Nägin täna öösel jälle oma apokalüpsise-und. Kuidas silmapiiri tagant ilmusid lennukid ja heitsid pomme. Lähenesid õõvatekitavalt meie majale, pommid kukkusid kaootiliselt siia-sinna. Mind valdas paaniline õõnes hirm, et läbi katuse ei näe ma, millisesse maja otsa nad langevad, ja mul ei olnud kuhugi varjuda. Jäi üle lihtsalt vaadata nende ülelendu, panna silmad kinni – ja oodata.
Veidral kombel ei tule mul kunagi mõttesse majast välja minna ning kuhugi kaugemale joosta. Olen oma kodust lahutamatu.
Täna algas sügis, aga eile oli veel suvi, millele läksime vastu planeete ja galaktikaid vaadates, peegellabürintides ekseldes, plasmakera käte vahel hoides, rattaga mitme meetri kõrgusel trossi peal sõites ja kõverpeeglite ees naerdes. Igasugu muid tehnilisi ja (loodus-)teaduslikke atraktsioone ja vidinaid oli veel. Päev teaduskeskuses kulges õhtusse, päädides koduse kreemja singi-sinihallitusjuustu fettuccini’ga.
Ja siis oli aeg istuda vastuvõtulaua taga, kuulata ja vaadata inimesi. Mõelda igaühe puhul, kas ja mil määral suudab just
t e m a täita tühimikku, mis TÜTi on tekkinud. Jah, kaheksa uut, üsna lootustandvat ja erinäolist inimest sai vastu võetud. Just nagu eelminegi aasta tõotas tulla raputav. Aga siis oli kõik veel teisiti.
Ma ei oota neilt midagi erilist. Ma tahan, et nad oleksid seal, kus nad sel hetkel ajas ja ruumis olema peavad. Ma tean, et minu jaoks ei asenda nad midagi ega kedagi, küsitav on, kas ma kunagi suudan tunda end ühena nende hulgast või jäängi neid vaatlema distantsilt. Näis. Muide, täpselt aasta tagasi kõndisime L.'iga, varahommikul valminud küpsisekook käes, Supilinnast Raatuse tn ukse taha, viima magusat õnne.
Suvi sai saadetud sulnilt. Bienvenu, automne!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar