooli astudes peate kirjutama hakkama....iga poole aasta tagant."

 Kodus peksis Charles mu vaeseomaks, kui oli end varestele ja harakatele õuel sappa haakinud ning need viimseni ära tüüdanud ning minema hirmutanud. Enamasti lendab ta väljas ringi ning elab oma kentsakat linnuelu, siis vuhiseb köögiaknast sisse ja naudib taaskohtumist minuga, eriti minu sõrmede nokkimist, kõrvalestade kiskumist ja sealjuures koledal varese-kombel kraaksumist. Milline sõnavara! Uskumatu, mida seal getos ei õpi..

Homme vahetan linna. Kaks korda. Heal juhul saan ise paari päeva jooksul maailmamuutvalt õpetatud ning ehk isegi teatrisse. 

Seal, kus lõpeb asfalt, seal ootab mind Tallinn,

seal su süda mulle jah mulle vaid lööb,

kuid me vahel miilid on pikad ja hallid,

meie vahel seisavad vaesus ja töö.

Tegelikult see olukord nii tööstitu ei ole. Ja asfaldit on ka rohkem, kui tahaks. Tegelikult saab haarav olema, usun.
Oktoober on vahepeal kätte jõudnud. Ning mina leidnud oma selle sügise soundtrack'i. Sügis on sel aastal Stacey Kent'i Jardin d'hiver'i värvi.