Käisin Sadamateatris “Karjääri” vaatamas. Üksiti tegin koolitööd. Jahmatav oli. Mitte koolitöö, vaid etendus. Vanemuise tavapärase kohta kuidagi eriti üllatav. Tahtmata juurutada siin Vanemuise pihta käivat skepsist, ütlen ma seda nii. Rääkisime sellest Madis Kolgiga küll ning tema sõnul ei ole ma siis isegi lootusetu juhtum, sest minus see skepsis võitleb veel mõningase püüdega Vanemuise etendustel mingit märkimisväärset kande- või elamuspinda tabada. Temagi on viimasel ajal pigem kaitsepositsiooni astunud, kuigi püüe on ammu kadunud.
Igaljuhul “Karjäär” mulle meeldis. Liiva sahinasse kaduv teatrimaja, veider maagiline fluidum, mida tavamõistus ei seleta, ent mis selles aegruumis täiesti loogikapõhine ja vastuvõetav oli. Robert Annuse rollisooritus, muidugi – üks ilusamaid (ja ma ei pea siinkohal silmas klassikalist või füüsilist ilu – see on eraldiseisev kategooria) karaktereid laval, mida ma Vanemuise etendustes tabanud olen. Läks hästi.
Hästi läks ka pärast etendust. Plaanitud täiesti tavaline neljapäevaõhtu osutus ootamatult ebatavaliseks, kui ma sain kõne T.-lt, keda ma mitu aastat näinud ei ole. Kaks? Kolm? Kes seda teab. Igaljuhul olid sõbrad Hiiumaalt Tartus ja minul ei olnud isegi valikut. Ma ei tahtnudki. Sain T. autoga end ja oma kaherattalist läbi hilisõhtuse Tartu koju sõidutada, ennast ja T.-d tagasi linna. Habibi siis. Suure tõenäosusega poleks ma kunagi sinna sattunudki. Ometi seal ma hulga uute ja mõnede vanade tuttavatega olin, jõin kokteile ja jutlesin inimestega elust, puudutades põgusalt “saare-aegu”. Öö kulges omasoodu, kulges hetkeks Geni, kulges Shootersisse (veel üks koht, mille vabal valikul külastamise tõenäosus on madal, tõsi – tunduvalt kõrgem kui vesipiibubaaril.) ning kulges viimaks koju.
Reede oli pikk tööpäev. Päeva õppetund oli järgmine: chilli-pulbrit ei maksa lähedalt nuusutada-> kui piisab selle nuusutamisest, et eelöeldud õpetus sünniks, siis piisab ka vähesest, et chilli con corde vürtsikaks teha.
Elu ei hellitanud ning mõni hingetõmme pärast Vatsast kojujõudmist oli piisav, et liikuda TÜTi hooaja avapeole. See muidugi oli naljakas. Või mis ta ikka.. Uued inimesed olid uued ja meil kõigil oli huvitav jälgida üksteise olemist. Muud rahvast oli ka. Mitmekülgne seltskond seal koos oli, aga peale ametliku tutvustusvooru tihedamat tutvumist ei tehtudki. Vähemalt mulle näis nii. Tantsiti lihtsalt. Ja tantsiti palju. Tantsiti hulgakesi ja tantsiti paaris. Viimaks lahkusime, viimse tilgani tühjaks tantsinutena. Läks kuidagi nii, et ühel tänaval said sel öösel kokku veel “joovastusest kantud” vanem TÜTi rahvas, mina, A. ja Hiiumaa sõbrad ning endised koolikaaslased Mustveest. Viimaseid tabasin siiski vaid pilguga. Ülejäänud olid aga kõik olemas. Suundumas kuhugi. Edasi või tagasi, suund ei ole oluline. Kes toetas keda, pole tähtis. Ma naersin, et mitte olla moralist. Teised naersid, sest nad olid “kantud”. Üks tänavarist meid kõiki taas lahku viis ja mind väsinuna koju suunas.
Huvitav nädal oli: eksprompt nägemised toredatega, planeeritud kohtumised lahedatega, tête-a-tête olemised kallitega. Pilk tulevikku ütleb, et tuleb vaiksem ja ootust täis aeg, aga kui see saab läbi, siis on tulemas kohtumisi. Ma naeratan, et mitte muutuda sentimentaalseks.
Igaljuhul “Karjäär” mulle meeldis. Liiva sahinasse kaduv teatrimaja, veider maagiline fluidum, mida tavamõistus ei seleta, ent mis selles aegruumis täiesti loogikapõhine ja vastuvõetav oli. Robert Annuse rollisooritus, muidugi – üks ilusamaid (ja ma ei pea siinkohal silmas klassikalist või füüsilist ilu – see on eraldiseisev kategooria) karaktereid laval, mida ma Vanemuise etendustes tabanud olen. Läks hästi.
Hästi läks ka pärast etendust. Plaanitud täiesti tavaline neljapäevaõhtu osutus ootamatult ebatavaliseks, kui ma sain kõne T.-lt, keda ma mitu aastat näinud ei ole. Kaks? Kolm? Kes seda teab. Igaljuhul olid sõbrad Hiiumaalt Tartus ja minul ei olnud isegi valikut. Ma ei tahtnudki. Sain T. autoga end ja oma kaherattalist läbi hilisõhtuse Tartu koju sõidutada, ennast ja T.-d tagasi linna. Habibi siis. Suure tõenäosusega poleks ma kunagi sinna sattunudki. Ometi seal ma hulga uute ja mõnede vanade tuttavatega olin, jõin kokteile ja jutlesin inimestega elust, puudutades põgusalt “saare-aegu”. Öö kulges omasoodu, kulges hetkeks Geni, kulges Shootersisse (veel üks koht, mille vabal valikul külastamise tõenäosus on madal, tõsi – tunduvalt kõrgem kui vesipiibubaaril.) ning kulges viimaks koju.
Reede oli pikk tööpäev. Päeva õppetund oli järgmine: chilli-pulbrit ei maksa lähedalt nuusutada-> kui piisab selle nuusutamisest, et eelöeldud õpetus sünniks, siis piisab ka vähesest, et chilli con corde vürtsikaks teha.
Elu ei hellitanud ning mõni hingetõmme pärast Vatsast kojujõudmist oli piisav, et liikuda TÜTi hooaja avapeole. See muidugi oli naljakas. Või mis ta ikka.. Uued inimesed olid uued ja meil kõigil oli huvitav jälgida üksteise olemist. Muud rahvast oli ka. Mitmekülgne seltskond seal koos oli, aga peale ametliku tutvustusvooru tihedamat tutvumist ei tehtudki. Vähemalt mulle näis nii. Tantsiti lihtsalt. Ja tantsiti palju. Tantsiti hulgakesi ja tantsiti paaris. Viimaks lahkusime, viimse tilgani tühjaks tantsinutena. Läks kuidagi nii, et ühel tänaval said sel öösel kokku veel “joovastusest kantud” vanem TÜTi rahvas, mina, A. ja Hiiumaa sõbrad ning endised koolikaaslased Mustveest. Viimaseid tabasin siiski vaid pilguga. Ülejäänud olid aga kõik olemas. Suundumas kuhugi. Edasi või tagasi, suund ei ole oluline. Kes toetas keda, pole tähtis. Ma naersin, et mitte olla moralist. Teised naersid, sest nad olid “kantud”. Üks tänavarist meid kõiki taas lahku viis ja mind väsinuna koju suunas.
Huvitav nädal oli: eksprompt nägemised toredatega, planeeritud kohtumised lahedatega, tête-a-tête olemised kallitega. Pilk tulevikku ütleb, et tuleb vaiksem ja ootust täis aeg, aga kui see saab läbi, siis on tulemas kohtumisi. Ma naeratan, et mitte muutuda sentimentaalseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar