Kell üheksa hommikul, kui juba on palav, aga veel ei kõrveta,

võtsin oma mati, räti, ratta ja tahtejõu kokku ning enne, kui üldse unerähma silmast pesin või mingil võimalikul viisil hommikusöögile mõtlesin, juues vaid klaasi vett, sõitsin järve äärde. Suure paju okste all alustasin oma päeva õndsas üksinduses Viie Tiibetlasega ja tervitasin järve kohale juba tõusnud päikest. Sel kellajal pole vesi veel puljongiks soojenenud ning pakub parimat võimalikku kosutust. 

Tagasi koju sõitnuna valmistasin koduaia-rabarberi-jogurti-smuutit kamaga ning tundsin, et kõnnin sirgema seljaga. Homme panustan suuremale koormusele. Nädala lõpuks ehk leviteerin.
Ben Howard'i "Oats In The Water" oli orkester mu peas ja see oli nii võimas, et ma ei vajanudki muud taustamuusikat kui see kusagil kuklas, hommikune linnulaul ja tuul pajuokstes. Järv oli vaikne. Sellistel hommikutel on küll oma heli, mida aga mitte kõrvaga ei kuule.

Kahte päeva Soontaga metsaõhku

on meil kõigil kord aastas väga vaja. Ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõiki ei saa olema. Olin valmistumas juba mõneti "lahjemaks" suvekooliks, et mitte öelda igavamaks. Kes teab, millal jälle saab ja kas üldse. Niisiis oli minupoolne minek kindel. Ja et ma sinna juba KR-i kutsunud olin, et ta meile liikumist õpetaks, siis lootsin, et ehk ei peagi ma valitud üksinduses nostalgiliselt möödunud aegu meenutades oma tunde seal viitma. Tuli välja, et ei pidanudki, lausa ei saanudki, välja arvatud pooltunnike teisel õhtul, mille ma omale hardushetkeks all rõdul istudes võtsin ja A-Ha'd kuulasin. Tuli välja, et kõik küll kohale ei jõudnud, ent nii mitmedki pessimistid otsustasid siiski tulla ja seega lustvärgi valla lüüa. Ja ühes selle toreda tõigaga saabusid ka hommikunilaulmised, kus koidikuhahetus enamiku küll magama keelitas, minu kaasaarvatud, ent vapraid edasi laulmast ei seganud. Ja kõik see laul, mis sinna metsade vahele, allikate kohale paisatud sai - ja seda oli palju - viis inimestelt juba hääle, kuid mitte hoogu.
 Tulid röökivat naeru täis tunnid MP töötubades, vabad hetked tulvil silitavat päikest ja Soontaga järve kosutavat embust. Ja parme ja herilasi, et seismajäämine meid mugavaks ei muudaks. Saun see huugas poole ööni.
 Kõik oli nii vanahea ja helge ja armas. Isegi meie säästuõudusfilmivõtted, mis iseenesest pididki tulemuseks andma halekoomilise šedöövri - mis on veel valmimisel - vaatamata õõvastavale sisule; vaatamata sellele, et minult, kes ma mängisin jänest, kõrvad peast rebiti ja nii mõnigi järve uputatud sai. See oli ilus. Peaaegu sama ilus nagu meie kohmakas, niisamuti kui kentsakas, koreograafiakava, mille KR meile viimaks selgeks õpetas ja me nagu vanad karud kesk aasa "graatsiliselt hüpates", ikka chassé siia ja chassé sinna, siis tuterdasime. Optimism ja lust olid suured, kahtlemata.
Lõpetasime hooaja ja valisime Armjah-Armei uueks laureaadiks. Inimene, kes esimest korda Soontagale jõudis, sai siis lisaks sellise au osaliseks ja jumala eest, kui see pole ülevoolav õnn, siis mida veel tol õhtul, tol hetkil ta tunda võis. Mõni sai ehmatavalt vanaks ja ka see reality-kick oli nii naljakas, et hirmus hakkas mõelda naasmisele igapäeva, tsivilisatsiooni. "Ja mis meist nüüd saab?" küsisime tagasi Tartu jõudnuna. Mis seal ikka - magame une täis ja ravime häälepaelu. Ometigi puhanuna.

 Ja kui meil ei oleks neid kolme päeva aastas, mille jooksul seda kõike kogeda ja kergendustundega mõelda "jumal tänatud, et ma siin olen", siis oleks see suvi palju vaesem. Viis aastat TÜTi suvekooli on õpetanud mind neid olemisi ja tundmusi hindama. Ja inimesi. Lähemal ja kaugemal.

Fortuuna andis tol hilisel nostalgiapooltunnil mulle selle laulu - olgu ta siis nüüd siin, meenutuseks.

Tuba 132

on nüüdsest siis omapead.
Jäädvustasin pildile tühja ruumi, sellise, nagu ta kunagi vastu võtsin, veel viimaste asjadega kätte võtta..
Ongi kõik, saigi läbi - need viis aastat Purde elu ja Karlova ühikapesa. Vihm, higi ja põrandapesuvesi nõrgusid tasa, kui viimased jõupingutused said selle eluetapi lõpetamiseks eile tehtud. Aega kõige kokkupakkimiseks oli nii vähe ja asju-kaste nõnda palju, et kõige selle meeletu rabelemise kõrvalt ei jõudnudki enne sentimentaalseks muutuda kui hiljem, otsekui maratonilt naasnuna, veel laupa pühkides, Rebase sadamas jõevoolu vaadates ja Metro eineleiba süües. Just seda, sest nii oli minu soov - sai see tuba neli aastat tagasi paari kasti otsas istudes ja seda saia süües sisse pühitsetud, saab see ka sümboolselt selle einega hüvasti jäetud. Minu asjad, mis on vahepeal umbes viiekordistunud, enamasti raamatute, küünalde ja kampsunite poolest, ootavad nüüd ühes mälestuste, emotsionaalse värvinguga pudi-padi ja tavaariga suurtes pappkastides Kalevi tänaval, ootavad mind tagasi, jätkama Tartu eluga, kes teab millal ja kus, seal, kus pooleli jäin. Edasiminemist.
 Minu toake teenis mind kõik need aastad, ajad ja aastaajad toredasti. Tema seinte vahel on lugematul hulgal rõõme ja muresid, pikad õppimist ja mõtlemist täis öötunnid, koiduvalguses lootusrikkad hommikud ning nii mõnedki naerust, juttudest või kitarrimängust kantud õhtud. Ma tean, et seesugune nostalgia võiks tekkida ka mõne teise elukohaga, kus ma arvestatava osa oma tähenduslikust elust oleksin veetnud, ent minu tähiseks on olnud just see maja. Selles hoones, selles aegruumipunktis olen ma mööda saatnud oma ülikooliaja. Selle toaga jääb seotuks minu õppimise-, olemise- ning suureks kasvamise lugu. Ilusad ajad, ilusad hetked. Aeg on mõneks ajaks peatuda Peipsi ääres, et siis edasi minna.

Mille saatel neid mõtteid mõelda ja oma pesale tänulikult lehvitada kõigi sellega rohkem või vähem seotud inimeste nimel ? Olgu see midagi sellist, tooniandvat ja tulevikku vaatavat.

Roo Panes - Ran Before the Storm

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Maikuu

on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
 Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need  puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
 Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.

Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.

Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!

Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.

Täna õue mängima ei saa.

Ja kuigi just täna on lähiaja üks selgemaid ja soojemaid päevi, siis ikka ei saa. Parim vahend takistamaks ringitormamist on piirata võimet liikuda. Kõlab loogiliselt. Ja muidugi parim viis selleks on valu. Niisiis ei olegi muud valikut, kui istuda paigal ja kirjutada oma väitekirja. Karma või Jumalik Käsi? Igatahes töötab iga kord, kui ringi liikuma hakkan. Valu. Vähemasti ei ole miski murdunud (ka vaim mitte), nii et on lootust järgmisel nädalal siiski dünaamiline olla.
 See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg -  Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.

Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.

Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.

Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.

See jaspis ikkagi vist toimis,

kui selline õhtu nagu eilne nende kahe jäära sünnipäeva näol toimuda sai. Nii palju siis sellest peost Arhiivis, et ma sain jälle üle valatud nii paljude üllatuste, emotsioonide ja tantsudega, et esimese hooga ei osanud kõige sellega midagi peale hakata. Kell pool 6 vajusin (väsinult, kuid ilmselt siiski õnnelikuna) voodisse Alt-J "Something good" saatel peas.

Röögatu, mida üks reede endas sisaldada võib! Alustades kevadest, mis pähe lõi, moeseminari ja nauditava sünnipäevakorraldusega ning lõpetades nii paljude armsate ja väga igatsetud inimeste nägemise ja nendega Modern Talkingu ja ABBAga taustal peadpööritavasse tantsu keerlemisega. Seda oli meile kõigile väga vaja.

Ühtlasi. Alt-J ülejäänud album An Awesome Wave on läbinisti puhas hullumeelsus. Haigelt hea muusika, kui nii võib öelda. Mõistagi võib. Peabki. Soovitan oma isiklikke lemmikuid: Breezeblocks, Fitzpleasure ja loomulikult - Interlude 1. Sellega oleks ka paslik lõpetada.

Pöörane!

Meeleheitel koduperenaised

oli kunagi mu lemmiksari. Ilmselt - alateadlikult - sealt see kõik ka alguse sai - Bree Van De Kampist loomulikult. Ei osanud karta.
Võta nüüd kinni, on's meedia mõju nii suur või mina nii väike, kunst kõrge ja elu lühike - ent iseenesest ei süüdista ma kedagi ega midagi... Kui siis niipalju, et Hürrem tuli telekasse ja kevad jõudis kätte. Ja kevaded teadupärast omavad eriskummalist mõju. Ning ausõna - Meryem Uzerli on vist üks ilusamaid naisolevusi Lana Del Rey kõrval.

Kes veel pole tuttav -  järgneb subjektiivse valikuga galerii:

Ärkasin hommikul ja leidsin

oma rinnahoidja vahelt voodi ette pudenenud musta sildikese.

Oli meeleolukas teatripäevagala, ilmselgelt. Ma ei kasutanudki seda loosi ära, muide. Ent uus teater sai alguse ning midagi maagilist oli eilses õhtus küll. Ja päris palju mõtteid ja tundmusi tõusis mu sisse seda ülekannet vaadates, nende inimeste keskel olles, orkestri saatel keereldes.

 Võib-olla maailm ei vaja kõiki - ja minu - kommentaare, sest mis on maailmal ühest teatri poole õhkavast teatriteadlasest. Aga mina ei küsi muidugi maailma käest, minu jaoks võib olla nende mõtete üles tähendamine teraapiline, holistilis-filosoofiline piiripunkt või puhtinimlik võimalus jäädvustada hetki mööduvas elus. 

Kuid hästi. Ma jätan need mõtted ja tajumused praegu enda sisse, sest pole ma vist isegi neid endale täpselt sõnastanud. Oli pidulik, oli kaunis, oli rõõmus, oli kurb, oli lõpmatult kauge ja talumatult lähedal. Kõigist oli puudu ja kõike jäi üle.

Ja siis ma kuulasin J&J laulmas "Kevadet" ja "Tagasitoomise laulu"... Kui rõõmus ma ka kõige ümbritseva üle ei olnud, ei suuda ma kunagi võidelda selle klombiga kurgus, kui ma kuulen teda laulmas. Neid laule. Ja ma mõtlesin kahe aasta tagusele ajale. Mõtlesin kõigile nendele kevadetele, mil ma ei teadnud, mida tähendab vaikiv kannatus kõige ja kõigi pärast, mida või keda sa kunagi armastanud oled. Siis kui ma ei teadnud sõna passion/pasión/passione tähendust.

Ma ei kurda nüüd tegelikult ju. Ma tahan öelda, et ma õpin. Mida tähendab armastada vabaduse nimel, minnalaskmise hinnaga. Ning ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head.

Ikkagi hakkasin muljetama. Ühesõnaga. Palju õnne laureaatidele!

Märgilised väikesed täpid tähistaevas -  need hetked eile ja elus üldse. Ja kui sa siis ükskord saad aru, et nad moodustavad tähtkuju... 

ja igavikust tagasi ../
*

passé, plié, je t'aime

Valgustusajastu kirjandus

on võtnud mu viimase nädala aja ja jõu. Ma tean, ma tean - tõeline kell tiksub meis enestes. Lihtsalt eelmise nädalalõpu Tallinnas käigu kulgemises, kevadise pühapäeva rahulikus tempos ei jõudnud ma uuel koolinädalal ja -semestril kuigi pikalt olla. Eks oli ka pealinnas käik vaid põgusaks põikeks eemale tavapärasest. Oli üks meeldiv ja rõõmustav õhtu sünnipäevalaua taga, Sotši olümpia ja lustaka seltskonnaga. Nagu öeldud - järgmise päeva hommik kiirgas mahedat kevadist päikesevalgust ning tänavad olid vabad ummikutest, saginast ja tormlemisest. Tagasisõidul tegin ajalugu ja sõitsin teel Rakverest Peipsi äärde hea mitu miili ka ise. Ford Transitiga. Vapustav. Mina ja kaubik - see on nüüd juhtunud. Igaljuhul oli kiire, kuid lõbus väljasõit.
 See järgnev nädal kogus üha tuure ja kohustusi, kuni nüüdseks on see kasvanud suureks hirmutavaks kuuajagraafikuks, mis ähvardab mind puruks hammustada, neelata või matta. Üks neist veidi ehmatavatest tegevustest igaljuhul, mida ajaplaneerimis-monstrumid inimestega teevad. See-eest pidasin nädalalõpus imelist Valentinipäeva ning takkaotsa veel ka lustakat sõbrapäeva. Kahes linnas. Neljapäevaõhtune rendez-vous viis Crepp-i ja romantilisele jalutuskäigule Supilinna ning Emajõe tänavale. Õhus oli kevadet ja linnulaulu, kuigi päikest ei paistnud. Jasmiinitee ning huvitav eesti kirjandus "Armastuses", proov ning päeva lõpetuseks roos ja rohkem-kui-tuhande-sõna-kommid. Aitäh armsale A.-le selle armsa õhtu eest!
 Sõbrapäeval läksime aga kodustega pittu, mille olin valmis mööda saatma lõpmatus igavuses, sest suure tõenäosusega ei tulnuks ükski minu sõber või lähem tuttav sellele kodulinna 80ndate stiilipeole. Ei tulnudki. Ka minu plaanitud esinemine jäi ära. Ent kui ma olin end juba üles löönud, ei hakanud uhkust taga ajama ja istusin tantsu alates kuulekalt laua taga ja sõin kartulisalatit. Isa aga oli tantsuhoos ja ema puhkama jätnud, haaras minu lava ette "Regati" muusika järgi keerutama, mis tähendas, et jäin silma ja peagi tuldi mind juba uuesti tantsule paluma ning öö tuli täiesti võhmale aetuna ärahõõrutud kandade, muljutud varvaste ning platvormidest valutavate sääremarjadega. Viimaks pidin keelduma, sest mu süda jättis juba pööretest ja keerutustest lööke vahele. Nii et ei läinudki kõige hullemini see retroõhtu keskealiste seltsis. Paar naaberküla suveteatripoissi päästis hädast (ja liigsest kehakaalust) välja. Viktoriinis ei võitnud, kuid tantsulisi jälgides sai nalja palju: isa tegi miilitsakostüümis moonwalk'i ja kasvav noorsugu hämmastas professionaalse jive'iga.

 Ja ma kirjutan seda kõike, et vältida tõsiasja, nagu ma ei peaks kunagi jätkama oma 750-leheküljelise kohustusliku kirjandusega, mis on tegelikult alles algus (sest neid teoseid on paari kuu peale umbes viis) ning et mul on ööpäevast kasutamata veel tervelt 6 tundi.

Kõige soojemad jõulud

, mida mäletan. Varahommikune lindude sädin on veel klassikaliselt kevadmiljööpildilt puudu. Muidu on kõik nagu aprillis ikka - päike paistab, sooja on pluss viis kraadi, isegi rohi niidetakse pühadeks ära. Ja sült on laual ja kuusepuu särab. Mõssi olen suutnud edukalt puud langetamast hoida, sellega on nähtud omajagu vaeva, kuid ta on meil tubli. Ja süüdimatu, mis teeb tema keelamise ja karistamise kuidagi eriti mõttetuks.
 Ent need soojad jõulud siis.. Said soojemaks siis, kui kodustelt, kes küünlaid ei põleta, sest need on miskipärast ikka ja alati leina, mitte valgusega seotud, sain justnimelt armsa lõhnaküünla ning võlujooki, mille peal oli pilt kirssidest ja sees 11,5 vol eest soojust ning mida joogikaartidesse märgitakse kõrvuti martiiniga peene nimetusega kategooria alla. Sooja saab ilmselt ka selle eest, mis oli lisaks kaardile ümbrikus, sest igasugune füüsiline liikumine tõstab kehatemperatuuri. Ja eriti soojades toonides oli juba esmaspäevaste üllatuskülaliste toodud kink, eriti soojadest maadest pärit loomade nahaimitatsiooniga. Sünnipäev on ükskord aastas.. 
 Minu XXIV aasta tuli rahulikult. Ei mingit sisemist muutust ega erilist tunnet. Eks neid murdelisi eahüppeid ole ikka olnud ka. Meenus, kuidas kord Skype'i teel sünnipäevalaule sain ja kuidas mulle crashlanding'ut ette kuulutati. Sellest sünnipäevast on nüüd möödas kuus aastat. Mõelda vaid. Soojad mälestused...
 Südamesoojust sain esimesel jõulupühal kõvasti. Lisaks arvukatele soojadele soovidele, mis kaugelt edastati, olen ma nüüd ühe kauni prossi omanik, suures valges karbis seisab lauanurgal "rohkem kui tuhat sõna" ja tutika Scrabble'i mäng lõppes eile kell 23 öösel minu võiduga. Kas sünnipäevalapsel lasti võita või oli mul oma kahest kaasmängijast sel päeval lihtsalt rohkem õnne, ei oska öelda. Igaljuhul oli kaunis esimene jõulupüha, üks soe ja armas sünnipäev. Pärast eilset tuli täna kodus korrektuure tegema hakata, et kõik pealinnast toodud kingitused, nii minu kui vanemate omad ka kuskil oma koha leiaksid. Saan aru, et work in progress, ent aastavahetus on alles ees.. Mis puutub vedelasse ja magusasse, siis see on kuluv vara, ent muus osas peab tõdema, et materiaalsus siin elus on ülehinnatud ja -varutud. Aga mis sa teed, kui asjad on meile armsad.

Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et üks asi saabus sünnipäevakingina posti teel juba enne jõule. Ja et see on mu esimene loosivõit, siis leiab see ka siin äramärkimist.

Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

Rodrigo on ilmselt surnud

, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
 Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!

Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.

See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..



Pourtant t’es beau, comme une comète

Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête

Et quand bien même

Y aurait que moi

Tu peux pas t’en aller comme ça 


Novembrikuu udude keskel,

kui väljas on sügisene märts, hooti langeb kerget vihma, nädalavahetuseti puhuvad tavatud tormituuled ning mõni esmaspäev on painavalt pilvine, on mõni teine nädala-algus hoopis päikseline, avar ja kuraasikas.
Mida teha siis, kui telerist ja raadiost tuleb vaid halbu uudiseid, kui elu lühidus muudab ettevaatlikuks, surelikkus vaatab sulle silma ning nii mõnigi tund elust näib täiesti irratsionaalselt halvaendeline? Kerge on langeda nöörivate, soonivate ja igal moel traagiliste küsimuste ning mõtete rägastikku: kas meil on võimalus valida? Kas minu plaanid on eales mõeldud täituma? Kas kõigel sellel üldse on mõte või oleme vaid nimetud hüpiknukud? Kas see, mida me ei tea, on õnnistus või õõv? Jah - see on kerge juhtuma, kui põhjamaine kaamos su kord leiab, pole vahet, kas kitsas bussis võõra ärritava paksu mehe kõrval, tühja, kõleda ja väsinud Ülikooli tänava peal (ja see mitmetähenduslikkus on ehk taotluslik?) või kitsas tehasetolmu täis toas. Joosta ei ole kuhugi. Enda eest ei saa.

 Siis jääb vaid üle olla ja o o d a t a , et tulevad paremad ajad. Et päike tuleb välja, et õppejõud teatab seminari alguses - just siis, kui oled valmistunud talumatuks pooleteiseks tunniks ning mõtled juba sellest, kuidas õhtu teki all maailma julmusest nuttes ja värisedes mööda saata,  - et oled saanud Kultuurkapitali stipendiumi. Või et uues Universitas Tartuensises on ilmunud su filmiartikkel. Või et sa üksinda ei lagune mingi selgitamatu force majeure'i tõttu koost, vaid on ka teisi, on ka Sirp. Ja et guarana-kuur tegelikult ka mõjuks. Ning mõnel neljapäevaõhtul, kui kaks päeva on veedetud vaid Schechneri, Huizinga ning Kane'i seltsis, võtta klaasike Alsace'i valget, istuda vanalinna üliromantiliste telliskiviseinte vahel mitte sugugi vähem romantilise pisikese laua taga ja vaadata küünlavalgel silma nii kallile kaaslasele kui endale. Lubada endale kooki - rariteedi, mitte elementaarsusena. Olla kannatlik. Uskuda. Et kõik hea tuleb ise su juurde ja kõik, mis juhtub, on toimumas põhjusega, üldjuhul heaga, ning mõistetav alles tagantjärgi.

 Ja kui see tasakaal on tagasi saadud, siis ei ole mingi probleem nostalgitseda uduvihmaga akna taga, keeta hõrku tomati-sibulasuppi (päikesekuivatatud tomatitega!), nautida oma mugavaimasse kampsunisse pugenuna seda ühes röstitud avokaado-seemneleivaga, lasta end emmata soolakivis võbelevast punasest tulukesest hoogaval soojal valgusel, lugeda Henri Lefebre'it ning mõelda teatrist ja eelolevast detsembrikuust. Ühest ilusaimast ajast. Pole kaugel see aeg, pole kaugel.
 Need on need õhtud, mil uduvihm näib ilus, helklevad tänavad tunduvad mõnusad, tuled akendes hubased ja ja kogu see linn, kogu see elu soe ja turvaline.

Elu - on maitse asi.

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

Sõitsin autos teel Tartusse

ja P. plaadimängijas laulis The Black Keys'i "Lonely Boy". Palusin tal see kõvemaks keerata, kui ta kaasa laulis. Jube vedamine oli sel hommikul tema masina peale saada - ainuüksi juba muusika pärast. Tartus kohtusin A.-ga ja sõin oma kompsude-kottide otsas temaga jäätist. Tund aega hiljem olin veel suurema pagasikuhja all teel Soontagale.

 Seda, mis seal kolme päeva vältel toimus, oli meile kõigile väga vaja. Kusagil mai alguses mõtlesime K.-ga, kui väga juba tahaks seda metsaõhku, istuda seal rõdul, võtta ühed rämedad õlled (mina õlut ei joo, aga mõte on aus), vaadata loojangut ning hiljem süüa sõrmede vahelt lõkke ääres seda vorsti, mis on selles hetkes nii hea, et olla ei või. Minna sinna allikale ja juua hommikujooksu ajal seda külma allikavett. Võib-olla elasin ma siis kogu ootusärevuse ja kõik need elamused  juba veidi ette ära, kuid mingi seletamatu rahu ja tasakaal mul kohale jõudes oli. Mitte ükski oodatud hetkedest ei jäänud aga olemata. Selleks suvekooliks kokku tulnud seltskond oli maksimaalselt hurmav ja fabuloosne, et ei saanud midagi ette heita. Eks mõni jättis ikka tulemata, kuid tähtsaimad olid kohal, igast vähegi teatriõpingutega seotud linnast.

Esimese õhtu K. ja J. antud kolmetunnise lavavõitluse tipuks oli kubemelöök, kuid armastama sai hakatud ka lahtise käega näkku löömist ning E. õppis minu peal nautima naisepeksu. Ma ei jäänud ka võlgu. M. ei julgenud mind lüüa, kuid kägistas meeleldi. Pole midagi öelda - õhtu oli amüsantselt vägivaldne. Viimaks saabusid kaks oodatud pealinlast, kes tormijooksuga vallutati. Rõõm näha ja kallistada oli vastastikune. Sõime end pooleks ja laulsime hommikuni. Mehed käisid saunas ja šjeff näitas veest tulles mustkunsti. Toit jäi selle peale kurku kinni, kuni naer hingamisteed ja mõtted nähtust jälle vabastas.
 Järgmine päev algas puude kolinaga, sisenes šjeff ja teatas: "Muide, sauna võime teha viimse päeva laupäevani - puid on sitaks." Niisiis naersime end üles, järvevesi oli puhas morning beauty ning puder maasikamoosiga oli ühise kohvi kõrvale rõdul asendamatuks saatjaks. Ülejäänud päeva veetsime H. õpetuste all liikumise, action-teatri ja tantsuga. Räuskasime ja jõõrasime keset muruplatsi, to be short. Vaade, mida võõrastele näha ei soovita - see oleks lihtsalt arusaamatu märatsemine, infantiilne aelemine või mõttetu ringikelpsamine. See selleks, meil oli arendav päev. Mõned konditsioonitud isikud jäid majakese juurde puhkama, päikeselaikudes pikutama, badmintoni taguma ning niisama bravuursed olema. Meie, kes me lõunale tulime ja siestatasime, saime ka korraks sellest oleskelust osa, kuid panime innukalt õhtuni välja. Siis sai süüa, siis sai sauna ja ujumist järves, siis sai kitarrimängu, vorste ja juttu öhhe. Inimesi ja mõtteid.
 Ja kõike seda emotsionaalset maandust, positiivset laengut saatis maaliline Lõuna-Eesti loodus, muutlik, ent leebe ilm, mis pakkus nii romantilist äikest segamini päikesepaistega, välgumaalinguid järve taga taevalaotusel, kui kuldvihma ja mahedat jahedust, mis lubas kuumusest hingata ning öösel paremini välja puhata. Olukord, et me kõike seda koos kogesime ning seal majakeses just üheskoos, nagu pesakond kassipoegi istusime ja olime, andis päevadele lisavärvi ja -lõhna. Tulin küll kodust, aga tunne oli, nagu oleks hoopis nüüd koju jõudnud. Selline teistmoodi. Ikkagi inimesed, kellega ei peagi midagi erilist tegema, midagi ütlema või mõtlema, lihtsalt koos olla, kuulata ja vaadata nende naeru, nende häält toetamas enda oma, lõkkevõbelust palgeil ja hommikukäreda mõmina saatel uude päeva ärgata. Teadmine, et ollakse hetkes olemas, oli kuidagi turvaline, kindel ja soe.
 Reedel lahkuti osaliselt juba varavalges ja inimesi liikus hiljem erinevate vahenditega erinevasse suunda. Sõitsime L.-i ja J.-iga tagasi Tartusse, mis oli suve kohta ootamatult meeldiv, värskelt asjalik ja kutsuv, ei kiirganud inimvaenulikult kuumust, nagu suurlinnadel suvede keskel kombeks. A. võttis mind vastu ning saatis bussi peale, samas kui mina ikka veel suvekoolis omadega olin ning sellest rääkisin. Mida, ei mäleta. Sest ma nagu ei teadvustanudki, et olen tagasi ja kirjeldan asju juba distantsilt.
 Minu doos inimesi, armastust, värve ja vabadust sai mõneks ajaks selle reisiga täidetud.
Charles võõristas algul, kuid kruugutas siis äratundmisrõõmust. Kodus suitsetati rääbist ja jälle sai sauna. Ent ilmad läksid külmaks ja õhtuti keegi ei laula. Aga hing on saanud toitu. Sellest mõneks ajaks jätkub.

I was a white girl in a crowd of white girls in the park

 Matt laulab mulle kõrva jälle mõistetamatuid sõnu ja pool juulist on koos maasikatega läbi saanud. Pool suvegi on kahanenud mööda jõekaldaid, nagu vesi, mida päev-päevalt aina vähemaks jääb. Ometi me ujume seal ja ujusime ka nädal tagasi. Ja pärastlõunad vesirooside vahel tuletasid meelde, et päevased aiatööd on tehtud. Tuletasid meelde saja pisikese poripritsmega jalgu rohus ja seda kui hea on pärast päikese käes pruunimaks kuivada.
 Mõnikord mõtlesin talvel suvele maal - et kuidas tahaks seal õhtupäikese käes aiatoolis istuda, kui suured tööd on tehtud ja lihtsalt kiirustamata olla, vaadata haigutavat juulit ning kuulata metsmaasikalõhnase metsa serval vaikust. Ja nüüd on need tööd siis tehtud. Koseveskis polnud vett ja me kukkusime sügavuste otsinguil nabani järvepõhjamutta. Kala näkkas vanaisal silla all ja seal saime muda ära loputada. Keegi ei pannud pahaks märjalt autoni lippamist ega paljajalu maanteel käimist. Miks ma ei olnud mäletanud ritsikaid? Nad ju siristavad ka loojangu eel nii kõvasti, et tuleb neid põlluservale otsima minna, kuid mitte ühtegi näha. Pilvitut sinist taevast vaid märgata.
 Vahingu päevaraamatud pakkusid pärastlõunast jutuainest, kuni tuli plaan metsa minna. Mustikaid oli  rohkem kui seeni, kuigi päris tühi meie mets seentest ei ole, päevad lihtsalt ei ole vennad ja koht loeb rohkem kui teadmine. Olin teinud esmaspäeval esimest korda oma käed mustikapunaseks ning leidnud, et pole neil kätel midagi viga korjamaks ka metsmaasikaid. Teisel korral metsa minnes ei olnud valida - muudkui istu, korja siniseid pärleid ja mõtle, kas ta seal teiselpool seeni ka leiab. Mõne ikka leidis. Küll pilvikuid, aga praetult olid needki head. Üks teine pärastlõuna oli kukeseenerikkam.
 Meie linn sai aasta vanemaks ning meil oli öökino. Veider oli. Kohalike tädide ja onudega, kõrvuti tähelepanu püüdvate noorusuljusest kõvade häälte ja telefonihelinatega poiste-tüdrukutega vaatasime "Olympus Has Fallen"-it ja kõik võpatasid, kui jänkid põhjakorealastele pussnuge ajudesse lükkasid. Aplaus hetkel, kui presidendi poeg päästeti. Ühel hetkel läks väljas külmaks ka, aga hilisõhtune tee tegi head.  Keskpäev pakkus ohtrasti head torti ja õhtul korraldasime A.-ga emale-isale väligrill-suaree. Šampinjonid sinihallitusjuustu ja võiga olid hea mõte, lisaks vahuveinile ja kõigele ülejäänule, mis meile korraliku täiskõhutunde andis. Või peatäie. Aga see võis olla ka koduvein, mis kellaosuti hetkega öhhe keeras ning meid magama saatis.
 Laupäev oli pidupäev ja pidupäeviti saab ikka pirukat, kuigi laadaväsimus oli peaaegu sama suur kui väsimus mitmetunnisest teadustamistööst ja päikesest, mis väsimatult meid D-vitamiiniga laadis, samas pärastlõunal vette sundides. Jälle vesiroosid. Charles oli tubli ja oli pikalt üksi kodus. Käisime teda vaatamas ja öösel oli ta oma kasti varakult tukkuma jäänud. Väristas rõõmust saba ja uinus.
 Kes oleks  iial võinud arvata, et me 2 Quick Start'i kontserdil oleme ja rumbat tantsime? Et Идеальные люди' esitatud "Supreme"-i venekeelse versiooni järgi saab ideaalselt fokstrotitada?
 Kell 1 öösel juhatasime ühe rattaga veidi võtuse onu Kodavere poole ja ma õppisin koduteel polonaise'i tantsima. Pöiasirutus on tähtis, kummardada kaheksa korda.
 Charles tahtis Tallinnasse kaasa lennata. Maandus autokapotil ja nuuksus. Viis päeva sõpra ja papat, kellega jõe ääres Kafkat lugeda. Nüüd peab jälle kahe mamma - minu ja emaga leppima. Loen Vahingu päevaraamatuid vaikides ja iseendale. Charles'ile Vahing ei meeldi, ta tahab õue, tahab kannatlikule õlale. Kuidas ta küll kolm päeva minuta saab, kui suvekool ülehomme algab?

The Nationali uus plaat saadab teist päeva. Tsiteerin "Pink Rabbits"-it, kuid kuulan "Fireproof"-i.
Igatsen Tartut, aga elan koos vesiroosidega. Elan koos juulikuuporiga jalgadel ja lehviva pitskardinaga koduaknas. Olen nagu Muhammed, kes ootab mäge enda juurde.

Matt kindlasti oskaks seda kõike paremini sõnadesse panna.

Jaanifestival

lõppes esmaspäeva hilisõhtul, kui viimased külalised, beebi ühes nendega, Tallinna poole sõitma hakkasid. Nii pikki jaanipühasid ei osanud oodata ja varasemad sellised ei meenugi.
 Jaaniks külla tulnud nelik lahkus koos A.-ga esmaspäeva hommikul Tartu poole. Kohutavalt tore üllatus neist tütlastest mulle külla tulla, grillida, rannas ujumas käia ja pimedat ootama jäädes poole hommikuni laulda. Kaheksa liitrit veini - mõelda vaid. Ma ei tea, kuhu see sai, aga laulu väidetavalt tuppa kuulda ei olnud, mis on minu arust huvitavam tõik. Palju asju sai sel ööl selgemaks, sest filosoofilised mängud, mis õhtu edenedes hoogustusid, avasid nii mõndagi uut kokku tulnud inimestest ja nende süvakihtidest. Kindel on see, et möödunud pühapäev oli lisaks täielikule õhtusele chill-kulgemisele üleüldse tõeline pühapäev. Väsimust eelmisest ööst ei olnud, kuigi olime päeval jõudnud käia igalaupäevasel turušopingul, valmistada emaga õhtuks salatit ning sõita A.-ga maale vanaisa juurde maasikaid korjama, need ühes vanapapsiga Peipsi äärde toimetada, perega pidusöömaaega pidada ning hilisööni tantsu kepsutada.
 Pühapäeva asjalikuks teoks jäi basiilikute kuivama riputamine. Õppisin uue sõlme, ema keetis maasikamoosi ja elu oli idüll. See, et ma pärast paaritunnist pinevat malemängu kaotanud olin, ei omanud enam üldse tähtsust, kui ma vaevu ataki sain, nähes C.-d kodulinna bussijaamast vastu astumas. Rõõm kokkutulnud inimestest oli suur ja kuum. Kõige selle kuumusega naersime rannas, võtsime laulu üles ning  soojendasime järvevett. Tuleb tunnistada, et  A. ja C. kätel vees hõljuda oli lausa elegantne ujumaskäik. "Puid lõkkesse - saab," olin ma öelnud, nii triviaalse kõrvalmärkusena. Aga sai küll. Jaanilõke põles ka teist õhtut järjest - hoiab ära kurja terveks aastaks. Nad arvasid, et mu isa on rohkem Oru-Pearu, kui Mäe-Andres, ja tema puud lõkkeasemele ka toimetas. Ööl, mil pimedaks ei läinudki, paistis taevas tõllarattasuurune superkuu.
 Kallitele lehvitamisega aga pühad ei piirdnunud, kuigi ma ekslikult esialgu niimoodi arvanud olin. Esmalt kohtusin ma Charles'iga, kes juba teist päeva meiega elab, seejärel teatas nii laupäeval põgusalt kõrvalküla jaanikul kohatud O.W., et hüppab enne äraminekut meitelt läbi, kui oli ka Sõssu & Co teiseltpoolt Eestit meie suunas teel. Niisiis oli õhtul maja taas rahvast ja sagimist täis, tuldi ja mindi, tutvuti ja oldi. O.W antud Hiina pusle sain ma isegi viimaks lahti ja kokku pandud enne, kui ta lahkuma pidi. Beebi tegi nägusid ning grillimist sai rohkem kui rubla eest. M.'i antud ahjulavaši retsepti järgi tehtud hõrgutised maitsesid ka BBQ-na uskumatult hästi.
 Ning ma tõesti ei tea jaanifestivali, mille lõppedes ma väsinum ja samas õnnelikum oleksin olnud kui tänavuse lõppedes.
 Jääb üle vaid loota, et see ei jäänud sel suvel viimaseks hommikukohviks sirelipõõsa all nende inimestega.

eksistentsi mitu palet

Pärast TUTi hooaja lõpupidu, kus päevane palavus tõi öise äikese, ja maasika-toorjuustutort maitses taevalikult, tantsuvinüüliks tõmbasin Queeni ning Eurovisiooni finaalgi sai nähtud - tuli pühapäev. Just selline palav, vaikne ja unelev Tartu pühapäev, millest siinkäinud mujale naastes räägivad. Ja mõnikord isegi tagasi tulevad, just selliste päikseliste Tartu maikuupühapäevade pärast. Mul oli õnne neid kohata. Üks pealinna päike jalutas mulle Rüütli tänaval vastu ja tema kallistus oli kui moos pannkoogi peal, kui nii saab öelda. Planeeritud lillede istutamine ja aiatööd Uues Õues kulgesid pärast seda kohtumist hoopis rõõmsamalt. Tema aga - istus lustlikult T. pakiraami peale ja kadus lehvitades ümber botaanikaaia Supilinna poole. Me kohtume peagi.
 Need kuumad päevad siin on möödunud erinevalt. Kevadetega tekib ikka sisse mingi rahutus, tulenevalt eesootavast pikast suvest või ettenägematust sügisest. Palavad pärastlõunad vahelduvad hilisõhtuste äikesehoogudega. Eksistentsi mitu palet.
Meil on kaks rada. Üks neist on jalutada pärast päevatoimetusi soojas suvebriisis käsikäes maikuuõhtu loojangu paistel, teha vastutulevatele kassidele pai ja seisatada iga sirelipõõsa juures, et leida sealt 11-kroonlehega õisi. Kui hästi läheb, siis mitu. Õnne pole kunagi liiga palju. Ja siis on teine võimalus - nutta end samas magama tundega, et õitenuusutamine on ajaraisk ja selle asemel peaks juba ammu kuhugi jõudnud olema, keegi veel parem ja edukam olema, midagi suurt tegema; et elu läheb mööda ja meist ei saagi kunagi õnnelikke inimesi, sest õnn on püüdmatu ja pidev raske töö ei pruugi selleni üldse viia. Aga teha tuleb. Siis oleks ju veel lootust.

Tihtipeale elu ei välista.
Kõik on vaatepunkti küsimus. Kelle jaoks madal tipp, kelle jaoks jäämägi.
Kõige tähtsam on silmale nähtamatu, on vist öelnud Saint-Exupéry.
Need sireliõied ei paista tõesti mu seest välja. Seda õnne ja rõõmu olemisest ja inimestest ei saa ühelgi paberil näidata.

Äikesevihm

– kui romantiline! Istuda kell 8 hommikul Emajõe pargi vastpuhkenud rohelust vaadates bussipeatuses ja kõlgutada jalgu. Püüda ripsmeilt ja juuksetukast allapoetuvaid veetilkasid ja kuulata kõuekõmina saatel Lana Del Rey’d. Pärast möödunud nädalast kuumust oli äikest oodata. 28 kraadi sooja, hommikused rattasõidud Karlova päikesepaistes, kesklõunased jäätised ning hilisõhtused väljasolemised pärast etendusi. Ööseks lahtijäetud aknaruut. Ja ööbikulaul koidukumas ja õhtupaistes, esimesed arglikud kirsiõied. Maikuude peadpööritav kõikvõimsus.
Käisin reede õhtul “Papleid tuules” vaatamas - juba teist korda. Kui ma ei pea oma tähelepanu koondama sellele, et ma köhima ei hakkaks, tundus see etendus veelgi nauditavam, eriti kui juba teada, mis koha peal kõrva teritada ja hea huumori üle muiata. Armas lugu. Nädalalõpp algas laupäevase toimetamisega: poodi ja turule, pokaalid siit ja kausid sealt; värskeid rediseid ja rohelist sibulat, õige laudlina ja parimad kurgid. Viis liitrit salatit resultaadiks oli mõningane liialdus, kuid kvaliteedi kohta ei saa just halbu sõnu öelda. Ahjukana oli marvelloosne, singirulle ja reede öösel valminud küpsisetorti kreeka pähklitega ei saanud ka alahinnata. Ühesõnaga, sünnipäev sai edukalt korraldatud, külalised vastu võetud ja veedetud rõõmus päev. V. õhtune grill Genis, kringel ja soe briis lisasid omakorda päevale kaalu, mistõttu viimaks koju jõudes oli väsimus eriti toimekast ja meeleolukast päevast paratamatu, ent sünnipäevaga võis igati rahule jääda. A. on nüüd aasta vanem ja tervelt 3 liitri salati ja laadungi sünnipäevatoitude võrra rikkam.
Pühapäevane emadepäev kodus oli natuke kõike – aiatöid ja tegemisi, kooki, veini ja komme. Koduaia ülased ja nartsissid köögilaual vaasis – nagu igal aastal, tähistasime pühapäeva.
 
Ja siis kõige selle taustal on veel mõningaid mõtteid ja hetki paralleeluniversumist. Aga sinna ei saa ma midagi parata. Pean laskma neil minna.
Pärast vihma tuleb alati päike välja.

Singing blues has been getting old