Kaks päeva maal

kindlustavad meile kõigile ilmselt parema ja sügavama une. Ehlvesti mängimine Tartus sai läbi, loengud said läbi, palavad ja lämbed päevad said läbi. Mõneks ajaks. Neljapäeva õhtu oli veel päikseline ja leebelt soe, nii et jahutav apelsinimahl pannkoogikohvikus oli hea mõte ning kinno sai kõndida triiksärgi väel. Tänavad tõid vastu mitmeid huvitavaid inimesi ja popcorn maitses üle pika aja hästi. "Suur Gatsby" oli üllatav film; nauditavad võttenurgad, operaatori- ja režissööritöö, kiidusõnad soundtracki'ile, mis esimese hooga kõlas kummastavana, ent Lana Del Rey, The XX ning Florence + the Machine ei vaja põhjendamist. Oli elegantne film. Oli nauditav õhtu.
 Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
 Ent muru sai niidetud, rohi  kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
 Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.

See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
 Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.

Kevadpäevad

“Sa seda laulu ikka oled kuulanud?”
”Ei.”
Vaatasin toas ringi ja mõtlesin, et peaksin tagasi teiste juurde minema. Minu tunnine visiit Krbnzi juurde oli võetud peo arvelt, mis üle tee Laululaval toimus. Vihma oli hakanud sadama ja tund aega laulmist, kuni hetkeni, mil ma “Koidu” ajal haigutasin, näis olevat hea põhjus, et täita oma peo algul antud lubadus külla minna. Tagasi tulles oli Laulupeo pst valgunud rahvast täis, vihm oli lakanud ja Kevadpäevad alanud. Neid inimesi jagus sellest päevast igasse õhtusse, öö- ja varajasse hommikutundigi.
Aprillikuu viimane öö oli Volbriöö ja see möödus A.’ga Armastuses õhtut alustades, Emajõe ääres jalutades, Trepp’is T&E’d kohates ning viimaseid hämaraid öötunde korporatsioonides avastades, Sakalas Untsakate saatel keereldes, šiki pidulikkusega, väsimatu innuga. Kuigi väsimus saabus ikkagi koju jõudes ja villi tantsitud jalgu nähes, oli järgmine päev vaba. Kevadpüha veetsime maaõhku hingates, kase all õhtupäikest kuklal nautides. Oli erakordselt pilvitu ilm, teed virvendasid soojast ning ootamatu mõte linnast vanaisa juurde maale põgeneda ja autos jäätist nautida näis parim mõte, mida 1.maiga teha. Viisime kooki ja tegime süüa, võtsime poolpidulikku õhtusööki. Riisusime tiigi äärt ja sauna ümbrust, vedasime oksi ja mängisime ühe partii kuulimängu. Telekast tuli “Mehed ei nuta”, ma sain mängus järjest ulmelisi tulemusi ning autoga sõita. Tee ääres kasvas valgeid ülaseid ja sinililli. Just nagu eelmisel aastal, kui me road-trip’i Peipsi äärde ühel reedel ette võtsime. Vanaisa naerul nägu ja meie õndsad ilmed seal kevadtuules kase all istudes ning õhtut nautides jäid meid teele saatma. Tartusse tagasi jõudnud, naasime tudengipäevade mellu, käisime Genis ja kuulasime noori andekaid muusikuid, jalutasime linna peal ja kiikasime lokaalidesse, kas ehk kusagil miskit ei toimu. Päev oli olnud aga tegus ja niisiis oli natuke lohutav, et juba pärast südaööd koju magama sai. Uni oli hea pärast säärast aktiivset puhkust.
Neljapäeval oli Petsi sünna, mis lõppes neljakesi Trepis mitmesuguste toostidega, mitmesuguste mõtetega.
Sel aastal on minu jaoks Kevadpäevad läbi, ent need olid ühed parimad, mida mäletada. Ma ei väsi kordamast, kui ilus aeg on Tartus kevad. Ja et see hing, see lendab ja lippab mööda Emajõe ääri ja Toomemäe parki, vastu soojadele tuultele ja ühes päikesega sinise taeva alla, sumedate õhtute kaissu.

Vanaisa

kirjutati täna haiglast välja. See tuli ootamatult. Eile veel, kui me A.'ga talle külla läksime ja kooki viisime, rääkis ta palatis oma voodis, et süüa antakse neli korda päevas ja nii toidetakse ta seal varsti lõhki. Ja et noored naised koorivad talt iga päev riided seljast. "Noh, mis nii viga elada Sul siin, harju või ära." Iseenesest ei oleks ju midagi, kui harjukski, sest eks plaan nägi ette, et midagi tehakse ära ka. Aga võta näpust. Lahkusime pärast seda, kui ema helistas ja ütles, et käis maal ja tegi kõik korda ja edu siis homseks. Edu läks tal endal vaja, sest vanaisa oli enne Ruskaveres kui ema sealt hommikul ära sai ja me pealelõunal autoga sinna jõudsime. "Nii kiire kohe, hästi läbimõeldud põgenemisplaan Sul, enne kohal kui meie." Tõime talle siis süüa koju ja vaatasime, et ema oli kõik nii korda teinud. Mõttega küll, et vanaisa naaseb esmaspäeval. Näiteks. Igatahes ei saanud me pikalt jutustama ja lobisema jääda, sest mind tuli veel koju viia ja töö Tartus ootas tegemist. Eks eile sai paaril vanal onklil elu huvitavamaks ka tehtud, kui vanaisaga tavatust kõvemini tuli kitsas ruumis vestelda, nii et neil ka meie uudised ja vanaisa läbielamised korduvalt ülekuuldud said.
 Vahepeal on huvitavaid sõite tulnud, kui lisaks arvestada eilset ümberlinnaringi. Esmaspäevane spontaansus viis mind ühes sõidule Võru lähedale. Metsateede kohale kaardusid lumised oksad ja ühe käega mees aitas oma harmooniumi meile käru peale, öeldes, et "tal ei ole aega harmooniumi mängu harjutada". Huvitavaid olemisi on ka olnud - Põllude juures, kus ma püüdsin oma tähelepanu mitte liialt kassidele hajuda lasta. Aga neil on toredad kassid. Nagu ka õhtu. Esietenduse lähenedes inimesed muidugi muutuvad ärevamaks. Kõigi ootused teravduvad.

"Stabiilselt!"

Hea asi suusatamise juures on see, et sul on ülev tunne, nagu sa suudaks eirata kõiki füüsikaseadusi ning läbida mitmekilomeetrise distantsi sama hooletu tõuketehnikaga, nagu nad seda telekas teevad. Halb asi on, et see tunne läheb üle. Pärast esimest poolt kilomeetrit. Niisiis jääb ainsaks ülevaks tundeks enese vägevusest tõdemus, et sa üldse elusalt koju tagasi jõudsid. Milline saavutus!

Nädala keskel oli mul üks ilmekas juhus, kuidas  üldse ei vedanud. Mingid saladuslikud müüdid teavad rääkida, et kellel ei vea õnnemängudes, sellel... noh, teadagi. Iseasi on nüüd see, et kui mitmekordne kaotus mitme tunni jooksul oligi inimesele, kellega mul vedama peaks, siis..  kes on võitja ja mismõttes temal siis armastusega ei vea?! Mäng ise on aga tore. Lapsena sai seda maal eranditult iga kord omaette tagaruumis mängitud. Nõukaaegne pin-ball'i stiilis Kakukese-teemaline lauamäng, kus eesmärgiks - nagu ikka - on saada metallkuulike võimalikult suure punktisummaga auku. Täiesti ebaloogiliste trajektooridega tulemusi saime, täiesti ebaloogiliste strateegiatega mängisime. Ei pea täpsustama, et täiesti ebaloogiliselt ka kaotasin. Vahepeal tegime vanapapsile heameelt, ajasime juttu, valmistasime kahe peale õhtusöögi ning ajasime törts töri-löri. Enne, kui viimastele uskumatutele partiidele kaasa elades peaaegu rabanduse saime.

Reedesest Tartus-käigust on aga siiani mul jalgades mikrorebendid (teate küll, pärast trenni on "jalad valusad".. see jutt piimhappest, mis koguneb jne - need on tegelikult mikrorebendid), teatud liigutused on ikka valulised. Kuid kogu sissejuhatuse idee oli selles, et öelda - nii tore oli taas näha Tartut ja inimesi, võtta osa proovist, ja kulgeda siis kas raamatukogus riiulite vahel, vanalinna tänavatel ja kohvikutes või inimeste kätel Üliõpilasmaja saali lae all. Näiteks. "Armastus" muidugi on klassika.
 Lisaks, hoolimata sellest, et väljas ajab üks külmarekord teist taga ja hetkiti päädib oma näo näitamine õues sellega, et ripsmed jäätuvad ära ja sõrmi ei tunne, pole mu aju (loe: mõttelend) jäässe läinud ning eile lõpetasin edukalt oma näidendiga. Mis temast nüüd saab - seda näis.

piparkoogimajad ja lumised külateed.

Samal ajal, kui Piparkoogi-Käsna-Kalle ahjus küpses ja kerkis, küpses väljaspool ahju üks plaan.

Pühadeaja külaskäik maale - vanaisa juurde.

Ja eilse etenduse eel valmisid nii Käsna-Kalle, ohtrad südamed, kõiksugu loomad kui ka päris esimene lumise katuseharjaga piparkoogimaja. Ja öö hakul jõudsime veel Anu juures tantsukava luua. Anu kostitas meid kuuma glögi ja pitsaga. Ja banaaniga.

Banaan on siduv link tänasega.
Õhtu lõppedes, nüüd, öö hakul, on täidetud ka suurplaan. Sõitsime maale. Üllatusvisiidi korras. Boonusena sai linna tulnud ema ka koju sõidutatud, päev veedetud vaiksete metsatukkade vahel maamajas süüa vaaritades, lund rookides ja kooki küpsetades. Ning mis kõige tähtsam - koos vanapapsiga küünalde säras pühadeõhtusööki nautides.
Kodused kotletid, värskelt aurav kartul ja ekstra-vahukoorekreemiga banaani-toffee kook.
Vanaisa naerul nägu.

On asju, mis käivad kõhu kaudu.
Seda peab olema palju!

Ja autoraadiost kõlas lisaks "Let It Snow"'le see laul. Ma arvan, et paslik. Las jääb see.




Pet Shop Boys. Always on my mind

Üks verine esmaspäev porgandi ja sibulaga.

Sest Verekeskus vajas.
 Ja ma olin julge.
Juba viiendat korda.
Lasin end pigistada, augustada ja pool liitrit kergemaks imeda. Aga võtsin kaaslase ühes. Neil on nüüd lausa terve liitri jagu lisakraami.
Meie oleme püsti ja teadvusel. Ning kilo magusa võrra rikkamad.

Plaaniks "Õhtusöök ja vere(taas)loome" oli valmistada maksakastet - oleks ju tabav, kuid ma veidi protestisin. Igaljuhul oli tarvis natuke sibulat. Prisma aga juba "natukestega" ei tegele, gigantomaania on see, mis seda poodi iseloomustab, jaa.

See, mis lõpuks valmis, kuulub rubriiki "rohke porgandi road". Selline huvitav pajaroog. Ja selline esmaspäev.

Eelmine nädal kadus nii kiiresti ja absoluutselt teatrimajja, et ise ka ei usu. Aga õigesse kohta, vähemasti. Mujale ma ei kaotakski, ei aega ega end.

Teatrist väljaspool pidasime muhedat-pidust pühapäeva/kadripäeva maal, kus vanapaps sai vanemaks ja tort isuga söödud. Muuhulgas.

Lisamärkusena: juba nädal aega on väljas ilm nagu Stephen Kingi romaanist - udu ja ei muud kui tumedad katuseharjad sellest eendumas. Veider.

Ja varsti.. õige varsti on jälle see päev aastast! :) Baram-ba-raa...

Kevadine kirkus.

Mõtlesin möödunud päevade peale ja sattusin mõtlema möödunud kevadetest. Need aprilli- ja maikuud täis päikest ja tärkavat rohelust, soojust ja varasuvist koolilõpuärevust.
 Kusagilt mälupiltide tagant tuli meelde The Arcade Fire. Emotsioon püsib.
Nii kerge.
Nii kirgas.
Nii hea.

Jah, igas hetkes  - neljapäeva hommikul tööle tulles, kui leian eest kommikarbi ja kevadlilled, enda käega aia külge lillekruusi sättides, õhtul seltskonnaga Vein & Vine' s juustu nosides ja "teise poole" terviseks kokku lüües ning hiljem head kontserti kuulates. Või reede pärastlõunas jäätisetorbiku ja kohvikruusiga, silmad päikest täis mööda Laia tänavat jõe äärde tatsates ja pingil mõnusat olemist nautides. Või eksprompt-sõidul Peipsi äärde autos Johnny Cash'i Ring of Fire'it lauldes ja teepervedel olevaid kollase-valge kirjusid ülasetriipe mööda voogamas silmitsedes. Või siis vanaisa külaskäiguga üllatades ja tema lugusid kuulates, mida ta ikka kõigile rääkima peab. Või nädala viimasel päeval puid ladudes. Kas või.
 Jah - igas hetkes püüan ma tabada oleva võlu. Kergust, kirkust, headust.

Neid tundmusi on kevadeis olnud. Lausa omamoodi huvitav on võtta lahti aastatagune arhiiv ja lugeda. Lugeda selle mõtte valguses, et nüüd on nii. Ja nii on üllatavalt õige ja hea. 

Olgugi, et pime. Ikkagi on valge.

Elu pole end kulgemisega tagasi hoidnud. Küll aga olen seda teinud mina. Olen ahmanud suu õhku täis, et rääkida nii mõnestki seigast, mõtiskleda nii mõnegi olukorra üle, aga võta näpust. See õhk on kõik tühjalt alla neelatud. Ainsaks vabanduseks võin öelda, et võttiski näpust.. Külm siis. Talv tuli üleöö. Katused said valgeks. Teed said valgeks. Tänavad said valgeks. Tulesid on rohkem kui kevadel sääski. Vist. (Kinnitamata andmete kohaselt palun eelnevat väidet vägagi subjektiivse arvamusavalduse ja pigem illustreeriva metafoorina võtta.) Ühesõnaga – iluson. Külmaga pole koonerdatud – november jõuab vaevu lõpusirgele, aga –20 on ammu põski paitanud.
Eilse esimese advendi meeleolus ostsin poest piparkooke, keetsin ingverimaitselist rosinatega leivakreemi ja süütasin küünla. No, ja mandlid-pähklid on käe ulatuses. Sees on sume-hämar, lõhnav ja vaikne. Ja väljas on valge, valge, valge.. Pimedas küll ei paista nii hästi, et valge.. Hommikuses päikesevalguses on seda aga eredasti näha. Nii, et sundis bussiga sõites silmad suurest eredusest pilukile pigistama ja naeratama. Vot nii valge on. Põllud on üleni. Ja kuused on üleni. Ja puuvõradki on üleni. Emajõgi on ka. Esimest korda nägin, kuidas sääraste miinuskraadide juures jõgi aurab. Aga ta auras.
Mulle meeldib ilus karge Põhjamaa talv. Või ei ole külm mulle veel naha vahele pugenud. See oleks isegi ravitav, peaasi, et sügavamale ei poe.. Sügavamalt on külmust juba raskem kätte saada.

(Pildil siiski möödunud talv)

Noh, nõndaks. Olen heietanud maast ja ilmast. Ja ilmast (välted sättida vastavalt soovile). Viimaste nädalate jooksul (ja jooks see on olnud, tõsi) on ette tulnud nii draamat (ka seda igas mõttes) kui pidu ja pillerkaari. Mõtisklesin üks nädalavahetus selle üle, kuidas ja millal küll inimesi tähele pannakse. Ja miks pannakse. Kas siis, kui nad mingil põhjusel pälvivad laiema tähelepanu? Või siis kui nendega mingi õnnetus juhtub?
Ühel laupäeva hommikul klõpsasin juhuslikult teleri mängima. Nägin ennast. Ahah. Sa vaata, kui tore. Siis meenus: meie “Piirivööndi” etendusest tehti OP-i saatele epiloog. Naabritädi ütles mind tänaval nähes, et nägi mind telekast ja ei tundnud mind üldse kohe ära, igatahes väga tubli olen .. Koolikaaslased ka mainivad.
Kuidas seda nüüd nimetada? Kuulsus? Vaevalt, olen ju mina kogu aeg mina olnud. On seal siis vahet, kas telepurk või tavaelu.. Miks keegi ei ütle näiteks kiitvalt, et “nägin sind eile tänaval. Ei tundnud üldse kohe ära. Aga sa oled nii tubli.” Oehjah. Ja lähme siis edasi..

Peale üht etendust, kui ema-isa vaatamas käisid, polnud Tartust vaevalt jõudnud kojugi, kui autorehv katki läks. Õnnelik juhus, ütlete? Läksime emaga ees jalgsi kodu poole. Mõne aja pärast järgnesid uudised. Isa ka, seda küll, aga koos uudistega. Et talle sõideti kõnniteel otsa. Kolm meetrit õhulendu ja järgmiseks päevaks uudised raadios ja netis ja.. kõikvõimalikes meediumites, k.a sellisel sotsiaalsel infofenomenil nagu linnatänav. Naabritädi - jälle - küsis, kas kuuldu on tõsi ja kuidas tervis on ja kuidas nii küll läks ja kus isa küll käis ja oli.. Et olgu ta ikka tubli. Iga teine vastutulev tuttav oli agar küsima.
Jälle. Ka kuulsus? Miks keegi küll ometi niisama ei tule ja ei uuri, kuidas isal läheb, kuidas teie elu läheb? Olge ikka tublid!

Näete siis. Kui suhteline on kuulsus. Ja inimeste väärtus. Alati peab enne midagi juhtuma. Või peab selleks midagi tegema, et inimest märgataks. Jah, kandma helkurit, eks ole. Aga ma ei mõelnud seda plinkivat asjakest, vaid mingit sotsiaal-kultuurilist markerit. Veider, kas pole. Nagu enne seda inimest ei olekski olemas. Või on ta nii iseenesest mõistetav.
Ühesõnaga: ärge võtke elu iseenesest mõistetavana. Seda tahtsingi öelda. Tuleb osata näha ja tuleb osata hinnata.

Enne veel, kui asi pateetiliseks kätte läheb, ütlen ära, et magedaid nalju ei ole tarvis hinnata. Siiraid ja positiivseid püüdlusi – seda küll. Aga “keeran-sulle-ära-olen-kõva-mees-nalju” ma ei tolereeriks. Nõup. Ehk et: käisin nädalavahetusel vanaisa juubelil (Õnne, Paps!); terve küla oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud… vms.. Pole ammu õekesega suguseltsi kokkutulekul viibinud, täitsa vahva oli. Selle hetkeni, kui õekese kullakene otsustas omamoodi defensiivse strateegia kasutusele võtta. Ahah, hästi. Jätan meelde, jätan meelde…

Lõpetuseks ikkagi rõõmsates nootides: kui külm võtab varbad ära, on sõrmed veel alles! (loodetavasti).

PS: juba ülehomme algab detsember. Ja sellega seoses saab alma mater aasta vanemaks. Ja seoses eelneva seosega: ball!
Lähen selle ootuses piparkooke sööma, küünlaleeki imetlema ja elu mitte iseenesest mõistetavana võtma.
Kaunist!

Teiselt planeedilt. Tervitustega.

Olen igal aastal mõelnud, et mis on see, mis suves nii teisiti on. Tegin nüüd tähelduse: suveöödes on mingi kutsuv rahutus. Olete ka tajunud?

Peale oma viimast postitust on hulk vett merre voolanud. Ja ma imestan, et elu siiski edasi läheb. Ent tõepoolest – ka peale eilset geneetika eksamit eksistents jätkub.
Enne seda aga.
Sain pannkoogiüledoosi, mis täielikult pole siiani kadunud. Vähemasti oli tore. See pannkoogipeo õhtu lõppes Karlovas järgmise päeva Suure Vastasseisu meelelahutusliku osa kava kokkuklopsimisega. Püüdes kõrvale jätta ohtrad detailid, räägin sellest suurüritusest ülevaatlikult. Niisiis. Üliõpilasteater vs ajaloolased. Mida meie tegime? Poisid olid need, kas platsil palliga ringi ajasid. Tüdrukud olid need, kes suurte kahisevate tuustide ja hõigetega neid ergutasid. Ja lisaks tegime šõud. Vaheaegadel tantsisime eriti kitšilik-imalat ergutustantsu eriti ülevindi kostüümides (jah, Jari oli cheerleader. Jah, ta oli lõpus trikoos); tegime kyogeni treilerit, puhusime minipasunatest oma meeskonnale “We are the champions”-i ja vastasmeeskonnale leinamarssi. Jooksime, hüppasime ja täitsime aja kõikvõimalike teatraalsete elementidega. No, ja siis ma läksin mehele. Või noh.
Astusin suures valges pulmakleidis keset saali, neoonvärvi krepp-paberist ergutustuust käes, pruutneitsid kleidisaba hoidmas, pulmamuusik Jari kõrval kitarril nutmaajavat armastuslugu mängimas, . .
Rääkisin saali loo oma müstilise armastatu piinlikest juhtumistest. Ja ütlesin, et armastan Teda. Armastan Teda nagu rullnokk burksi, nagu skarabeus sõnnikupallikest, nagu… koiliblikas villast sokki!
Sel hetkel pidi meie tütikast korvpallipoiss (hei, Mehis!) mu ära röövima, kuid – oh üllatust! – kui ma olin hetk varem välja valitud võõrale ajaloolasele kaela langenud, otsustas too ise mu sülle kahmata ja uhkelt üle saalipõranda kardina taha tormata. Teoorias ja meie plaanis oleks pidanud ta suurest šokk-etteastest hämmingus olema ja kohmetuma. Võta näpust. Mehis jäi pika ninaga, pruutneitsid, kes ise mu üksijäänud peiu kaasa pidid võtma, niisamuti. Nukralt ja nõutult vaatama. Ja publik saalist hakkas karjuma “Kibe"!” Oh well.. Tegime siis neile improšõud. Nõnda paljukest siis meie happening-plaanist. Ärgem alahinnakem ajaloolasi.
Kuid korvpallimatš lõppes TÜT-i võiduga. Elagu!

Ja eelmisel nädalal tulid eksamid. Ja tulid veel kuumemad ilmad. 30 kraadi iga päev. Päikese käes vähemasti. Nii kuum. Käisin kodupoodides lihtsalt selleks, et kusagil hingata ja organismi ülekuumenemist leevendada. Kusjuures Selver on jahedam kui Rimi.
Ühe eksamiga sain teisipäeval maha, teise lükkasin edasi. Ja mina hakkasin õppima hoopis geneetika eksamiks. Kaks päeva jutti seda omale ajusagaratesse sisse ajanud (nagu verivorstitegu), tajusin, et katus hakkas vaikselt sõitma. Lugesin neid konspekte ja ühel hetkel tekkis selline tühi tunne. Selline, nagu märkaksid korraga, et oled miskipärast teisel planeedil, ei tea, kuidas sinna said ja kuidas tagasi saada. Paanikasegune ärevustunne. Hirm ja mõistmatus. Niisiis...
...Illusioon. Läksime Illusiooni. Olin seal tegelikult esimest korda – tõtt öelda: koht oli stiilne ja midagi ette heita ei ole. Ka mitte seda, et pikka aega olime KJ-ga diskopõrandal ainsad tantsulised. Aga kui tema seal juba on, siis saab latt kõrgele seatud.
Tantsisime retromuusika saatel terve öö, kõik selle geneetika ja muud jamad kingataldade alla, diskosaalisuitsu sisse.

Ma ei tea, kas asi oli suveöö lämbuses, mis pähe hakkas, selles, et ööbikud polnud oma laulu jätnud või koduteel tänaval deklameeritud Shakespeare’i “Suveöö unenäos”, ent koju jõudnuna avastasin, et taevas oli valgeks löömas (pole selle suveajaga harjunud: et pimedat aega ei ole. Et ööd ongi valged.) ja uni näis mõttetuna. Leidsin, et on parim võimalus viia läbi endaga psühho-füüsiline eksperiment: mitte minna magama. Niisiis tegin endale hoopis võileibu, kuuma kohvi ja meesaia ning vaatasin aknast poole viie ajal päikesetõusu. Peagi siras koiduvalgus heledalt majade katustele, puudele, tänavatele. Puges sisse korterite akendepragudest, aialippide alt aedadesse, katuseviilude vahelt pööningutele. Ja mina hakkasin taas õppima geneetikat. Nägin, kuidas esimesed bussid arglikult mööda vurasid, kuidas inimesed uniselt uste vahelt hommikut tervitama tulid ja tänavad aegamisi elavamaks muutusid.
Poole kaheksa ajal vajusin tunniks ära, kuid panin äratuse üheksaks ja läksin jooksma. See oli sürreaalne. Jalgades veel tantsuöö surin, peas surra-murra mõtted, hommikune tuul edasi kandmas. Väga virgastav. Külm dušš. Ja siis õppisin edasi. Õhtuni. Pealelõunal vajusin tunniks taas ära. Ja jätkasin.
Minu kolmapäev lõppes neljapäeva öösel.

Reedel oli etendus, peale mida mul tekkis kihk rutiini murda. Lihtsalt sellepärast, et ainus rebel-olemine ei väljenduks õhtuhämaruses ja –vaikuses punase tulega üle tee minemises.
Koduteel läksin bussi pealt varem maha ja hüppasin Emajõkke (astusin sujuvalt pajude alt liivaselt künkalt, kui aus olla). Mis sest, et ujumisriideid kaasas ei olnud. See ei sega ju midagi. Päris looduslast, tõsi küll, mängima ei hakanud. Oli küll üsna Tartu sinine laguun, aga üle jõe Eedeni lähedal peeti piknikut. Seeliku ja topi jätsin siiski asjadega kaldale, though. Vesi oli soe ja mõnus. Kasutasin ära viimase kahe nädala troopikat, sest kaua see enam ei pidanud püsima.
Tatsasin paljajalu kodu poole, kuulasin head muusikat ja võtsin lahkelt oma põsel vastu õhtupäikese viimased kiired.

Järgmised päevad ei üllatanud kedagi. Tsiteerin: MutS seondub otseselt DNA kaksikahela mittepaarduva alaga, seejärel liitub MutL. MutS-MutL-DNA kompleks translokeerub hemimetüleeritud GATC saidiga seondunud endonukleaasi MutH juurde, stimuleerides MutH endonukleaasset aktiivsust. MutH lõikab fosfodiestersidet ajutiselt metüleerimata DNA ahelast. MutH poolne lõige võib toimuda kahjustusest kas 5´- või 3´-suunas, mis võib olla kahjustatud kohast kuni 1000 nt kaugusel. Seejärel toimub valestipaardunud nukleotiidi sisaldava regiooni kõrvaldamine eksonukleaaside toimel. DNA ahelate lahtikeeramisel osaleb helikaas UvrD. ssDNA-le sünteesib komplementaarse DNA ahela DNA polümeraas III kompleks. /…/

Saate isegi aru, eks.
Ometigi jõudsin pühapäeval Ruskaverre ja Maarja-Magdaleenasse, olla kohutavale hulgale sääskedele avalikuks supiköögiks ning .. njh, õppida maal geneetikat. Aga kõhu sain isegi täis. Nagu vanaisa juures alati.

Ning eile oli esimene vihmane päev. Geneetika eksam. Ent vaatamata ilmale, läksin ma külma närviga, trotsides jahedat tuult ja uduvihma, rakubioloogia instituuti ja tegin selle eksami ära. Ma ei tea, kas ma ta ä r a tegin, aga vähemasti on temaga ühelpool. Suurest kergendustundest läksin ja ostsin endale šokolaadi ja kohupiimasaia. Oh seda õnne.

Ja lähebki elu edasi..

Lõppu lisaksin kuuldud tsitaadi. Aitäh selle pretsedenditu hetke eest.

Now the hungry lion roars,
And the wolf behowls the moon;
Whilst the heavy ploughman snores,
All with weary task fordone.
Now the wasted brands do glow,
Whilst the screech-owl, screeching loud,
Puts the wretch that lies in woe
In remembrance of a shroud.
Now it is the time of night
That the graves all gaping wide,
Every one lets forth his sprite,
In the church-way paths to glide:
And we fairies, that do run
By the triple Hecate's team,
From the presence of the sun,
Following darkness like a dream,
Now are frolic: not a mouse
Shall disturb this hallow'd house:
I am sent with broom before,
To sweep the dust behind the door.

(Shakespeare “Midsummer Night’s Dream)

Tahtsin siia panna korduvalt erinevaid laule, kuni komistasin täiesti juhuslikult selle otsa. Ja see tegi mu päeva. Mitu lausa. (Vaadake kindlasti videot . See on nii vahva.)

Soundtrack: Fountains of Wayne – Someone To Love

Laurits on meiega.

..nagu räägib rahvasuu ehk teisisõnu: meelelahutustööstuses ja sõjas on kõik lubatud. (John Lyly mõtles omal ajal sedasama.)

Nädal sai üsna leegitseva lõpu. Nimelt: kursavend ja head rajad viisid mu kinno, näitama tõpraid. Väärituid tõpraid. Ja seda nad olid. Tarantino - mis teha... Omas žanris nagu ikka meisterlik ja veenev. Kinomajale pandi tuli otsa ning leeke oli peaaegu sama palju kui verd ja natse. Või siiski.. Ehk ka mitte. Filmis, loomulikult. Kõik see oli lausa nii veenev, et pidasin unerahu huvides paremaks mõnes kohas silmad kinni panna. Mõjus.
Elamuse eest muidugi - aitäh.
Hüppas just meelde, et lauanurgal seisab mõningane virnake filme (ei, mitte ''tapeedirullil'', vaid reaalselt plaatidel) mida ma olen lubanud juba sajandeid vaadata. Ent ometi pole jõudnud..

Selle-eest jõudsin reedel vanematega maale, vanaisa manu. Ta sai oma oodatud moodsa televiisormasina tuppa ja uue antenni katusele. Lisaks rohkesti lugemisrõõmu kõiksugu manuaalide ja juhendite näol. Loomulikult tuli vastuseks: ''Pange mulle ETV peale, muud ma ei taha. Ahjaa, kust hääl käib?'' Ohjah. Püüa siis selgeks teha, et ma printisin välja 30 lehekülge teksti , mis imevigureid selle pilliga kõik ära teha saab.

Hmm, just meenus, et võiksin ära märkida ühe huvitava uudse seiga. Vist. Jah, siiski - serenaadi läbi Skype'i pole siiani varem esitatud.

Sedasi. Siia lõppu nagu-rusikas-silmaauku-lugu. May flames be with you.
Arrivederci!

Otsides Püha Graali.

Kas Sina teadsid, mis on Püha Graal? Oled lugenud? Aha! Küsimus pole kas, vaid kust? Mina lugesin. (Kuri)kuulsast Dan Browni ''Da Vinci koodist''.
Nüüd siis on mul see ligi poole detsimeetri paksune ja üle pooletuhande lehekülje pikkune teos läbi. Ja ma ei oska midagi selle kohta kirjutada. Ma ei julge. Mitte, et ma kardaks mingit äärmuslike kristlaste pahameelerünnakut või religiooniajaloolaste teravat kriitikat, vaid midagi muud. Midagi, mille alge on minus eneses. Skepsise puudujääki? Ahvivaimustust? Igatahes mina jäin uskuma. Ja jälle on pastakal kaks otsa.. Kui ühe külje pealt jäin ma seda jutustust uskuma ning ei lülitanud oma kahtlustussireeni sisse, siis teisalt seadsin tugeva kahtluse alla senised tõekspidamised. Vahest oli mul seda lihtsam teha, mida vähem ma neid tõekspidamisi sügavamalt omandanud olen. Tühi leht mahutab alati rohkem kui juba pooleldi täiskirjutatud.
Pealegi, autor kinnitas, et kõiksugu arhitektuurimälestiste, rituaalide, kunstitaieste ning ürikute kirjeldused on täpsed ja reaalselt eksisteerivad. Niisiis tahan ma sõita Louvre'i ja näha Da Vinci töid oma silmaga, nagu ka seda kuulsat kohta. Püramiidi. Sealsamas. Samuti seista oma jalgega Rosslyni kabelis ja näha viisnurka.
Üks järjekordne raamat, mis tuletab meelde, kui suhteline on tõde ning kui suur on ikkagi see maailm, milles me elame. Räägitagu mis tahes.. et infoajastu globaliseerumine teeb maailma pisikeseks või mida kõike veel. Ent alati on olemas minevik, mille najal meie tsivilisatsioon elab ning toimib, olles samal ajal teadmatuse, peidusolevate ja/või varjatud faktide-saladuste tõttu nii habras, et me ei kujuta ettegi, kuivõrd pahupidi pööraks ühe sellise avalikuks tulemine senise ühiskonna.
Mida raamatust õppida? Kui mitte muud, siis seda, et semiootika on võimas ala. Inimene, kes oskab lugeda märke, võib lugeda end teadjaks. 'Da Vinci kood' õpetab nägema teatud sümboolikat. Tõsi, nagu raamatus mainitud: kes kord on lubanud omale nende tähiste ja tähenduste nägemist, näeb neid igalpool. Kindlad sümbolid joonistuvad välja siin-seal. Lausa õudne, kui õige see on. Ma ei vaata vist ühtegi kunstiteost sama pilguga, nägemata neis seost. Võimalik, et neid ei ole, kuid ma tahaksin neid seal näha. Tahaksin uskuda, et pelk pilt sisaldab endas mingit sügavamat filosoofiat või müstilist ideed. Tõde. Mis iganes see ka ei oleks..
Inimesi vaatan vist ka teise pilguga. Kõik ei ole lihtsalt inimesed tänavalt.. Mulle meenub, kuidas kord Hiiumaal üks vanem soomlasest meesterahavas püüdis mulle midagi eesti-soome keele segus selgeks teha. Milleski veenda. Mind väga ei huvitanud, sest pidasin teda veidrikuks, kes oma jutule lihtsalt paari kõrvu leidis. Ta palus pidevalt viiekümnekroonist, selle kätte saanud, näitas ta mulle sellel üht pisikest märki, jätkates oma juttu. See tundus juba veidi huvipakkuvam, ent ei pannud ühtegi lambikest põlema. Hiljem mõistsin, et härra oli palju kavalam ning targem, kui esmapilgul paistis; polnud teemat, milles ta kaasa rääkida ei osanud või mille kohta tal midagi öelda polnud. Kinkis mulle rannateemalise postkaardi. Enda tehtud fotoga. Njh..
Muud ontoloogilisi vastuseid see raamat ei andnudki. Ega saakski. Kuigi võiks. Need tuleb siiski vist ise enda jaoks leida...

***
Nii palju siis raamatust. Täna kohendasime minu uut pesa. Ülevaadatud.
Lisaks põrkasin kokku hämmastavalt paljude tuttavatega, k. a sellistega, keda poleks osanud oodatagi. Endisest klassivennast Taurist Manicu ja kirjanik-fotograafi herr Salumaani. Sinna vahele veel ekskooliõed, tuttavate tuttavad. Jeerum, vahel on hea nägudemälu ikka selline nuhtlus. Hea, et ma roolis ei olnud. Sel ajal. Hiljem, kui vanaisa jälle külastasime, olin mina see, kes pedaale vajutada sai. (postid on ikka alles, for your information). Korjasime Ruskavere kuulsaid martsipane juurde ja näitasime jälle näo ära. Vanaisa arvas, et nende küüntega mind üle kooliukse sisse ei lasta. .. Ei tea, kas oleks pidanud kihla vedama : P. Lohutati, ei mina ei ole see, kes meditsiini õppima läheb.
Ja nii igavalt lõpetangi.
Punkt.

Fungi, Basidiomycota.

Oh, seda võrratut seenemaailma. Seened, seened, seened.. Täiesti luuluvabad; kes ekslikult arvas, et ma taas midagi 'kahtlast' propageerin. Milline vääritimõistmine. Ei, puhas Eestimaa pinnas on lookas kõiksugustest metsaandidest; jah, eriti seentest. Isa käis seda uskumatut lugu jälle kaemas, veendumaks, kas neid endiselt jagub - neid endiselt jagub.
Häid seeni ja vaba aega ei saa ometigi raisku lasta. Hommik-lõuna möödus jälle Köögis. Seekord marineerisin võiseeni. Päeva naelaks aga sai seenepitsa. Sealjuures tuleks eriti arvestada fakti, et mitte ükski koostisosa ei olnud poolfabrikaat. Seda lihtsal põhjusel, et poeriiulitelt olid ootamatult kaduma läinud kõik pitsapõhjad, ning.. ketšupiga pitsat ei tehta. Tomatipasta sai meisterdatud koduaia punastest viljadest, hulka sama kodune paprika. Ok, oreganot ise ei kasvatanud, süüdi. Ühesõnaga sain sõrmed taignaseks tehtud ning, nagu õigele pitsameistrile kohane, pitsapõhja korralikult laua peal jahu sees rullitud. Luks värk. Lisaks tegin pitsale kaks erinevat katet: ühe poole täitsin varem toorete praetud kuuseriisikate-hakklihaseguga, teise poole varem kupatatud võiseente-hakklihaseguga. Sibulat ka, eks. Tunnistan, 2/3 sööjaist arvas, et kuuseriisikapool võitis. Tagasihoidlik 1/3 (minu näol) eelistas võiseeneotsa. Maitse üle ei vaielda ju. Ja kokkuvõttes ei vaidlustanudki keegi minu seenepitsa head maitset ( :
***
Kui nüüd Köögist välja tulla, siis .. Pidu sai läbi. Selle suve suurfestival ei üllatanud millegi rabavaga. Minu varasemad kahtlused said kinnitust. Niisamuti mõned kõrva sosistatud jutud, mille tõepära oma kuningast silmaga nägin. Mis seal siis ikka.. Sellel festivalil lausa on mingi maik juures. another fairytale gone bad.. Või samas, nii ei saa öelda. Mitte ainult, et tõsist fairytale'i polnud, vaid et midagi pole halvaks ka läinud. Lihtsalt seni poolesvinnas olnud asjad leiavad konkreetse lahenduse. Seekord, nagu nägin, siis sedasi. Good for you. Good for.. ohjah.

Head uudised tulevad ikka rahvasuust, mis tähendab, et ma peaksin nüüd lähiajal rikkaks saama. Nii pidavat ju minema nendega, keda ära ei tunta. Jehhu. Olgu, mitte väga rikkaks, sest neiu J. tundis mu siiski ära.
Kala laadalt ei ostnud.
Ostsime sinki.

***
Kes veel lugeda viitsib, see näeb ära ka järgneva informatsiooni. Eile käisime maal õunu korjamas. Jätsin tänavapostid alles. Ajee!
Ülejäänud pärastlõuna pakkisin täna oma kompse. Homme hommikul saavad need transporditud minu uude pessa.
Ja tehke siis oma parimad entusiasmi-rõõmunäod pähe, eks ole. Sest D. läheb ülikooli, mitte sõtta.
Eneseteostus, maailmaavastamine, 'suur elu' ja parimad aastad.. Nad kõik on ees. Remember that. (Teeme laineid. Veidike kaasaelamist ei jookse mul mööda hinge alla, right)

''Üheksateistaastaselt ei piirdu inimene sellega, et ta lihtsalt midagi ette võtab. Tema tegevusel peab ka mingi õigustus olema.''

(J. Fowles ''Maag'')

Väsinud, kuid rõõmus.

#9

Ma olen väsinud. Ei, mitte linnapea vastuvõtul fotograafile naeratamisest ega ka sellest, et mu raal juba tund aega kala mängib (mis iseenesest on ka üsnagi väsitavad). Hoopis lõunasest mitmetunnisest heinateost. Käisime Ulvil maakodus ja korrigeerisime selle avalikku profiili, mis oli ajaga muutunud vägagi stiihiliseks. Ehk maakeeli: niitsime tolle metsikult rohtu kasvanud hoovi enam-vähem läbitavaks (sile oleks veidi liialdatud sõna siinkohal) ja vedasime kõik selle meeletu heinalaari maja taha hunnikusse. Vahepeal jõudis otseloomulikult vihma tulla ja muruniiduk ehmatas end seda padrikut nähes peale mõningaid pöördeid oimetuks. Ei toibunudki. Seekord siis 1:0 trimmeri kasuks, kes omakorda kokkuvõttes kaotas 0:1 vikati kasuks.Viimase trumbiks oli fakt, et ta ei saa üle kuumeneda ega nõua bensiini. Selle koha pealt olid vanad eestlased ikka täitsa targad.
Aga küllaltki loomalikku lähenemist nõudis see heinategu küll. Villid mu käel on selle tõestuseks, kes ei usu. Vähemasti sain pügala jagu õndsamaks, kui jälle vanu eestlasi uskuda (olid ikka nemad, kes väitsid, et töö õnnistab inimest?) Parem oleks, muidu hakkan veel kahtlema. Ja siis oleks nagu ilmaasjata see rabamine. Või nh, kui kõrvale arvata, et õu sai korda ja näeb hoopis hoolitsetum välja.
Ja üle pika aja sai ka vana sõpra Rekut tervitatud. Paksuks söönud end. Ja karva ajab hirmsasti. Aga muidu sama suur ja sõbralik.

Rõõmus olen ka. Mitte vastuvõtul antud paari pralineekommi ega selle üle, et viimased 15 min on mu arvuti ennast korralikult üleval pidanud (kuigi ka need on väga rõõmustavad asjaolud). Hoopis selle üle, et sain oma kirjandi tulemuse teada. See ületas kõik senised tulemused ja vastas õpetajate (ning minu) ootustele. Nüüd siis võin julgelt siia-sinna sisse saada. Kui vaid soovi oleks. Kas on? On.. Aga mida? See peamurdmine ootab alles ees. Läheb lammaste lugemiseks... Nagu olin kartnud/lootnud.
Ja selle üle olen ka rõõmus, et ma täna edukalt mõlemad teetähistuspostid alles suutsin jätta ning isegi keerulisemate tagurdamismanöövritega toime tulin. Tähistamistväärt, mu meelest.

Ja siis on mul üks raamat. See.. Ma olen lugenud sellest üle poole ja.. Mulle tundub, et ...ma tahaksin sellest rääkida. . Tundub, et mulle ei meeldi see raamat, aga ma vist mingil moel armastan seda. Ei ole just kuigi loogiline, ega? Ma kahtlustan, et see oli märk. Võtsin selle raamatu, sest see oli esimene raamat, mida uksest sisse astudes nägin. Automaatselt. Siis kandsin seda tund aega kaasas, vedasin riiulite vahel ringi, otsides paremat. Võtsin ikkagi selle. Ja ühe veel. Aga alustasin sellest.
Ahh. Miks nad kirjutavad selliseid raamatuid? Provokatsioon. Miks? Kes lubas? Nõmedus. Alatu. Milleks? Paberiraiskamine.. Kardan, et mind ootab see ees. See ehk ongi see, mida soovin. .. Ja sealt ilmneb nii selgesti, et järelikult on see, mida soovin s e e , mida tegelikult sooviksin kõige vähem.. Mulle meeldib too raamat, sest ma vihkan teda.
Jah. Elu on lava.
Ma tahaksin sellest kirjutada.. Ei. Mitte täna. Mitte nii tühisõnaliselt. Mitte veel.

Mõnikord ma mõtlen, et võiksin rohkem endaga suhelda.

Et vajalikud oskused kätest-jalgadest-meelest ära ei läheks, peab neid rakendama, eks. Sel puhul saan öelda, et mina olen (peale 8.. 9?.. mingit hulka arvu kuid, ühesõnaga) selle klausli täitnud. Paar kiiremat ringi sinna, sealt edasi, tagasi sinna ja siis tagasi (jõudsite jälgida, jh?) ning viimaks võisid kaasreisjad, eriti too preili minu kõrval, küüned istmest lahti lasta. Ja seal pisteti käsi ka pihku. Et ''käib küll, tubli-tubli''. Vahva. Kui nüüd püüda meenutada kõiki sissesöödud kaloreid, siis võib mõtlemata ahhetada, et kes seda küll enam mäletab. Või mäletada tahab. Õigupoolest, keegi ju neid kokku nii või teisiti ei arvestanud. Viide tähistab lihtsalt tavatust suuremat ja rammusamat kõhutäit. Suuremad ja näljasemadki mehed andsid alla. Nõrgad! Mina roosamanna üle ei kurda. (Võimalik, et muud proportsoonid olid teised küll.)Eks paari kuu pärast saab see reis uuesti ette võetud. Kui mitte varem. Kes sellest ajast enam aru saab..

Juuni juba rühib siiasuunas ning kui keegi veel ei usu, siis juba 5 päeva pärast on ta kindla peale kohal. Minu ja L.-i jaoks toob see kaasa ühe huvitava ettevõtmise, sellise 5-päevase. (Nagu näha, on number 5-ga mul pidevalt mingi teema. Fataalne number, mis muud.) Saame kasutada oma eelmise aasta kogemusi ja riukalikult t e i s i kapsast sööma sundida. (evil smile). N e m a d saavad sel aastal vahelduseks kaalikaid ka, niiet pole põhjust alahinnata eestlaste külalislahkust.

Minu jaoks algab juuniga- peale väliskülaliste mõningaajase visiidi - ka üks projekt, mille algatuse ja läbiviimise ma eranditult enda kanda võtan. Projekt nimega ''13''. Kõik ebausklikud, kes te nüüd üle vasema õla oma põrandat kolm korda tabasite - ärge kartke, sest peale numbri enda ei sisalda see oma nime taga mitte midagi okultistlikku. Hoopis päevade arvu. Ehket: 13 juunikuu päeva kirjutab Deivi siia blogikladesse iga päev ühe sissekande. (08.06-20.06 - periood toredate sümboolsete daatumite vahel). Sellest tulenevalt ei saa oodata kuigi sisukaid ega tihedusest pakatavaid postitusi. Pigem, ma kujutan ette, saab rõhk olema tabamatul, mõistmatul ilukirjanduslikul sisemonoloogil. Või siis lihtsalt vormil. Aga blogi on alati lugeja mõistatada, niivõinaa. Mida ma ikka pikemalt seletan. Idee on selles, et mitte kaduma lasta (kasjust kõiki, aga) paremikku neist uitmõtetest, mis mul päeva jooksul peast läbi lendavad. Nagu nahkhiired. Kärbsed. Varblased. Dracula... (tuleb välja, see raamat ikkagi puudutas mu ajusoppe.)

Reede(the day of the foam of manna)

Suvevaheaeg hakkab täis tiksuma. Viimased korinad ja hingetõmbed.. ja sinna ta kustubki. Liiga brutaalne? Olgu.. liblikad lendavad minema ja päikseke vajub pilvekestesse. Byebye.

Tegelikult oli täna isegi veidi lohutavam päev, avastades, et vihma v ä g a ei sajagi. Ilma sademeteta oleks siiski liialt luksuslik olnud. Ei saa omale seda lubada ju ometigi..
Käisime Ruskaveres. Ent kuna vihmavesi oli järjekindlalt oma tööd teinud, otsustas lagi mu isa töökohas äkitselt sisse vajuma hakata ja sundis isa seeläbi tööpostile jääma. Yeei. Ja mina sain õigusega Statoilist läbi ''hüpata'' ja omale vahtralehed klaasi peale lüüa. Ja siis läksime vanaisa juurde. Emal olid sõrmed vist ikka väga väsinud, kui kohale jõudsime - istmest paaniliselt kinni hoidmisest ( kuid, nagu ta isegi hiljem tunnistas, täiesti põhjendamatult). I'm not so bad at all, eh? Vanaisa pool on põhiteemaks alati tema tehtud mannavaht. Mannavaht, mille suhkrusisaldus ületab igasuguse silmanägemise. Aga talle meeldib. Ja meile meeldib ka. Süüa sai palju- traditsiooniliselt. Saime õnnelikult tagasi ka. ( Empsi sõrmed said jälle asjatut tööd )

Ülejäänud õhtu kulus tangitud toidu seedimisele.

( kuna ma ei suutnud otsustada, kumba pilti lisada, panin mõlemad. )

Ent nüüd hakkavad kõhu mõõtmed juba tasapisi järele andma.
Davai, I'm outta here. Läheme saadame suve pauguga ( või siis lihtsalt ja proosaliselt ilma pauguta ) ära. Küll kohalikus pubis, aga ega valida väga ei ole. Seega, ajan end arvuti tagant püsti, haaran oma jope ja koti ja kingad( need panen jalga, though) ning ...Cheers!