Pärast balli on olnud mitmeid erisuguseid, hubaseid, uudseid ja huvitavaid asju. Ballijärgsel hommikul langes väljas endiselt muinasjutulist lund. Oli esimene advent ja oli sulnis-vaikne pühapäev. Võtsin seda pühapäeva vastu raamatute seltsis ning panin ahju sooja. Advendiroana valmis minu esimene tuunikalapasta, ja just sellisel päeval kujutasin ma ette ideaalse maiusena šokolaadiglasuuris aprikoosikettaid. Needki said siis pähklitega kaetud ja jahtuma pandud. Ning kui pühapäevahommiku valgus asendus advendiõhtu hämarusega, aeg oli süüdata küünlad, ning televisioonis algas pühapäevaõhtune programm, - seadsin sammud teleriga varustatud Kalevi tn residentsi, kus A. kostitas värskekapsahautise ja mandariinidega. Piparkoogid suus sulamas ja soe kruus peos, elamas kaasa noortele superstaaridele - nii möödus advent.
Esmaspäevase huvitava kogemuse saime preili U'ga Vanemuises grimmikoolitusel käies. Valikust "ilus", "vana" või "vigane", valisin ma viimase ja selleks ka sain. Ning mis kõige parem - ilu on vaataja silmades ja see pole ju raisata. Kõndisin rahumeeles verivärske (sic!) näoga läbi kesklinna Tasku Rimisse. Ega kedagi suurt ei häirinudki.. see minu kirvehaav põses. A.'d ei suutnud ma ka ukse taha minnes üllatada. Välja ka ei visatud. Isegi süüa anti vaesele peksasaanule ning "Meeleheitel koduperenaisi" näidati ka. Igati teemakohane meik, ma ütleks.
Lisaks sain ma esmaspäeval oma varajase sünnipäevakingituse, mille viidet ma kuidagi siia postitusse panna ei tahaks. AGA! Aga... Ma veel ei erutu.. :)
Teisipäev. Astusin asjalikult läbi Karlova tänavate füüsikahoonesse ja viisin läbi oma esimese koolituse - "Avalik esinemine". Hakkamata mainima kõiki hirme, mis mul selle koostamisel ettekandmise ees tekkisid, julgen öelda vaid üht - need kadusid üsna kiiresti, hasart ja kindlus võtsid oma ning pärast pooltteist tundi oleksin ma isegi veel rääkinud, impro-harjutusi teinud ning ennast lektori rollis hästi tundnud. Üsna soojendav oli saada kuulajate personaalseid tänusõnu.
Kolmapäev. Üle hulga aja üks hea teatrielamus. Sedapuhku olid Uues Teatris külas Läti näitlejad etendusega "Leegionärid". Kaks tundi jutti kestnud etendus tundus kolmveerandtunnisena, kogu aeg tähelepanu püsis, karakterid naerutasid inimesi ja mõistmatut läti keelt kasutati piisavalt vähe. Kuigi näitlejate kehakeel ja publiku kaasamine ei oleks lasknud igavusse nii ehk naa langeda. Vist. Igaljuhul oli haarav. Teatrist viis tee V&K juurde, kes olid valmistanud suurepärase õhtusöögi mereandidest, katnud laua ja lõiganud liuale ürtidega kitsejuustu. Tegelikult oli laud tunduvalt mitmekesisem, aga sellised eredamad hetked siis.. Jah, ma närisin hiidkrevette ja ampsasin hautatud kaheksajalga, karpidest rääkimata. Kõike seda, mida ma siiani ettevaatusega tarbinud olen. Või tarbimata jätnud. Igatahes - õhtusöök oli maitsev ja poolmagus valge vein mereandide ja juustu kõrvale sobis oivaliselt.
Neljapäev. Emps tuli Taaralinna ja päev möödus koos Kaubamaja lõhnamaailmas, vanalinna tulede süttimist oodates ja (liiga) madala võlviga kohvikus lõunat süües. Või noh, see päev, mis loengute kõrvalt vaba oli. Õhtul võileib ja tee teatrimajas ning küünlavalgus ja raamatutarkus Karlovas.
Sellised päevad saavad olla vaid detsembris. Ilus-õdusad, täis asjalikke toimetusi, koduseid olemisi ning lihtsaid rõõme. Lumi tuli sel aastal õigel ajal, selle üle olengi rõõmus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar