Täna õue mängima ei saa.

Ja kuigi just täna on lähiaja üks selgemaid ja soojemaid päevi, siis ikka ei saa. Parim vahend takistamaks ringitormamist on piirata võimet liikuda. Kõlab loogiliselt. Ja muidugi parim viis selleks on valu. Niisiis ei olegi muud valikut, kui istuda paigal ja kirjutada oma väitekirja. Karma või Jumalik Käsi? Igatahes töötab iga kord, kui ringi liikuma hakkan. Valu. Vähemasti ei ole miski murdunud (ka vaim mitte), nii et on lootust järgmisel nädalal siiski dünaamiline olla.
 See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg -  Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.

Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.

Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.

Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.

Novembrikuu udude keskel,

kui väljas on sügisene märts, hooti langeb kerget vihma, nädalavahetuseti puhuvad tavatud tormituuled ning mõni esmaspäev on painavalt pilvine, on mõni teine nädala-algus hoopis päikseline, avar ja kuraasikas.
Mida teha siis, kui telerist ja raadiost tuleb vaid halbu uudiseid, kui elu lühidus muudab ettevaatlikuks, surelikkus vaatab sulle silma ning nii mõnigi tund elust näib täiesti irratsionaalselt halvaendeline? Kerge on langeda nöörivate, soonivate ja igal moel traagiliste küsimuste ning mõtete rägastikku: kas meil on võimalus valida? Kas minu plaanid on eales mõeldud täituma? Kas kõigel sellel üldse on mõte või oleme vaid nimetud hüpiknukud? Kas see, mida me ei tea, on õnnistus või õõv? Jah - see on kerge juhtuma, kui põhjamaine kaamos su kord leiab, pole vahet, kas kitsas bussis võõra ärritava paksu mehe kõrval, tühja, kõleda ja väsinud Ülikooli tänava peal (ja see mitmetähenduslikkus on ehk taotluslik?) või kitsas tehasetolmu täis toas. Joosta ei ole kuhugi. Enda eest ei saa.

 Siis jääb vaid üle olla ja o o d a t a , et tulevad paremad ajad. Et päike tuleb välja, et õppejõud teatab seminari alguses - just siis, kui oled valmistunud talumatuks pooleteiseks tunniks ning mõtled juba sellest, kuidas õhtu teki all maailma julmusest nuttes ja värisedes mööda saata,  - et oled saanud Kultuurkapitali stipendiumi. Või et uues Universitas Tartuensises on ilmunud su filmiartikkel. Või et sa üksinda ei lagune mingi selgitamatu force majeure'i tõttu koost, vaid on ka teisi, on ka Sirp. Ja et guarana-kuur tegelikult ka mõjuks. Ning mõnel neljapäevaõhtul, kui kaks päeva on veedetud vaid Schechneri, Huizinga ning Kane'i seltsis, võtta klaasike Alsace'i valget, istuda vanalinna üliromantiliste telliskiviseinte vahel mitte sugugi vähem romantilise pisikese laua taga ja vaadata küünlavalgel silma nii kallile kaaslasele kui endale. Lubada endale kooki - rariteedi, mitte elementaarsusena. Olla kannatlik. Uskuda. Et kõik hea tuleb ise su juurde ja kõik, mis juhtub, on toimumas põhjusega, üldjuhul heaga, ning mõistetav alles tagantjärgi.

 Ja kui see tasakaal on tagasi saadud, siis ei ole mingi probleem nostalgitseda uduvihmaga akna taga, keeta hõrku tomati-sibulasuppi (päikesekuivatatud tomatitega!), nautida oma mugavaimasse kampsunisse pugenuna seda ühes röstitud avokaado-seemneleivaga, lasta end emmata soolakivis võbelevast punasest tulukesest hoogaval soojal valgusel, lugeda Henri Lefebre'it ning mõelda teatrist ja eelolevast detsembrikuust. Ühest ilusaimast ajast. Pole kaugel see aeg, pole kaugel.
 Need on need õhtud, mil uduvihm näib ilus, helklevad tänavad tunduvad mõnusad, tuled akendes hubased ja ja kogu see linn, kogu see elu soe ja turvaline.

Elu - on maitse asi.

Mõned asjad

näivadki liiga head, et tõsi olla.

Mõni aprillinali ei ole nali.
Päike võib küll päeva ajal paista, kuid selge on see, et lund ei kaota miski. Ja hoolimata punase ruudu asukohast kalendris, sajab väljas lund ja öösel näitab termomeeter akna taga -17.
See muidugi on nörritav.
 Kaks nädalat olen ma oma õhtuid täitnud proovidega, suutmata ega jõudmata isegi igapäevase toidukorvi eest hoolt kanda. Hommikul kool ja pärastlõunast hilisõhtuni proovisaal. A. pani mind end tundma kui kodus: tegi õhtuti süüa ja pani pärast proovi karbiga kaasa. Just nagu oleks kodus käinud.

 Ühel hetkel oli märtsilõpp käes. Ühel õhtul mängisin ateljees kitarri ja laulsin U. terviseks, kuniks hommikukuma meid soojast kerast ja naerust lahutas. Siis juba oli 27.märtsi hommik, kui toimus kontrolletendus ja ma otse kostüümist väljapugenuna pidulikku õhtutualetti riietusin ning uueteatriga Pärnu poole sõitsin. Viljandi vahepeatus möödus Statoilis kabanossi nosides, mis lõi ehmatava déjà vu paralleeli paari aasta taguse veebruarilõpuga. Endla teatris olin ma esmakordselt. Teatri aastaauhindade jagamisel niisamuti. Saime auhindu, saime aplausi, saime kokku lüüa, tantsida ja viimastena majast lahkuda, et taas hommikuvalguses Tartusse jõuda ja jalgu puhata.

 Et samal õhtul esikal mängida. Ja pidada maha spontaanne esikapidu. Et mitte lasta jalgadel paraneda ja tantsida veel. Suur neljapäev oli tõesti suur.
 Suur reede oli vaikne ja kodune. Vaikne laupäev aga oli pooleldi koduselt munadevärviline, pooleldi mitte nii vaikne. Õhtuks olin omade keskel Tartus, laval, süda sees puperdamas, sest publiku hulgas oli nii palju tähtsaid inimesi. Ei, kriitikutest ma ei hoolinud. Ma ei muretsenud ka selle pärast, mida minust laval arvatakse. Tahtsin hoopis rollist välja tulla ja publikusse joosta, et kallistada ja tervitada neid, keda pole lubamatult kaua näinud. Kuulsin C. ja K. häält kulisside tagant ja naeratasin. Pidu, mis järgnes, oli suurepärane. Kõik olid seal, kes olema pidid. J&J andsid kontserdi, DJ-puldist tuli retro-kulda ja mind haarati tantsima vanade kallite sõprade poolt vaheldumisi A.-ga, kellega tšaiv oli samuti siiani liiga pikalt viibinud.
 Jah, pilgud ütlesid sel õhtul rohkem kui sõnad ja mul on hea meel, et ma need nii mitmel korral tabasin. Palju oleks ütlemata muidu jäänud. Embused andsid lubadusi.
 Pühapäev tõi pühad V. juures pidulikul õhtusöögil, kus ahjupart ja traditsiooniline sitsiilia magustoit tegid oma töö ning raske oli midagi enamat tahta.
 Pärast nädalaid kestnud intensiivset prooviperioodi on jälle kuidagi tühi tunne ning teadmatus, mida endaga peale hakata. Ei, vale, teadmine on - seda-ja-seda vaja teha, see-ja-see ootab tegemist. Aga ikka ei oska. Olla. Või mis see nüüd ongi.. Ega pidu ja pillerkaar saagi igavesti kesta. Nii võib veel pill pika ilu peale tulla ja.. Kes vana asja meelde...  Kuid see on juba vana jutt.

Täna aga - Zola, seltsi minuga.. 

Kes vana asja meelde tuletab

sel silm peast välja!

Miskipärast möödunud sündmuste valguses meenus see mulle. Suvekool 2010 ja vanasõnade-eri. Kolmapäevast peale vaevas mind veider viirus. Siis ma veel ei teadnud, et see pole viirus. Küll aga teadsin, et praeguse prooviperioodi juures ei saa ma omale haige olemist lubada. Neljapäeval algas kerge palavik. A. tõi mulle oma mee ja üheksavägise tee, apteegikraami ja mõnda aega seda tarbinud, arvasin, et ongi juba parem ja lähebki mööda. Neljapäeva õhtul käisime isegi "Lindmeest" vaatamas. See astus minu jaoks üle teatris elu tõepärasuse ja autobiograafia esitamise lubatavuse piirid, ent muu mind justkui ei häirinudki. Reedel oli proov, nagu ikka, mis lõppes ühise käiguga "Armastusse" kuulama üht läti bändi. Kristin naeratas mu kõrval, ja ma sain täpselt aru, mispärast. Mõtlesin sama.
 Järgmisel hommikul ärgates eirasin ma oma punaseks tõmbunud silma, pidades seda väsimuse või liigse arvutiekraani vahtimise tulemuseks. Peagi ei suutnud ma ilma silmatilkadeta viit minutitki silma kinni hoidmata olla. Õhtuks süvenes valu, paistetus ja punetus. Kuni pool nägu üles tursus ja ma A.-le helistasin. Ta sõidutas mu EMOsse ning sealt edasi viis sõit läbi hilisõhtuse Tartu Silmakliinikusse. Äge bakteriaalne silmapõletik. Hommikul kindlasti tagasi tulla, et arstilt retsept saada. Ma ei teadnud, kuidas ma öö üle elan, sest valu ja ärritus oli kohati talumatu. Tahtsin nutta, aga sedagi ei saanud. Magasin silmad kinniseotult ja suurte raskustega. Pühapäeva hommik algas tumedate päikeseprillide taga kliinikusse sõites ja prille kandsin ma kuni teisipäevani. Kolmapäeval nägin peeglist taas silmavalgeid ja neljapäeval andsid möödunust aimu vaid hallid sõõrid silmade ümber ja hommikune unepuru. Ma jäin elama. 

Päev pärast lõppu.

Küsimus ei olnud mitte niivõrd selles, kas ja kuidas maailmalõpp tuleb, vaid selles, kui maailmalõpp tuleb, mis siis saab?
Päriselt ka. Kas keegi meist reaalselt mõtles oma peas läbi selle, mida me võtame ette oma viimaste tundide, minutite, sekunditega? Kuidas me oma elu korraldame? Kus ja kellega ja kuidas me võtame vastu lõpu? Mis on meie viimased sõnad?

Nojah, maailmalõppu muidugi ei tulnud. Kuulasin Adele'i "Skyfall'i", ostsin raamatud (alati arukas, ka maailma viimasel päeval), valisin kingitusi ja kõndisin naeratades mööda krudisevalumelisi tänavaid kodu poole. Kell 13.11 vaatasin taevasse - suur särav päike paistis kõige üle. Nii oligi.
 Ja ma mõtlesin, et ikkagi. Ikkagi oleksin ma istunud rahulolevana, õnnelikuna küünlavalgel, vaadanud tuha ja lume langemist, rüübanud teed ning öelnud: "Hästi."

Rahul olin sellegipoolest. Viimase päeva õhtul tuli pidada pidu kahes majas (õnneks samal tänaval). Esimene neist oli TÜTi jõulupidu korbis ja teine T&K sünnipäev Genis. Enne neid tuli maha mängida veel üks Liivi etendus.
Ma tahaksin öelda, et oli muretu õhtu/öö hapukapsaste, verivorsti ja muu jõululauakraamiga, jõulupuu ja kingitustega, tantsu ja .. tantsu.. ja tantsuga ning õnnesoovide, jutuajamiste, heade inimestega. Aga. Üks minu tarkusehammastest otsustas maailmalõppu ikka väga üle elada ja teha mu olemise võimalikult valuliseks. Sealjuures igasuguse suu liigutamise, söömise, rääkimise ja naermise. Ent pole viga - tahtsin saata maailma ära teed juues, sain saata maailma ära teed juues - kummelile said seatud suured panused. A., K. ja G. olid väga mõistvad ja suutsid mu üürikesteks hetkedeks viimaks selle isegi ära unustama panna. Paraku üürikesteks, jah.
 Ning kuigi valu pole järele andnud, olen ma siiski rõõmsalt koduskodus - varajane sünnipäev Tartus peetud, kingid käes, õnnesoovid ja head sõnad niisamuti. Kinkidega läks kuidagi hästi sel aastal - ühe mehe tegin ma poolkogemata neist tühjaks. Ühe neist loovutas ta vabatahtlikult, aitäh selle eest; teine langes loosi tahtel samuti mulle. Topelt ei kärise. Ilmselt kättemaksuks viskaski ta mind siis ühes teiste muskliomanikega 23 korda lae alla. Figures. 

Nii ta läks.
Hästi.

"Some people feel the rain.."

".. others just get wet."

Murphy ajas mul kopsu üle maksa.
Miks me ei võiks täna grillida, trallida, tantsida päikese käes? Eile päevitasin. Termomeeter näitas päikese käes +38.2.
Ja täna on siis nii..

See on lihtsalt alatu. 

Projekt: Elu.

Ei ole ajaliselt tulus hommikul ärgates mööda korterit ringi longata ja veeta lisaveerandtund tööle minekuks üht jalga sidudes ja teist lappides. Sellised hommikused rituaalid siis tänasest. Blah.
Moraal 1: koreograafia trennis tasub korralikult enne sooja teha, kui 80+ -kilone noormees enda seljale kätelseisu tegema lasta.
Moraal 2: ka uued ja ilusad saapad võivad piisava vahemaa korral liiga kitsaiks osutuda. Ka talvel jalanõud hõõruvad.
Nüüd on mul siis kaks kasutut jalga.

See-eest oli eile teater. Käisime Tartu Uues Teatris "Projekt Elu" vaatamas.
Selles mõttes väga teemasse, et ma olin just tulnud projekti kirjutamise seminarist ja olen end nüüd ühe varbaga ka veidi Oeconomicumi ja majandusteaduskonnaga sidunud. Ja ega midagi väga valesti etenduses ei öeldudki. Inimesed on asendunud umbmääraste asesõnadega, kommunikatsioon projektismiga ning elust väljaspool projekti enam mõelda ei osata. Kõik on üks suur plaan. Me oleme osa sellest. Tagajärjed on puhas aruandlus. Ning juba ammu ei oska me mäletada inimesi ja nendevahelisi suhteid kontekstis Elu. Selle asemel on Sihtgrupp või Valdkond.
Kuid lihtsalt ütlemise tasandile lavastuses jäädigi. Ja öeldi nii tihkelt, palju ja mõtteid lõpuni mõtlemata, et tervik jäi segaseks, liiga inforohkeks ja muljetuks. Aga kui tekst ja Sõna ületasid minu teadliku vastuvõtu piiri, siis keskendusin ma Leino Rei näitlejamängule. Ja see oli väga nauditav. Sai uue absurdihuumorikillu ka, mida kõrva taha panna ja kellelegi ootamatus olukorras välja heita.
"Sa näed välja nagu kolmnurk!"

Vot säh.

Öökülm kuu.

Viimase laulu kirjutasin kaks aastat tagasi. Ja ei ühtegi enam. Enne tänast. Mingi lootus, et ehk muusik minus polegi kadunud, on taastatud.

Külm on. Häirivaks hakkab juba muutuma see, et varbad külmetavad ja kusagile pole minna sooja. Hommikuks on toatemperatuur langenud madalamale kui normaalne kehamassiindeks, uni läheb ära, magada ei saa ja liigutada ei taha, sest hoolimata tekikuhjast on linad külmad.
S o o j a. Tahaks. Ilmateade on aga kõike muud kui optimistlik.

Olgu. Siis võiks ju ise seda olla.

+20 kreeklased panevad kampsunid selga
+15 havailased lülitavad kütte sisse (kellel on)
+10 ameeriklased värisevad. Venelased istutavad kurke
0 Ameerikas külmub vesi. Venemaal vesi pakseneb
-5 prantsuse autod ei käivitu
-10 kass ronib tuppa, planeerite puhkust Sharm el Sheikis
-15 kass ronib voodisse. Norralased panevad kampsunid selga
-17 New Yorki majaomanikud lülitavad kütte sisse. Venelastel viimane piknik
-20 Ameerika autod ei käivitu. Alaskal pannakse T- särgid selga
-25 Saksa autod ei käivitu. Havailased on välja surnud  
-30 poliitikud hakkavad rääkima kodututest. Kass poeb teie pidžaamasse
-35 Liiga külm, et mõelda. Jaapani autod ei käivitu
-40 planeerite kahenädalast vanniskäiku. Rootsi autod ei käivitu
-42 Euroopas jääb liiklus seisma. Venelased söövad pargis jäätist
-45 Kreeklased on välja surnud. Poliitikud teevad midagi kodutute heaks
-50 ripsmed jäätuvad, kui silmi pilgutate. Alaskal pannakse vannitoa aknad kinni
-60 jääkarud migreeruvad lõunasse
-70 põrgu külmub lõhki
-73 Soome scoutspataljon evakueerib Jõuluvana
-80 juristid panevad käed oma taskusse
-114 piiritus jäätub. Venelased on mornid
-273 absoluutne null... molekulide soojusliikumine lakkab. Laplased on nõus, et kisub jah pisut krõbedaks.

 

Vergiliusel oli õigus.

…öeldes, et sõjalt ei saa oodata mingeid hüvesid.
Vaatasin vanu Tartu pilte. Neid, mis on tehtud enne sõdu. Enne teist ning enne esimestki. Püüdsin neil ära tunda kohti, tabada tuttavat fassaadi või portaali, aknaid, uksi, treppe, tänavaid. Enamik maju on aga hävinud – mahapommitatud või ärapõlenud. 
Kui kahju. Kui kahju! Tartu oli kord nii ilus…
Nüüd kõnnin ma Karlova mõisast mööda ja näen selle ajastu viimset maitsekust arhitektuuriga ühes tolmu varisemas.
Ometigi on meil pildid, millel kõik vaid aimamisi äratuntav on.

Vaade Kivisillale.

Küüni tänav Kaubahoovi taga. Kaarik seisab Barclay platsi ees.

1909.a. Puusild, edasi paremal Botaanikaaed ja Laia tn. algus.

Vanemuise teatrihoone 1930ndate aastate algul.

Autobuss "Vaksali - Peetri kirik" Laial tänaval. Vasakul Botaanikaaia värav, paremal asuv telliskividest hoone on Tartu Tervisevõimlemise Asutuse Loomise Seltsi 1892. aastal ehitatud võimla.

Vaade Küüni tänavale

Varemetes kesklinn Kitsa tänava treppidelt

Võtab ohkama kohe.
Hulganisti ja rohkemgi leiab pilte siit.

"Öö on ilusam, külm on soojem.."

"Pole vaja mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees. "

(Romano Battaglia, "Vaikus") 

Mul on taas see tunne, nagu oleks mu elu üks suur emotsioonide siinusfunktsioon. Tublid paar nädalat kindlasti. Olen öösiti jälle kergekujulise somnambulismiga tegelenud, mäletamata hommikul esimese hooga, kuidas või miks mingid asjad toas teise kohta tõstetud või peidetud on. Mitu nädalat ärkan ma üürikeseks ajaks mõistmatult vara, sundides end siiski uuesti magama jääma. Või siis ei jäägi, nagu tänane näitab. Mitte, et ma omale und ei saaks võimaldada - minu unetundide arv ei korrelleeru kuidagi minu enesetundega.
 Psühhopatoloogiasse süvenemine ei ole siinkohal ka just abiks. Öösel diagnoosisin endal afektlabiilsuse ja psühhomotoorse rahutuse ja/või akatiisia. See selgitab ka viimase aja Vainola-, Vennaskonna- ja Alenderi-lembuse. Vitamiinid ei näi toimivat. Vähemalt mitte sellise koguse juures, mis ma neid praegu tarbin.
 Viimase nädala jooksul on vähenemas ka söögiisu; sellest, et midagi pole tavapärane, andis tunnistust minu ükskõiksus lauasahtlis oleva tahvli šokolaadi vastu.
Sess ei ole veel täielikult alanudki, kuid ma olen stressi äärel ja eksistentsiaalse kriisi lävel. Või teinud juba esimese sammu.

Nägin just, et väljas sajab lund.
Viimaks ometi!

Eilne hilisõhtune pikk jutuajamine Werneris oli nagu palsam hingehaavadele. Sain ise ka aru, kui kergesti ma liimist lahtilöödav olen. Ning seda enam - kui väga on mulle selliseid hetki tarvis, et tervemõistuslikult edasi elada. Mõneks tunniks tuli rahu ja tasakaal. Ma olin liigutuseni tänulik. Iseenesest lootsin, et see tunne püsib kauem.
Ent tänane päev lõi - plõks! - mu silmad valla ja jälle on tahtmine haarata mullikile või mehaanilise pastapliiatsi järele. Esimest mul ei ole, seega..

Ma teadsin, et see poolaasta tulebki just selliste karide rikas. Ime, et ma üldse siiani võrdlemisi adekvaatselt toimida olen suutnud. Ja selle "ära-ärata-mind"-faasi võiksin ka võimalikult kiiresti läbi põdeda, üle elada, maha jätta.
 Lohutuseks: praegu pidavatki selline aeg olema. Mitte ainult minul.

Sõidan uuel nädalal koju ja loodan, et saan oma kaks nädalat rahu ja vaikust. 

Kommunikatsioon. Berliini müür.

Nüüd on see siis läbi.
Viimaste eksamite hinded on laekunud. Ja kuigi mu põlv valutab, siis üllatuslikult endalegi - olen elus. Põlvevalu põhjuseks võib pidada emba-kumba: kas üleeilset seitsmekilomeetrist tervisejooksu linnast välja ja tagasi või eilset tammsaarelikult ennastsalgavat “heinategu” maal.

Nüüd peaks suvi ametlikult käes olema. Tartuga jätsin teisipäeval nägemiseni, inimestega samuti – vähemasti nendega, keda nägin eksamil ning siin-seal linna peal ja kõigiga, kes olid Liisu sünnipäeval. The usual stuff…Laulsime õhtu varahommikuks, rahvast tiksus iga tunniga üha rohkem juurde. Vestlesin KJM-iga elust (ja vahest kaudselt ka selle võimalikkusest kosmoses?) ning muuhulgas püüdsin teda veenda tõelise armastuse olemasolus, millele ta resoluutselt vastu vaidles. Idealist, nagu ma olen.. Suutsin vist usutav olla. Ma ei teagi, kas ma rääkisin endale vastu või olin ise see, keda püüdsin oma jutuga veenda.

Viimasel ajal olen aeg-ajalt tundnud, et ajan taga tühja tuult, pingutan tulemusetult ja keeldun tunnistamast oma võimetust midagi muuta. Ikka ja jälle olen proovinud lammutada Berliini müüri paljaste käte, hinge ja südamega. Ikka ja jälle.
Aga eks igal aastal tuleb suvi teisiti.

There had been rumors that something might happen to tighten the border of East and West Berlin, but no one was expecting the speed nor the absoluteness of the Wall. /---/
Berliners were shocked when they woke up that morning. What had once been a very fluid border was now rigid.

(The Rise and Fall of the Berlin Wall by Jennifer Rosenberg)

See on soundtrack. Ja sõnum: The Cardigans - Communication

“Haridus…

… muudab meid rumalamaks kui loomad. Tuhat häält kutsub meid igast suunast, kuid meie kõrvad on topitud teadmistega.”

Jean Giraudoux

Nüüd, mil ma tean, kuidas Giraudoux & Co (Antoine’st Vahtangovini) Lääne teatri ajalukku oma jälje on jätnud, ning milline näeb sellel sessil välja päikesetõus, võtan julguse endale teda hariduse teemal tsiteerida.  
Niisiis. Sess.  Raamatukogu - meie teine kodu; mälumaht – meie tulemuste määraja. Aga kui mul on piltmälu?

If you can’t remember it – visualize it.

Tere. Kell on 4.24 ja mu sein on täis teatrit (vähemasti seda osa, mida ma ei teadnud ja mis mul loogiliselt pähe tuupides meelde ka ei jääks).

“We live on coffee and flowers.
Try not to wonder what the weather will be” (Googelda seda.)

 

 

Mul oli tol päeval enne ka teine eksam. Selleks ajaks ma juba teadsin nii mõndagi ka individuaalsete erinevuste psühholoogiast. Nagu näiteks:

“Sarnaselt varasemate uuringutega on nii intelligentsus kui isiksuse baasomadused olulise panusega õpiedukuse kujunemises, kuid isegi nende kombinatsioon ei seleta ära üle kolmandiku GPA hajuvusest :intelligentsus on kõige tugevam ennustaja (seosed vahemikus r = .40 kuni r = .50). Isiksuse omadustest on parim ennustaja meelekindlus (st korralikkus, täpsus, saavutusvajadus, eesmärgipärasus jne).”

Meelekindlusega on aga viimasel ajal nii nagu on. See tähendab, ma olen endiselt oma püstitatud eesmärkide ja sotsiaalse surve ori ning seda rängem on mu (hetkeline?) varajase täiskasvanuea kriis. Mida ma olen õppinud – et kui miski tundub selge ja kindel, siis mõtle uuesti – mitte miski ei pruugi olla selge ega kindel.  Homme on kõik teisiti. Ilm on teisiti. Vaade on teisiti. Tulevik ja maailm on teisiti.

Ükspäev sadas vihma. Kunagi kirjutasin vihmavarjusoojusest ja ööbikulaulust, aga nüüd on needki olematud.
Oli see üldse vihm või rüütasin mina oma aknad soolaka suurepiisalise kardinaga ja püüdsin sellest läbi hüüda “mis must saab” ? Kellele? Seda ma ei tea. Võimetuse ja saamatuse nirutunne sõi mu elusalt ning ma pean õudusega tõdema, et ei olegi nii kivist ja rauast, kui seni arvasin. Liblikatiivatolm. Ei muud.

Tulevikku pole olemas. Olen seda ise öelnud. Tulevik on kestev olevik. See, mida teeme täna, ongi meie homne. Ent kunagi varem pole kauge abstraktne tulevik olnud nii reaalne. Miks ma üldse sõdin ja ei taha tunnistada, et olen eestlane – meil ei ole tulevikku väljendavat vormigi. Meie mõttesüsteemides puudub vastav ajakategooria ning me peaksime selle üle õnnelikud olema. Siis ei panustaks me mingile seletamatule hetkele kusagil määramatus kauguses, vaid teeksime juba praegu, täna, siin hetkes kõik selle ära, mida heaks peame ja arvame. Siin muidugi on vaidluskoht, sest perspektiivi on ka vaja planeerida, aga kõige hirmsam asi siin elus on kahetsus. Kui ühel hetkel tagasi vaadata ja kahetseda, siis on vahepealne aeg arutu raiskamine ja enesepete. Ja seepärast haaraski mind vahepeal tohutu hirm, et ma teen midagi valesti või võtan endalt ära mingid olulised võimalused.. ja et ma ühel päeval mitte ei naera tagasi vaadates, vaid kahetsen. 
Mõelnud enda jaoks välja selle, et kui uks suletakse, siis aknad kusagil avatakse, oli päike välja tulnud . Ning mul pole midagi akende avamise vastu. Meelekindlus. Seda on vaja. Kõik muu tuleb iseenesest.

Kunagi meedias oli selline lõik:

Laar tõdes, et praegune kõrghariduse süsteem on üldse imelikult üles ehitatud: osad maksavad oma hariduse eest ise, osade eest maksab riik.

«Me laseme oma noori õppima asju, mida pole vaja ei neil, ega ka riigil. Igasugused lullilöömise kohad tuleks ära kaotada,» ütles Laar.

Tema sõnul peaks riik suurendama survet ja koolitama just vajaminevaid spetsialiste. 

«Praeguse kõrghariduse süsteemiga näeme ka edaspidi seda, et inimesed õpivad seda, mida kellelgi vaja pole. Me peame saama paremat kvaliteeti ja seda saab tarkust tagumikust pähe tagudes,» lisas Laar.

Mind kuidagi koledal kombel vihastas see sel hetkel – kui sa oled siia maailma sündinud ainult üheks eluks, siis mille pagana päralt peaksid sa oma unistustest ja plaanidest loobuma, et teenida kellegi teise huve, taskuid ja sihte. Tahan olla kunstnik – olen kunstnik! Virelen ja vaevlen, aga olen ikkagi õnnelik. Igatahes õnnelikum kui peaksin vastu tahtmist mingi haldusametnik või trollijuht olema. Ja kes üldse on kindel, et virelemine paratamatu on, kui tehakse seda, mida armastatakse.
Nimetate “lullilöömiseks” kõike seda, mida teie ise ei taha… Ja räägite siis veel inimõigustest – vaba tahe ja õigus valida omale tee, mida mööda oma elu tallata. Kahju, et mina juhtival kohal ei ole ning ei oma õigust ette dikteerida, et mulle ehk oleks kasulikum, kui mõni tipp-poliitik klouniks hakkaks. Teeks midagi lõbusat, mitte ei soiuks seal Toompeal. Naer tuleb tagumikust pähe lüüa…
Kõige nukram on see, et see meediasse paisatud sapp oli suunatud just nende pihta, kes on piisavalt võimekad, et riigieelarvelisel kohal ükskõik mida õppida. Sest vaevalt, et valitus virisema hakkaks, et Peep, kes maksab €1800 kirjanduse õppekava täitmise eest, on pinnuks silmas oma luuletamisega ning peaks hoopis neuroloogiasse minema. Neil on see ükskõik – õppigu, mida tahab, peaasi, et maksab.
Mis kvaliteedist me siis räägime? Rahakott puuga seljas  - kohe mistahes spetsialist. Aga vaene Kristjan-Jaak “lööb riigi kulul lulli” ning õpib seda, mida kellelgi vaja ei ole. .
 

Aargh. Hälin ja raev. Ma ei hakka pikemalt meie kallist haridussüsteemi materdama, kuigi ma pole kaugeltki õhust tühi. Oma mädatomati peaks saama ka veel see 3+2 ja tööturg, aga ma ei jõua.

Ma ei jaksa üldse rääkida praegu. Palju lihtsam on lasta seda teha selle sessi tausta/teemamuusikal: The National.

Täna siis Brainy (Googelda seda.)

Teeme ära 2011. Afganistani moodi.

Talibani täna Ida-Afganistanis Laghmani provintsis toime pandud suitsiidirünnak nõudis viie tsiviilisiku – nende seas kahe lapse – elu, teatab uudistevõrk AFP.
/.../
Talibani pressiesindaja Zahihullah Mujahid kuulutas, et nende organisatsioon võtab rünnaku eest vastutuse, ning lisas, et see on osa nende kevadisest rünnakukampaaniast, mille nad kuulutasid välja möödunud nädalal.

(Postimees, 10.mai 2011)

Kampaania?! Tapame end ja laseme lapsed õhku ning nimetame seda siis milleks.. talguteks? On see nüüd Talibani viis anda omadele populistlikke lubadusi (kõigile õhkijatele neitsid teises ilmas!)? Ja varsti hakatakse trükkima T-särke ja tootma kleepsuga kruuse?
Kindlasti paneb see ringi mõtlema virina üle kohaliku poliitpropaganda võttestiku pihta.

Tuletaevasappi.

..pole ühtki mäge..

Selline päev siis täna. Minu süda on seiskunud vähemalt 30 korda ja tõotab lisa.
Sellest ja külmast hoolimata veetsin oma pärastlõuna taignarulli ja põllega. Ehk et - nagu igal aastal - vorpisin lihapirukaid. Kohupiimapirukaid ka.
Köhin, kulutan ohtralt taskupaberit ja ägisen täiskõhutundest.
Hea ajastus, muidugi, kui meenutada, et nelja päeva pärast tuleb lennukile istuda, et minna ja (soovitatavalt) häälekalt endast märk maha jätta.
Kuid täna on pidupäev. Püüan unustada Estonian Airi lennukite nimevalikut (no, tõesti - Bruno!?) ja rõõmustada koos teiste kartulivabariiklastega. Elagu!

Killukene sügav-ilusat sõnumit mõtteisse kaasa..

Tammsaare & Chopin

God bless teadmiste päeva ja kolmapäevaseid retro-õhtuid!
Kui me just tasuta tordist (51 m! ) ei söönud end ribadeks, siis Illusioonis tantsides võis see vabalt juhtuda.

Ent tänase frustreeriva überkoleda koerailmaga peaks keegi küll midagi ette võtma. Kole.
Mis siis ikka. Jätkan Tammsaare saagaga ja kuulan lugu vihmastest ilmadest.


Soundtrack: Gazebo - I Like Chopin

Shoot the runner.

Täiesti ausalt öeldes olen ma pettunud. Nördinud. Misiganes. Ilmselt jõudis minu 13 reede kohale alles nüüd. Erinevalt mõnest jubinast, mis oleks pidanud juba ammu mu laual olema. Shoot!
Ning nüüd ma siis lõpuks julgesin täie tõsidusega tulevikku planeerima hakata ja avastasin, et see polegi nii roosiline. Lähitulevik (mille all ma pean silmas vähemalt sügist ning kõige enam kaht järgnevat aastat) ähvardab tulla mittemusikaalne, mittekunst ja mittefilm. Vastasel juhul ei saa minust ettenähtud kolmanda aasta lõpuks "poole kohaga psühholoogi". Üsna andetut, seetõttu küll, aga ikkagi psühholoogi. Rääkimata siis teatriteadlasest. Ja olgu - kui kohustuslikud ained üle pea kasvavad, võin ju alati lisa-aasta võtta.. Aga Murphy ei lase ajaga laiutada ja tuletab meelde, et kahe aasta pärast ootab taas Toom-Kooli 4. Sellisel juhul ei saaks ma ju.. midagi. Oleksin andetu, kraaditu ja nõutu. Shoot!
Ei raatsi. Kohe kuidagi ei raatsi end maha registreerida nii kauaoodatud ainetelt. Lihtsalt selleks, et inimhinge süvauuringutele veidikenegi ruumi teha. Ja jätta anded ja kultuur unarusse.. Ent tundub, et pean enesearendamise, -täiendamise ja kunsti teadmata tulevikku edasi lükkama. Ei pea ju andekamaks ja targemaks tingimata sel sügisel saama. Eks? Või sellel aastal. Või selles elus..
Oeh. Kurb. Ja mis kõige nõmedam: maalisin juba uhkelt need ained päevikusse tunniplaani kirja. Valgendaja on Tartus.. Shoot!

Ja kindlasti lähevad mõned asjad veel pekki. Või vähemasti plaaniväliselt. Seepärast ma plaane vihkangi.. Elu enamasti kõnnib neist sujuvalt mööda ja lehvitab sulle, kui sa parajasti suu ammuli seisad ja teda vaatad.

Jääb vaid üks küsimus. See sõltub juba täiesti julgusest (või hoolimatusest, võtke kuidas tahate): Delete or not to delete?
(nagu me kõik varjatult teame, on vastus juba ammu välja öeldud. Ohjah.)

Hilja on siis, kui ..

Ah! Kuidas mõnel päeval küll viltu veab!

Ma ei ole uskunud juhuslikesse asjadesse. Neid ei ole olemas. Enamasti mitte. Iga rohkem või vähem märkimisväärne asi juhtub põhjusega.
Antud juhul ei suuda ma viimast küll välja mõelda. Jah, ma ei peagi seda teadma ega kohe mõistma. See selgub hiljem. Üks on kindel: inimene õpib kogu elu, sureb aga - tõepoolest - ikka lollina. Oli kord juba ämber. Ilmselt nii ahvatlev, et teistkordne sisseastumine oli vältimatu. Jumal hoia meid kõikide vanasõnade paikapidavuse eest (need, mis räägivad, et kaks ilma kolmandata ei jää, sest see olevat kohtuseadus jne).
Igatahes. Bussi täna ei läinud ja minu õhtune etendus jääb minuta. Aargh.

Ja mõtlen nüüd... Minu jaoks on selline traagika, et buss minemata jäi (ja etendusele ei jõua), samas kui kellelgi pole enam venda. Taaskord. Ühte venda maailmas enam ei ole. Saada teada selliseid uudiseid (ja paraku tuleb jälle selliseid uudiseid kuulda) on lihtsalt ahastama ajavalt kurb. S e e on traagika.
Minul tuleb järgmine buss paari tunni pärast, kuid..
Njh.

Loodame, et lähipäevad toovad helgust ja rõõmu ja sooja.

Kuidas mu laul jäi laulmata..

Midway on our life's journey,
I found myself in dark woods,
the right road lost.

To tell about those woods is hard—
so tangled and rough and savage
that thinking of it now, I feel the old fear stirring:

death is hardly more bitter.

Ongi otsustatud. Elu on jälle hulga selgem. Eilne päev oli ilus, päike säras suvisemalt ning peale perioodi, mil ma ühel hetkel enam ei mõistnud, mispidi maakera ringi käib, mõjus säärane kirgas staatika kuidagi rahustavalt, turvaliselt, kindlalt. Kaks ja pool tundi varahommikust sõitu. Külma rahu ja sooja südamega. Jah, haige hääle ja murtud unistustega. Juba ette teadnuna. Ent selle võrra õnnelikumana. Sest teadmatus oleks hullem. Jalutuskäik vanalinnas tornide ja võlvide ja käikude all. Kaasavõetud pirukas, Aura tikrivesi ja paratsetamool mingi vanalinna juhupoe ees, Xymelin ja päikesevann Toomkiriku ees ning uued tutvused Lavakunstikooli ukse ees ja taga. Seejärel armetu üritus teha midagi oma häälega, naeratus H. Toompere fotokaamerasse, kitarr selga ja rõõmsalt välja. "Which way is the railway station? We don't want to go that way. We want to go to the opposite way. Yes, I know where the railway station is. But we want to know where we are. Now, where is the railway station. We don't want to go there!!". Naer juhmide turistide üle, kes meie käest arusaamatuid küsimusi pärima tulid. Paar tundi juttu ja mate ühes vanalinna kohvikus ning kaks-pool tundi unist-päikselist tagasisõitu. Õhtul kontrolletendus. Vaikivad pilgud. Paljud ütlemata jäänud sõnad...

Ma imestasin oma ükskõiksuse üle. Ma imestasin selle üle, kui kergesti ma seda võtsin. Veel aasta tagasi oleksin tõesti Paksust Margaretast alla hüpanud. Nüüd? Nüüd.. jah, ilmselt murdus miski minus juba Viljandis. Murdus ära. Ja nüüd ei suuda ma isegi kurb olla. Ilmselt on mul eitusfaas ja paari nädala pärast kuivatan patju. Või kas ikka? Ehk usaldan taaskord neid ettekirjutatud õigeid valikuid. Ma siiralt tahaks nüüd loota, et need on olemas...

Õhtul on kyogen'ide esikas.
Näete siis. Meie elu läheb edasi.

Soundtrack: lugu, mida üks tänavamuusik juhtus vanalinnas tänavanurgal mängima. Võtsin selle loo endaga kaasa. Creedence Clearwater Revival - Have You Ever Seen The Rain?

Seitsmes öö

Küsimus jäi: kuidas lõppes reede?
Ring sai täis. Nädal sai läbi. Kuu sai läbi.
Nagu lubatud, ärkasin 6.30 ja läksin geneetikasse. Järgnes etnoloogia ja kultuuriantropoloogia. Toomkiriku varemete juures olid luudadega lasteaialapsed. Sigatüüka noorkasvandikud vist. Koolipäev jätkus keeleteadusega. Kuid siis pidin tegema ootamatu pöörde ning loobuma Ujula tänava peost. Vabandan asjaosaliste ees. Koolitöö sõitis graafikusse sisse ning - mis täna tehtud, see homme hooleta. Paari tunni pärast algas proov. Niivõrd kuivõrd. Üks pidev ümberkorralduste ja ringitegemiste jada. Ja mitu korda ma nende tundide jooksul sain lavale minna? Mitu korda veel mõni? Ühesõnaga - mingi hetk jõudis kohale, et pole mõtet niisama passida. Jäägu. Linnas jätkusid kevadpäevad ja kaarsillal seati üles konstruktsioone ja bändikraami. Volber. Läksime KJ-ga uudistama. Õhtu oli lämbe ja vaikne. Rahvast liikus palju. Lausa nii palju, et ma ei saanud üsna pikka aega aru, et Laura mu kõrval kõnnib. Tema muidugi sai. Palju õnne, Laur! (jah, tal oli sünnipäev.) Puhusime juttu ja suundusime oma teed. Suundusime pikemat teed, sest aega veel oli, aega oli piisavalt, et avastada Tartut risti-rästi. Õigeks ajaks jõudsime tiiruga sinna, kuhu plaan minna oli - Hirmuvabriku eri CT-s. Indeed, vähemasti oldi sisustusega vaeva nähtud ning isegi üks laip kanderaamil kohale veeretatud. Lina all siiski. Vaatamata kõikidele plaanidele turvameeste tähelepanu kõrvale juhtida ja lina alla piiluda, ei õnnestunud meil seda teha. Ainsa häiriva asjana seal olid kaks kahtlase olekuga jorssi, kes meie kõrvale taha ruumi maha sadasid, nina alla tükkisid ja viimaks küsisid, ega meil midagi puudu ole. Ei. Ei olnud. Paraku tulid nad mõne aja pärast tagasi. Endiselt - me ei soovinud midagi. Selline intentsioon, meile midagi ''puuduoleva täiteks" maha ärida, ei olnud just ilusaim hetk. Aga polnud viga. Ülejäänud õhtu kulges väga ilusti. Lausa nii, et mu varbad värvi muutsid. Väga viimase peal volbriööpidu ja eriti intensiivne tants olid need täiesti siniseks maalinud. Justkui ukse vahele jäänud. Hea, et ma sellest varem aru ei saanud. Aga ehk polekski see mind morjendanud. It was a spectacular night anyway. Aitäh.
Just nagu terve see möödunud nädal.

Laupäeva hommikul läksin jala kompsude ja läpakaga Tähtverre, sest bussid käivad laupäeval teise aja järgi (tubli, D.). Tegin isikliku rekordi ja olin 30 minutiga Purdest Krooksu juures. Tegin oma suzuki arvestuse. Tulime Jaanikaga ära, tema läks talgutele, mina kesklinna. Jooksin taas A.-ga kokku. Küll ikka trehvab. Eesti pole suuremaks saanud ja kõik teed viivad endiselt Tartusse. Oh well.
Õhtul pidasime Lauraga tagasihoidlikult tema sünnipäeva ja pühapäev kulus mul põdemisele. Ei, mitte homse pärast. See.. on ..hell teema. Sõna otseses mõttes põdesin. Kõripõletikku. Vaat siis. Murphy teeb oma korrektuurid. Ja mis seal ikka. Pole ma esimene. Teine samuti mitte. Ehk tõesti on elul meiega teised plaanid. Aga näis. Homme näis. Ja mis teisse puutub, siis - pea püsti, poisid! Tõeline lava on veel ees..

Teraapia a la “ ___hüppas ja ___kargas ja vana ___ lõi *** ”

Olen vist sihilikult lasknud ajal mööda lennata, et mitte liialdatult mustavat ega kriitikast nõretavat muljelärakat siia blogimolbertile sülitada. Tegelikult, asi ei tohiks ju nii hull olla üldsegi. Ega?

Ühesõnaga. Olude ja akadeemiliste autoriteetide sunnil käisin teatris. Käimine käimiseks, selle vastu ei ole mul ju teadagi vähimatki. Ent lavastuse valik oli see, mis veidi esmalt kulmu kergitama pani, veidi hiljem sõnatuks ning viimaks vaimselt läbi võttis. (Kas enesele märkamata ka füüsiliselt?) Kordasin eelmisel teisipäeval oma viimast visiiti Vanemuise väiksesse majja, seekord vaatamaks Rein Paku “Don Juani”.  Aga kuna selle näidendi ja lavastuse üle on tulnud ja tuleb mul veel edaspidi pikalt-laialt ning süviti muljetada ja diskuteerida, lubasin endale siin lühidalt teha. Näis, kas õnnestub.
Sellest, et näidend on ‘niru’, sain ma juba peale näidendi teksti lugemist aru. Püüdsin leida midagi, mis aitaks mul näidendit tõlgendada huvitava ja kunstiliselt silmapaistvana, kuid peale mõne (üksiku) killu dialoogidest ei suutnud välja koukida. Needki olid mattunud sügavale verbaalse defekatsiooni sisse. Andeks, kuid mulle tõesti näis nii, et liigset tühja juttu ning autori enda juhuslikke ideepahvakuid ja “püüan-rebida-kildu-stiili’’ oli liiga palju, mis kaotas viimasegi kui (sügavama?)mõtte lihtsalt ära. Ära. Jäi kaootiliselt vahelduv, ülerõhutatult teatraalne või vastupidi banaalne dialoog, juhuslikult vahelduvad seosetud pildid ning seda kõike saatev Rein Paku (näidendi autori ning ühe osatäitja) jumalasarnane juhtiv käsi-vaimsus. Kohati oli see päris hirmutav. Õnneks polnud ta ennast siiski Jumala, vaid Kuradi rolli asetanud (muu libeda osatäitmise kõrval). Juba lateksist kostüüm ja oma tagumiku silitamine mõjus võõritavalt, kui peenelt öelda.
Aga olgu, teema keerles vaid ühe asja ning selle saamise ümber. Lisaks oli tunda tugevat tänapäeva üldistust ning stereotüüpset lähenemist karakteritele; need aga jäid enamjaolt tüübi tasandile. Ka Rein Paku endakehastatud tegelased olid pinnapealsed, stiliseeritud (sealjuures halvasti ning labaselt), staatilised magedaid vaimukusi pilduvad ilmingud.
Siiski ei tahaks ma öelda, et lavastus oli täiesti ebaõnnestunud. Jah, ta oli küll alla igasugust arvestust ja vööd, kuid miks ma juba peale esimest vaatust püsti ei tõusnud ja minema ei kõndinud (peale kohustuse lõpuni vaadata), oli kaastunne. Ott Sepp pearollis üllatas mind suuresti. Ma ootasin kohatut ning halekoomilist osatäitmist, kuid minu jaoks mõjus ta siiski sümpaatsena. Mitte näidendi kontekstis. Ma tundsin talle lihtsalt kaasa, et ta peab oma talendiga (isegi selle rollislepiga, mis tal on) rabelema elu eest, et sellises lavastuses “ellu jääda” ja publikule midagigi pakkuda. Sama kehtis Jüri Lumiste kehastatud Casanova puhul. See tegelane oli isegi stiilne (mitte algtekstis, vaid väljamängituna), väljapeetud, maitsekas vastukaaluna üldisele maitsetusele, irooniliselt teravmeelne. Niisiis vaatasin ma nende tegelaste ennastohverdavat mängu selles loos samal põhjusel, miks näidendi üks netikommija seksis oma vibraatoriga  - kaastundest.
Sellise nurga alt oli tükk liigutav, lausa traagiline. Ja nii minul kui kaaskannatajal, kes samuti seda vaatama pidi, oli etenduse lõppedes meel kurb. See oli lihtsalt kurb. Mida meiega seal saalis teha püüti, jäigi arusaamatuks. Piinlikku äratundmist tekitada? Kindlasti ei, see oli ilmselgelt liialt kohatu ja vulgaarne ka keskmise teatrikülastaja jaoks. Tõestada Paku ‘säravat geni(t)aalsust? Ehk küll, ent minu jaoks kadus see koos igasuguse tõsiseltvõetavusega. Meelelahutuse pakkumisest ma ei räägikski.. Sotsiaalne harimine jäi pigem rikkumise tasandile.
Kuid -  kes hindavad etendust, mis on sama libe kui vaseliin lateksil, siis see tükk on teile. Oht libastuda ja kukkuda… jumal teab, kuhu (te ei taha teada) on päris suur. Kas just sama suur kui Casanova  …   Njh. Igatahes. Lemmiktegelasteks olid kolm mustas maani torbikus kuju, kes juhuslikult lavale ilmusid, liftisolemist imiteerisid ja sõnatult lahkusid. Respekt.
Meeleolukas teatrielamus it was.

Teeme nii, et järgmises sissekandes räägin lõbusamas toonis. Nimelt vahepeal  - kolmapäeval - asetleidnud kirjanduse ja kultuuriteaduste peoõhtust.

Seniks.. Jah.

“.. nahkpüksid jalga ja siis aknast välja!” (just sellises järjestuses)