after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Segamatu elu spontaansed hetked...

..need, mis pole kuid ette planeeritud ja mis võtavad lõivu su rutiinist ja muudavad loendamatuks igapäevase ajaarvamise.  Eelmisel neljapäeval juhtusin osa võtma ühest Liivi-loost rehetalu all, kus suitsupääsukesed lendasid ustest sisse-välja ning liivale kirjutati luulet. Ühtekokku oli saanud palju tähtsaid-tuttavaid nägusid, "esimesed kõigi teiste seas, vaata, na-na-naa-na-na, meie samas reas". Sellest, mida ma nägin ja tundsin, kirjutan hiljem ning hoopis teises kohas. Üks suvelavastus on jälle linnukese saanud mu "mis-žanr-see-on-teatri-arsenali".
 Nädalalõpu külalisteks olid K&T väikese K.'ga, kes on juba piisavalt suur, et oma lõputut uudishimu omal jalal rahuldada, mistõttu oli tädi rolliks vaid öelda "Ei, seda ära puudu, see on vanaema oma" või "Ei, see ei käi suhu, seda võib nuusutada" või "Ah, mina pean seda puhuma? See teeb tuut-tuut, jah. Tädi tõi selle Minskist." Kuumus viis meid kõiki randa ja õhtul grill-laua äärde. Võib olla kohtume nendega alles siis, kui sõss on pooldunud ja väike K. on saanud omale veel väiksema venna seltsiliseks.
 Kruubenz käis ka külas. Pühapäevane piknik leitsakus pajupuu all ja hädine ujumaskäik kolekivisel järvepoolel. Esimene külaline, kes otsustas enne ärasõitu mulle oma tähelepanu ja päeva pühendada. Jämmisime kitarriga jõe ääres ja laulsime Minor Majority't ning The Nationali. Nagu päris.
"Nagu sa Hiiumaal ütlesid - et kurikatega jõmmid tulid,  lennutasid toolid lakke... Tavaline teisipäevaõhtu." Miks see lause või millega seoses, ei mäleta. Aga see esitus olevat minulik. Mul asjad käivadki nii.
 Eile õhtul lugesin parajasti "Meest, kes ei mahu kivile" ja mõtlesin Kierkegaardist, kui postiljon Chevyga külla tuli. Hommikul oli köögis tühi Vana Tallinna pudel ja taarakott vajas äraviimist. Külmikus oli grillkana ja auto seisis ikka õue peal. Küsimuse peale, mis juhtus - kõik oli olnud ju nii rahulik ja etteaimatav - meenus, et postiljon tuli oma jookide-söökide ja puudega, lasi isa üles ajada ja ahju sooja panna ning jõi enamjagu üksinda ära pudeli vanakat. Kass hullus öises miljöös viinapuupõõsastes ning mingid metselajad jahtisid pimedas parte. Vend, kes külla sadas, rääkis 70-aastastest vanadest, kes kord ka pärast teist-kolmandat-neljandat pudelit viina veel ära ei vajunud, kuigi tal juba põlve maha kiskus, vihtlesid teda saunas nii, nagu keegi veel vihelnud ei ole ja pärast veel pubisse tantsu vihtuma läksid ning 10 h hiljem koju jõudsid. Kõige selle tõttu jäänud ühe tita sünd tervitamata. Segamatu elu spontaansed hetked, ma ütlen.


Täna kavatsen kuumusega võidelda ja rahulikult randa minna, näidenditega tegeleda ja Vahingut lugeda. Nagu eelnevgi suvi. Enamjagu.
Loodame, et rippsild on sirgeks pingutatud, omale riietevahetuskabiini alla rohustuustide ja kivide vahele piilupesa kraapiv skiso-tüüp sealt kadunud ja muud veidrused kõrvaldatud, erinevalt hommikusest jooga-ringil nähtust. Mhm.

Kahte päeva Soontaga metsaõhku

on meil kõigil kord aastas väga vaja. Ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõiki ei saa olema. Olin valmistumas juba mõneti "lahjemaks" suvekooliks, et mitte öelda igavamaks. Kes teab, millal jälle saab ja kas üldse. Niisiis oli minupoolne minek kindel. Ja et ma sinna juba KR-i kutsunud olin, et ta meile liikumist õpetaks, siis lootsin, et ehk ei peagi ma valitud üksinduses nostalgiliselt möödunud aegu meenutades oma tunde seal viitma. Tuli välja, et ei pidanudki, lausa ei saanudki, välja arvatud pooltunnike teisel õhtul, mille ma omale hardushetkeks all rõdul istudes võtsin ja A-Ha'd kuulasin. Tuli välja, et kõik küll kohale ei jõudnud, ent nii mitmedki pessimistid otsustasid siiski tulla ja seega lustvärgi valla lüüa. Ja ühes selle toreda tõigaga saabusid ka hommikunilaulmised, kus koidikuhahetus enamiku küll magama keelitas, minu kaasaarvatud, ent vapraid edasi laulmast ei seganud. Ja kõik see laul, mis sinna metsade vahele, allikate kohale paisatud sai - ja seda oli palju - viis inimestelt juba hääle, kuid mitte hoogu.
 Tulid röökivat naeru täis tunnid MP töötubades, vabad hetked tulvil silitavat päikest ja Soontaga järve kosutavat embust. Ja parme ja herilasi, et seismajäämine meid mugavaks ei muudaks. Saun see huugas poole ööni.
 Kõik oli nii vanahea ja helge ja armas. Isegi meie säästuõudusfilmivõtted, mis iseenesest pididki tulemuseks andma halekoomilise šedöövri - mis on veel valmimisel - vaatamata õõvastavale sisule; vaatamata sellele, et minult, kes ma mängisin jänest, kõrvad peast rebiti ja nii mõnigi järve uputatud sai. See oli ilus. Peaaegu sama ilus nagu meie kohmakas, niisamuti kui kentsakas, koreograafiakava, mille KR meile viimaks selgeks õpetas ja me nagu vanad karud kesk aasa "graatsiliselt hüpates", ikka chassé siia ja chassé sinna, siis tuterdasime. Optimism ja lust olid suured, kahtlemata.
Lõpetasime hooaja ja valisime Armjah-Armei uueks laureaadiks. Inimene, kes esimest korda Soontagale jõudis, sai siis lisaks sellise au osaliseks ja jumala eest, kui see pole ülevoolav õnn, siis mida veel tol õhtul, tol hetkil ta tunda võis. Mõni sai ehmatavalt vanaks ja ka see reality-kick oli nii naljakas, et hirmus hakkas mõelda naasmisele igapäeva, tsivilisatsiooni. "Ja mis meist nüüd saab?" küsisime tagasi Tartu jõudnuna. Mis seal ikka - magame une täis ja ravime häälepaelu. Ometigi puhanuna.

 Ja kui meil ei oleks neid kolme päeva aastas, mille jooksul seda kõike kogeda ja kergendustundega mõelda "jumal tänatud, et ma siin olen", siis oleks see suvi palju vaesem. Viis aastat TÜTi suvekooli on õpetanud mind neid olemisi ja tundmusi hindama. Ja inimesi. Lähemal ja kaugemal.

Fortuuna andis tol hilisel nostalgiapooltunnil mulle selle laulu - olgu ta siis nüüd siin, meenutuseks.

Rakvere pole enam lihtsalt nimi

, vaid selle taga on minu jaoks viimaks ka koht. Koht, kus veeta üks Baltoscandal - esimene Baltoscandal. Veidi nagu sümboolselt, aga hea, et nüüdki.

Armas tegi minust mõned toad edasi joogat ja seejärel hommikuputru. Rõduvestlused ja kartulisalat. Noor Arvo Pärt ja sürrealistlikud kuplid keskväljakul. Kaasaja teatrikunst ühes ettenägematute õnnetuste ja ettenähtud alastusega. Intervjuud esinejatega ja võimalus olla üks hammasrattake festivalielust. Kohvikud. Jalutuskäigud munakivitänavatel ja ilusad vanad asjad antikvariaatides. Tartu inimesed, inimesed igaltpoolt ja uued tuttavad. Kohtumised ja öised jutuajamised. Lehetoimetuses tehti nalja ja kirjutati kriitikat, iga aastaga üha pädevamat kriitikat.

Halory Goerger & Antoine Defoort "Germinal"

Käisin ühel hommikul Rakvere peal turisti tegemas ja jäädvustasin nähtu, et Rakvere tähendaks minu jaoks midagi enamat kui Tallinna maantee, linn, kust viivuks läbi sõita. Armas M., kes õpetas mind nägema selle linna ilusat ja tähenduslikku poolt, oli kindlasti vääramatuks osaks sellest olemisest. Mul on hea meel, et läksin, kogesin ja nägin.

Festivalid on alati ühed kummalised anomaaliad. Need toimuvad iga teatud aja tagant ning seal saavad kokku nii erinevad inimesed ning teatud "näod", kes ikka ja jälle, üle aasta või paari just sellistel festivalidel osalevad. Ja sa tead, et nendes piiratud aja ja ruumiga hetkedes sa nendega kohtud. Ja  kõik need festivalid on ühes päriseluga justkui katkestustega reaalsus, mis toimub täiesti oma loogika järgi ja väline maailm on ootel. Ning siis, nagu üks hea sõber kunagi ütles, need festivalid lõppevad ja need lõpud on alati nii kurvad - näha kuidas inimesed pakivad ning lahkuvad ja kõik see tore aeg jõuab lõpule. Lisaks on tagasipöördumised reaalsusesse tihti kuidagi valulised. Olgugi, et oodatud ja ette teada, aga ikkagi melanhoolsed ja nostalgilised.

Helge festival oli. Ma olen tänulik. 

Pärast viit

päeva ning jaaniaega tundub elu hoopis rahulikum ja unisem. Neljapäevast peale on minuni jõudnud kõiksugu ootamatud inimesed, kelle nägemise üle on mul olnud hea meel. U. tuli maale vanaema juurde oma 30ndat pidama ja öösel kuulsin läbi une, kuidas akna all hõigati kooris mu nime. Nii palju uhkust mul oli, et mitte alluda provokatsioonidele; kui enne ei kutsutud, siis..  Hommikul nägime. Pole neid paari noormeest, oma lapsepõlve elupäästjat ning noorpõlve semu, ammu näinud ja taaskohtumine oli lustlik. Järgmine kord pole vaja serenaadi laulda, võib julgelt telefoni teel välja kutsuda.
 Järgmise päeva üllatuskülaline jõudis Tallinnast otse enda lõpetamiselt. Vein ühes, mis oli mõeldud daamidele, ning esinduspintsak veel seljas - O.W. saabus traditsiooniliselt jaanide ajal meile külla ja juttu vestma. Põgus tähistamine oli üle aasta tore ning ehk toob suvi ta veel meie kanti tagasi.
 Kolmas üllatusvisiidi päev. Kõige ootamatum. T., kes kaheksa aastat tagasi juba lubas kord Hiiumaal mulle Peipsi äärde külla tulla, jõudis nüüd, jälle vaid viivuks Norrast tulles, mulle koduukse ette ja üllatus oli loomulikult suur.
 Kõik need toredad inimesed! Viimaks ometi on mäed jõudnud Muhamedi juurde.
 Ja pühapäev oli pidupäev, oli vihmapäev, oli jaanide pidamise päev. Kõik olid koos, peale väikese K., kes teise vanaema hoolde oli jäetud, ning hoolimata lakkamatust sajust ja märgadest jalgadest, tantsisime poole kaheni öösel. Siis oli ka vihm üle jäänud ning jive'i keerutusi sai teha ilma vihmavarjuta. Järgmisel päeval muidugi paistis päike. Ent ilmselt oleks selline ilm eelmise õhtu grilli- ja lõkkepeoks olnud liiga lihtne, liiga meeldiv; ehk polekski siis midagi erakordset, mida meenutada. 

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Maikuu

on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
 Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need  puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
 Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.

Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.

Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!

Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.

Söögipulgad on ikka veel sahtlis kahvlite juures,

kuigi mu ema pidas paremaks kasutada neid taimede toestuspulkadena. Tegelikult on need pärit Pangest. Kaks aastat tagasi, kui A.-l oli sünnipäev, käisime Tsink Plekis söömas ja ma õppisin esimest korda pulki käsitsema. Pärast läksime šampuse ja Fazeri šokolaadiga Emajõe äärde paadisillale sooja kevadõhtut nautima  ja jõel ujuvaid sõudepaadikesi vaatama.
 Sel aastal pidas härra oma juubelifestivali. Üks õhtu Arhiivis grillipeol koos mõnekümne inimesega, kes kord tulid, siis läksid, samal ajal söögikausid tühjenesid, boolikauss vahelduvalt niisamuti ning öösse jäid ka kiired tantsuringid. Kaalusin järgmisel päeval korraks juba närviminekut, sest õhtul oli etendus ning publikus pidid istuma vanemad. Pärast etendust oli koos nendega broneeritud peolaud Panges. Palju puudu ei jäänud, et oleksin nädalalõpu erutuse pärast verest välja löönud. Või siis jäi, sest otsustasin festivalist siiski viimast võtta, aidata nõu ja jõu ning rahuliku meelega enam kui enesekeskset hüsteerikut mängida. Ja tuli välja, et see oli ainuõige strateegia - etendus võeti vastu aplausi ja kiidusõnadega, õhtusöök kulges meeldivalt ja sulnilt. Mis kõige tähtsam - sünnipäevalaps ise jäi kõige ja kõigiga rahule. Naeratus täis siirast rõõmu. Jälle üks korda läinud pidupäev, isegi restoran oli sama. Seekord küll pulkasid ei antud ning ilm oli võrreldes kahe aasta taguse ajaga jahedam, tibutas ja sõites vanematega öösel Tartust koju, kadus tee paaril korral uttu, ent igas muus mõttes oli terve see nädal pööraselt korda läinud. Aeg on tormanud, tegemisi  on olnud nii mitmel rindel, et ajaplaneerimine ei ole kannatunud grammigi painutamist. Suureks leevenduseks said paljud kooliasjad kaela pealt ära ja unegraafik, mis viimaks ahenes pinge all juba haprakeseks, võib nüüd kosuma hakata. Nii et kokkuvõtvalt on möödunud nädal olnud täielik vertigo. Midagi sellist.

Aga kõik on samas nii parfait!

Täna õue mängima ei saa.

Ja kuigi just täna on lähiaja üks selgemaid ja soojemaid päevi, siis ikka ei saa. Parim vahend takistamaks ringitormamist on piirata võimet liikuda. Kõlab loogiliselt. Ja muidugi parim viis selleks on valu. Niisiis ei olegi muud valikut, kui istuda paigal ja kirjutada oma väitekirja. Karma või Jumalik Käsi? Igatahes töötab iga kord, kui ringi liikuma hakkan. Valu. Vähemasti ei ole miski murdunud (ka vaim mitte), nii et on lootust järgmisel nädalal siiski dünaamiline olla.
 See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg -  Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.

Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.

Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.

Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.

See jaspis ikkagi vist toimis,

kui selline õhtu nagu eilne nende kahe jäära sünnipäeva näol toimuda sai. Nii palju siis sellest peost Arhiivis, et ma sain jälle üle valatud nii paljude üllatuste, emotsioonide ja tantsudega, et esimese hooga ei osanud kõige sellega midagi peale hakata. Kell pool 6 vajusin (väsinult, kuid ilmselt siiski õnnelikuna) voodisse Alt-J "Something good" saatel peas.

Röögatu, mida üks reede endas sisaldada võib! Alustades kevadest, mis pähe lõi, moeseminari ja nauditava sünnipäevakorraldusega ning lõpetades nii paljude armsate ja väga igatsetud inimeste nägemise ja nendega Modern Talkingu ja ABBAga taustal peadpööritavasse tantsu keerlemisega. Seda oli meile kõigile väga vaja.

Ühtlasi. Alt-J ülejäänud album An Awesome Wave on läbinisti puhas hullumeelsus. Haigelt hea muusika, kui nii võib öelda. Mõistagi võib. Peabki. Soovitan oma isiklikke lemmikuid: Breezeblocks, Fitzpleasure ja loomulikult - Interlude 1. Sellega oleks ka paslik lõpetada.

Pöörane!

Ärkasin hommikul ja leidsin

oma rinnahoidja vahelt voodi ette pudenenud musta sildikese.

Oli meeleolukas teatripäevagala, ilmselgelt. Ma ei kasutanudki seda loosi ära, muide. Ent uus teater sai alguse ning midagi maagilist oli eilses õhtus küll. Ja päris palju mõtteid ja tundmusi tõusis mu sisse seda ülekannet vaadates, nende inimeste keskel olles, orkestri saatel keereldes.

 Võib-olla maailm ei vaja kõiki - ja minu - kommentaare, sest mis on maailmal ühest teatri poole õhkavast teatriteadlasest. Aga mina ei küsi muidugi maailma käest, minu jaoks võib olla nende mõtete üles tähendamine teraapiline, holistilis-filosoofiline piiripunkt või puhtinimlik võimalus jäädvustada hetki mööduvas elus. 

Kuid hästi. Ma jätan need mõtted ja tajumused praegu enda sisse, sest pole ma vist isegi neid endale täpselt sõnastanud. Oli pidulik, oli kaunis, oli rõõmus, oli kurb, oli lõpmatult kauge ja talumatult lähedal. Kõigist oli puudu ja kõike jäi üle.

Ja siis ma kuulasin J&J laulmas "Kevadet" ja "Tagasitoomise laulu"... Kui rõõmus ma ka kõige ümbritseva üle ei olnud, ei suuda ma kunagi võidelda selle klombiga kurgus, kui ma kuulen teda laulmas. Neid laule. Ja ma mõtlesin kahe aasta tagusele ajale. Mõtlesin kõigile nendele kevadetele, mil ma ei teadnud, mida tähendab vaikiv kannatus kõige ja kõigi pärast, mida või keda sa kunagi armastanud oled. Siis kui ma ei teadnud sõna passion/pasión/passione tähendust.

Ma ei kurda nüüd tegelikult ju. Ma tahan öelda, et ma õpin. Mida tähendab armastada vabaduse nimel, minnalaskmise hinnaga. Ning ma olen õnnelik, et inimesed on ilusad ja head.

Ikkagi hakkasin muljetama. Ühesõnaga. Palju õnne laureaatidele!

Märgilised väikesed täpid tähistaevas -  need hetked eile ja elus üldse. Ja kui sa siis ükskord saad aru, et nad moodustavad tähtkuju... 

ja igavikust tagasi ../
*

passé, plié, je t'aime

Valgustusajastu kirjandus

on võtnud mu viimase nädala aja ja jõu. Ma tean, ma tean - tõeline kell tiksub meis enestes. Lihtsalt eelmise nädalalõpu Tallinnas käigu kulgemises, kevadise pühapäeva rahulikus tempos ei jõudnud ma uuel koolinädalal ja -semestril kuigi pikalt olla. Eks oli ka pealinnas käik vaid põgusaks põikeks eemale tavapärasest. Oli üks meeldiv ja rõõmustav õhtu sünnipäevalaua taga, Sotši olümpia ja lustaka seltskonnaga. Nagu öeldud - järgmise päeva hommik kiirgas mahedat kevadist päikesevalgust ning tänavad olid vabad ummikutest, saginast ja tormlemisest. Tagasisõidul tegin ajalugu ja sõitsin teel Rakverest Peipsi äärde hea mitu miili ka ise. Ford Transitiga. Vapustav. Mina ja kaubik - see on nüüd juhtunud. Igaljuhul oli kiire, kuid lõbus väljasõit.
 See järgnev nädal kogus üha tuure ja kohustusi, kuni nüüdseks on see kasvanud suureks hirmutavaks kuuajagraafikuks, mis ähvardab mind puruks hammustada, neelata või matta. Üks neist veidi ehmatavatest tegevustest igaljuhul, mida ajaplaneerimis-monstrumid inimestega teevad. See-eest pidasin nädalalõpus imelist Valentinipäeva ning takkaotsa veel ka lustakat sõbrapäeva. Kahes linnas. Neljapäevaõhtune rendez-vous viis Crepp-i ja romantilisele jalutuskäigule Supilinna ning Emajõe tänavale. Õhus oli kevadet ja linnulaulu, kuigi päikest ei paistnud. Jasmiinitee ning huvitav eesti kirjandus "Armastuses", proov ning päeva lõpetuseks roos ja rohkem-kui-tuhande-sõna-kommid. Aitäh armsale A.-le selle armsa õhtu eest!
 Sõbrapäeval läksime aga kodustega pittu, mille olin valmis mööda saatma lõpmatus igavuses, sest suure tõenäosusega ei tulnuks ükski minu sõber või lähem tuttav sellele kodulinna 80ndate stiilipeole. Ei tulnudki. Ka minu plaanitud esinemine jäi ära. Ent kui ma olin end juba üles löönud, ei hakanud uhkust taga ajama ja istusin tantsu alates kuulekalt laua taga ja sõin kartulisalatit. Isa aga oli tantsuhoos ja ema puhkama jätnud, haaras minu lava ette "Regati" muusika järgi keerutama, mis tähendas, et jäin silma ja peagi tuldi mind juba uuesti tantsule paluma ning öö tuli täiesti võhmale aetuna ärahõõrutud kandade, muljutud varvaste ning platvormidest valutavate sääremarjadega. Viimaks pidin keelduma, sest mu süda jättis juba pööretest ja keerutustest lööke vahele. Nii et ei läinudki kõige hullemini see retroõhtu keskealiste seltsis. Paar naaberküla suveteatripoissi päästis hädast (ja liigsest kehakaalust) välja. Viktoriinis ei võitnud, kuid tantsulisi jälgides sai nalja palju: isa tegi miilitsakostüümis moonwalk'i ja kasvav noorsugu hämmastas professionaalse jive'iga.

 Ja ma kirjutan seda kõike, et vältida tõsiasja, nagu ma ei peaks kunagi jätkama oma 750-leheküljelise kohustusliku kirjandusega, mis on tegelikult alles algus (sest neid teoseid on paari kuu peale umbes viis) ning et mul on ööpäevast kasutamata veel tervelt 6 tundi.

Kõige soojemad jõulud

, mida mäletan. Varahommikune lindude sädin on veel klassikaliselt kevadmiljööpildilt puudu. Muidu on kõik nagu aprillis ikka - päike paistab, sooja on pluss viis kraadi, isegi rohi niidetakse pühadeks ära. Ja sült on laual ja kuusepuu särab. Mõssi olen suutnud edukalt puud langetamast hoida, sellega on nähtud omajagu vaeva, kuid ta on meil tubli. Ja süüdimatu, mis teeb tema keelamise ja karistamise kuidagi eriti mõttetuks.
 Ent need soojad jõulud siis.. Said soojemaks siis, kui kodustelt, kes küünlaid ei põleta, sest need on miskipärast ikka ja alati leina, mitte valgusega seotud, sain justnimelt armsa lõhnaküünla ning võlujooki, mille peal oli pilt kirssidest ja sees 11,5 vol eest soojust ning mida joogikaartidesse märgitakse kõrvuti martiiniga peene nimetusega kategooria alla. Sooja saab ilmselt ka selle eest, mis oli lisaks kaardile ümbrikus, sest igasugune füüsiline liikumine tõstab kehatemperatuuri. Ja eriti soojades toonides oli juba esmaspäevaste üllatuskülaliste toodud kink, eriti soojadest maadest pärit loomade nahaimitatsiooniga. Sünnipäev on ükskord aastas.. 
 Minu XXIV aasta tuli rahulikult. Ei mingit sisemist muutust ega erilist tunnet. Eks neid murdelisi eahüppeid ole ikka olnud ka. Meenus, kuidas kord Skype'i teel sünnipäevalaule sain ja kuidas mulle crashlanding'ut ette kuulutati. Sellest sünnipäevast on nüüd möödas kuus aastat. Mõelda vaid. Soojad mälestused...
 Südamesoojust sain esimesel jõulupühal kõvasti. Lisaks arvukatele soojadele soovidele, mis kaugelt edastati, olen ma nüüd ühe kauni prossi omanik, suures valges karbis seisab lauanurgal "rohkem kui tuhat sõna" ja tutika Scrabble'i mäng lõppes eile kell 23 öösel minu võiduga. Kas sünnipäevalapsel lasti võita või oli mul oma kahest kaasmängijast sel päeval lihtsalt rohkem õnne, ei oska öelda. Igaljuhul oli kaunis esimene jõulupüha, üks soe ja armas sünnipäev. Pärast eilset tuli täna kodus korrektuure tegema hakata, et kõik pealinnast toodud kingitused, nii minu kui vanemate omad ka kuskil oma koha leiaksid. Saan aru, et work in progress, ent aastavahetus on alles ees.. Mis puutub vedelasse ja magusasse, siis see on kuluv vara, ent muus osas peab tõdema, et materiaalsus siin elus on ülehinnatud ja -varutud. Aga mis sa teed, kui asjad on meile armsad.

Seoses sellega ei saa jätta märkimata, et üks asi saabus sünnipäevakingina posti teel juba enne jõule. Ja et see on mu esimene loosivõit, siis leiab see ka siin äramärkimist.

Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

Rodrigo on ilmselt surnud

, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
 Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!

Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.

See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..



Pourtant t’es beau, comme une comète

Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête

Et quand bien même

Y aurait que moi

Tu peux pas t’en aller comme ça 


Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Ma käisin teatris

, lausa nii palju, et ma ei oskagi midagi selle-aastasest Draama festivalist pikemalt kirjutada. Või üldse kirjutada. See oli absoluutne. Kuus päeva täis etendusi, elamusi, kogunemisi, kirjutamisi - kõike seda loetleda on isegi tarbetu. Draama lehele on minu poolt panus antud ning vastu on saadud harjumus igapäevaselt Vildes lõunat söömas käia ja hilisõhtul hea soul-funk-muusika saatel päeva tegemiste üle järele mõelda või jalga keerutada. Esimesed septembripäevad jagasid küllastust: need olid päikest täis, ühes säravate kohtumiste ja vaimustavate elamustega. Mis sest, et nii mõnigi etendus tuli vaatajaterohkuse tõttu salaja ülakorruse aknaruudust ära vaadata - nad olid kõik seda väärt.

Hea, Paha ja Inetu (VAT Teater)
Nox (Twisted Dance Company)
Faust (VAT Teater)
Tühermaa (MTÜ R.A.A.A.M.)
Bistro Beyond (Piip ja Tuut)
Boyband (Endla Teater)
Pung (Kompanii Nii)
Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured (Cabaret Rhizome)
Suur maalritöö (Ugala Teater)
Koera süda (Vene Teater)
Sajand (Ugala)

Üllatajaks oli VAT. Esimese õhtu "Hea, Paha ja Inetu". Võrratu näitlejamäng, haarav režii.
Suurim pettumus oli "Tühermaa". Liiga palju tühjust, mis enam ei kandnud -, nii sõnades kui ruumis,  meeleheidet ja armetust, mis mõjus, aga ei liigutanud. Vana head lumma äratas "Bistro Beyond", mida ma pean üheks elu elamuslikumaks teatrikogemuseks. Kõige liigutavama lavastuse tiitli saab "Sajand", kuigi lõpuni seda vaadata oli peoõhtul pea võimatu. Mitte niivõrd pikkuse (aga ka seda), kuivõrd selle tunde pärast, mida lõpupeoõhtusse ei tahtnud.  Kõige lahedama nähtud lavastuse auhinna pälvis "Pung" originaalse, humoorika ja kõige groovy'ima esituse eest.
 Ja ülejäänud pakkusid nii avastamisrõõmu, esteetilist naudingut, samastamist kui avardavat meelelahutust.
Võimas. Nädal täis tõelist armastust. 

Selle nädala kolmapäeva jäi uute liikmete vastuvõtt ning spontaanne E. sünnipäeva vastuvõtmine Naiivis. Nii tore oli näha taas TÜTi inimesi. Vanu - ja uusi. End nende keskel taas selles linnas tegevuses tunda on kahtlemata meeldiv.

August on alanud

ja ma loen taas, nagu eelmiselgi aastal, vene klassikat. Tolstoid. Sest temast on juttu olnud, sest minust on seoses temaga juttu olnud, sest ma olen lugenud teistest raamatutest viiteid selle teose kohta. Sest jälle on see raamat kuidagi väga õige, nagu kord oli Dostojevski ja “Idioot”.
Ja eile oli Kasepääl taas festival. Ilm oli kuum, rahvast oli palju, aga enamik olid võõrad. Ja korraks tundusime üksteiselegi võõrad. Pärast, kui kodus oli grill tehtud ja A. toodud vein avatud. Tantsud tõid vabaduse, suve viimase kuu kerguse ja raskuse üheaegselt. Esimest korda lõke ei põlenud, kuid ilutulestik lahvatas taevas ja südames. Tuld ja valgust. Ju need jutud tahtsid välja saada, aga ehk oleks lõke sooja andnud ja midagi paremaks teinud. Et poleks pidanud pimedasse jahedusse kõndima. Soojendav fokstrott andis muidugi sooja, aitäh Justamendile, ta aitas paljuski. 
Mingi slaavilik joon seda pidu raamima jäi – kas mulle vaid tundus nii?
Ja nii on.