Metafüüsiline intoksikatsioon

ütles Vahing selle kohta, kui inimene süüvis filosoofiasse ja unustas oma igapäevase ameti ära.

Loen Vahingut juba päevi. Nädalaid. Kuidki. Ühel päeval ma ta murran. Murran läbi tema sõnade, näidendite, subjektsuse. Paigutan pildil kõik osad kokku.

"7. veebruar 1974. Pärast loengut Kalju Haani, Rein Saluri ja Kaarin Raidiga "Kuku" klubis bussiaega parajaks tegemas. Kaarin tahab etendada Ükskülaga Tammsaare "Tõe ja õiguse" neljandast osast Karini ja Indreku dialoogi Mikiveri lavastuses. Et mina teeksin valmis. Rein pihib veidi oma õnnetut isiklikku elu. Ja seda see tal vist tõepoolest ka on." 

"8. november 1974. Õhtul Komissarovi pool. Kuulen mitu korda õnnetusjuhtumist ja pikka juttu isa elust. Unt: keegi (Vellerand?) olla Draamateatris öelnud, et Undi haisugi seal ei oleks. "Unt pole meie autor," öelnud vist Panso. Unt räägib, et teda süüdistatavat seekord küll alusetult. Ta kiidab Kaarin Raidi, pidades "Punjaba" oma parimaks tööks. Olen tüdinenud ainult Raidist kuulamast." 

(Vaino Vahing "Päevaraamat II")

Ja nüüd siis - ega enam ei kuulagi. Kõik kaasaegsed lähevad talle tasapisi järele, ka Raid. Tervisi Undile & Co-le. Olgu teil seal ilus špiil.

Ja  kusagil seal on ehk ka meie Mõskin, kes läks ja ei ole naasnudki. Nagu maaväline olend Sa meile saabusid, sama jäljetult ja ootamatult Sind meilt võeti. Kusiganes Sa oled, aitäh Su valgete käpakeste eest, need olid meile armsad. Nagu Sa isegi.

Kuulan Vennaskonda ja näen unes lennukeid lendamas risti-rästi üle Viljandi lennujaama. Kuidas nad selle müraga küll öösiti magada saavad, mõtlen. Ju on harjutud.

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Handke "Kasparit" lugedes

tuleb meelde paari nädala tagune loeng Paabelis - prantsuse näitekirjandusest ja selle tõlkeolukorrast Eestis. Loeng ise oli võrdlemisi vähekonstruktiivne, arvestades küsimuse ulatust (probleemi?) meie pisikesel teatrimaal, kuid vähemasti said kohaletulnud veiniklaasi ja juustuvaagna taga paista silma oma eriala eruditsiooniga. Mis tähendab, et lõppkokkuvõtteks oli päris tore. Ja et see ka sisuliselt mulle meenub, siis mitte lõpuni tulemusetu.
 Igatahes heitis hr Lepsoo säärase lause, et olukorra muutmise jaoks oleks vaja mingit kultuurilist revolutsiooni. Küsisin kohe, mida ta selle all silmas peab. - Poliitikute vahetust, valitsuse vahetust, esmajoones. Mispeale, olles just veetnud päevi Foucault' ja Althusseri seltsis, järeldasin paratamatult, et igasugune kultuur on otseselt tingitud võimust. Ta ei rääkinud haritlastest ega haridusest, ta ei rääkinud kodanikuühiskonnast ega sootsiumist - ta rääkis valitsusest.. Lektor ei eitanud minu järeldust, lisas vaid, et see pole revolutsiooni ainus osa. Aga minu arust polnud see lisamärkus talle endalegi kuigi veenev. Niisiis jättis see olemine mind mõttega - kas kunst on tõesti vaid ideoloogia tööriist? See ei mahu mulle pähe. Jah, kultuur on tänapäeva ühiskonnakorralduses poliitikast mingil määral sõltuv. Ei, loovisiku mõttevabadus ei saa olla määratletav võimu ja valitsusega.

No ja nüüd see "Kaspar".

Mida rohkem laaste katusel,
seda enam hallitust leivaahjus.
Mida rohkem on linnades
keldreid, seda suuremad on
kivisöevarud. Mida valgemad
pesunöörid, seda rohkem pooduid.
Mida tungivamalt vajatakse
mõistust mägedes, seda
enam meelitab vaba looduse
hundimoraal.

On  l o o m u l i k, et jahukott 
lööb roti maha. On  l o o m u l i k, 
et tuline leib lapsed
liiga vara ilmale toob. On
l o o m u l i k, et äravisatud 
tikud suurendavad usaldust.

Keel kui vahend allutamaks inimesed ühiskonnale, normidele, piirangutele ja võimalustele. Aga see on paradoks. Ei ole olemas võimalusi ilma kitsendusteta ja iga väljavaade on ahelateks iseendale. Ja keel kui ideoloogia tööriist? Kui üks võimalus kasvatada indiviidis sobivat maailmavaadet ja -tunnetust? Kahe otsaga asi, kas pole.


Ja ometigi ei takista minu filosoofilised mõtisklused kuldnokka laulmast akna taga nagu segane (sest ta sai omale uue pesakasti eile ja on sellest ajast peale olnud üks suur kohtlane suletomp õnne ja laulu), meie karvapall Mõškinit pühade puhuks hiiri teise korruse korterisse vedamast (sest ta oskab uksi lahti teha ja pärast 6-7 pisikest karihiirt saavutas ta oma kõrghetke ja vedas meie esikuvaibale paksult uhkena poole tema suuruse hiiremauga, keda kaks korda alla õue tuli viia). Ei takista kevadel päikese käes +49 kraadi välja venitamast, ega takista mul unes nägemast seda, kuidas mul ühel hetkel Groningenis loengus meenub, et olen oma telefonilaadija ja aluspesu jätnud kaasa pakkimata.

Mõningaid veidraid juhtumisi

tuleb vahel ette.
 Näiteks neljapäeval, päev pärast esikat, kui mul esmakordselt pärast pikka ja intensiivset prooviperioodi viimaks aega oli, et saada kätte oma Valentinipäeva kink ehk minna massaaži. Mind võeti lahkesti vastu ning ühel hetkel küsis proua minult, kas ma olen hiljuti trennis käinud. Selgitasin, et tegelen näitlemisega ja proovides-stuudiotes oleme teinud üldfüüsilisi harjutusi. Selle avalduse peale näis proua kergelt imestunud, öeldes, et "on tunda, jah." Veidi aja pärast läks jutt teatrile, lavakunstikoolile ning Üliõpilasteatrile. Proua näis olevat väga teadlik ja kursis kõige sellega, mida ma vaid pinnapealselt puudutasin - sest üldjuhul ei ütle selle erialavaldkonna nimed ega mõisted keskmisele keskeas eestlasele suurt midagi. Ometigi ei olnud konkreetne proua mitte mingi juhuslik reikit ja ajurveda teraapiaid praktiseeriv mudija, vaid isiklikult Jaan Toominga stuudios õppinu. Tunni aja jooksul kuulsin lugusid, kuidas Toominga häälekool oli üks asendamatumaid harjutusi näitleja väljendusvahendite väljaarendamisel, kuidas vaid loetud päevadega sai läbi töötatud tuhandeid lehekülgi lapi joigusid ning neid siis lauldud, kuidas stuudiod olid otsekui kõikehõlmavaks ja kultuuriliselt hindamatuks hulluseks ning Toominga-omasid kõige selle maanilise teatritegemise juures peeti tõsiseltvõetamatuteks ullikesteks.
 "Sa oled ilus tüdruk, küll Sa jõuad oma elus sinna, kõige jaoks on oma aeg," ta ütles. Sain sel hetkel aru, et iga asi juhtub põhjusega ja et mingi kosmiline sättumus meie elus on siiski olemas. Seda valgustuslikum tundus too kohtumine, kui kuulsin pärast seanssi A.-lt, et ta oli valinud selle massaažitoa juhuslikult, vaid viite põhjal. Niisiis oli see kontakt nii kehaliselt kui vaimselt väga vabastav kogemus. Ning ma ei näe mingit põhjust seda isikut saladuses hoida, mistõttu olgu ära toodud siin üks artikkel temast.

 Teise kummalise seiga avastasin eile, kui ema mulle kohalikult second-hand turult paari tuhmunud menoraa-kujulisi kõrvarõngaid vaid 20 sendi eest ostis. Kui olin need hambapastaga ära poleerinud, nägin nende tagumisel küljel signatuuri "imp.r", mida kohe guugeldasin. Ilmne oli see, et tegemist ei olnud masstootega, vaid täishõbedast antiikehetega, väärt kindlasti rohkem kui 0.20€. Mis ma leidsin, oli ainus, peaaegu identne paar, müügil erinevatel e-turgudel ning -antiigisaitidel, hinnaga 1195 rublast 12 US dollarini, asukohaga San  Francisco, California. Müügis on need olnud 2009. aasta 27.juulist, müük lõppeb selle aasta 2. aprillil.

 What are the odds, right?

Võimalik, et neid on maailmas ainult kolm eksemplari, need on pärit otse Ottomani impeeriumi-aegselt Pühalt Maalt mõne tagakiusatud ehtekunstniku käest, pärandatud juudi diasporaa käigus põlvest põlve, mille tulemusena üks eksemplar on nüüd jõudnud minu kätte ning mille ajalooline ja materiaalne väärtus on tegelikult röögatu. Kas mu elumissioon on leida ülejäänud kaks paari? Kus on siis kolmas? Mis rolli täidan mina Suures Plaanis? Mis on Plaan?
Elu nagu Da Vinci kood.

Loota ju võib.


Lisaks nägin unes, et apteegist soovitati mulle külmetuse ja silmapõletiku vastu tammekoort silmadele panna, mida saab Tasku keskusest, uksest sisse minnes vasakut kätt. 

Nägin kummalisi unenägusid

nädala esimesel poolel. Enne seda teisipäeva, mil me Mõškiniga Jõgevale opile ja tagasi sõitsime. Mõškin tuli narkoosist välja ja seisis vaevu püsti, peagi oli ta nagu vastsündinud tiigrikutsikas, kes värisevate jalgade ja küljelt küljele õõtsuva alakehaga ringi tuterdab ja peaga igalepoole vastu põrkab. Aga ta oli väga vapper kass! Nüüdseks juba jookseb jälle ja hüppab lävelt suurest nägemisrõõmust vastu.
 Igatahes - sel öösel olin ma näinud unes, et olen mees. Sõdur ühes rongivagunis koos oma kompsuga, hoidmas kinni ühest metallkastist. Teadsin, et sõidan rindele vastasleeri ridades - sest pidi. Rong aga vappus ja ma kukkusin avatud vagunist välja, vales peatuses. Juhtumisi asus seal lähedal üks maja, mille perenaine ja peremees tegelesid samas hoones rindemeeste värbamisega. Nad olid vastutulelikud inimesed ja ei andnud mind välja, nad olid omad. Minult võeti asjad ja mul lubati varjuda nende majas. Õhtul alumise korruse peo ajal ei tohtinud ma end reeta, keegi mind otsima sinna ei oleks tulnud. Teadsin, et olen pääsenud.
Järgmisel ööl nägin unes üht räämas olemisega vene keelt kõnelevat tüdrukutirtsu, kes oma noorema vennaga minu kodutänaval ringi hulkus ja enda järel üht mängulooma nööri otsas lohistas, kassipoeg omakorda seda püüdmas. Nähes, et tegemist on minu kunagise mängukaruga, läksin tema juurde ja küsisin, kas ta teab, et see kuulus kunagi mulle. Tema aga palus mult selle peale abi. Võtsin tal käest ja järgnesin talle. Korralikku kodu tal ilmselt ei olnud, niisiis püüdsin temast teada anda lähedal elavatele täiskasvanutele, kuid tüdruk lasi mu käest lahti ja jooksis minema. Leidsin ta ühest kulturnikute korteriklubist, mis asus vana postimaja alumisel korrusel - ta oli ühes ruumist mingite meestega. Oli rahustavam teada, et keegi vaatab tema järgi, kuigi kontingent jäi mind mõneti häirima. Ma ei mäleta, mida täpsemalt ma seal klubis/korteribaaris edasi tegin, kuid ühel hetkel sai mul elu ebaõiglusest villand ja ma ütlesin: "Tule, ma viin su koju!" Võtsin põrandal mängiva pikkade ja nälginud jäsemetega süsimusta neegrilapse omale sülle, kes oma pikad kondised käsivarred ümber mu kaela põimis, ja olin endamisi otsustanud - et keegi peab ju talle ometi kodu andma. Jah, ma lapsendan selle nälginud neegrilapse ära. Kuigi ma teadsin, et ei saa teda endale jätta.
 Veidi hiljem sõin oma kodus köögis A.-ga mingist peost üle jäänud grillkana, ise mõeldes, kas ema ehk pahandama ei hakka, et me alles õhtustasime ning homseks midagi ei jäta. Märgates, et pliidi peal seisab veel üks hangunud grillkana ühes seapraega, vaatasin, kuidas A. isukalt tervele kanale sinepit pigistas ja haukasin isegi kartuleid ja liha. Ema tuli kööki ja ei öelnud midagi. Väljas oli sume suveõhtu ning päike loojus. Neegrilast meiega polnud.

Veidrad rännakud, mida pidasin, tõesti.
Ja ma igatsen veidi juba soojemaid ilmasid, et mõnusamalt istuda kohviku laua taga ja vaadata külmatundeta välja, nautida oma õdusat pooltunnikest koogi ja valitud lektüüriga. Samas - ka praegu väljast külmade kätega tulnuna, tundus kuum chai tass käes õige ja hea. Kui ainult need pooltunnid pikemad oleksid. 

Kui see liiv ikka kõikjal ei oleks..

Neljapäev. Tallinn. Õnnepalee. Loomulikult oli ilus. Kuidas muud moodi saigi Tallinn tol õhtul olla, kui mitte ilus. Kuidas teisiti võisidki need kaks saada üheks, kui mitte ilusti. Mida muud saanukski oodata, kui mitte ilusaid hetki selles linnas. Ja kuigi vihma udutas ning mu lokid muutusid järjest raskemaks ja sirgemaks, ning vaid põgusad tunnid olid need, mis ma seal linnas veeta sain, oli kõik kena ja kaunis.
Pikka armastust, südame- ja koldesoojust  - seda ma neile soovin.

Kõige selle tõttu tundubki nüüdne karge hilissügis kuidagi võõra ja külmana. Kuum küll tuli, ent lahkus, et külm saaks mind emmata, muuta mind lubjakarva ja võtta mult meelemärkus. Või peaaegu. Kontakt ümbruse ja endaga, seda vähemalt. Kui kõik pöörleb ja võbeleb, suits tardub sammastena õhku ja Emajõgi aurab, kui ärkvelolek on ängistavam kui segased unenäod, siis näib see mustav tühjus mu jaoks praegu sooja ja kutsuvana.

Olen näinud jälle oma sõpru unes. Lahkuvaid busse ja vesiliiva, kantud kingi ja voolavat vett.

Vahing peab ootama. Niisamuti Liiv. Küll jõuan ka nendeni, kui vereringe mulle taas värvi ja tasakaalu annab. Nad on mul meeles. Nagu ka see ülejäänud maailm - oma ilusate hetkede, inimeste ja lahkuvate bussidega...

210 minutit sügist.

Nägin täna öösel jälle oma apokalüpsise-und. Kuidas silmapiiri tagant ilmusid lennukid ja heitsid pomme. Lähenesid õõvatekitavalt meie majale, pommid kukkusid kaootiliselt siia-sinna. Mind valdas paaniline õõnes hirm, et läbi katuse ei näe ma, millisesse maja otsa nad langevad, ja mul ei olnud kuhugi varjuda. Jäi üle lihtsalt vaadata nende ülelendu, panna silmad kinni – ja oodata.
Veidral kombel ei tule mul kunagi mõttesse majast välja minna ning kuhugi kaugemale joosta. Olen oma kodust lahutamatu.

 
Täna algas sügis, aga eile oli veel suvi, millele läksime vastu planeete ja galaktikaid vaadates, peegellabürintides ekseldes, plasmakera käte vahel hoides, rattaga mitme meetri kõrgusel trossi peal sõites ja kõverpeeglite ees naerdes. Igasugu muid tehnilisi ja (loodus-)teaduslikke atraktsioone ja vidinaid oli veel. Päev teaduskeskuses kulges õhtusse, päädides koduse kreemja singi-sinihallitusjuustu fettuccini’ga.

Ja siis oli aeg istuda vastuvõtulaua taga, kuulata ja vaadata inimesi. Mõelda igaühe puhul, kas ja mil määral suudab just
t e m a  täita tühimikku, mis TÜTi on tekkinud. Jah, kaheksa uut, üsna lootustandvat ja erinäolist inimest sai vastu võetud. Just nagu eelminegi aasta tõotas tulla raputav. Aga siis oli kõik veel teisiti.
Ma ei oota neilt midagi erilist. Ma tahan, et nad oleksid seal, kus nad sel hetkel ajas ja ruumis olema peavad. Ma tean, et minu jaoks ei asenda nad midagi ega kedagi, küsitav on, kas ma kunagi suudan tunda end ühena nende hulgast või jäängi neid vaatlema distantsilt. Näis. Muide, täpselt aasta tagasi kõndisime L.'iga, varahommikul valminud küpsisekook käes, Supilinnast Raatuse tn ukse taha, viima magusat õnne.

Suvi sai saadetud sulnilt. Bienvenu, automne!

Trepid ja dekadents.

Unesaaga jätkub.
Eile bussisõit ja keerdtrepiga klaasist torn. Täna keldriruumid ja sirged trepid. Jätkuvalt puidust.

Väljas aga on vihm. Pole paremat miljööd, vaatamaks "Brideshead revisited". Oo, kaunis melanhoolne aristokraatia dekadents. Ma olen sind hoidnud terve aasta tänase päeva jaoks.

Augustialgusemeloodia.

Mis ühendab presidendipaari, haridusministrit, Paavo Piiki, Beatrice’i, Jürgen Roostet, Karl-Martin Sinijärve, Juku-Kalle Raidi, raamatuid ja kokk Marko vanaema koduaiast pärit salatilehti? Õige vastus on: eile toimunud Võtikvere raamatulaat. Üks teine Marko jättis küll kohale tulemata, aga mina käisin, vaatasin, kuulasin, sõin kohalikku grillvõileiba. Raamatut ei ostnud, aga tuttavaid nägusid ja “vaimlisi” inimesi näha oli tore.
Otse sealt kulges sõit Kasepääle, jätkamaks Kalevipoja kala-ja veefestivaliga. Õnn oli ilmas, et vihma ei tulnud – sai kuivalt oma kala nosida, laadal ekselda, jäätist limpsida ja esinejaid kuulata. Õhtused tantsud vaheldusid lõkke ääres soojendamise, tüütuste eest laveerimise ning tantsuliste jälgimisega. See raha, mis taevasse lasti, pani tõesti imestama – võimas. Selle raha eest oleks isikliku maja.. täpsustan – teatrimaja - saanud. 
Selle suve (ja suvekuu) viimane kohustuslik suurpidu on nüüd siis läbi. Muidugi, ees ootavad uued reisid, uued elamused.

Aeg-ajalt mu unenäod tuletavad mulle ikka meelde, et olen lakkamatult teel. Kellegagi. Kusagil. Kuhugi. Või siis, vastupidi, kinni olnud hetkedes, tuleviku ja oleviku murdekohas. Ärgates pean lihtsalt mõtlema, kas see on õnn või õnnetus, et olen ärganud. Täna muidugi oli õnn, sest see oli veidi ehmatav, näha, kuidas K. nii palju kaalus juurde on võtnud.
Mõnikord muidugi mõtlen teisiti. Et uni oleks võinud kesta. Või olla päriselt.

Küll tulevad… Sõidud. Ja nägemised. Ja olemised. Avastamised. Teadmised. Õnnestumised.

Täna tahan aga jagada muusikat, mis on hell ja sügav ja mähib mu ühes sõnade, kõige ja kõigiga pühapäevaõhtu kookonisse.

Soundtrack: Angus & Julia Stone – Lonely Hands

Through the looking-glass.

Käisime üleeile selle suve esimesel mustikajahil. Ja ujumas. Mõned päevad tagasi jätkasin oma pooleliolevat näidendit, mida ma juba aasta jagu avada ega lugeda ole julgenud/tahtnud. Eneselegi üllatuseks ei tekitanud  see minus enam kardetud pettumust ega resignatsiooni; pole vist siiski täiesti mittearvestusväärne ega lootusetu.

 Spliin näib püsivat.

Eile sain kõne that made me go "aaaaa!",  mis ütleb nii mõndagi. Ühes nende unenägudega lennust Firenzesse, minekutest ürgmetsadesse ja neist otsatutest trammisõitudest varasügiseses Tallinnas, Kalamajas ei-tea-kuhu. Hommikul mõtlesin, et kas nüüd hakkabki nii olema - näengi oma elu järgnevad nädalad unes samu inimesi, kuni harjun eluga ilma nendeta? Kuni reise ja koosolemisi mu une-ilmades koguneb viimaks rohkem kui olnud päriselus? Kuigi kõva põhi on aja jooksul sellele normile alla tehtud, mõtlesin kõiksugu toredatele kohtumistele-käimistele, mis ette on tulnud, pisikestele nüanssidele, mida tavapäraselt ei meenuta, ja võin öelda, et reaalsed hetked on ikka tugevas ülekaalus. 

 M. helistas ka ükspäev ja ütles, et ma ei peaks õnnetu olema. Aga temagi on nüüd ju.. eemal.

Muidu on kõik sama. Päike on kuum. Liiv niisamuti. Maasikad on magusad ja jäätis aitab alati. 

VERITAS.

Eksamisessioon sai läbi ning viimaks ometi oli mul aega. Laupäev lõpetas mu piinad; lõin jalaga (piltlikult öeldes) Tiigi õppehoone ukse enda järel rahumeeles kinni, läksin poodi ning ostsin omale küünlaid. Rahu ja kergendus valgusid mu peale ja ümber. Kui välja arvata tõsiasi, et olin juba enne seminaritöö kaitsmist mõelnud omale kurguvalu, mis reede õhtuks oli jõudnud transformeeruda köhaks, siis võinuks öelda, et elu on suurepärane. 
Süütasin oma šokolaadilõhnalise küünla, võtsin vastu magusad õnnesoovid ja kiidusõnad sessi lõpetamise puhul – šokolaad ja kräsupeakook. Viimane õndsalt kõhus, võis suunduda Geni R.-i sünnipäevale. Millal ma viimati niimoodi väljas peol käisin? Seda oli mulle aga väga vaja. Nii tore oli: sööki, torti, tantsu, Aliast ja jutuajamisi – sai, oli, leidus. Süvenev kärehäälsus või veel hullem – hääletus tekitas siiski endiselt muret, sest pühapäeval oli ees ootamas Türi teatrifestival. Aga mulle anti mett. Ja teed. Ja käsk neid tarbida. Kuniks terveks saamiseni. Ilmselt läheb sinna mõni aeg veel. Aga ma annan endast parima.
Kuid Türi ei oodanud. Pühapäevane käik oli ausalt öeldes üks paras hullumeelsus. Ööl vastu pühapäeva olin ma näinud unes apokalüpsist: öötaevast sadas alla konni ja põlevaid kive, kosmilistest sügavusest ilmusid helendavad õhulaevad ja valitsev oli täielik lõpuõud. See meenus mulle reisi keskel.
Kuid hullumeelsus siis..Esiteks leida end koonuste ja teiste rekvisiitidega keset Paide linna ning kuulda, et just meie oodatud buss on Mäos katki, oli kerge absurd. Istuda inimkägaras kusagil jahedas Paide bussiootepaviljonis ja saada teada, et “järgmine buss Türile läheb tunni pärast, mis võib-olla tuleb, võib-olla ei tule”, oli juba paras jant. Igatahes, tuli. Türi jättis veidi meeldivama mulje. Ent osa näitlejatest oli laupäevast endiselt ‘segases konditsioonis’, osa tõbised ja hääletud (mina ühena neist), ja kohapeale jõudnuna selgus, et minu tähtsaim rekvisiit on vist ikka veel Tallinnas, kaasas seda igatahes ei olnud, juba Tartus mitte.
See oli korralik eneseületus, mida me seal laval tegime. Ja kui aus olla, siis ega ei teagi öelda, mida me tegime.. Aga tehtud ta sai. AK-sse ta läks (koos C. suurepärase intervjuuga). Ning laureaaditiitli me koju tõime (koos kingitud hobuserauaga). Väga positiivset tagasisidet saime ka. Absurd oma olemise tipul. Aga – kõik osalised said küll (kes kuidagi) tulema – koonused ja asjad on ikka Türil. Noh, igas Eesti linnas midagi meist. Ohjah. See Türi reis ikka.. No, ma ei tea. Vähemasti andsime endast parima ja rohkemgi. 

Esmaspäev oli puhkepäev. Raamatukogu- ja linnajalutuskäigupäev. Vatsa hommikusöögiprae, soolase Earl Grey ja karvuajava stalkiva kassiga tutvumise päev. Revolutionary Road’i vaatamise, prooviskäigu, õhtusöögi ja lauamänguõhtu päev. Minu hilinenud pühapäev, minu viimane Tartus oleku päev enne veebruari. 
Täpsustuseks: soolane kella kahe tee oli peaaegu sama amüsantne kui minu uus paheline rollilahendus “Kevade ärkamises” või alatud vangerdused õhtuses Giljotiini mängus, milles mind osalema veendi. V. krahmas julmalt omale järjest puhta töö au, ning pärast teist mängu sai selgeks, et tuleb unustada võit ja teha kokale säru. Sai tehtud. Minu esimese korra kohta läks minulgi päris hästi; need 10 uskumatut punkti, mis ma A.-lt läbematult ära tõmbasin ja omale sellega päris karmi giljotineerija kuulsuse sain, lubati kord Aliases tagasi teha :). Aga sooja meeteetassi taga hiljem see ähvardus ununes ning me lahkusime sõbralikult. Kirjutasin köögilauale kommidest “VERITAS”, pakkisin hommikul asjad ja sõitsin koju. Minu pool aastat segaseid ja keerulisi aegu on läbi. Et mesi on kaasas, loodan, et ka köha saab läbi. Ja on vaid head raamatud, mõtted ja hetked.

"And in a year, a year or so..

...this will slip into the sea.
Well, it's been a long time, long time now
since I've seen you smile.."

Ainuüksi selle laulu pärast võiksin ju öelda, kui väga tore oli tänane spontaanne väljasõit Võrtsjärve äärde, aga ilmselgelt teeksin ma nii mõnelegi teisele ilusale hetkele, olule, loole ja inimesele liiga.
Ei, kõik psühhopatoloogia loengud ei pea lõppema ekspromt-rööviga, eesmärgiga sõita päiksele järele ja vaadata loojumas punast kõrvitsat Võrtsjärve kohale horisondi taha. See üks kord oli nii - ilus, ja ma olen selle eest neile neljale tänulik. Ennekõike MJ-le, kelle auto ja mõte see oli. Ja eks ikka Krbnz'ile, kes mulle küüti pakkus.

***

Nägin öösel unes, et flirtisin (üsna siiralt, kusjuures) oma õppejõuga, kes ootamatult ülepeakaela minusse mõne hetke pärast armus. Vaimusilmas nägin Õhtulehe esikaanel pealkirja "Õppejõu abielu purunes - uus armastus", aga see ei seganud mind endale ütlemast, et "ehk see ongi mu õnn".
 Ühesõnaga, nii juhtub, kui liialt pühenduda eesolevale eksamile ja veeta jäägitult oma õhtud ühe õppejõu materjalide (mh videoloengute) seltsis. Unest virgumisele järgnes hukkamõistev facepalm. Nüüdseks on see tunne liikunud lahtrist FAIL lahtrisse HUMOR. Mis siis ikka, naaskem õppimise juurde. Ehk läheb pärast mandariini-juustuburgeri-jäätise-lõhnalist trippi linnast välja täna öösel plot'i koha pealt veidi paremini.

Kuulake  Beiruti Nantes'i!

"And I'll gamble away my fright.
And I'll gamble away my time"

Laiali.

Isegi mitte niivõrd küsimus, miks linnaliinibussidel Poola lipukesed lehvivad, ei paina mu mõtteid, kuivõrd, millal lõplikult soojaks läheb? Tõsiasi on see, et nüüd on ka siin maal päikesepaiste, plusskraadid ja aimdus soojast ning meeldivast ajast. Kartsin, et Belgiast tagasi tulles vajub külmus ja rõskus ja lootusetus mulle raudse loogapuuna kaela. Õnneks seda ei ole juhtunud. Kontrast oleks olnud hirmus. Läksime 20-kraadisest külmast ikkagi riiki, kus keskpäev toob melonikollase 15-kraadise siirupise kevadilma. Päikesevalgus pärast pikka ja tuhmi talveaega oli kui elunektar. Niisiis. Nädal Liége’is ja elu pärast …

Liége

Seekord ma ei maganud, kui Valgast läbi sõitsime. “Konspiraator” baar, Korea restoran “Horan” ja inimtühi geto. Said läbi mati bussiakna nähtud. Lätis ei ole ka õiget elu…
Riia lennujaam oli juba paljulubavam – seal oli päike, lõhnas kergelt Euroopa järele. Lennureis surus kõrvad lukku ja pilgu aknast pilvedesse. Muhe. Elu pealpool pilvi on ikka hoopis midagi muud. Otsatu kõrge sina (kosmossesse!) ja päike lajatamas otsaette. Valge. (Ei usukski, et nii kõrgel ja nii lähedal päikesele –30 kraadi on. Vaid aegamisi pisilumelilleliseks tõmbuvad aknad annavad sellest mõista). Elu pilvedes oli raputav. Üks suur udumassides kihutamine – 720 km/h. Ning kui me viimaks allapoole pilvi jõudsime, jäi päike meist ülesse maha.
Brüssel oli pilvine. Nagu september. Kuid see oli nii vaid alguses. 80 km Liége’i ja esimene õhtu noortehostelis. Röögatu portsjon pasta bolognese’t. Ja nii hakkaski olema. Hommikune Rootsi laud, millest võis end hommikupoolikuks upakile süüa, kolmekäiguline lõuna, millest rahumeeli end nokauti sai toimetada ja kõigele lisaks õhtusöök, mida pooled lihtsalt ära ei jõudnud süüa. No, ei kurda. Tudengilikud kiirnuudlid näivad selle menüü kõrval armetult ebareaalsed. Nõnda siis jäigi mulje vahepeal, et elu Liége’is pole muud kui söömine ja võimetusest ägisemine. Õnneks saadi meist aru ja etendused jäeti pärastlõunale. Nii et võis rahumeeli seedida. Tõsi, hommikuste workshop’ide ajal tuli lihtsalt rahulikumalt võtta. Võimlesime küll, aga kõik jäid elama. Pole hullu.
Mis puutub teiste tublide osaliste etendustesse, siis tase rabas. Võrreldes Minski kogemusega, kus tuleme-kokku-teeme-midagi-laval-programm meisse pettumusemaigu jättis, üllatas Liége’i kutsutute professionaalsus ning sisukus kõiki, hoolimata sellest, et pooled lavastused olid prantsusekeelsed, sekka bulgaaria, poola, araabia keelt. Jälgida oli väga põnev. Suurimaks üllatajaks said ilmselt öömustad Benini näitlejad. Kes pärast meie esinemist Anu flööti ära ärida tahtsid.. Nojah, igakülgne läänekultuursus olekski palju tahetud, eks. Maroko jääb alatiseks meelde kui sajandi naerutaja. Ilmselt ei oskaks ma pakkudagi, millal ja kas üldse olen ma n i i kõvasti lagistada saanud. Aitäh nendele pässidele, kes laval riidekuhjades kakerdasid ja memmele eesreas, kes kopsuhaige naeru tegi ja repliike vahele hõikus.. te pikendasite mu eluiga vast oma 10 eluaasta võrra.
Linn ise oli muidugi võrratu. Vaba aja sisustasime ringi tatsates (et mitte kogu melonikollast päeva maha seedida ja oleskleda), katedraale, arhitektuuri, tänavaid, treppe ja parke avastades. Poode ka, aga kui sul on kõrval 10. sajandist pärit romaani stiilis hingematvate vitraažidega katedraal, siis lihtlabane supermall ei kutsu nii väga. Eks sai sealgi teise-kolmanda ringi aeg uudistatud ja raha maha jäetud. Ent mitte arvestataval määral, sest süüa anti hostelis nii hästi, et ei osanudki ega tahtnudki midagi lisaks osta ega kohviku/restoranikultuuri imbuda. Omaette miinus, võrreldes Minski köögi ja ajaga, ent samas . . See-eest said kohalikud kaubamärgid, filmilikud šokolaadipoekesed ning silmailu-vaated külastatud. Helge rahurõõmlus vajus meie üle juba sel hetkel, kui tänaval õitsvaid kirsipuid nägime.
Kui kogu selle headuse ja ilu ja kunsti kõrvalt aega veel üle jäi, siis selle kasutasime ka ära. Mõistust ja õnne proovile pannes. ‘Džentelmen’ sai põhimänguks. Turniirid, mis kestsid tunde ja ulatusid vahel järgmisesse päevagi, olid viimaks täiesti tavalised. Istu, kuhu seltskonda tahad, ikka on sul seal “lahtine skoor” ja mäng pooleli. Lauatenniseturniire tegime ka..
Identiteedivahetus mängis ühtlasi olulist rolli. Mainin siis ära, mis seltskond meil seal Liége’is koos oli: Maarja-Liis Ilus, Henrik Sal-Saller, Henry Laks, Sulo, Vaido Neigaus, Lihtsalt Jörpa, Uno Loop, Marju Länik, Anne Veski, Dave Benton, Toomas Anni, Piret Järvis, Lenna Kuurmaa ja mina.. khõm, Nancy. Neid nimesid võib lugeda ükskõik millisest allesolevast reisilogist, päevikusissekandest või mistahes arvepidamisest. Laulud ei jäänud koosolemistel olemata. Igaüks oma repertuaarist ja viimaks kõik koos. Aga need laulud kultuurseid kõrvu ei kannata ja jäävad eestikeelseid rahvaviise mittemõistvate Liége’i (maja)seinte vahele. Elu möödus enamasti belgia šokolaadi, kohalike kuulsate gaufre’ite, õlle ja Sangria hõngus. Palderjan kvalifitseerus seega automaatselt Ida-Euroopa meelelahutuseks. Liiga madal ja tühine, et EL-i peariigis end sellega rahustada…
Niisiis. Tantsu ja tralli sai ka. Kõike sai. Sellises riigis ei koonerdata millegagi. Endorfiine sadas kui lund Eestimaa talves. Sanatoorne väljasõit rohelusse.

Meie enda esinemine võeti vastu võõraste poolt suure aplausi, tunnustavate kommentaaride, minimalismist innustatud vestluste ja sõbralike õlalepatsutustega ning omade poolt (Maarjamaalt) intervjuuga AK-le ja minireportaažiga Kultuuripealinn 2011 raames. Pole paha. Viimane konn ulpis laia jõe laisal voolul võrdlemisi edukalt.

Viimasel ööl ei saanud me sõba silmale ja läksime kord veel linna nautima. Liége’i kuulsad trepid said vallutatud (kellele esmakordselt, kellele teist või kolmandatki?), öist linnatuledemerd sai peopesal hoitud ja miski hingest ja südamest maha jäetud. Osa häält ka kindlasti, sest laulu võtsime ikka üles. Lausa mitu. ..kümmend. Sumbusime hostelisse naasnuna mõneks tunniks unne ja.. varahommikune äratus ning söömine tähendas ähvardavalt peatset lahkumist. Keerutasime. Mina komberdasin esimesena uksest sisse ja pälvisin sellega Superahvi tiitli. Lihtsalt Jörpa laulis mulle. Teised surusid kätt. Sõit Brüsselisse, niisamuti lend Riiga kulgesid uneudus. Kõik noristasid. Kes kelle õla või süle või selja leidis. Mäletan vaid üürikesi hetki autost välja tulles ja kuidagi kompsudega lennuki peale saades.. Ahjaa, fraas “Au revoir, Belgique” lendas ka ühishäälselt Charleroi lennujaama kohal… Ning taas.. Uneudu.
Virgusime Riias. Ning sealt alates tabas meid Ida-Euroopa kogu oma karmi reaalsuse ja argipäevahallusega. Buddha pea oli pagasis katki murtud ning halb õnn oli garanteeritud. Pelmeenid Riia vanalinna restoranis olid mõningaseks lohutuseks. Ja traditsiooniline bussisõidumäng (mitu tundi see kestiski?) lennutas ka aega üsna edukalt. Kuni me viimaks nädal pärast esimest maru õhtusööki teiseks koduks saanud Georges Simenon’i nimelises hostelis taas Tartu bussijaamas Eestimaa hilistalvist õhku sisse hingasime…
Tüsistusi, nagu pärast Minskist tulekut, ei olnud. Hea mälestus heast festivalist oli küll. Siiani on.

Trt/ Mstv

Et aega ja ruumi mitte unustada, tuletas kalender end Eestis meelde naistepäeva ja vastlapäevaga. Ühel päeval, loomulikult, et mitte pidupäevadega ära hellitada ja tähtpäevadega priisata. Nosisime kuklit. Vaatasime Big Fishi (et esialgsed plaanid vaadata Blue Valentine’i nurjusid).
Püüdsime igaüks sobituda nii nagu oskas senisesse ellu ja jätkata peagi proovidega. Vvedenski pritsib absurdi. Halastamatult.
Kodus oli pidu. Aasta vanemaks saamine väärib ikka tähistamist ju. Ja..Õnne! Ja.. Tartus oli ka pidu. Neid on veel, kes on otsustanud vanemaks saada. Õnne veelkord! Tantsu ja nalja. Ja Liége’i huumorit.. Aeh. Klassikapärlid…

***
Enne Belgiasse sõitu otsustasin taas päevikut pidama hakata. Miski minus karjus välja (või sisse? Peitu.) ja ma ei saanud lahti küsimusest, kas oskangi enam vabalt ja sundimatult kirjutada. Mitte blogi, aga ühte sellist raamatukest, milliseid ma enne punase kiikhobuse mälestusi kaantest kaanteni täis vorpisin. Mida kõike ma sinna kirjutanud ei ole.. Kas tõesti ma nii kunagi mõtlesin? Ja mida kõike neist teada ei saa.. Hindamatu ajalooallikas. Mulle endale. Lihtsalt endale. Ilma püüdeta originaalitseda või midagi tõestada. Kui ma ka kunagi ei usu, mida ma eile, täna või homme mõelnud olen, siis kindlustan omale autentse tõestusmaterjali. Ilmselt ma ei usu, või ei taha tunnistada.. või vastupidi, tahan teada täpselt, kuidas… ? Siis on ta mul olemas.
Pealegi – sain viimaks oma nähtud unenägudest aru. Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Ja just nii oligi..

Kuid nii palju siis heietustest.
Kevadsoojus olgu teiega.

Tervitan lauluga, mis kõlas vähemalt 10 korda iga Liége’is viibinud tütika suus, juhuslikul rue’l või külastatud hoones.. Orelipoiss, Sa olid meiega.
Ja veelkord kõik koos…

Saaga jätkub.

Eile öösel: rand. Lai varakevadine (või sügisene?) sombune rand. Ja liiv. Tuhmpruun liiv. Lained. Tuul. Rand.

Täna: nelgid. Vanaroosad ja kollased. Nukrad, täis nostalgiat.

Ei no, tore. Mis järgmiseks?
Ootan põnevusega.

Beach
To see the beach in your dream, symbolizes the meeting between your two states of mind. The sand is symbolic of the rational and mental processes while the water signifies the irrational, unsteady, and emotional aspects of yourself. It is a place of transition between the physical/material and the spiritual.

To dream that you are on the beach and looking out toward the ocean, indicates unknown and major changes that are occurring in your life. Consider the state of the ocean, whether it is calm, pleasant, forbidding, etc.

To dream that you are looking toward the beach, suggests that you are returning to what is familiar to you. Alternatively, you may be adapting or accepting to the changes and circumstances in your life.

Sand
To see sand in your dream, signifies a shift in perspective or a change in your attitude. Consider the familiar phrase, "the sands of time" in which it may be suggesting that you are wasting your time or letting time pass you by. If the sand is wet, then it indicates that you are lacking a sense of balance in your life

Carnation
Good thoughts, or the idea of someone thinking well of you. Vague or questionable feelings toward another person. Consider how you feel about carnations. For example, if you consider them to be cheap, they might represent an empty or meaningless gesture.

Veel treppe.

Endiselt ei tea, kuhu need viivad. Seekord betoonist, kusagil maa all, underground'is. Toomemäe all. Trepid. Kas välja saab ülalt või altpoolt? Kuhu need trepid viivad? Ema ka ei teadnud. Eksinud koos minuga. Ja KJ ei ilmunudki välja. Panin ta nime reisjate nimekirja, aga teda ei tulnudki. Koht nr 38 jäi tühjaks. Kuhu me oleksime küll sõitnud?

Ma ei saa oma unenäomaailmast enam aru.

Säh teile kooki ploomiga.

Reede õhtu oli mainitult koogine. Tegin vaheaja lõpu puhul (või siis niisama suurest kokkamise soovist) hapukoore-purukooki kollaste ploomidega, et mitte alluda kiusatusele järjekordset mõistatuslikku kultusfilmi vaadata. (Süüdlaslikult pean tunnistama, et käisin täna ikkagi raamatukogus.. Selline asi nüüd minu öökapil. Must. Ja punase õunaga. Võeh. .. –Hasn’t stopped me reading, has it.)

Muidugi. Olles saanuna väga tigedat ja nördinud tagasisidet oma eelmise postituse kohta, ei kavatse ma siiski “midagi sisukamat ja huvitavamat” postitada. Nii et mossita aga edasi, pole tõesti mõtet rääkida minuga nädalaid või kuid või mis iganes. Paraku – nagu minu eelmise sissekande mõistukõnest ilmneb – ei teinud ma tõesti midagi vähem igavamat ja paraku ei kavatse teha ka. *ninanips*
Niisiis. Olen nüüd oma ülbuse välja valanud, teinud end huvitavaks ja küpsetanud kooki. Ahjaa, ja mul on raamat. Filmid on ka. Ilmselt need ootavad, mis on mõistagi väga alatu nende suhtes, arvestades neist etteseatud eelistusi. Vahel on elu ikka nii ebaõiglane. Aga mul on see vabadus teha valikuid, right.

Endiselt on õhus küsimus: kes soovitas mulle filmi The Sensation of Sight ? Oh, mälu..

Ja kuhu me oleks jõudnud selles päratu suures ja keerulises lossis, kui me oleks läinud edasi mööda vaibaga kaetud laiu treppe kaugemale (võimatu oli eristada, kas üles- või allapoole) – edasi sealt, kuhu külastajate silm poleks tohtinud näha ega jalg astuda? Mäletan vaid, et sinna poleks tohtinud minna. Vähemasti mitte ilma tasumata (mis oli tasuks, jäi samasuguseks mõistatuseks, nagu see loss isegi). Niisiis läksin ma ühe ukse juurde ja viskasin pastapliiatsi ühe naise laua juurde, kes külastajatel silma peal hoidis. Tema kummardus seda üles võtma ja mina jooksin esimesest süngest võlvialusest sisse. Treppidest üles ja alla. Sügavamale lossi (või selle katusekambrite poole). Kuhu jäi C.? Mis paiknes nende uste ja seinte taga? Ning kuhu kadusid teised? Miks me ööbisime selles lossi saalis? Kes olid need inimesed seal?

Ilmselt ei saa ma seda iialgi teada.

Pintsetid

Vähemasti paistis päike, kuigi ilm oli mittemidagiütlev. Olime emaga turul ja vaatasime kraami, mida müüdi. Muu träni kõrval jäid mulle silma pintsetid. Sellised väikesed, hõbedased. Neid oli umbes neli. Võtsin ühed kätte, et lähemalt vaadata, aga pillasin maha. Müüja arvas, et tema väike poeg jälle laamendab, aga ma vabandasin ja ütlesin, et see olin mina. Järgmisel hetkel pisike mürakaru komistaski ja pillas end mu jalge peale, mistõttu lõi ka lett värisema ja kõik pintsetid kukkusid maha. Korjasin need omale pihku. Müüja rahmeldas poega kasima ja noomima. Pintsetid aga jäidki mulle kokkusurutud peopessa. Need avastasin sealt alles toidupoes. Pagan! Nüüd peame ringiga tagasi minema ja ma pean nad ära viima, mõtlesin. Ometigi läksin nendega koju. Plaani, pintsetid tagasi viia, asusin täitma õhtul, kui päike oli juba madalas, paistis suure kollase kumana õuele. Ja minule, kes ma istusin väljas liivakasti serval, sülearvuti põlvedel. Tõusin koos arvutiga ja hakkasin siis turu poole minema. Naabritädi tuli sama teed. Ning muudkui jutustas. Kaevurakke kõrval rohus nägin järsku istumas halli triibulist kassi. Meie kassi. Mõlemad tädikesega ehmatasime ära - kiisut ei ole enam ammu siinilmas. Tädike läks sabinasse ja keelas talle otsa vaadata, käskis hoopis ignoreerida. Ise aga mõtlesin, et miks mitte. Ta ei ole seal põhjuseta, ehk on tal midagi öelda. Kõuts ise nägi priske ja tõsine välja. Aga sinna me ta jätsime. Tädike vadistas edasi. Mina püüdsin end klaviatuuri kohal askeldamisse ära peita, et ehk läheb ta siis kiiremini ees ära või vähemasti ei lobise nii palju. “Mhmh,” kõlas ainus vastus mu suust. Veider, et selline jutuhoog. Ent siis tänaval avastasin, et klaviatuuri peal on ainult ühed pintsetid. Juhtumisi oli mul ka väike kohver kaasas, sülearvuti jaoks. Aga sealgi sees ei paistnud teisi pintsette. Niisiis oli mul põhjus tädikese jutuvadinast pääseda, paraku pidin aga tagasi kõmpima, et liivakasti juurest ülejäänud üles otsida.
Jõudsin alla õuele keerava teerajani, kui nägin kunagist koolivenda, kellega mul just kõige paremad suhted ei olnud. Pentsik lühike poiss. Ta astus ülemeelikus tujus mu juurde ja juhatas mu suure kastini, mis heki ääres seisis. “Näe, vaata!” ütles ta nii hooletult, nagu oleks kast täis kuldrahasid olnud. Tegelikult olid seal sees koerad. Kutsikad. Igas erinevas suuruses. Oli must pikakarvaline ema, olid väiksemad krässus nukrate silmadega pambud ja nende all – pisikesed, mõnepäevased beežid kutsikad. Vaatasin neid ja ütlesin vaid heldinult “awww”. Valisin ühe neist välja; ühe, kelle karv oli vesihalli ja beeži segu ja kellest võiks kasvada armas ja ilus koer. Ilusam kui teised. Võtsin ta ettevaatlikult oma õlale ja kaalutlesin täiesti ratsionaalselt: kauaks meile Leeditki, ta on juba vana. Ja palju see pisike koer ikka sööb või kulutusi nõuab. Aga vähemasti oleks koer majas ja ühelgi loomal kodu. Nende mõtetega läksin trepist üles emale-isale kutsut näitama. Too hoidis rahulikult, õrnalt niuksudes mu õlast kinni, justkui oleks plaaniga päri.
Juba poole koridori pealt hõikusin, et tahan! tahan! tahan! Tormasin kööki ja näitasin õlal olevat looma. Ema-isa aga jagelesid mingil teemal, miks paps midagi kusagil õhanud oli, mis jama sellest tuli ja kuidas sinna puutusid tumedaverelised välismaalased. Koera ei tahtnud tunnistada keegi. Ema ignoreeris, isa vaatas isegi vaenulikult. Ja ma vihastasin. Vihastasin nii koledasti, et keerasin kanna pealt ringi ja marssisin hambad ristis uksest välja, trepist alla. Kuulsin ema tõredalt järele hüüdmas: “Vaatan-vaatan! Ja rohkem ma seda teha ei taha!” Aga mina ei kuulanud, süda sai veel rohkem täis. Kõndisin rutaka sammuga trepist alla, koerake õlal ja mõtlesin: “Tunnistage endale, nad surevad. Sest tõde on see, et neid ei võta mitte keegi. Mitte kunagi. Ja mina valisin välja omale kõige toredama kutsa. Ka teda ei võta tulevikus mitte keegi. Ka tema sureb. Ja keegi ei pilguta silmagi.” Pisarad jooksid mööda mu põski alla. Väljas paistis suur ja kollane õhtupäike ja kusagilt kajas The Arcade Fire’i “Neighbourhood #1 (Tunnels)"-i algusmuusika.

Nii ma siis ärkasin, peas mängimas “Tunnels”. Kell näitas 7.49 ja väljas kukkus taevast otsata vihma. Ning mina nutsin - olematute kutsikate pärast.

Kuid ma ei saa nii öelda. Sest kusagil on nad olemas. Just nii nagu kassidki. Ja väikesed lapsed...
Ning kellegi silm ka ei pilgu.

Dream Moods on tark ja ütleb nii:

Puppy

To see a puppy in your dream, symbolizes your playfulness and carefree nature. It also refers to a blossoming friendship. If you are taking care of a puppy, then it means that you are reliable and trustworthy. Others can depend on you, especially during difficult times.

To see a litter of newborn puppies in your dream, is indicative of the amount of time that an idea has been developing or will take to develop. Look to the number of puppies to give you that approximate amount of time.

Tweezers

To see tweezers in your dream, indicate that you need to look at a situation much more closely. There is something that requires precision and accuracy.

Imedemaal.

Väljas on läinud ootamatult külmaks. Juunikuust saadik kestnud kuumalaine leidis hoobilt oma lõpu ja ilmselt jäi eilne ujumaskäik sel suvel viimaseks.
Ning veidrate unenägude tsüklile lisandub pidevalt täiendusi.

Hiiumaal tabasid mind öised mentaaltasandi rännakud. Ammu ei olnud ma unenägusid näinud. Siis tuli neid öösiti aga justkui oavarrest (niivõrd kuivõrd unenäod oavarrest tulla saavad). Olgu. Inimene ikka näeb midagi unes. Aga miks ilmusid mu unenägudesse tavatud situatsioonid, inimesed, kellega ammu kokku pole puutunud või keda konkreetsetes situatsioonides just ette ei kujutaks?
Ja see on täitsa hämmastav – milline detailirohkus ja –täpsus.
 

Üks aliceimedemaal’lik uni tundub siiani kummastav. Nagu stseen filmist.. Hämarad öised Tartu vanalinna tänavad. Kahel pool äärtes hõõguvad asutuste reklaam- ja akende tuled. Ur L. kõnnib rahvassummast läbi minu ees. Ta ei tea, et teda jälitan (miks ma teda jälitan?). Püüan talle järgneda, ta keerab sisse Illegaardi. Ma tean unes, et see on Illegaard, kuigi reaalselt ei ole ma seal kunagi käinud. Ja loomulikult ei ole miski tegelikkusega autentne. Ent ruum on värviline, abstraktse arhitektuuri ja mööbliga. Asjad on mikroskoopilised, väikesed, uksed ja toad tibatillukesed. Minul aga on jubepõnev sellist kohta näha ja imestada.. Jäin lihtsalt hämmastunult mõtlema, millisest tibatillukesest uksest L. sisse läks..

Ja üks halvaendeline prohvetlik uni muutub ikka veel kriipivaks.. Selle puhul ei ole konks mitte unenäos ega selle imelikus sisus, vaid selles, mis juhtus päriselus. . Ma ei uskunud, et minu puhul halvaendeline unesümboolika reaalse vormi võtab. Scary. 

No, ja eks neid kulmu kergitama panevaid öiseid lugusid oli veel..
Nüüd, kodus olles, olen paaril ööl jälle mingeid veidraid asju näinud.
Üleeile nägin unes, et väljas oli maru. Ja üks must linnuke lendas hädiselt ringi. Tegin õhuakna lahti ja lasin tal oma käele puhkama lennata. Ta ei tahtnudki enam ära minna ja ma lootsin ta endale jätta. Ta istus nii armsalt ja kuulekalt mu käevarrel. Ta oli armas. ma olin uhke. Panin talle nimeks Vaaks.
Kõigele krooniks oli tänane uni..
Algust ei mäleta. Jooksin Tartus kuhugi. Kompsud olid kaasas ja teadsin, et pean teatud kellaajaks vanalinnas olema (see on lihtsalt naeruväärselt kummaline, kuidas unenägudes kogu maailm hoopis teistsugune ja personaalne on. Ainult sinu peas..). Jõudsin raekoja platsile, seal ootas mind Manic (?!). Pidin talle kitarri enda seljast andma. Ta oli rõõmus, ma olin üllatunud, et ta teadis mind niimoodi oodata.. Edasi pidin aga kokku saama oma telefoni remondimehega (?!?!?!). Saime. Selleks, et minna mingi müstilise punastest tellistest hoone teisele korrusele, istuda vanale niiskele pingile ja vaadata kaugelt eemalt Emajõge ning linnapanoraami. Lihtsalt vaadata. Ja tunda kõhedust seletamatu teadmatuse ees. Siis tänasin ja ütlesin, et pean emaga kohtuma, ta ootab mind kusagil linnas. Buss läheb varsti. Ta arvas, et võiksime minna.. (üllatus-üllatus) üle linnaäärse heinamaa, läbi metsa ja  - sealt saab otsem. Pooleldi asfalteeritud kruusatee ääres olid lagunenud kuurid, garaažid ja sarad. Mingi vanamees ütles, et me ei tohi mingi hinna eest vasakule hoida. Ainult otse. Ainult otse. Ja siis sõin ma juba hakklihakastet peedisalatiga ning jutustasin otsekui kellelgi kolmandale, et selle prae andsid lahked taluelanikud meile, eksinuile.. Igatahes olin ma järgmisel hetkel üksi ja nägin tuttavaid äärelinna asutusi, mille juurest edasi minna juba oskasin. Läksin Eedeni keskusesse. Seal loomulikult oli nii ema kui minu üllatuseks ka neiu L. ja kursavend J., kes mulle helistas, et “Ou, vaata ringi, ma olen ka siin..”. Tal olid ebaloomulikult suured musklid (?!).
Ent mulle meenus, et olin jätnud vihmavarju punase telliskivi maja pingile. Kuidas sinna saada? Polnud aimugi.
Jooksin. Kusagil udu sees, mäest üles, veidra kõrge ja vana maja poole, mille punaste telliste sees oli süvend ning seal suurelt kellegi näopilt. Kes? Pole aimugi. Tuli minna üles puidust keerdtrepist. Keegi naine oma väikse lapsega tulid vastu. Maja näis tondilossina. Astusin üles. Vaatasin Emajõge. See oli endiselt udus. Vihmavari oli pingil. Kergendustunne.. Haarasin selle ja suundusin tagasi…

Ootan põnevusega, mida toob tänane öö. Kas fantastilise seenereisi või kõheda psühholoo.. Või.. Üllata mind, Une-Mati.

Selēnē all und nägemas.

Viimased viis päeva on ta olnud kollane. Mulle lihtsalt ei mahu see pähe. Kuu. Ja kollane. Miks ta ei ole hõbevalge, nagu peaks? Ausõna – ma nägin teda hõbevalgena. Nädal tagasi oli ta tõesõna hõbevalge. Mind ei usuta. Mis värvi on Kuu?
“Vaatame öösel aknast välja, eks siis ole näha, et hõbedane on.” Ning täpselt sellest päevast peale on ta igal ööl olnud kas pilve taga või.. kollane. Labane munakollane. Pähh. Ma võiksin vanduda..
Küll tulevad ajad, mil ta taas hõbevalge on.
Kas sellest tingituna või millestki müstilisest muust, kuid ma näen viimasel ajal veidraid unenägusid. Selliseid, mille unenäolisusest ma alles hiljem aru saan.
Mustas mantlis noorsand K. Milleks suvel mantel?

Klassiekskursioon Pärnusse. Et minna raamatukokku. Ja tellida sealt kataloog. Ent raamatukogu suletakse 10 minuti pärast ja ma ei saagi kataloogi tellida. Lähme L.-iga hoopis krõpse ostma. “Huvitav, kas J. on kodus?”

Ja jõulupuu meie elutoas. Südasuvel? Jõulupuu?

Ning see kummaline unenägu L.-ist, ühest kursavennast, minust ja müstilisest sünnipäev/pulmast. Kõndisime kursavennaga (kellega ma vaevu tegelikus elus silmast silma paar sõna olen vahetanud. Ja kes reaalselt e i s a a g i kõndida.) Tartu hilisõhtusel tänaval. Siis olime hotellis. Võtsime L.-iga tüdrukutetoa. Kursavend (olgu ta nimetatud B.) kõrvaltoa. Õhtul pidi olema kellegi suur sünnipäev. Segaduses ja otsustusvõimetuses vaeveldes püüdsime leida midagi selga, B jooksis fraki ja tumepunase särgiga meist koridoris mööda (“Temal nähtavasti on riietus leitud.”). Siis olin ma juba üksi hämaras Tartus. Kiirustamas sünnipäevale. Pluusi ja miniseelikuga. Soe oli. Ühel hetkel avastasin, et olen koti võtmete, telefoni ja muu kraamiga maha jätnud. “Kas tõesti pean tagasi minema.” Ja järgmisel hetkel olin ma kodus. Muretsemas selle üle, et oleks aeg pulmakleit selga panna. Fotosessioon algab. Äkiline hirm. Kas keegi üldse tuleb kohale? Kas L. tuleb? Helistan. L. ütles, et käis saunas ja nüüd on teki all, ei viitsi tulla. Ma ei hakka meigiga vaeva nägemagi. Vaatan end peeglist. Pulmakleidiga. Mõtlen, et kui fotosessioon toimunuks, kas nad ei hakka imestama, kus/kes peigmees on? Sisestan endale, et kleit on ju olemas. Ja kõik ei saagi pildile jääda.

Järgmisel öösel nägin unes pildiraamatut kontidest-luudest ja muumiatest.

Mulle näib, et Kuu-temaatika leiab veel oma sümboolse tagasitee minu juurde. Pole välistatud, et lükkan kogu oma mittemõistmise ja ajan kõik oma hädad Kuu kaela. Sellele teisele küljele, mida kunagi näha ei ole. Ning seni, kuni ta taas hõbedasena ei paista, on mul alust seda ka teha.
Valget kuud ja normaalseid unenägusid, aitäh!

Täpsustuseks: mul ei ole kollase-oranži-punase-beeži vms kuu vastu mitte midagi. Tegelikult on värviline kuu väga ilus. Aga pelgalt põhimõtte pärast tahan ma teda näha jälle hõbevalgena.
Võib taustaks kuulata: The White Stripes – White Moon

Teiselt planeedilt. Tervitustega.

Olen igal aastal mõelnud, et mis on see, mis suves nii teisiti on. Tegin nüüd tähelduse: suveöödes on mingi kutsuv rahutus. Olete ka tajunud?

Peale oma viimast postitust on hulk vett merre voolanud. Ja ma imestan, et elu siiski edasi läheb. Ent tõepoolest – ka peale eilset geneetika eksamit eksistents jätkub.
Enne seda aga.
Sain pannkoogiüledoosi, mis täielikult pole siiani kadunud. Vähemasti oli tore. See pannkoogipeo õhtu lõppes Karlovas järgmise päeva Suure Vastasseisu meelelahutusliku osa kava kokkuklopsimisega. Püüdes kõrvale jätta ohtrad detailid, räägin sellest suurüritusest ülevaatlikult. Niisiis. Üliõpilasteater vs ajaloolased. Mida meie tegime? Poisid olid need, kas platsil palliga ringi ajasid. Tüdrukud olid need, kes suurte kahisevate tuustide ja hõigetega neid ergutasid. Ja lisaks tegime šõud. Vaheaegadel tantsisime eriti kitšilik-imalat ergutustantsu eriti ülevindi kostüümides (jah, Jari oli cheerleader. Jah, ta oli lõpus trikoos); tegime kyogeni treilerit, puhusime minipasunatest oma meeskonnale “We are the champions”-i ja vastasmeeskonnale leinamarssi. Jooksime, hüppasime ja täitsime aja kõikvõimalike teatraalsete elementidega. No, ja siis ma läksin mehele. Või noh.
Astusin suures valges pulmakleidis keset saali, neoonvärvi krepp-paberist ergutustuust käes, pruutneitsid kleidisaba hoidmas, pulmamuusik Jari kõrval kitarril nutmaajavat armastuslugu mängimas, . .
Rääkisin saali loo oma müstilise armastatu piinlikest juhtumistest. Ja ütlesin, et armastan Teda. Armastan Teda nagu rullnokk burksi, nagu skarabeus sõnnikupallikest, nagu… koiliblikas villast sokki!
Sel hetkel pidi meie tütikast korvpallipoiss (hei, Mehis!) mu ära röövima, kuid – oh üllatust! – kui ma olin hetk varem välja valitud võõrale ajaloolasele kaela langenud, otsustas too ise mu sülle kahmata ja uhkelt üle saalipõranda kardina taha tormata. Teoorias ja meie plaanis oleks pidanud ta suurest šokk-etteastest hämmingus olema ja kohmetuma. Võta näpust. Mehis jäi pika ninaga, pruutneitsid, kes ise mu üksijäänud peiu kaasa pidid võtma, niisamuti. Nukralt ja nõutult vaatama. Ja publik saalist hakkas karjuma “Kibe"!” Oh well.. Tegime siis neile improšõud. Nõnda paljukest siis meie happening-plaanist. Ärgem alahinnakem ajaloolasi.
Kuid korvpallimatš lõppes TÜT-i võiduga. Elagu!

Ja eelmisel nädalal tulid eksamid. Ja tulid veel kuumemad ilmad. 30 kraadi iga päev. Päikese käes vähemasti. Nii kuum. Käisin kodupoodides lihtsalt selleks, et kusagil hingata ja organismi ülekuumenemist leevendada. Kusjuures Selver on jahedam kui Rimi.
Ühe eksamiga sain teisipäeval maha, teise lükkasin edasi. Ja mina hakkasin õppima hoopis geneetika eksamiks. Kaks päeva jutti seda omale ajusagaratesse sisse ajanud (nagu verivorstitegu), tajusin, et katus hakkas vaikselt sõitma. Lugesin neid konspekte ja ühel hetkel tekkis selline tühi tunne. Selline, nagu märkaksid korraga, et oled miskipärast teisel planeedil, ei tea, kuidas sinna said ja kuidas tagasi saada. Paanikasegune ärevustunne. Hirm ja mõistmatus. Niisiis...
...Illusioon. Läksime Illusiooni. Olin seal tegelikult esimest korda – tõtt öelda: koht oli stiilne ja midagi ette heita ei ole. Ka mitte seda, et pikka aega olime KJ-ga diskopõrandal ainsad tantsulised. Aga kui tema seal juba on, siis saab latt kõrgele seatud.
Tantsisime retromuusika saatel terve öö, kõik selle geneetika ja muud jamad kingataldade alla, diskosaalisuitsu sisse.

Ma ei tea, kas asi oli suveöö lämbuses, mis pähe hakkas, selles, et ööbikud polnud oma laulu jätnud või koduteel tänaval deklameeritud Shakespeare’i “Suveöö unenäos”, ent koju jõudnuna avastasin, et taevas oli valgeks löömas (pole selle suveajaga harjunud: et pimedat aega ei ole. Et ööd ongi valged.) ja uni näis mõttetuna. Leidsin, et on parim võimalus viia läbi endaga psühho-füüsiline eksperiment: mitte minna magama. Niisiis tegin endale hoopis võileibu, kuuma kohvi ja meesaia ning vaatasin aknast poole viie ajal päikesetõusu. Peagi siras koiduvalgus heledalt majade katustele, puudele, tänavatele. Puges sisse korterite akendepragudest, aialippide alt aedadesse, katuseviilude vahelt pööningutele. Ja mina hakkasin taas õppima geneetikat. Nägin, kuidas esimesed bussid arglikult mööda vurasid, kuidas inimesed uniselt uste vahelt hommikut tervitama tulid ja tänavad aegamisi elavamaks muutusid.
Poole kaheksa ajal vajusin tunniks ära, kuid panin äratuse üheksaks ja läksin jooksma. See oli sürreaalne. Jalgades veel tantsuöö surin, peas surra-murra mõtted, hommikune tuul edasi kandmas. Väga virgastav. Külm dušš. Ja siis õppisin edasi. Õhtuni. Pealelõunal vajusin tunniks taas ära. Ja jätkasin.
Minu kolmapäev lõppes neljapäeva öösel.

Reedel oli etendus, peale mida mul tekkis kihk rutiini murda. Lihtsalt sellepärast, et ainus rebel-olemine ei väljenduks õhtuhämaruses ja –vaikuses punase tulega üle tee minemises.
Koduteel läksin bussi pealt varem maha ja hüppasin Emajõkke (astusin sujuvalt pajude alt liivaselt künkalt, kui aus olla). Mis sest, et ujumisriideid kaasas ei olnud. See ei sega ju midagi. Päris looduslast, tõsi küll, mängima ei hakanud. Oli küll üsna Tartu sinine laguun, aga üle jõe Eedeni lähedal peeti piknikut. Seeliku ja topi jätsin siiski asjadega kaldale, though. Vesi oli soe ja mõnus. Kasutasin ära viimase kahe nädala troopikat, sest kaua see enam ei pidanud püsima.
Tatsasin paljajalu kodu poole, kuulasin head muusikat ja võtsin lahkelt oma põsel vastu õhtupäikese viimased kiired.

Järgmised päevad ei üllatanud kedagi. Tsiteerin: MutS seondub otseselt DNA kaksikahela mittepaarduva alaga, seejärel liitub MutL. MutS-MutL-DNA kompleks translokeerub hemimetüleeritud GATC saidiga seondunud endonukleaasi MutH juurde, stimuleerides MutH endonukleaasset aktiivsust. MutH lõikab fosfodiestersidet ajutiselt metüleerimata DNA ahelast. MutH poolne lõige võib toimuda kahjustusest kas 5´- või 3´-suunas, mis võib olla kahjustatud kohast kuni 1000 nt kaugusel. Seejärel toimub valestipaardunud nukleotiidi sisaldava regiooni kõrvaldamine eksonukleaaside toimel. DNA ahelate lahtikeeramisel osaleb helikaas UvrD. ssDNA-le sünteesib komplementaarse DNA ahela DNA polümeraas III kompleks. /…/

Saate isegi aru, eks.
Ometigi jõudsin pühapäeval Ruskaverre ja Maarja-Magdaleenasse, olla kohutavale hulgale sääskedele avalikuks supiköögiks ning .. njh, õppida maal geneetikat. Aga kõhu sain isegi täis. Nagu vanaisa juures alati.

Ning eile oli esimene vihmane päev. Geneetika eksam. Ent vaatamata ilmale, läksin ma külma närviga, trotsides jahedat tuult ja uduvihma, rakubioloogia instituuti ja tegin selle eksami ära. Ma ei tea, kas ma ta ä r a tegin, aga vähemasti on temaga ühelpool. Suurest kergendustundest läksin ja ostsin endale šokolaadi ja kohupiimasaia. Oh seda õnne.

Ja lähebki elu edasi..

Lõppu lisaksin kuuldud tsitaadi. Aitäh selle pretsedenditu hetke eest.

Now the hungry lion roars,
And the wolf behowls the moon;
Whilst the heavy ploughman snores,
All with weary task fordone.
Now the wasted brands do glow,
Whilst the screech-owl, screeching loud,
Puts the wretch that lies in woe
In remembrance of a shroud.
Now it is the time of night
That the graves all gaping wide,
Every one lets forth his sprite,
In the church-way paths to glide:
And we fairies, that do run
By the triple Hecate's team,
From the presence of the sun,
Following darkness like a dream,
Now are frolic: not a mouse
Shall disturb this hallow'd house:
I am sent with broom before,
To sweep the dust behind the door.

(Shakespeare “Midsummer Night’s Dream)

Tahtsin siia panna korduvalt erinevaid laule, kuni komistasin täiesti juhuslikult selle otsa. Ja see tegi mu päeva. Mitu lausa. (Vaadake kindlasti videot . See on nii vahva.)

Soundtrack: Fountains of Wayne – Someone To Love