Muse - kümnendi parimaks live-bändiks tituleeritud - oli seda tõesti. Oli rabav. See, mis ma nende tundide jooksul Saku Suurhallis eile läbi elasin, pole sõnadega kirjeldatav. Vaimustav. Lugude valikust nende otse-esitamise kvaliteedini.
Kui ma kaks aastat tagasi Muse'i juhuslikult taasavastasin, oma päevad selle saatel veetsin ja õhtutunnid vaadates intervjuusid Matt Bellamy'ga mööda saatsin, imetlesin ma neid juba siis - puhtalt instrumentaalses ja vokaalses mõttes (pidades siis silmas just M.B'd), kuid näinud nüüd seda, mida nad laval valguse ja visuaaliaga teevad.. Ma ei imesta üldse, et ma võin live-kontserdi ajal keeletuks ja jahmunuks jääda, nutma hakata ja samas eufooriliselt kaasa elada. Tõepoolest - black holes and revelations!
Ma kujutan ette, kui suur hulk samasisulisi postitusi nüüd blogosfääri valgub. Maja oli rahvast täis ja vaevalt, et keegi sealt külma kõhuga minema kõndis. Ei iial.
Niisiis olime päeva Tallinnas. Lisaks Muse'ile jõudsime küpsetada A. emaga kooki, mässata hüperaktiivse koeraga, kelle taasnägemisrõõm oli ohjeldamatult ülevoolav, sõita läbi lumise Tallinna ja võtta hilisõhtust einet. Pärast sellist elamust ei tahtnud nagu und nähagi - vähe sellest, et kõrvad kohisesid ja peas käis valgus-show, ükski teine asi maailmas ei näinud pärast Muse'i enam paeluvat.
Aga aeg läks edasi. Päkapikukingiks kaasa saadud jõulukalendrid kaenlas, võttis meid uuesti vastu Tartu. Ainus asi, mis tagasisõidu juures nördimust tekitas, oli see, et Täistunniekspressi toredad multimeediavidinad sisaldavad oma play-listis vaid üht Muse'i lugu. Nörritav. Rohkem.. Rohkem!
Olgu see lugu siinkohal eilse üleastumise salvestisena jagatud:
Tänase 12.12.12 12:12 võtsime vastu Armastuses teed juues ja moorapead süües. Õigemini, juba lahkudes. Aitäh kohvikuneiule, kes tuli meie juurde ja ütles: "Vaadake, mis kell on. Soovige midagi!"
Soovidega on see asi, et .. vahel võivad nad täide minna. Eilne on selle imeliseks näiteks. Nähtud! :)
Kui ma kaks aastat tagasi Muse'i juhuslikult taasavastasin, oma päevad selle saatel veetsin ja õhtutunnid vaadates intervjuusid Matt Bellamy'ga mööda saatsin, imetlesin ma neid juba siis - puhtalt instrumentaalses ja vokaalses mõttes (pidades siis silmas just M.B'd), kuid näinud nüüd seda, mida nad laval valguse ja visuaaliaga teevad.. Ma ei imesta üldse, et ma võin live-kontserdi ajal keeletuks ja jahmunuks jääda, nutma hakata ja samas eufooriliselt kaasa elada. Tõepoolest - black holes and revelations!
Ma kujutan ette, kui suur hulk samasisulisi postitusi nüüd blogosfääri valgub. Maja oli rahvast täis ja vaevalt, et keegi sealt külma kõhuga minema kõndis. Ei iial.
Niisiis olime päeva Tallinnas. Lisaks Muse'ile jõudsime küpsetada A. emaga kooki, mässata hüperaktiivse koeraga, kelle taasnägemisrõõm oli ohjeldamatult ülevoolav, sõita läbi lumise Tallinna ja võtta hilisõhtust einet. Pärast sellist elamust ei tahtnud nagu und nähagi - vähe sellest, et kõrvad kohisesid ja peas käis valgus-show, ükski teine asi maailmas ei näinud pärast Muse'i enam paeluvat.
Aga aeg läks edasi. Päkapikukingiks kaasa saadud jõulukalendrid kaenlas, võttis meid uuesti vastu Tartu. Ainus asi, mis tagasisõidu juures nördimust tekitas, oli see, et Täistunniekspressi toredad multimeediavidinad sisaldavad oma play-listis vaid üht Muse'i lugu. Nörritav. Rohkem.. Rohkem!
Olgu see lugu siinkohal eilse üleastumise salvestisena jagatud:
Soovidega on see asi, et .. vahel võivad nad täide minna. Eilne on selle imeliseks näiteks. Nähtud! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar