after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Segamatu elu spontaansed hetked...

..need, mis pole kuid ette planeeritud ja mis võtavad lõivu su rutiinist ja muudavad loendamatuks igapäevase ajaarvamise.  Eelmisel neljapäeval juhtusin osa võtma ühest Liivi-loost rehetalu all, kus suitsupääsukesed lendasid ustest sisse-välja ning liivale kirjutati luulet. Ühtekokku oli saanud palju tähtsaid-tuttavaid nägusid, "esimesed kõigi teiste seas, vaata, na-na-naa-na-na, meie samas reas". Sellest, mida ma nägin ja tundsin, kirjutan hiljem ning hoopis teises kohas. Üks suvelavastus on jälle linnukese saanud mu "mis-žanr-see-on-teatri-arsenali".
 Nädalalõpu külalisteks olid K&T väikese K.'ga, kes on juba piisavalt suur, et oma lõputut uudishimu omal jalal rahuldada, mistõttu oli tädi rolliks vaid öelda "Ei, seda ära puudu, see on vanaema oma" või "Ei, see ei käi suhu, seda võib nuusutada" või "Ah, mina pean seda puhuma? See teeb tuut-tuut, jah. Tädi tõi selle Minskist." Kuumus viis meid kõiki randa ja õhtul grill-laua äärde. Võib olla kohtume nendega alles siis, kui sõss on pooldunud ja väike K. on saanud omale veel väiksema venna seltsiliseks.
 Kruubenz käis ka külas. Pühapäevane piknik leitsakus pajupuu all ja hädine ujumaskäik kolekivisel järvepoolel. Esimene külaline, kes otsustas enne ärasõitu mulle oma tähelepanu ja päeva pühendada. Jämmisime kitarriga jõe ääres ja laulsime Minor Majority't ning The Nationali. Nagu päris.
"Nagu sa Hiiumaal ütlesid - et kurikatega jõmmid tulid,  lennutasid toolid lakke... Tavaline teisipäevaõhtu." Miks see lause või millega seoses, ei mäleta. Aga see esitus olevat minulik. Mul asjad käivadki nii.
 Eile õhtul lugesin parajasti "Meest, kes ei mahu kivile" ja mõtlesin Kierkegaardist, kui postiljon Chevyga külla tuli. Hommikul oli köögis tühi Vana Tallinna pudel ja taarakott vajas äraviimist. Külmikus oli grillkana ja auto seisis ikka õue peal. Küsimuse peale, mis juhtus - kõik oli olnud ju nii rahulik ja etteaimatav - meenus, et postiljon tuli oma jookide-söökide ja puudega, lasi isa üles ajada ja ahju sooja panna ning jõi enamjagu üksinda ära pudeli vanakat. Kass hullus öises miljöös viinapuupõõsastes ning mingid metselajad jahtisid pimedas parte. Vend, kes külla sadas, rääkis 70-aastastest vanadest, kes kord ka pärast teist-kolmandat-neljandat pudelit viina veel ära ei vajunud, kuigi tal juba põlve maha kiskus, vihtlesid teda saunas nii, nagu keegi veel vihelnud ei ole ja pärast veel pubisse tantsu vihtuma läksid ning 10 h hiljem koju jõudsid. Kõige selle tõttu jäänud ühe tita sünd tervitamata. Segamatu elu spontaansed hetked, ma ütlen.


Täna kavatsen kuumusega võidelda ja rahulikult randa minna, näidenditega tegeleda ja Vahingut lugeda. Nagu eelnevgi suvi. Enamjagu.
Loodame, et rippsild on sirgeks pingutatud, omale riietevahetuskabiini alla rohustuustide ja kivide vahele piilupesa kraapiv skiso-tüüp sealt kadunud ja muud veidrused kõrvaldatud, erinevalt hommikusest jooga-ringil nähtust. Mhm.

Aleksitüümia

ei ole vist täpne sõna. Ei, siiski mitte.
Ma lihtsalt ei saa päris täpselt aru, mida ma tunnen või kuidas ma peaksin olema. Ehk peaksingi - lihtsalt olema. Viimastel päevadel - ei, viimasel päeval, eile - elasin läbi nii palju emotsioone, ning üleüldse olen hiljutisel ajal tabanud end vastuolulistelt tundmustelt, et kuidagi ambivalentne faas on praegu. Olles jälle ravinud märtsinohu, mis õnneks sel aastal kroonilise bronhiidini ei jõudnud, igal õhtul jalgupidi sinepivannis ning elades vaid vägiheinaürdist, katkujuureõitest, teepuuõlist, aniisist ja millest kõigest veel, võin tunda kergendust, et eilne etendus läks siiski hästi ja tuttavad näod publikust olid julgustavad. Või et ööd, mille olen veetnud paaniliselt magistritööd kirjutades, päevad teatris ja kirjandusseminarides või Paabeli kunstiajaloohõnguliste paneelidega kaetud klaasseinte vahel ning õhtud Rousseau'd ja Goethet lugedes, on nüüd saanud omale justkui rahulikuma rütmi. Mingi koorem ja ootus on langenud. Meie harmoonia on meie endi kätes. Või roosas kvartsis.
 Niisiis on mul põhjust, hoolimata hingeminevatest tagasilöökidest, tundmustest ning uudistest, ju ikkagi tasakaalu tunda. Täna kohvikus M.K'ga  istudes, teed juues ja minu väitekirjast rääkides, jõudsime Inimeseks olemise tähtsuseni, väärtusteni, mida ei saa ega või taandada akademismini.
Ma tõepoolest usun, et mul ei saaks olla paremat juhendajat. Polekski tarvis üht järjekordset järelevaatajat, vaid mentorit. Vaatamata harvadele kohtumistele, on need alati maandavad, innustavad, hingestavad. Et peale akadeemilise analüüsivõime arendamise, avardun ka inimesena. Interdistsiplinaarsus ei ole halb. Pole välistatud, et jõuame kirjandusest teatriteaduseni ning teatrist teoloogiani, M.K näitel, või teatrist kirjanduseni, kirjandusest psühholoogiani ning sealt peaaegu filosoofiani, nagu minu suundumus praegu viitab. Spekuleerides edasi, siis ->loogika -> matemaatika. Matemaatilise filosoofia kursuse olen ma juba läbinud...


Jalutan Salme tänaval ja meenutan. Päikesepaiste ei luba mul silmi avada. Raua tänaval õitsevad paiselehed.

Mul on aega kogeda ja hingata. Mõelda läbi ja uskuda. Armastada ja elada.
Kõik läheb hästi.
Kuhu ma lähen, seal on ilu. Õppida leidma seda ja nägema.
Praegu on Tartus kevad.

Mõningaid veidraid juhtumisi

tuleb vahel ette.
 Näiteks neljapäeval, päev pärast esikat, kui mul esmakordselt pärast pikka ja intensiivset prooviperioodi viimaks aega oli, et saada kätte oma Valentinipäeva kink ehk minna massaaži. Mind võeti lahkesti vastu ning ühel hetkel küsis proua minult, kas ma olen hiljuti trennis käinud. Selgitasin, et tegelen näitlemisega ja proovides-stuudiotes oleme teinud üldfüüsilisi harjutusi. Selle avalduse peale näis proua kergelt imestunud, öeldes, et "on tunda, jah." Veidi aja pärast läks jutt teatrile, lavakunstikoolile ning Üliõpilasteatrile. Proua näis olevat väga teadlik ja kursis kõige sellega, mida ma vaid pinnapealselt puudutasin - sest üldjuhul ei ütle selle erialavaldkonna nimed ega mõisted keskmisele keskeas eestlasele suurt midagi. Ometigi ei olnud konkreetne proua mitte mingi juhuslik reikit ja ajurveda teraapiaid praktiseeriv mudija, vaid isiklikult Jaan Toominga stuudios õppinu. Tunni aja jooksul kuulsin lugusid, kuidas Toominga häälekool oli üks asendamatumaid harjutusi näitleja väljendusvahendite väljaarendamisel, kuidas vaid loetud päevadega sai läbi töötatud tuhandeid lehekülgi lapi joigusid ning neid siis lauldud, kuidas stuudiod olid otsekui kõikehõlmavaks ja kultuuriliselt hindamatuks hulluseks ning Toominga-omasid kõige selle maanilise teatritegemise juures peeti tõsiseltvõetamatuteks ullikesteks.
 "Sa oled ilus tüdruk, küll Sa jõuad oma elus sinna, kõige jaoks on oma aeg," ta ütles. Sain sel hetkel aru, et iga asi juhtub põhjusega ja et mingi kosmiline sättumus meie elus on siiski olemas. Seda valgustuslikum tundus too kohtumine, kui kuulsin pärast seanssi A.-lt, et ta oli valinud selle massaažitoa juhuslikult, vaid viite põhjal. Niisiis oli see kontakt nii kehaliselt kui vaimselt väga vabastav kogemus. Ning ma ei näe mingit põhjust seda isikut saladuses hoida, mistõttu olgu ära toodud siin üks artikkel temast.

 Teise kummalise seiga avastasin eile, kui ema mulle kohalikult second-hand turult paari tuhmunud menoraa-kujulisi kõrvarõngaid vaid 20 sendi eest ostis. Kui olin need hambapastaga ära poleerinud, nägin nende tagumisel küljel signatuuri "imp.r", mida kohe guugeldasin. Ilmne oli see, et tegemist ei olnud masstootega, vaid täishõbedast antiikehetega, väärt kindlasti rohkem kui 0.20€. Mis ma leidsin, oli ainus, peaaegu identne paar, müügil erinevatel e-turgudel ning -antiigisaitidel, hinnaga 1195 rublast 12 US dollarini, asukohaga San  Francisco, California. Müügis on need olnud 2009. aasta 27.juulist, müük lõppeb selle aasta 2. aprillil.

 What are the odds, right?

Võimalik, et neid on maailmas ainult kolm eksemplari, need on pärit otse Ottomani impeeriumi-aegselt Pühalt Maalt mõne tagakiusatud ehtekunstniku käest, pärandatud juudi diasporaa käigus põlvest põlve, mille tulemusena üks eksemplar on nüüd jõudnud minu kätte ning mille ajalooline ja materiaalne väärtus on tegelikult röögatu. Kas mu elumissioon on leida ülejäänud kaks paari? Kus on siis kolmas? Mis rolli täidan mina Suures Plaanis? Mis on Plaan?
Elu nagu Da Vinci kood.

Loota ju võib.


Lisaks nägin unes, et apteegist soovitati mulle külmetuse ja silmapõletiku vastu tammekoort silmadele panna, mida saab Tasku keskusest, uksest sisse minnes vasakut kätt. 

Veetsin Sartre'i seltsis

selle pühapäevase lõunapooliku, mis oli värskendavaks vahelduseks kõikidele õhtutele ja öötundidele Fieldinguga. Kusagile on jäänud minust maha ootama veel Anouilh "Antigone" (mille ma mõistagi võtsin ette originaalkeeles). Ning kusagile veel inimesed, kes ühel või teisel hetkel elus on olnud mu lähedal. Nemad muidugi ei oota, sest nii nagu minulgi, on neil samamoodi tegemist argipäeva ja asjadega, mille edasilükkamine on mõeldamatu. Ja ma üldse ei süüdista neid selles, et nad seal kusagil minu pärast raskeid igatsuspisaraid ei vala, kuivõrd ma ise pole andnud alust taaskohtumistele ega omapoolsele huvile. Mind pigem kurvastab tõsiasi, et on olemas see kusagil - ma ei tea, kus, kellega, kuidas või miks need inimesed on seal, kus nad on ning et on möödunud aastaid ilma, et me oleks kohtunud, rääkinud, käinud või olnud koos. Erinevalt ajast, mille meeldejäävaimad hetked ulatuvad kolme-nelja aasta tagusesse eluperioodi.
 See ei ole nüüd tingimata Sartre'i süü, et ma sellele mõtlen. Sõbrapäeval meenutasin paratamatult neid inimesi, kellega kord oma päevi veedetud sai -Toomemäel jalutades, Raeplatsil tantsides või hoopis mõne välisriigi linnaväljakul naerdes. Palju pisikesi hetki, mälestusi ja olukordi, tihti igapäevaseid, kuid ometi eredalt mälusse jäädvustunuid. Mis on neist inimestest nüüd saanud?
 Ikka ja jälle tulevad mõned sellised mälupildid tagasi silme ette, ennekõike kui mineviku ja oleviku kokkupuutepunkt on juhuse või kokkulangevuste tahtel eriti õhuke ning tundub, nagu poleks aeg üldse edasi läinudki, samas kui mälestuste ja käesoleva hetke vahel laiutab terve ajastu. Paradoks.
 Nii juhtus siis, kui nõustusin J.-ga möödunud esmaspäeval välja kooki sööma minema. Sujuvalt jõudsime järgmisse lokaali veinitama ja sealt edasi nostalgia avarustesse. Juhtus ka neljapäeval, mil ùr L.-i kontserdil Arhiivis tema käekäigu kohta küsides tundsin, et see pole pooltki nii sundimatu küsimine, kui kunagine pärast esimest loengut saadetud sõnum, mis pretentsioonitult päris "Mis teed?" Sellele järgnes hilishommikune praemuna söömine Toomemäe jalamil olevas hämaras ajaloohõnguga korteris, kitarrimäng ja minu retsitatiiv E. A Poe "Reetlikust südamest". Need ajad..
 Ma tunnen sellest sundimatusest puudust, sellest eneseteadlikust muretusest, aja ja ruumi tähtsusetusest, kus üksnes tunne, üksnes inimesed lugesid ja kõik oli justkui alles ees.
  Kus on nad nüüd? Millest nad mõtlevad? Mida kardavad? Mille üle rõõmustavad? Mis on praegu nende jaoks tähtis?

Vahel tekib kiusatus haarata telefoni järgi, kuid siis meenuvad mulle üksteise järel kõik kohustused, poolelolev kirjandus ning tähtajad-tähtajad-tähtajad. Elu, mida ei saa edasi lükata. "Ilmselt ka neil," mõtlen. Veidi kurb on siis, et sõpru justkui saaks.

Ühel heal päeval ehk kohtume taas. Teisiti ei ole mõeldav. Ju?

Nägin kummalisi unenägusid

nädala esimesel poolel. Enne seda teisipäeva, mil me Mõškiniga Jõgevale opile ja tagasi sõitsime. Mõškin tuli narkoosist välja ja seisis vaevu püsti, peagi oli ta nagu vastsündinud tiigrikutsikas, kes värisevate jalgade ja küljelt küljele õõtsuva alakehaga ringi tuterdab ja peaga igalepoole vastu põrkab. Aga ta oli väga vapper kass! Nüüdseks juba jookseb jälle ja hüppab lävelt suurest nägemisrõõmust vastu.
 Igatahes - sel öösel olin ma näinud unes, et olen mees. Sõdur ühes rongivagunis koos oma kompsuga, hoidmas kinni ühest metallkastist. Teadsin, et sõidan rindele vastasleeri ridades - sest pidi. Rong aga vappus ja ma kukkusin avatud vagunist välja, vales peatuses. Juhtumisi asus seal lähedal üks maja, mille perenaine ja peremees tegelesid samas hoones rindemeeste värbamisega. Nad olid vastutulelikud inimesed ja ei andnud mind välja, nad olid omad. Minult võeti asjad ja mul lubati varjuda nende majas. Õhtul alumise korruse peo ajal ei tohtinud ma end reeta, keegi mind otsima sinna ei oleks tulnud. Teadsin, et olen pääsenud.
Järgmisel ööl nägin unes üht räämas olemisega vene keelt kõnelevat tüdrukutirtsu, kes oma noorema vennaga minu kodutänaval ringi hulkus ja enda järel üht mängulooma nööri otsas lohistas, kassipoeg omakorda seda püüdmas. Nähes, et tegemist on minu kunagise mängukaruga, läksin tema juurde ja küsisin, kas ta teab, et see kuulus kunagi mulle. Tema aga palus mult selle peale abi. Võtsin tal käest ja järgnesin talle. Korralikku kodu tal ilmselt ei olnud, niisiis püüdsin temast teada anda lähedal elavatele täiskasvanutele, kuid tüdruk lasi mu käest lahti ja jooksis minema. Leidsin ta ühest kulturnikute korteriklubist, mis asus vana postimaja alumisel korrusel - ta oli ühes ruumist mingite meestega. Oli rahustavam teada, et keegi vaatab tema järgi, kuigi kontingent jäi mind mõneti häirima. Ma ei mäleta, mida täpsemalt ma seal klubis/korteribaaris edasi tegin, kuid ühel hetkel sai mul elu ebaõiglusest villand ja ma ütlesin: "Tule, ma viin su koju!" Võtsin põrandal mängiva pikkade ja nälginud jäsemetega süsimusta neegrilapse omale sülle, kes oma pikad kondised käsivarred ümber mu kaela põimis, ja olin endamisi otsustanud - et keegi peab ju talle ometi kodu andma. Jah, ma lapsendan selle nälginud neegrilapse ära. Kuigi ma teadsin, et ei saa teda endale jätta.
 Veidi hiljem sõin oma kodus köögis A.-ga mingist peost üle jäänud grillkana, ise mõeldes, kas ema ehk pahandama ei hakka, et me alles õhtustasime ning homseks midagi ei jäta. Märgates, et pliidi peal seisab veel üks hangunud grillkana ühes seapraega, vaatasin, kuidas A. isukalt tervele kanale sinepit pigistas ja haukasin isegi kartuleid ja liha. Ema tuli kööki ja ei öelnud midagi. Väljas oli sume suveõhtu ning päike loojus. Neegrilast meiega polnud.

Veidrad rännakud, mida pidasin, tõesti.
Ja ma igatsen veidi juba soojemaid ilmasid, et mõnusamalt istuda kohviku laua taga ja vaadata külmatundeta välja, nautida oma õdusat pooltunnikest koogi ja valitud lektüüriga. Samas - ka praegu väljast külmade kätega tulnuna, tundus kuum chai tass käes õige ja hea. Kui ainult need pooltunnid pikemad oleksid. 

Kuidagi sünge

on niimoodi mõelda, aga üleeile öösel vastu neljapäeva oli väljas kõva vihm ja minu ainus mõte läbi une oli, et jumal  tänatud, nüüd peseb selle suure õudse vereloigu ära. Järgmisel päeval oli asfalt tõesti puhas ning ma möödusin sealt mõneti kergema südamega...


  Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
 Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.

Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.

Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?


P.S. Veider fakt on see, et  lisaks mõttele puhastavast vihmast  kummitas mind pool ööd unes laulufraas 
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts". 

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Elu Charles'iga

on tänaseks kestnud kolm päeva. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, nagu ütleb vanasõna. Ja kuigi tegemist ei ole tõepoolest hobusega, pole nõustumine tema koju võtmisega siiski juhuslik, sest enne Charlesi on mu õlal istunud ka Bobo, seda nüüdseks hea 9 aastat tagasi. Ehk polnud siis juhus ka see, et just meie sel hetkel emaga mööda sõitmas olime, kui pargis istunud mehed talle hooldajat otsisid.

 Esimesel õhtul ta õnneks vaid magas oma uues kodus ja ei seganud jaanipäevalisi. Hommikul  nõudis ta väga varakult süüa, hoolimata sellest, kas teiste uni tahab magamist või mitte. Aga päev möödus meie kõigi jaoks töiselt ja tegusalt. Mina kitkusin ja tema tallas just nii palju mööda kasvuhoonet, kuni hakkas igav ja siis me muidugi avastasime võimaluse mulle selga ronida ja seal kükitada. Iseseisvalt rohu sees tallamine oli väsitav ja ebameeldiv, hoopis lihtsam oli tulla mu kõrva äärde lõugama, et ma talle ise söögi suhu paneks. See tuli loomulikult enne püüda või kaevata või kätte saada. Eks ma siis ronisin peenra vahelt välja ja tegin, mis vaja. Õhtul istusime koos, tema käsivarrel või õlal, ja lugesime Vahingut.
 Toast äraminek ei ole soovitatav, sest muidu on kisa lahti ja üks nokk teises toas nõudlikult õieli. Ja kui uniseks jääme, siis ainus õige magamisasend ongi käevarrel. Siis sätitakse kiiresti end kämbuks kokku ja pistetakse pea tiiva alla.
 Eile hommikul ärkasime juba inimlikul ajal, olime hoopis julgemad ja uudishimulikumad ja üldse pakkusime nalja, hoolimata liigile omasest "teistest suuremast arukusest". Väljas lendasime pärast suplust katusele, aga kohe kui kõht natuke tühjemaks läks või ümbrus seltskonnast tühjemaks jäi, läks nutt lahti ning tuli jälle alla kätte lennata. Ega's midagi, eks keegi pidi jälle labida kätte võtma ning väikest aitama. Tegelikult õppis Charles ka iseseisva putukapüüdmise ära, aga see on üürike lõbu - tüütu ja aeglane. Niisamuti väsib ta tihti oma varvaste nokkimisest või kohvikannu kaane toksimisest. Telefoni ekraan pakub küll mõnetist huvi ja leivakott aitab alati, kui igav on. Kastanit tasub karta ja paberid on laialipildumiseks või rebestamiseks - juhul, kui ema narrimisega närvi mustaks ajab. Kõiksugu interjöör pakub tegevust ja huvi just nii palju ,kui palju ollakse juures, st kui lähedal. Eks eile õppisime tarvidusel ka teise tuppa järele tuleku selgeks. Siis kisendame lävepakul ja leiame maandumiseks sobiva käe, õla või pea. Jälle rahu maa peal. Pärastlõunal kuulasime Wolfmother'it ja nokkisime Fitzgerald'i.
 Tänane päev algas suure pesuga, ikka sellisega, et põrand kausi kõrval ujus ja kapiseintelt voolas vett; ise olime märjad kui röötsakad. Ja vist siis saime natuke külma, sest lõunaajal turtsusime ja olime veidi tõbised. Aga väljas käisime sellele vaatamata. Enne, kui äikeseline rahevihm alla otsustas tulla, saime paar korralikku keldrikakandit põske haugata, ristiku sees joosta ja katusele lennata. Üldiselt Charles meil lendamisega vaeva ei näe, vaid kõnnib. Ka teisele korrusele, trepist üles. Hüpetega. Jah - selle saime ka nüüd selgeks, kuidas tuppa saab.
 Üldiselt on meelistegevuseks käe peal tukkumine, raamatulehtede nurkade murimine (ma olen siis väga tige ja ütlen, et kes nii teeb, jääb viiendast lõunasöögist ilma!), köögirätiku otsa kiskumine ja hambatikkude põrandale pildumine.

Nohune lõunauinak.

 Siin näiteks veedame hommikul aega vana sussiga, mis meile tervelt hulgaks ajaks tegevust andis. Operaatori avastades tuli muidugi see aktsioon katki jätta.

"Need inimesed, kes mul toas laulavad,"

rääkis naaberkorteris elav vana naine mu emale reedel, kui ma koju tulin, "ei lase mul jälle magada". Jah, ikka needsamad, kes mõned kuud tagasi sisse kolisid ja lahkumast keeldusid. Laulavad kirikulaule, sõimlevad, vestlevad, tülitsevad... nagu üks perekond ikka. Ükspäev olid nad jälle hilja õhtul tülitsenud ja kaklema hakanud, pugenud laua alla ja tapelnud seal. Tädike olevat siis öelnud, et ta ei saa niimoodi öösiti magada, hommikul on väsinud ja kurnatud, et toimetagu omi asju hommikul või päeval. Vastuseks andsid nad ainult põhjenduse: "Aga nii me ei taha." Ent kõige hullem selle olukorra juures on see, et nüüd on nad jultunult ka oma karja korterisse kaasa toonud. Lehmad. Ammuvad ja jalutavad toas ringi ning rahulikust unest ei saa enam rääkidagi. Nõnda ta mu emale kurtis. Et mis nende lehmadega nüüd peale hakata, magada tahaks.
 Iseenesest on tädikese mure mõistetav, sest ühe võõra pere ja terve loomakarja mahutamine endaga kahetoalisse hruštšovka-korterisse võib tõesti mõneti problemaatiline olla.

 Täna pani mu ema kappi talvesaapaid ära. Lootus ju on, et kevad tuleb ja ei ole tarvis vähemasti teda siis sügavtalviste karvaste talvesaabastega ära hirmutada. Kapp muidu on kõiksugu jalanõusid täis ja jumal üksi teab, mida kõike sinna paigutatud on. Ühel hetkel ilmus ta uksele: "Näe, mis ma ühe kota seest leidsin," ütles, sõrme otsas rippumas korralik püstol. Raketipüstol. "Hea, et kaheraudne ei olnud".
 Ma tean, kus see ka on. Ei, see ei ole tõesti meie esikukapis...

Üldiselt on elu siin, kodus, alati normaalne ja rahulik. Saab sellest hullumeelsest linnaelust mõneks päevaks nädalas närvegi puhata.

Kõigi pühakute päev.

Läks nii, et Halloweeni õhtul lasime fantaasia ja kunstimeeled vabaks. Läks nii, et Aphrodite kõhu peale oli kõrvetatud auk ja Apollon ei leidnud loorberipärga. Läks nii, et salaja balletiseelikus tantsitud "Luikede järv" ei olnudki ootamatult nii salajane. Läks nii, et kaks oravat kõndisid Hesburgerist kahe koti kraamiga bussi peale ja soovisid inimestele head õhtut. Läks nii, et "Luikede järve" sai "Musta luige" näol vaadatud ka filmilindilt. Läks nii, et Halloween oli kordades naljakam kui õudne. Läks üsna erakordselt. Ühesõnaga - läks hästi. 

Koorem.

Mulle kingiti just praegu terve sülem lilli. Kakskümmend viis oranž-punast roosi. Lihtsalt selle pärast, et ma olevat nii ilus ja armas. Lihtsalt.
Kakskümmend viis! Kakskümmend viis roosi, mis ajasid mu just ahastusse.

Ma kardan, et mind tõepoolest vahetatakse peagi kolme kaameli ja 700 inimtöötunni vastu. Jumal, ma tahan siit 18. sajandi Egiptusest ära!

Nali naljaks.

See nüke mõnevõrra vähendab tõenäosust edukalt läbi viia mu eluplaan olla armastav, empaatiline ja mitte-paha inimene. Sest nüüd on mul tunne, nagu ma oleksin just vastasmärgiline kõigele sellele, mida taotlen.

Aaaah.

Neli veidrat.

Veider, kuidas ma mõnikord seostan toite kohtadega. Või kuidas mõnikord tulevad emotsiooniga kohad meelde teatud toite süües. Üleeilne soolapähklisnäkk tõi mulle meelde tumepunased plüüškardinad, "hotelli" «Säde», teise korruse-kella-viie-vestluse, öise Viini valsi .. etc. 

 Täna, kukeseente otsingul, sai leitud hoopis lademes metsmaasikaid.  Suu neid täis, mõtlesin Värska metsade, lõunaste ümber-järve-jooksuplaanide, pealelõunaste "hüppekate", õhtuste lõkkeringide ja ööhakuste udulooride peale.  

Veider, kuidas ma vahel - viimasel ajal üsna tihti - ärkan hommikul üles ja mu peas hakkab kõlama üks konkreetne laul, mis terve järgneva päeva mind saadab. Ja ma ei pea kunagi muretsema päeva-soundtrack'i otsimise pärast - see tuleb ise mu juurde. Olen ärganud "Suvekuninganna" peale ja tundnud ette ära igatsust ja melanhooliat; tõusnud üles "Strawberry fields forever" saatel, kui Tartu Uuel Teatril on Baltoscandalil etendus olnud ja .. kuni tänaseni olen ma neist aru saanud. Täna siis avasin silmad, nende taga kajamas The XX "Intro". Ja ma ei tea, mida ma sellest välja peaksin lugema.

Veider, et jälle on 13 ja reede. Viimasel ajal on neid üha rohkem, või mulle näib?

Ja ma vist lõpetasin oma näidendiga, mille kirjutamise täpset algust enam ei mäletagi, aga mis ilmselt langes kuhugi 2010. aasta kevadesse. Tunnen, et pean laskma tal mõnda aega puutumatult olla, et ta siis uuesti läbi lugeda ja ametlikult valmisolevaks kuulutada.
Nüüd siis alles. Veider.

Jälle see päev.

Poolel teel loengust koju meenus mulle, et on 13 reede. Üllatused - ma olen neid juba piisavas koguses saanud ja kõigi eelduste kohaselt ei peaks reede suuremat sorti lisa tooma. Pealegi oli selleks liiga ilus päev.
 Iial ei maksa öelda "iial". Asusin Peipsi äärde teele. Vähe sellest, et buss oli talumatult õhuvaene ja palav, jõudis see ümber bussijaama nurga keerata ja Tasku ees katki minna. Nii palju siis plaanidest.
 Nelikümmend minutit hiljem istusin Merle Jäägeri ja tema elukaaslase Imrega ühes autos, kuulasin, kuidas esimene automakiga Võssotskit võidu laulis ja mulle oma Supilinna-lugusid rääkis. Jõudsime Mustveesse. Mina huvitava kojusõidu võrra rikkam, tema - kultuurimajja etendusele. Tänagem autoga inimesi. Ja lahkeid näitlejaid.

 Ja ma veel olin mõelnud: "Näe, sõidan Mercaga samal liinil, samas bussis.."
 Etendus ise olevat täitsa meeleolukas olnud. 

Aprill!

3. aprill. Vaade mu köögiaknast.
Elu üllatab mind ikka iga päev. Tundub, et ka kõige ootamatumad pöörded võivad vabalt olla.
Teen iga päev suuri silmi ja ei väsi sellest.
Kes oleks võinud arvata.. ette näha.. aimatagi.
No ei keegi. Ei iial.

Vaat' siis kui huvitavaid radu mööda maailm tiirleb.

Pingesse ei maksa muidugi minna.
Sit back and enjoy!

This World.

Kui kummaline – õppida uuesti kõndima. Justkui.
Teha neid samme, mida pole harjunud tegema juba hulk aega.

Aga nii hea on.
Teada, et ma saan ja suudan.

Ja siis on veel see…
Je t’aime.

Tristan ja Isolde. Ja maailmalõpp.

Esmaspäeval käisin külas. Veetsin suurepärased paar tundi armsa haldja juures ja sain taaskord kolmekordse doosi ilu ja headust, peale hõrgu õhtusöögi ja tee. Nagu ma ütlesin - tema juures on alati hea. Üheskoos jätkasime pärast raamatukogus esseemaratoni. Jõudsin edukalt (ehk siis elusalt) finišisse ning seminaritöö sai ka kahepeale marmorisse valatud. Maailm siiski vist ei lõpe jaanuarikuus.
 Peale heade mõtete ja emotsioonide sain ka ühe filmisoovituse. Vaatasin. Jahmusin. Olen nüüd ühe äärmiselt kummalise, ilusa ja sügava filmielamuse võrra rikkam. "Melanhoolia" on üks imelikumaid filme, mida ma näinud olen. Minu jaoks oli see kui liikuv maalikunstiteos. Viimasest ja sümbolismist ta inspireeritud ka oli. Kaunis põhjamaine atmosfäär, juba esmapilgul ära tuntava borealistliku kiiksuga. Lars von Trier ei olnud end maalikunsti lavastamisega tagasi hoidnud ja pikkis viiteid John Everett Millais'le ja  Pieter Bruegel vanemale, rääkimata siis veel Jean Genet'st või Wagnerist.
 See oli nii.. lummavalt kummastav.


Väljas sajab tihket lund. Maa pöörleb kusagil kosmilistes sügavustes.
Ja ma ei suuda oma mõtteid lahti rebida sellelt filmilt.

Kui maailmalõpp tuleb, Richard Wagneri "Tristan ja Isolde -  Prelüüdi" saatel, ehitan ma omale võlukoopa ja sulen silmad..

Käsi, mis toidab.

Eile kerkis mu pärmitaigen üle kausiääre kapile, lükkas klaaskaane pealt ja valgus ülevoolava õhinaga kapiserva pealt alla vaibale. Elutuba oli õndsas üksinduses tühi. Õue peal murul seisis telk, mille ümber liikusid kaks inimest. Samal ajal oli kuuri all veel kaks inimest – mina ja ema. Ema oli esimene, kes vohava taigna avastas. Mina, kes ma varem tuppa olin tulnud, et kahele telgis olnule hommikust võileiba meisterdada, seda miskipärast ei silmanud. Ilmselt seetõttu, et siis oli asi veel küllaltki kontrolli all. Või vastupidi…
Sellist inimest, nagu ma üleeile õhtul kohtasin, pole minu silmad varem näinud. Ega mõistus hoomanud. O.W.G, kes täiesti ootamatult mulle too õhtu helistas, teatades, et nad on kahekesi ja ca 6 km kaugusel minust, matkakottidega ja haige jalaga, ei ole ilmselt milleski sellises süüdi… Et taoline inimene minu juures ootamatult peatuma pidi ja minu õhtul pakutud teed järgmisel hommikul lausa ise nõudis. See, et nii mina kui ema tema käest öises kaardimängus korra pähe saime, ei ole määrav.
Selline inimeseloom! .. Ja ma olen muidu üsna ennastkontrolliv ja rahumeelne inimene. Aga.. Nii lihtsalt ei tehta! You don’t bite the hand that feeds! Oo, püha lihtsameelsus! Ma imestasin ise ka, et tõepoolest eksisteerib inimtüüp, kes mu lihtsalt sõnatuks võtab ja mu endast niimoodi välja viib. Ja miks ma temast ikka veel räägin?
O.W.-l oli silmnähtavalt samuti piinlik. Tema enda näol on tegemist kõige abivalmima külalisega, kes minu läve iial ületanud on. Esimest korda, kui me olime tuttavad napilt 4 h, tuli ta otse Tallinnast minu juurde maasikaid kastma. Seekordne ekspromt-külastus tõotas endast abikäsi nii aiatöödel, kodutöödel kui põllutöödel. You name it. Ilmselt pool sellest töö-himust (ja lausa –nõudest) läks südametunnistuse nime all oma (minu jaoks) eriti ärritavalt lihtsameelse ja taktitu sõbramehe käitumise lunastuseks. Sunnitööle me siiski kedagi ei pannud, aidata said nad aga küll. Kes kuidas.. Ja millise motivatsiooniga. 
Tunnistan – minupoolne vastutulelikkus oli kasin, kui mitte öelda hoolimatult külm ja nipsakas. Ühe seltskonnaliikme suhtes. Ja ma ei saanud sinna midagi parata. Viimasel hetkel enne lahkumist ei suvatsenud ta märkuse peale, et me ei olegi veel tutvunud (ütlesin seda läbi ristis hammaste ja üllatusin oma vastumeelsuse peale), muud mulle öelda kui “mul ei olegi nime” ja sõnatult minema lontida. Ei, noh – võta heaks! Ole ise ka terve!
O.W.G, kes pidi kahekordset viisakuse ja abivalmiduse kehastust esindama, sellega suurepäraselt hakkama saades, lubas käsi südamel millalgi üksinda naasta. Mul oli enda ees häbi, et olin ka teda paratamatult unarusse jätnud, hoidudes iga ihurakuga tolle teise eest.
Ja samal õhtul, kui rahu oli maa peale saabunud ning mu veri taas peast sujuvalt üle keha jaotunud, sai ka tainas ohjeldatud ning pirukad ahju pandud. Isegi isa, kes porgandipirukat ei armasta (ja porgandeid kergelt öeldes põlgab), sõi ja kiitis. Viimaks ometi midagi, mida mina väärtustasin, mitte ainult üht õnnetut läbihüpanud külalist, kes pidi oma “risti” kandma.
Kui pentsik pühapäev.

Olemise talumatust kergusest.

Kui ma viimati Teatritehase etenduselt tulin, tahtsin sellest kirjutada pikemalt kui paar umbmäärast lauset. Mingil seletamatul põhjusel puudutas see lavastus mind ja ma lubasin, et kirjutan selle endast välja. Paraku see vaid ähmaseks lubaduseks endale jäigi ning tagantjärele ei näinud ma mõtet settinud elamust enam üles keerata. See poleks olnud pooltki sellest pöörisest, mis mu peas ja sisimas Genialistide klubi pimedas saalis istudes keerles.
Jõudsin eile lõpule järjekordse Milan Kundera romaaniga. Mitte kõige ebatüüpilisem valik kolmandaks romaaniks, mida sellelt kirjanikult lugeda, ent viimaks siiski - “Olemise talumatu kergus”. Kuigi see ei meeldinud mulle nii väga, kui “Identiteet” või “Teadmatus”, oli tal siiski märkimisväärseid jooni. Olemise talumatut kergust jagus seal ohtrasti. Viimastel lehekülgedel muutus lugemine üha masohhistlikumalt talumatuks. Mitte sellepärast, et tekst oleks olnud halb. See oli rõhuvalt valuline ja sealjuures nii läbematult kerge. Kuidas võib elu olla nii rusuv, kuid samas nii süüdimatult lihtne?
Lugesin selle raamatu läbi, matsin koos viimaste ridadega maha Karenini – koera - ja tunded, mis kõike seda lugedes ning läbi pea lastes tekkinud olid, sulgesin kaane ja mõtlesin peas neid küsimusi. Ning taaskord tuli mulle meelde Gregor Samsa. Teatritehase etendus. Esialgu ehmatas mind tekkinud paralleel, kuid lasknud ennast neist mõtetest kanda, taipasin, et just samasugusest olemise talumatust kergusest kõneles ka Gregor Samsa lavastus. Nad ei lange sisult kokku, ei oma mingit ühist esteetilist ega ideelist tausta ega ole üks-üheselt ülekantavad. Ometi tekitasid nad mõlemas minus samasuguse tunde. . Sellise, mis paneb eneselt küsima: miks ma siin olen? Ei, mitte teatrisaalis, ei, mitte nende inimeste keskel, vaid – m i k s m a s i i n o l e n ? Kui lavastaja küsis, kuidas mulle meeldis, sai ka talle otse öeldud, et tema lavastustel on eripärane metafüüsiline mõõde, mis paneb inimesi kahtlema oma eksistentsi õigustuses. Paneb neid mõtlema elu nähtamatute “nööride” ja vääramatu jõu peale. Paneb neid läbi elama olemise talumatut kergust. Seda ma siis veel ei teadnud, ma ei teadnud seda niimoodi veel nimetada. Kunderalikkust (segatuna Kafkaga) ei teadnud ma järelikult tol õhtul mainida. Nüüd siis olen targem ja oskan tõmmata paralleele.
Nii sel lavastusel (ja kui üldistada, siis lavastaja L.P.-l) ning Kunderal olen täheldanud võimet panna mind olukorda, mis tõestab mulle ilmekalt, et minust ei saa head kirjanikku, minust ei saa piisavalt head teatriteadlast, luuletajat ega dramaturgi. Ma tean seda. Ja ma ei ei eitagi seda. Sest on hetki, mil ma tunnen oma keelelist piiratust kirjeldamaks tundeid, mõtteid ja elu sel määral ja nii sügavuti, kui ta väärt oleks, kui ta tegelikult hõlmab. Alati jääb kõik pinnapealseks, hoomamatuks, kergeks. See lihtsalt on nii. Piiratus on meie alatine olemise vorm. Ja me kas lepime selle talumatusega. Või kaome, iialgi endale oma olemist üldse teadvustamata.

Niimoodi mõtlen ainult tõesti minu jaoks kunstiliselt heade teostega kokku puutudes. Siit saab järeldada vaid üht …

Teeme ära 2011. Afganistani moodi.

Talibani täna Ida-Afganistanis Laghmani provintsis toime pandud suitsiidirünnak nõudis viie tsiviilisiku – nende seas kahe lapse – elu, teatab uudistevõrk AFP.
/.../
Talibani pressiesindaja Zahihullah Mujahid kuulutas, et nende organisatsioon võtab rünnaku eest vastutuse, ning lisas, et see on osa nende kevadisest rünnakukampaaniast, mille nad kuulutasid välja möödunud nädalal.

(Postimees, 10.mai 2011)

Kampaania?! Tapame end ja laseme lapsed õhku ning nimetame seda siis milleks.. talguteks? On see nüüd Talibani viis anda omadele populistlikke lubadusi (kõigile õhkijatele neitsid teises ilmas!)? Ja varsti hakatakse trükkima T-särke ja tootma kleepsuga kruuse?
Kindlasti paneb see ringi mõtlema virina üle kohaliku poliitpropaganda võttestiku pihta.

Tuletaevasappi.