Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

Rodrigo on ilmselt surnud

, mõtlesin esmaspäeval, kui kuulsin emalt, et ta lebab hilisõhtust peale siruli tualetipõrandal. Lebaski. Kaks nädalat oli ta vaadanud mind kangestunult, kui ma WC-s käisin, vaevu raputades endalt hirmukrampi ja suutes nupulegi vajutada. Mõne aja pärast ma muidugi harjusin tema kohalolu ja suurusega (jalgade siruulatus ca 50 mm), omavahel kutsusin teda isegi Rotziks. Näed siis. Nüüd korjasin tema korrapäraselt kokkupakitud kuusnurkse kuju peo peale ja viisin koridori - kes teab, äkki talvitub?
 Rõõmsama poole pealt. Ükskord, nagu viidatud, algas detsember ja midagi lumetaolistki tuiskas, vihmaga segamini. Ent pole viga, tulede käes, kaunite inimeste keskel elegantses ruumis, õhtu läbi fokstrotitades oli soe ja oli armas. Õnnestunud muusikavalik seekord, peab ütlema. Ja muidugi - J&A! See oli võrratu üllatus näha neid lütseumlasi saalis lendlemas, kallistada, koos võidu keerelda. Ja nii mõnigi veel, kellega sai trehvata või kokku lüüa. Aasta suursündmus, mida kaua sai oodatud, kulmineerus taaskord pearingluse, rahvusülikooli sünnipäevatordi ja öise poslebalaga. Kauniskaunis! Pealegi oli esimene advent - nii palju toredat!

Kool ja esseed. Need hõivasid mu edasised päevad, kuid ühe neljapäeva üle võin küll uhke olla. Peale tähtsate asjade kirjutamise, otsustasin saabunud talve tähistada ühe jalutuskäiguga kesklinna poodi ning varustada end vajaliku kraamiga. A. oli toonud mind Tartusse koos ühe koduse kõrvitsaga, mille ma enne balli köögi kapi taha veeretasin. Teisipäeval olin poolest sellest teinud ühe eriti mõnusa talvise kõrvitsa-parmesani püreesupi ning neljapäev kulus mul teisest poolest oma kõrvitsa-sinihallitusjuustu-quiche'i tegemisele. Omaltpoolt otsustasin lisada retsepti kana ja päikesekuivatatud tomateid. Kolm tundi hiljem, kui šedööver oli jahtunud, tuli üks armas külaline ka, tõi pistaatsiapähkleid ja granaatõuna, sai mu quiche'i maitsta ning õhtu möödus õdusasti Before Sunrise'i vaadates. Üks hästi investeeritud päev, vaidlematult.

See jõulude lähenemine teeb mind kuidagi paratamatult sentimentaalseks. Ja nostalgiliseks. Ja romantiliseks. Ja mis kõike veel... Hoolimata nohust või kassiallergiast või sellest, et selle Fauve'i loo sisu, mis mind hullumoodi kummitab, ei ole tegelikult pooltki nii rõõmus kui meloodia lubab. Aga see ongi ilus. See melanhoolia helgetes hetkedes. Kogeda, nautida, lasta minna..



Pourtant t’es beau, comme une comète

Je t’ai dans la peau, je t’ai dans la tête

Et quand bien même

Y aurait que moi

Tu peux pas t’en aller comme ça 


Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

Oktoober oli poole peal,

kui ma leidsin, et mõnikord ei olegi enese maandamiseks ja tasakaalu leidmiseks muud vaja, kui üht pooleldi vaba päeva (mis tuleb enda jaoks kuklas vabaks tunnetada), et teha karrikana ja kirjutada filmikriitikat. Eelmisel nädalal olid Tudengipäevad ja oli Tudengifilm. Vaatasin. Üle kolme tunni. Nägin head ja kehvemat, ülendavat ja piinlikku, aga kokkuvõttes jäi kõlama ajalootundlik inimlikult humoorikas toon. Nojah, justkui oleks lootust ikkagi.
 Nädal hiljem vaatasin professionaalset Eesti filmikunsti - "Kertu". Tahtsin pilku ära pöörata, tahtsin nutta, tahtsin kedagi lüüa. Jah, ilmselt meil siiski on lootust. Eriti, kui ka pärast pikka ja väsitavat päeva, mille hommik möödus E. pool teed juues ja produktsiooniplaani kirjutades, raamatukogus prantsusekeelset kultuuriteaduslikku raamatut tõlkides ning seejärel samal lainel loengus jutustades - hoolimata, kui romantiline see keel ka ei ole, võib ta ikkagi väsitada - , saab tulla koju ja taas leida oma energia chilli con carne't valmistades.
 Jah, viimane nädalalõpp oli kiire ja päevad on sassis. Kindel on see, et oli üks reede, mil Sõssul oli sünnipäev ja pulma-aastapäev, aga ma teda veel ei näinud. Kohtusime hoopis laupäeval, kui mul oli kiire kultuurimajja proovi jõudmisega ning enda õhtuks valmis sättimisega. Kõik meie pere daamid sättisid, v.a see kõige väiksem, kes selleks õhtuks enda isa hoolde jäeti. Kodukool sai 185, ma laulsin platvormsaabastel ABBAt, olin üks neljast (viiendat nägin lõpus vaid viivuks, teda ei arvesta), kes meie klassist kohale oli tulnud, tegin faktiliselt vale(d)e, kuid emotsionaalselt täiesti õige(te) inimes(t)ega lennupilti, jutustasin olnud ja ununud aegadest, tantsisin P.-ga tema esimest koolisaali peotantsu ja jõudsin viimasena meie naisperest koju. Olin valmis piinlikuks, tüütuks ja nukraks õhtuks, kus mul millestki kellegagi rääkida ei ole, tantsust või toostidest rääkimata. Ootamatult läks aga teisiti ja see päästis päeva.
 Siis tuli see pühapäev, mil tuli vara ärgata ja uuesti tähistada - sünnipäeva ja perekonna kokkutulemist. Või valimistepäeva. Jah, need valimised.. Olgu, tõesti, ma käisin ikkagi ära. Tulemused muidugi ei rõõmustanud, aga vähemasti täitsin kodanikukohust. Kohalikud valimised on ilmselgelt jutuainest veel takkajärgigi andnud: põgusalt autoga Tartu sõites ja eile P.-ga pärastlõunateed juues. Selles osas on hea klatšida ja kiruda, et meid ühendab kodulinn. Ja üleöö tulnud kurguvalu.

 Aasta tagasi oli nüüdseks juba lumi maas. Möödunud nädalavahetusel oli maa mõneks ajaks tõesti laiguti valge ja see, mis taevast tuli, oli ka tihkem, tahkem ja valgem kui vihm, ent sügis ei soostu veel lahkuma. Esmaspäevahommikune kargus ja härmatanud maastik koos seitsme miinuskraadiga häälestasid korraks talve lainele, aga vist laseb veel oodata..

 Samas, mõnel juhuslikul õhtul A.-ga kuldsel lehevaibal oktoobri soojas hämaruses Karlova pargis sügise viimast jalutuskäiku teha on ka armas. Kuni siis lehekuld asendub pehme lumevaibaga. Juua teed ja mõelda kastanite peale taskuis ning tuledele majade aknais.

I was a white girl in a crowd of white girls in the park

 Matt laulab mulle kõrva jälle mõistetamatuid sõnu ja pool juulist on koos maasikatega läbi saanud. Pool suvegi on kahanenud mööda jõekaldaid, nagu vesi, mida päev-päevalt aina vähemaks jääb. Ometi me ujume seal ja ujusime ka nädal tagasi. Ja pärastlõunad vesirooside vahel tuletasid meelde, et päevased aiatööd on tehtud. Tuletasid meelde saja pisikese poripritsmega jalgu rohus ja seda kui hea on pärast päikese käes pruunimaks kuivada.
 Mõnikord mõtlesin talvel suvele maal - et kuidas tahaks seal õhtupäikese käes aiatoolis istuda, kui suured tööd on tehtud ja lihtsalt kiirustamata olla, vaadata haigutavat juulit ning kuulata metsmaasikalõhnase metsa serval vaikust. Ja nüüd on need tööd siis tehtud. Koseveskis polnud vett ja me kukkusime sügavuste otsinguil nabani järvepõhjamutta. Kala näkkas vanaisal silla all ja seal saime muda ära loputada. Keegi ei pannud pahaks märjalt autoni lippamist ega paljajalu maanteel käimist. Miks ma ei olnud mäletanud ritsikaid? Nad ju siristavad ka loojangu eel nii kõvasti, et tuleb neid põlluservale otsima minna, kuid mitte ühtegi näha. Pilvitut sinist taevast vaid märgata.
 Vahingu päevaraamatud pakkusid pärastlõunast jutuainest, kuni tuli plaan metsa minna. Mustikaid oli  rohkem kui seeni, kuigi päris tühi meie mets seentest ei ole, päevad lihtsalt ei ole vennad ja koht loeb rohkem kui teadmine. Olin teinud esmaspäeval esimest korda oma käed mustikapunaseks ning leidnud, et pole neil kätel midagi viga korjamaks ka metsmaasikaid. Teisel korral metsa minnes ei olnud valida - muudkui istu, korja siniseid pärleid ja mõtle, kas ta seal teiselpool seeni ka leiab. Mõne ikka leidis. Küll pilvikuid, aga praetult olid needki head. Üks teine pärastlõuna oli kukeseenerikkam.
 Meie linn sai aasta vanemaks ning meil oli öökino. Veider oli. Kohalike tädide ja onudega, kõrvuti tähelepanu püüdvate noorusuljusest kõvade häälte ja telefonihelinatega poiste-tüdrukutega vaatasime "Olympus Has Fallen"-it ja kõik võpatasid, kui jänkid põhjakorealastele pussnuge ajudesse lükkasid. Aplaus hetkel, kui presidendi poeg päästeti. Ühel hetkel läks väljas külmaks ka, aga hilisõhtune tee tegi head.  Keskpäev pakkus ohtrasti head torti ja õhtul korraldasime A.-ga emale-isale väligrill-suaree. Šampinjonid sinihallitusjuustu ja võiga olid hea mõte, lisaks vahuveinile ja kõigele ülejäänule, mis meile korraliku täiskõhutunde andis. Või peatäie. Aga see võis olla ka koduvein, mis kellaosuti hetkega öhhe keeras ning meid magama saatis.
 Laupäev oli pidupäev ja pidupäeviti saab ikka pirukat, kuigi laadaväsimus oli peaaegu sama suur kui väsimus mitmetunnisest teadustamistööst ja päikesest, mis väsimatult meid D-vitamiiniga laadis, samas pärastlõunal vette sundides. Jälle vesiroosid. Charles oli tubli ja oli pikalt üksi kodus. Käisime teda vaatamas ja öösel oli ta oma kasti varakult tukkuma jäänud. Väristas rõõmust saba ja uinus.
 Kes oleks  iial võinud arvata, et me 2 Quick Start'i kontserdil oleme ja rumbat tantsime? Et Идеальные люди' esitatud "Supreme"-i venekeelse versiooni järgi saab ideaalselt fokstrotitada?
 Kell 1 öösel juhatasime ühe rattaga veidi võtuse onu Kodavere poole ja ma õppisin koduteel polonaise'i tantsima. Pöiasirutus on tähtis, kummardada kaheksa korda.
 Charles tahtis Tallinnasse kaasa lennata. Maandus autokapotil ja nuuksus. Viis päeva sõpra ja papat, kellega jõe ääres Kafkat lugeda. Nüüd peab jälle kahe mamma - minu ja emaga leppima. Loen Vahingu päevaraamatuid vaikides ja iseendale. Charles'ile Vahing ei meeldi, ta tahab õue, tahab kannatlikule õlale. Kuidas ta küll kolm päeva minuta saab, kui suvekool ülehomme algab?

The Nationali uus plaat saadab teist päeva. Tsiteerin "Pink Rabbits"-it, kuid kuulan "Fireproof"-i.
Igatsen Tartut, aga elan koos vesiroosidega. Elan koos juulikuuporiga jalgadel ja lehviva pitskardinaga koduaknas. Olen nagu Muhammed, kes ootab mäge enda juurde.

Matt kindlasti oskaks seda kõike paremini sõnadesse panna.

Good Will Hunting

on ilmselt üks väheseid filme, mida ma kõigil suhtumisprobleemidega kaakidel vaadata laseksin. Ja eneseanalüütilistel intellektuaalidel. Esimesi ilmselt ei veenaks kuidagimoodi sõnumit püüdma, teised saaksid vähemasti mõtteainet ja ühe hea filmielamuse. Mulle näib natuke uskumatu, et film pärineb aastast 1997. Ja ma näen seda alles nüüd. Ja et televisioonist kunagi selliseid filme ei tule. Seepärast ma loobusingi teleka taga mängufilmiõhtute möödasaatmisest ning olles lapsest peale üles kasvanud vaid üheplaaniliste märulifilmide ja samaväärse tasemega huumoriga komöödiatega, kus mängisid lühikesed pilusilmadega mehed ja mustad onud, nägin ma  viis aastat lapsepõlvest unes, et ma ajan pätte taga, püüan lollidele ja saamatutele kurjategijatele vingerpussi mängida ning selle õnnestudes ei olegi elul muud sihti kui õigel ajal õigesse kohta lüüa ja põgeneda. Ma ei tea, kas ma tol ajal oleksin osanud aru saada "Good Will Huntingust" või "The Tree of Life"-ist, kuid mingi kibedus minus ikka aeg-ajalt tekib, nähes saatekava. Õnneks on olemas... internet.
Ma tahaks, et näidataks rohkem sellised filme. Et kõik inimese süvatasandid saaksid natukenegi toitu, mitte ainult üks.

So if I asked you about art, you'd probably give me the skinny... on every art book ever written. Michelangelo? You know a lot about him. Life's work, political aspirations. Him and the pope. Sexual orientation. The whole works, right? I bet you can't tell me what it smells like in the Sistine Chapel. You never actually stood there and looked up at that beautiful ceiling. Seeing that.

You'll have bad times, but it'll always wake you up to the good stuff you weren't paying attention to.

. 

Kaks päeva maal

kindlustavad meile kõigile ilmselt parema ja sügavama une. Ehlvesti mängimine Tartus sai läbi, loengud said läbi, palavad ja lämbed päevad said läbi. Mõneks ajaks. Neljapäeva õhtu oli veel päikseline ja leebelt soe, nii et jahutav apelsinimahl pannkoogikohvikus oli hea mõte ning kinno sai kõndida triiksärgi väel. Tänavad tõid vastu mitmeid huvitavaid inimesi ja popcorn maitses üle pika aja hästi. "Suur Gatsby" oli üllatav film; nauditavad võttenurgad, operaatori- ja režissööritöö, kiidusõnad soundtracki'ile, mis esimese hooga kõlas kummastavana, ent Lana Del Rey, The XX ning Florence + the Machine ei vaja põhjendamist. Oli elegantne film. Oli nauditav õhtu.
 Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
 Ent muru sai niidetud, rohi  kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
 Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.

See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
 Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.

happiness isn't always the best way to be happy

Douglas: Will you keep out all the sadness? 

Max: I have a sadness shield that keeps out all the sadness, and it's big enough for all of us.

***

Pole mõeldav saada seda lugu oma kuklast ja otsmikust, kõrvadest ja ajukäärudest välja.
Ei ütleks, et armastan esimest nädalat. 

Opus Geographicum.

Ja sõprade majja siis viis minu tee.

Kuum on üleöö jahedaks saanud. Nii et õhtul pikemalt välja minnes tuleb selga ajada rasked sügisriided ja kaaluda kinnaste kaasa võtmist. Isegi nende kasutamist, nagu Džoodž.

Veetsin kesknädala Tartus. Ateljees. Korteris, kus on olnud inimesi, naeru, laulu ja millegi ajatu-muretu hõngu. Nüüd olin seal vaid mina ja G. Hõng oli ka. Omane hommikutele, latte seltsis rõdul, päikeselistele pärastlõunatele Tartus, festivalikergusele õhtukumas, teatrielamustele ning piduliste häältest kajavaile munakiviteedele ja tänavaile.

Kolmapäevaõhtune teatrielamus formeerus Raadi vanal lennuväljal, kus esietendus Tartu Uue Teatri suvelavastus "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum".  Juba mitu nädalat on saadud selle lava valmimisele üle interneti kaasa elada, nüüd siis laotus see kõik reaalse-visuaalse voona mu ette ja ümber. Kuigi ligi kolm tundi kestnud teatriõhtu lõppedes oli mul seljas mitu jopet, kombineerituna istumisaluse pleedi ja ümbermähitud salliga ning väljas oli pime ja (üllatavalt, kuid ettehoiatatult) jahe, ei jäänud hetkekski muljet ebameeldivast või tüütult veedetud ajast. Suurepärane ruumilahendus vana sõjaväelennuvälja militaar-kaitserajatiste vahel, peal ja kõrval eritasandilise mänguruumi loomisel. Lisaks kogu etenduse aeg (päikeseloojang) ja koloriidivalik (kostüümid, nt) ning loodus-spekter moodustasid nii võluva visuaalse naudingu, et muu märkamiseks ei jagunudki nagu aega või tahtmist. Tõsi, esteetika kõrval jäid läbi kajama ka humoorikad dialoogid, Põllu (hr Lavastaja) iseloomulik leebe iroonia arhetüüpide ja stereotüüpide kujutamisel, kõnemängud. Ja musikaalsus. Rahvalikus võtmes etno-kujundlikud laulud, saatmaks kogu utoopilise naiste maailma dünaamikat. Paar kõrvalepõiget peateemast ning justkui looga mitteseotud vahepildid ja -monoloogid tekitasid minus veidi kummastust või küsimusi - et milleks need ja mis tiksus dramaturgi peas, et just sellised nihked rütmis, ajas ja ruumis vahele kirjutatud said, kuid et need siiski eraldiseisvatenagi nauditavad olid, ei hakka ma lavastuse üldterviku koha peal lamenti lööma. Ja muidugi - isiklikult nägin ja katsusin ära A. meistritöö - pöördlaval seisva savisauna, kiikasin lavale viivaid radu ja n-ö kulissitaguseid. Pole suvelavastusi just massiliselt külastanud (teatava eelarvamuse tõttu, peamiselt), kuid võin öelda, et see ei petnud küll mingeid ootusi.

 Põgusalt sai oldud ka esikapeol Raadi mõisahoones, kuulatud kõnesid, kaasa elatud tänukinkide üleandmisele ning aplodeeritud Tegijatele (sic!).

Neljapäev oli päikseline ning soe. Lippasin raamatukokku, pidades meeles teatrikirjandust. Minu tagasitee viis spontaanse kõne peale jõe äärde, kus me A.'ga rääkisime elust, teatrist, ambitsioonidest ja edust. Ja sellest, kuidas ihatuni jõuda - sellest, kuidas kõik saab alguse südamest, tahtest ja mõtlemisest. Kui need teenivad üht ja sama jumalat, tuleb ka rahulolu ja edu. Ning kui kõik ei tule alguses lihtsalt, ei tohi karta eksimusi ega vastulööke. Tegutseda - tähendab olla õigel teel.
 Selliste mõtetega veetsin ülejäänud päeva ateljees, uurides Eesti dramaturgiat ja püüdes aeg-ajalt teostada eelmisel päeval alguse saanud aktsiooni "päästame kiisu". Kõrvalmaja ehituskrundil näugus juba mitmendat õhtut pisike triibuline, kelle ma, olles G.'ga plaane pidanud, olin veendunud ära päästma. Kiisu aga kadus ja mina suundusin TÜTi inimestega kokku saama. Kohaleilmunute arvuks jäi hädine 3.
Pettumuse peletasime õhtul hoopis teise kolmikuga Tartuffil filmi vaadates ja vaikset festivaliõhtut nautides. "Härra Lazhar" oli südamlik, eluline ja oskuslikult esitatud lugu, mis pakkus mulle mõtteainet nii pedagoogika kui dramaturgia/stsenaristika valdkonnas. Öö tõi meile veel GenKlubis Elephants From Neptune'i kontserdi Tartu Music Weeki raames, toredad inimesed ning tantsu. Kojukõnnil tegin vist ühe nalja, mis oli ka noorsand arsti arvates päris hea, aga see ununes. Kell oli saamas kaks, kuid G. arvas, et magama ei tasu minna, vaid lõpp tuleks teha übermaitsvale jäätisele, mis aega ei küsi.
 Hommikul valmisid soojad pannkoogid juustuga, vaarika-, mustika- ja aprikoosimoosi ja/või meega, mis said tõelise pannkoogihommiku naelaks. Olid ehk kenaks nägemisenijätuks. G. ja ateljeega.
 Pakkisin kotid ja jätsin bussijaamas mõneks ajaks hüvasti, tänades kohtumiste, teatri ja vestluste eest.
 Päev lõppes kodus naabripoisi autostange liikudega ja minu isekeskis mõtetega sügisest. Vahepeal ootamatult kohale sadanud plaan võtta akadeemiline ja sõita aastaks Inglismaale vajas sama palju seedimist kui alternatiivne plaan ASAP teatritööd teha. Esmalt siiski selle tegijaks saada.

 Kindel on see, et peagi ootab ees veel teid "sõprade majja", pealinna, teatriaktsioonid ja suve viimased väljasõidud-nägemised. Kardan neid juba oodata, et mitte seista silmitsi nende lõppemisega.

Aga rõõmustan ikkagi. Nii mitmegi mõtte üle.  Ette või siis ka tagantjärele. 

Trepid ja dekadents.

Unesaaga jätkub.
Eile bussisõit ja keerdtrepiga klaasist torn. Täna keldriruumid ja sirged trepid. Jätkuvalt puidust.

Väljas aga on vihm. Pole paremat miljööd, vaatamaks "Brideshead revisited". Oo, kaunis melanhoolne aristokraatia dekadents. Ma olen sind hoidnud terve aasta tänase päeva jaoks.

Ilma paanikata.

Töömaraton sai läbi ja ühes sellega ka Tartus püsivamalt resideerimise aeg. Nädal aega tagasi toimunud TÜLi kevadkool laadis mind energiaga terveks nädalaks. Ilmselt rohkemgi. Need kolm päeva Koolimäel olid vaieldamatult motiveerivad; päevad täis teatrimõtteid ja õhtud lõkke praksumist, jutte ja kaunist Põhja-Eesti loodust. Kohalesaamine ja tagasijõudmine olid omaette road-trip’id, kus sai nii head muusikat kuulatud, kaasa lauldud, kui Eestimaa panoraami imetletud. Ühesõnaga – tõeline suvine reis toredate inimestega – väga kosutav.

Töönädal, mis järgnes, oli niisamuti lustlik. Mulle isegi hakkas meeldima see töölkäimise rütm, kus ma peale tööpäeva tulen koju, võtan lõõgastava vanni, haaran Žu-Žu kaissu ja vaatan sarja; uinun magusasse unne. Hommikul vuran rattaga jälle Magasini tänavale ja toimetan köögis või baaris või söön majatöötajatega päikse käes mangot. Igatahes olid need päevad rõõmsad ja kerged. Kerged selles mõttes, et kuhugi polnud kiiret ja miski ei rõhunud. Puhas rõõm olemisest ja tegemisest.
Neljapäeval võtsin ette raamatukogude-ringi, et varustada end vajaliku lektüüriga. Täiesti juhuslikult põrkasime kokku C.'-ga, mis oli igati asjakohane, sest õhtune kokkusaamine oli juba varem kokku lepitud. Sama trajektoor pikendas meie ühist koosolemise aega ja tõi toreda lõunapooliku. Ahjaa, see oli see veider neljapäev, mil asjade juhuslikkus pani imestusest kulmu kergitama: ühel hetkel tuhlasin C.’ga raamaturiiulite vahel, järgmisel paitasin Kaubamaja ees krokodille, seejärel võitsin ateljee rõdul Sabotööri-mängu ning viimaks olin oma töö-ööl, vestlemas Džoodžiga meditsiinilistel ja füsioloogilistel teemadel ja hiljem pesin kell 3 öösel köögis nõusid ning köögirätikuid.
  Reede oli hoopis teistsugune. Tööpäev Vatsas oli vaikne ja sujuv. Viimane õhtu Tartus sai mööda saadetud nii filmiõhtuga kui tükikesega Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdist. Hommikul pakkisin, ja muidugi oli meil Žu-Žu’ga* südamlik hüvastijätt. Tema jäi Tartusse mind ootama.

Peale suurepäraste sõprade...Tõden, et olen leidnud endale ühe erilise inimese. Inimese, kes mind mõistab, hinnanguteta ja poolelt sõnalt. Kes ütleb mulle, et kannatlikkus on sama oluline kui tahe, ja et vahel on protsess olulisem kui tulemus. Või et kõike ei pea saama kohe, igale poole ei pea jõudma nüüd, edukas saab olla ka lihtsalt teades, mida sa tegelikult tahad.
Leidsin ta juba aasta tagasi. Kui me juhuse tahtel üksteisele tänaval vastu kõndisime ja öö päevaks tantsisime. Siis ma ei teadnud, et ühel päeval võin olla temaga täiesti sundimatu ja vaba, rääkida temaga mõtetest, mille olemasolust ma teadlikki ei olnud, naerda nii palju ja südamest, nagu ma kunagi varem seda teinud pole, ning olla õnnelik ja tänulik. Või lihtsalt näha, avastada, vaadata filme, tähti, teatrit, inimesi…
   Ja mul on hea meel, et leidsin temas ka sõbra. Just selle, kes mind kinni püüab, kui ma komistan või kukun. Või toob mulle roose. Või lõõbib koos minuga, teades, et lõõbime ju mõlemad, aga kogu selle sarkasmi ja iroonia taga on siiras armastus ja üksteisemõistmine.


“Ilma paanikata.”
Millest kirjutaksid Sina, kui see oleks Su raamatu esimene lause? :)


Suvi on alanud.


* Žu-Žu aka Andrè näol on tegemist Šoti terjeriga. Selle pehme ja karvasega, keda mõned kutsuvad mänguasjaks, mõned kaisuloomaks, aga kes minu jaoks on oluline sõber. 

Tabamata ilu.

“…but it's hard to stay mad, when there's so much beauty in the world. Sometimes I feel like I'm seeing it all at once, and it's too much, my heart fills up like a balloon that's about to burst... And then I remember to relax, and stop trying to hold on to it, and then it flows through me like rain and I can't feel anything but gratitude for every single moment of my stupid little life... You have no idea what I'm talking about, I'm sure. But don't worry... you will someday.”

Kas keegi veel peale minu ei teadnud, et pärast neid  - viimaseid – sõnu kõlab The Beatles’i “Because” ?
Galaktikas nihkus miski sel hetkel minu jaoks õigesse paika. Mingid otsad viisid tagasi iseendani – aeg-ajalt me üllatume.

“It's like God's looking right at you, just for a second, and if you're careful... you can look right back.”

Ja ma kuulan jälle Vennaskonda. Ja seda laulu. Ning vahel ma mõtlen, et mu elu möödub tsüklite ja korduvate mõtete jadana ning ühel päeval ei olegi mul enam midagi uut kirjutada, vaid viitan iseendale ja juba öeldud sõnadele, mõeldud mõtetele.
Õnneks on iga päev siiski uus ja endale üllatuslikult leian ma ka vanades asjades uudset ilu.

“It was one of those days when it's a minute away from snowing and there's this electricity in the air, you can almost hear it. Right? /---/ That's the day I realized that there was this entire life behind things, and this incredibly benevolent force that wanted me to know there was no reason to be afraid, ever. Video's a poor excuse, I know. But it helps me remember... I need to remember... Sometimes there's so much beauty in the world, I feel like I can't take it, and my heart is just going to cave in.”

Bel Ami

Kolmapäeva hommik oli päikseline ja mis kõige tähtsam - vaba. Läksime A.'ga välja. Tervitasime hommikut värskete saiade ning kuuma kohvi ja chaiga Ülejõe pargis Emajõel helklevate vetevoolude vahel ujuvaid kajakaid vaadates. Käisime poodlemas, uudistasime uut kevadmoodi. Kaupsi-tšilli-kultuur muidugi päris meie teetass pole, aga niisama heaks vahelduseks üsna tore. Raamatupood sai minult 1 € "ismide ja loogiate" kogumiku eest ja ma olin ostuga üsna rahul - veel üks põhjus, miks päeva ilusaks pidada - uus raamat! Viimaks teostus päeva põhiplaan: kino. Vaadatud sai "Bel Ami". Visuaalselt kena, ajastutruu ja nauditavalt à la Pariis. Pattinson valmistas mõnetise pettumuse. Kuidagi Edwardiks kiskus kätte ära, mis sinna filmi ega sellele rollile ei sobinud. Mõtlesin mitu korda, kas ehk Maupassant'i romaan oleks kuidagi teisiti tõlgendatav ja sisukamaks tehtav olnud või oligi selle linateose eesmärgiks miljööfilmiks olla. Selle eesmärgi ta muidugi täitis.
 Kolmapäev jätkus restoraniotsingutega. Sel päeval olid kohvikud kas kinni, avati hiljem või polnud menüüs lihtsalt otsitud lõunaeinet. Viimaks osustus valituks Pool Kuus ja sealt me ka nelja ajal välja vaarusime. Mind ootas Oeconomicum. Ja seejärel töö. Enne tööd haaras J. mind jalutuskäigule, mis tundus minu jaoks mõistetamatu, sest ta jalg oli haige ja käimine näis kõrvalt lonkava piinana. Aga tulin sõbrale vastu - eks lähme ja jalutame siis.
 Geni tööõhtu kujunes huvitavaks jätkuks päevale. Omad inimesed tulid juttu ajama, töö ei tapnud, kuid ei olnud ka aega igavleda. V. otsustas teha baaris diskoriõhtu ja nii me kahekesti õhtu parimate hittidega täitsimegi. Kui võõrast rahvast juba vähemaks jäi ja V. leti taha sidekick'iks tuli, täitis lõpuks ruumi The Beatles. All you need is love kõlas ja tants selle saatel võistles kaasalaulmisega. Eks ta ole..
Mõned kolmapäevad lõppevad hommikusse just sedamoodi. Vähemasti üks kolmapäev.

Lühike nädal tõi tööd ja kooli ja toredaid hetki, kino ja filmi ja nüüd lõpuks puhkuse ja pühad. Homme võõpame mune ja uus nädal lubab jälle teatrit.


Soundtrack: The Verve - Love Is Noise 
(With regards to Villu, kes selle laulu mu pähe kummitama pani.)

Elu puu.

"The only way to be happy is to love. Unless you love, your life will flash by."

Ma nägin eile midagi. Midagi väga puhast, tõdemuslikku ja ilusat. Nägin filmi "The Tree of Life". Ei midagi jutustavat, puhas impressioon. Kõike sai nii palju. Eriti mõtteid tänasesse ja tulevikku. Kui ma ka filmi unustan, siis tunne, mida ta tekitas ning viis, kuidas ta mõjus, meenuvad ilmselt ka aastate pärast. Uskumatult ilusad kaadrid, sõnad, mõte.

"Do good to them. Wonder. Hope".

"Help each other. Love everyone. Every leaf. Every ray of light. Forgive."

P.S. See Valge Raamat, mille ma sain ja mis mu voodi kõrval nüüd on, tunnistati 2011. a parimaks eesti autori luuleraamatuks.
P.P.S. Mõneks ajaks on pikkadel postitustel lõpp. Neid tuleb, ma tean, aga mõnda aega tahaksin veidigi Remarque'i jälgedes käia.

VERITAS.

Eksamisessioon sai läbi ning viimaks ometi oli mul aega. Laupäev lõpetas mu piinad; lõin jalaga (piltlikult öeldes) Tiigi õppehoone ukse enda järel rahumeeles kinni, läksin poodi ning ostsin omale küünlaid. Rahu ja kergendus valgusid mu peale ja ümber. Kui välja arvata tõsiasi, et olin juba enne seminaritöö kaitsmist mõelnud omale kurguvalu, mis reede õhtuks oli jõudnud transformeeruda köhaks, siis võinuks öelda, et elu on suurepärane. 
Süütasin oma šokolaadilõhnalise küünla, võtsin vastu magusad õnnesoovid ja kiidusõnad sessi lõpetamise puhul – šokolaad ja kräsupeakook. Viimane õndsalt kõhus, võis suunduda Geni R.-i sünnipäevale. Millal ma viimati niimoodi väljas peol käisin? Seda oli mulle aga väga vaja. Nii tore oli: sööki, torti, tantsu, Aliast ja jutuajamisi – sai, oli, leidus. Süvenev kärehäälsus või veel hullem – hääletus tekitas siiski endiselt muret, sest pühapäeval oli ees ootamas Türi teatrifestival. Aga mulle anti mett. Ja teed. Ja käsk neid tarbida. Kuniks terveks saamiseni. Ilmselt läheb sinna mõni aeg veel. Aga ma annan endast parima.
Kuid Türi ei oodanud. Pühapäevane käik oli ausalt öeldes üks paras hullumeelsus. Ööl vastu pühapäeva olin ma näinud unes apokalüpsist: öötaevast sadas alla konni ja põlevaid kive, kosmilistest sügavusest ilmusid helendavad õhulaevad ja valitsev oli täielik lõpuõud. See meenus mulle reisi keskel.
Kuid hullumeelsus siis..Esiteks leida end koonuste ja teiste rekvisiitidega keset Paide linna ning kuulda, et just meie oodatud buss on Mäos katki, oli kerge absurd. Istuda inimkägaras kusagil jahedas Paide bussiootepaviljonis ja saada teada, et “järgmine buss Türile läheb tunni pärast, mis võib-olla tuleb, võib-olla ei tule”, oli juba paras jant. Igatahes, tuli. Türi jättis veidi meeldivama mulje. Ent osa näitlejatest oli laupäevast endiselt ‘segases konditsioonis’, osa tõbised ja hääletud (mina ühena neist), ja kohapeale jõudnuna selgus, et minu tähtsaim rekvisiit on vist ikka veel Tallinnas, kaasas seda igatahes ei olnud, juba Tartus mitte.
See oli korralik eneseületus, mida me seal laval tegime. Ja kui aus olla, siis ega ei teagi öelda, mida me tegime.. Aga tehtud ta sai. AK-sse ta läks (koos C. suurepärase intervjuuga). Ning laureaaditiitli me koju tõime (koos kingitud hobuserauaga). Väga positiivset tagasisidet saime ka. Absurd oma olemise tipul. Aga – kõik osalised said küll (kes kuidagi) tulema – koonused ja asjad on ikka Türil. Noh, igas Eesti linnas midagi meist. Ohjah. See Türi reis ikka.. No, ma ei tea. Vähemasti andsime endast parima ja rohkemgi. 

Esmaspäev oli puhkepäev. Raamatukogu- ja linnajalutuskäigupäev. Vatsa hommikusöögiprae, soolase Earl Grey ja karvuajava stalkiva kassiga tutvumise päev. Revolutionary Road’i vaatamise, prooviskäigu, õhtusöögi ja lauamänguõhtu päev. Minu hilinenud pühapäev, minu viimane Tartus oleku päev enne veebruari. 
Täpsustuseks: soolane kella kahe tee oli peaaegu sama amüsantne kui minu uus paheline rollilahendus “Kevade ärkamises” või alatud vangerdused õhtuses Giljotiini mängus, milles mind osalema veendi. V. krahmas julmalt omale järjest puhta töö au, ning pärast teist mängu sai selgeks, et tuleb unustada võit ja teha kokale säru. Sai tehtud. Minu esimese korra kohta läks minulgi päris hästi; need 10 uskumatut punkti, mis ma A.-lt läbematult ära tõmbasin ja omale sellega päris karmi giljotineerija kuulsuse sain, lubati kord Aliases tagasi teha :). Aga sooja meeteetassi taga hiljem see ähvardus ununes ning me lahkusime sõbralikult. Kirjutasin köögilauale kommidest “VERITAS”, pakkisin hommikul asjad ja sõitsin koju. Minu pool aastat segaseid ja keerulisi aegu on läbi. Et mesi on kaasas, loodan, et ka köha saab läbi. Ja on vaid head raamatud, mõtted ja hetked.

Tristan ja Isolde. Ja maailmalõpp.

Esmaspäeval käisin külas. Veetsin suurepärased paar tundi armsa haldja juures ja sain taaskord kolmekordse doosi ilu ja headust, peale hõrgu õhtusöögi ja tee. Nagu ma ütlesin - tema juures on alati hea. Üheskoos jätkasime pärast raamatukogus esseemaratoni. Jõudsin edukalt (ehk siis elusalt) finišisse ning seminaritöö sai ka kahepeale marmorisse valatud. Maailm siiski vist ei lõpe jaanuarikuus.
 Peale heade mõtete ja emotsioonide sain ka ühe filmisoovituse. Vaatasin. Jahmusin. Olen nüüd ühe äärmiselt kummalise, ilusa ja sügava filmielamuse võrra rikkam. "Melanhoolia" on üks imelikumaid filme, mida ma näinud olen. Minu jaoks oli see kui liikuv maalikunstiteos. Viimasest ja sümbolismist ta inspireeritud ka oli. Kaunis põhjamaine atmosfäär, juba esmapilgul ära tuntava borealistliku kiiksuga. Lars von Trier ei olnud end maalikunsti lavastamisega tagasi hoidnud ja pikkis viiteid John Everett Millais'le ja  Pieter Bruegel vanemale, rääkimata siis veel Jean Genet'st või Wagnerist.
 See oli nii.. lummavalt kummastav.


Väljas sajab tihket lund. Maa pöörleb kusagil kosmilistes sügavustes.
Ja ma ei suuda oma mõtteid lahti rebida sellelt filmilt.

Kui maailmalõpp tuleb, Richard Wagneri "Tristan ja Isolde -  Prelüüdi" saatel, ehitan ma omale võlukoopa ja sulen silmad..

Asjad, mida me teeme..

Whatever you do will be insignificant, but it is very important that you do it. 

Mahatma Gandhi

Kes on näinud filmi Remember Me, on seda juba kuulnud. Kes on näinud mu Facebooki seina, on ka järgnevat kuulnud.

Kes iganes on mind tundnud, on ka sellest postitusest kuulnud.
Miskipärast.
Mingil ajal.
Mingil moel.

Ometigi pean ma neid kõiki ikka märkimisväärseiks.

Renoir “La Première Sortie”1875-76; National Gallery, London.

Ta ütles, et siin lõhnab nii naiselikult. Ning et meil on ilus köögimööbel. Samasugune nagu neil, aga ilusam. Ma murdsin toodud šokolaadi tükikesteks ja palusin tal istuda.
Mäletan – täpselt aasta tagasi - , kuidas ma teda esimest korda nägin. Kui KJ meid tuttavaks tegi. Ta ütles – ilmselgelt sain pärast teada, et valetas – , et õpib mehhatroonikat. Järgmisel kohtumisel maailmakirjanduse loengus istus ta minu kõrvale, tegi salvavaid märkusi minu ja ùr L.-i vestlemise kohta, kirjutas mu kaustikusse haiku lehmast ja ütles, et ta ei tule meie ülesastumist Vildesse ilmselt vaatama. Ta oli siis nii ennasttäis ja teravmeelselt üleolev.
Nüüd on ajad teised. Palju vett on vahepeal merre voolanud. Köögikapid on vahetunud ja tunduvad ilusamad. Toad lõhnavad teisiti…
Mingil veidral moel lõhnas tema Lääne-Euroopa, espresso, veini, sarvesaiakeste ja akvarell-kevade järele. Niisiis lasin ma tal rääkida. Kõigest sellest. Sest tema oli selle keskelt tulnud ning tal oli eeliseid, mida mul ei olnud. Ning nõnda ta rääkiski, kuidas Eiffeli torn polnudki nii suur, kui ta oleks arvanud, kuidas seal, selles linnas oli ühel päeval lausa 26 kraadi sooja. Rääkis kohvikutest, kus klient pole kuningas, vaid külaline; keda ei ülistata, vaid keda oodatakse külla. Rääkis 10. rajooni mustast getost ja sellest, kuidas Triumfikaare otsast näeb kõike, mida tarvis. Rääkis veinist, mille sügavpunast tooni meie tassides olnud hibiskusetee vaid kaugelt meenutas. Ja rääkis väikesest (tema sõnutsi) 17.sajandi kunstihõngulisest toakesest, kus nurgas on kraanikauss ja sein ning mille vahel ei mahu end ringi keerama, ning ühest ilusast tüdrukust, kes elab seal lummavat pariisitarielu ja peab blogi.

Just see tüdruk on vesi, mis meist mõlemast läbi voolab..
Vajusin mõtetega vaheldumisi punasesse teesse oma tassis ja päikesepaistesse väljas. Hingega ka.
Ja ma tundsin igatsevat vajadust hingata sisse seda õhku, mis puhub neil unelevatel tänavatel, kus tädikesed jalutavad oma koerakestega ning kogu see romantilis-kunstiline õhustik naaldub su südamele ja mähib su Seine’i pärlendavasse embusse. Ja tundsin igatsust selle ilusa pariisitari järele. Tema ilu- ja headusearmastuse järele. Tema sundimatu spontaansuse ja sära järele.
Ning ma mõtlesin, kui väga on temal praegu vedanud.

Ma armastan öelda sõna Champs-Élysées puhtalt sellepärast, et selle kõla tundub peen ja kultuurne. Ma ise tunnen end seda öeldes peene ja kultuursena. Kuigi see tõeline kultuursus ja peenus jääb minust sama kaugele kui Champs-Élysées Vabaduse puiesteest. Toomemägi on minu Montparnasse ja hetkel ainus viis olla lähedal la Cloiserie des Lilas’le, Picassole, Apolinaire’ile, Cocteau’le, The Théâtre du Vieux-Colombier’le ja kõigele-kõigele sellele boheemlasliku hõnguga kunstielule on sisse ahmata jutustusi ja lugusid, mälestusi ja kunstiajalugu. Ja oodata, millal M. tagasi tuleb..

Ma tahaksin millelegi elada. Jäägitult ja fanaatiliselt. Nagu 1920ndate, 30ndate, isegi 60ndate ja 70ndate tudengikodudes, salongides ja bulvaritel vaieldi, arutleti ja räägiti tunde, õhinal ja vaimustusega - kunstist, teatrist, uutest vooludest, uutest manifestidest, uutest poeemidest, uutest romaanidest, inimestest, kelle geniaalsust märgati avalikkuses siis vaid aimamisi ning kellest pärast nende surma kõneldakse legende. Ma tahaksin lugeda ja olla ja tulihingeliselt elada millegi nimel. Niisamuti. Niisamuti nagu Eero Epneri kirjutatud võrratus monoloogis NO etenduses “The Rise and Fall of Estonia”. Selles, mida Sergo Vares esitab. Jah! Jah! Jah!
Teater. Miks ei võiks see olla teater? Ja kirjandus? Ja kunst?

Sest elu on vahel nii proosaline ja tühine. Sest aega on alati nii vähe. Aga pole hullu. Kuniks on päikest ja šokolaadi ja teatrit.. ja inimesi, kellega neid jagada. Inimesi, kes oskavad vaimustuda, julgevad vaielda, rääkida, näha.. seniks on lootust. Seniks on Emajõgi meie Seine või Doonau või Neeva. Seniks on Tartu meie Montmartre ja TÜT meie Hôtel de Bourgogne ning Suudlevad Tudengid meie Café des 2 Moulins. (Kuniks on “Amelie").

La musique du moment :

Laiali.

Isegi mitte niivõrd küsimus, miks linnaliinibussidel Poola lipukesed lehvivad, ei paina mu mõtteid, kuivõrd, millal lõplikult soojaks läheb? Tõsiasi on see, et nüüd on ka siin maal päikesepaiste, plusskraadid ja aimdus soojast ning meeldivast ajast. Kartsin, et Belgiast tagasi tulles vajub külmus ja rõskus ja lootusetus mulle raudse loogapuuna kaela. Õnneks seda ei ole juhtunud. Kontrast oleks olnud hirmus. Läksime 20-kraadisest külmast ikkagi riiki, kus keskpäev toob melonikollase 15-kraadise siirupise kevadilma. Päikesevalgus pärast pikka ja tuhmi talveaega oli kui elunektar. Niisiis. Nädal Liége’is ja elu pärast …

Liége

Seekord ma ei maganud, kui Valgast läbi sõitsime. “Konspiraator” baar, Korea restoran “Horan” ja inimtühi geto. Said läbi mati bussiakna nähtud. Lätis ei ole ka õiget elu…
Riia lennujaam oli juba paljulubavam – seal oli päike, lõhnas kergelt Euroopa järele. Lennureis surus kõrvad lukku ja pilgu aknast pilvedesse. Muhe. Elu pealpool pilvi on ikka hoopis midagi muud. Otsatu kõrge sina (kosmossesse!) ja päike lajatamas otsaette. Valge. (Ei usukski, et nii kõrgel ja nii lähedal päikesele –30 kraadi on. Vaid aegamisi pisilumelilleliseks tõmbuvad aknad annavad sellest mõista). Elu pilvedes oli raputav. Üks suur udumassides kihutamine – 720 km/h. Ning kui me viimaks allapoole pilvi jõudsime, jäi päike meist ülesse maha.
Brüssel oli pilvine. Nagu september. Kuid see oli nii vaid alguses. 80 km Liége’i ja esimene õhtu noortehostelis. Röögatu portsjon pasta bolognese’t. Ja nii hakkaski olema. Hommikune Rootsi laud, millest võis end hommikupoolikuks upakile süüa, kolmekäiguline lõuna, millest rahumeeli end nokauti sai toimetada ja kõigele lisaks õhtusöök, mida pooled lihtsalt ära ei jõudnud süüa. No, ei kurda. Tudengilikud kiirnuudlid näivad selle menüü kõrval armetult ebareaalsed. Nõnda siis jäigi mulje vahepeal, et elu Liége’is pole muud kui söömine ja võimetusest ägisemine. Õnneks saadi meist aru ja etendused jäeti pärastlõunale. Nii et võis rahumeeli seedida. Tõsi, hommikuste workshop’ide ajal tuli lihtsalt rahulikumalt võtta. Võimlesime küll, aga kõik jäid elama. Pole hullu.
Mis puutub teiste tublide osaliste etendustesse, siis tase rabas. Võrreldes Minski kogemusega, kus tuleme-kokku-teeme-midagi-laval-programm meisse pettumusemaigu jättis, üllatas Liége’i kutsutute professionaalsus ning sisukus kõiki, hoolimata sellest, et pooled lavastused olid prantsusekeelsed, sekka bulgaaria, poola, araabia keelt. Jälgida oli väga põnev. Suurimaks üllatajaks said ilmselt öömustad Benini näitlejad. Kes pärast meie esinemist Anu flööti ära ärida tahtsid.. Nojah, igakülgne läänekultuursus olekski palju tahetud, eks. Maroko jääb alatiseks meelde kui sajandi naerutaja. Ilmselt ei oskaks ma pakkudagi, millal ja kas üldse olen ma n i i kõvasti lagistada saanud. Aitäh nendele pässidele, kes laval riidekuhjades kakerdasid ja memmele eesreas, kes kopsuhaige naeru tegi ja repliike vahele hõikus.. te pikendasite mu eluiga vast oma 10 eluaasta võrra.
Linn ise oli muidugi võrratu. Vaba aja sisustasime ringi tatsates (et mitte kogu melonikollast päeva maha seedida ja oleskleda), katedraale, arhitektuuri, tänavaid, treppe ja parke avastades. Poode ka, aga kui sul on kõrval 10. sajandist pärit romaani stiilis hingematvate vitraažidega katedraal, siis lihtlabane supermall ei kutsu nii väga. Eks sai sealgi teise-kolmanda ringi aeg uudistatud ja raha maha jäetud. Ent mitte arvestataval määral, sest süüa anti hostelis nii hästi, et ei osanudki ega tahtnudki midagi lisaks osta ega kohviku/restoranikultuuri imbuda. Omaette miinus, võrreldes Minski köögi ja ajaga, ent samas . . See-eest said kohalikud kaubamärgid, filmilikud šokolaadipoekesed ning silmailu-vaated külastatud. Helge rahurõõmlus vajus meie üle juba sel hetkel, kui tänaval õitsvaid kirsipuid nägime.
Kui kogu selle headuse ja ilu ja kunsti kõrvalt aega veel üle jäi, siis selle kasutasime ka ära. Mõistust ja õnne proovile pannes. ‘Džentelmen’ sai põhimänguks. Turniirid, mis kestsid tunde ja ulatusid vahel järgmisesse päevagi, olid viimaks täiesti tavalised. Istu, kuhu seltskonda tahad, ikka on sul seal “lahtine skoor” ja mäng pooleli. Lauatenniseturniire tegime ka..
Identiteedivahetus mängis ühtlasi olulist rolli. Mainin siis ära, mis seltskond meil seal Liége’is koos oli: Maarja-Liis Ilus, Henrik Sal-Saller, Henry Laks, Sulo, Vaido Neigaus, Lihtsalt Jörpa, Uno Loop, Marju Länik, Anne Veski, Dave Benton, Toomas Anni, Piret Järvis, Lenna Kuurmaa ja mina.. khõm, Nancy. Neid nimesid võib lugeda ükskõik millisest allesolevast reisilogist, päevikusissekandest või mistahes arvepidamisest. Laulud ei jäänud koosolemistel olemata. Igaüks oma repertuaarist ja viimaks kõik koos. Aga need laulud kultuurseid kõrvu ei kannata ja jäävad eestikeelseid rahvaviise mittemõistvate Liége’i (maja)seinte vahele. Elu möödus enamasti belgia šokolaadi, kohalike kuulsate gaufre’ite, õlle ja Sangria hõngus. Palderjan kvalifitseerus seega automaatselt Ida-Euroopa meelelahutuseks. Liiga madal ja tühine, et EL-i peariigis end sellega rahustada…
Niisiis. Tantsu ja tralli sai ka. Kõike sai. Sellises riigis ei koonerdata millegagi. Endorfiine sadas kui lund Eestimaa talves. Sanatoorne väljasõit rohelusse.

Meie enda esinemine võeti vastu võõraste poolt suure aplausi, tunnustavate kommentaaride, minimalismist innustatud vestluste ja sõbralike õlalepatsutustega ning omade poolt (Maarjamaalt) intervjuuga AK-le ja minireportaažiga Kultuuripealinn 2011 raames. Pole paha. Viimane konn ulpis laia jõe laisal voolul võrdlemisi edukalt.

Viimasel ööl ei saanud me sõba silmale ja läksime kord veel linna nautima. Liége’i kuulsad trepid said vallutatud (kellele esmakordselt, kellele teist või kolmandatki?), öist linnatuledemerd sai peopesal hoitud ja miski hingest ja südamest maha jäetud. Osa häält ka kindlasti, sest laulu võtsime ikka üles. Lausa mitu. ..kümmend. Sumbusime hostelisse naasnuna mõneks tunniks unne ja.. varahommikune äratus ning söömine tähendas ähvardavalt peatset lahkumist. Keerutasime. Mina komberdasin esimesena uksest sisse ja pälvisin sellega Superahvi tiitli. Lihtsalt Jörpa laulis mulle. Teised surusid kätt. Sõit Brüsselisse, niisamuti lend Riiga kulgesid uneudus. Kõik noristasid. Kes kelle õla või süle või selja leidis. Mäletan vaid üürikesi hetki autost välja tulles ja kuidagi kompsudega lennuki peale saades.. Ahjaa, fraas “Au revoir, Belgique” lendas ka ühishäälselt Charleroi lennujaama kohal… Ning taas.. Uneudu.
Virgusime Riias. Ning sealt alates tabas meid Ida-Euroopa kogu oma karmi reaalsuse ja argipäevahallusega. Buddha pea oli pagasis katki murtud ning halb õnn oli garanteeritud. Pelmeenid Riia vanalinna restoranis olid mõningaseks lohutuseks. Ja traditsiooniline bussisõidumäng (mitu tundi see kestiski?) lennutas ka aega üsna edukalt. Kuni me viimaks nädal pärast esimest maru õhtusööki teiseks koduks saanud Georges Simenon’i nimelises hostelis taas Tartu bussijaamas Eestimaa hilistalvist õhku sisse hingasime…
Tüsistusi, nagu pärast Minskist tulekut, ei olnud. Hea mälestus heast festivalist oli küll. Siiani on.

Trt/ Mstv

Et aega ja ruumi mitte unustada, tuletas kalender end Eestis meelde naistepäeva ja vastlapäevaga. Ühel päeval, loomulikult, et mitte pidupäevadega ära hellitada ja tähtpäevadega priisata. Nosisime kuklit. Vaatasime Big Fishi (et esialgsed plaanid vaadata Blue Valentine’i nurjusid).
Püüdsime igaüks sobituda nii nagu oskas senisesse ellu ja jätkata peagi proovidega. Vvedenski pritsib absurdi. Halastamatult.
Kodus oli pidu. Aasta vanemaks saamine väärib ikka tähistamist ju. Ja..Õnne! Ja.. Tartus oli ka pidu. Neid on veel, kes on otsustanud vanemaks saada. Õnne veelkord! Tantsu ja nalja. Ja Liége’i huumorit.. Aeh. Klassikapärlid…

***
Enne Belgiasse sõitu otsustasin taas päevikut pidama hakata. Miski minus karjus välja (või sisse? Peitu.) ja ma ei saanud lahti küsimusest, kas oskangi enam vabalt ja sundimatult kirjutada. Mitte blogi, aga ühte sellist raamatukest, milliseid ma enne punase kiikhobuse mälestusi kaantest kaanteni täis vorpisin. Mida kõike ma sinna kirjutanud ei ole.. Kas tõesti ma nii kunagi mõtlesin? Ja mida kõike neist teada ei saa.. Hindamatu ajalooallikas. Mulle endale. Lihtsalt endale. Ilma püüdeta originaalitseda või midagi tõestada. Kui ma ka kunagi ei usu, mida ma eile, täna või homme mõelnud olen, siis kindlustan omale autentse tõestusmaterjali. Ilmselt ma ei usu, või ei taha tunnistada.. või vastupidi, tahan teada täpselt, kuidas… ? Siis on ta mul olemas.
Pealegi – sain viimaks oma nähtud unenägudest aru. Aeg annab arutust, nagu öeldakse. Ja just nii oligi..

Kuid nii palju siis heietustest.
Kevadsoojus olgu teiega.

Tervitan lauluga, mis kõlas vähemalt 10 korda iga Liége’is viibinud tütika suus, juhuslikul rue’l või külastatud hoones.. Orelipoiss, Sa olid meiega.
Ja veelkord kõik koos…

Säh teile kooki ploomiga.

Reede õhtu oli mainitult koogine. Tegin vaheaja lõpu puhul (või siis niisama suurest kokkamise soovist) hapukoore-purukooki kollaste ploomidega, et mitte alluda kiusatusele järjekordset mõistatuslikku kultusfilmi vaadata. (Süüdlaslikult pean tunnistama, et käisin täna ikkagi raamatukogus.. Selline asi nüüd minu öökapil. Must. Ja punase õunaga. Võeh. .. –Hasn’t stopped me reading, has it.)

Muidugi. Olles saanuna väga tigedat ja nördinud tagasisidet oma eelmise postituse kohta, ei kavatse ma siiski “midagi sisukamat ja huvitavamat” postitada. Nii et mossita aga edasi, pole tõesti mõtet rääkida minuga nädalaid või kuid või mis iganes. Paraku – nagu minu eelmise sissekande mõistukõnest ilmneb – ei teinud ma tõesti midagi vähem igavamat ja paraku ei kavatse teha ka. *ninanips*
Niisiis. Olen nüüd oma ülbuse välja valanud, teinud end huvitavaks ja küpsetanud kooki. Ahjaa, ja mul on raamat. Filmid on ka. Ilmselt need ootavad, mis on mõistagi väga alatu nende suhtes, arvestades neist etteseatud eelistusi. Vahel on elu ikka nii ebaõiglane. Aga mul on see vabadus teha valikuid, right.

Endiselt on õhus küsimus: kes soovitas mulle filmi The Sensation of Sight ? Oh, mälu..

Ja kuhu me oleks jõudnud selles päratu suures ja keerulises lossis, kui me oleks läinud edasi mööda vaibaga kaetud laiu treppe kaugemale (võimatu oli eristada, kas üles- või allapoole) – edasi sealt, kuhu külastajate silm poleks tohtinud näha ega jalg astuda? Mäletan vaid, et sinna poleks tohtinud minna. Vähemasti mitte ilma tasumata (mis oli tasuks, jäi samasuguseks mõistatuseks, nagu see loss isegi). Niisiis läksin ma ühe ukse juurde ja viskasin pastapliiatsi ühe naise laua juurde, kes külastajatel silma peal hoidis. Tema kummardus seda üles võtma ja mina jooksin esimesest süngest võlvialusest sisse. Treppidest üles ja alla. Sügavamale lossi (või selle katusekambrite poole). Kuhu jäi C.? Mis paiknes nende uste ja seinte taga? Ning kuhu kadusid teised? Miks me ööbisime selles lossi saalis? Kes olid need inimesed seal?

Ilmselt ei saa ma seda iialgi teada.