Ta ütles, et siin lõhnab nii naiselikult. Ning et meil on ilus köögimööbel. Samasugune nagu neil, aga ilusam. Ma murdsin toodud šokolaadi tükikesteks ja palusin tal istuda.
Mäletan – täpselt aasta tagasi - , kuidas ma teda esimest korda nägin. Kui KJ meid tuttavaks tegi. Ta ütles – ilmselgelt sain pärast teada, et valetas – , et õpib mehhatroonikat. Järgmisel kohtumisel maailmakirjanduse loengus istus ta minu kõrvale, tegi salvavaid märkusi minu ja ùr L.-i vestlemise kohta, kirjutas mu kaustikusse haiku lehmast ja ütles, et ta ei tule meie ülesastumist Vildesse ilmselt vaatama. Ta oli siis nii ennasttäis ja teravmeelselt üleolev.
Nüüd on ajad teised. Palju vett on vahepeal merre voolanud. Köögikapid on vahetunud ja tunduvad ilusamad. Toad lõhnavad teisiti…
Mingil veidral moel lõhnas tema Lääne-Euroopa, espresso, veini, sarvesaiakeste ja akvarell-kevade järele. Niisiis lasin ma tal rääkida. Kõigest sellest. Sest tema oli selle keskelt tulnud ning tal oli eeliseid, mida mul ei olnud. Ning nõnda ta rääkiski, kuidas Eiffeli torn polnudki nii suur, kui ta oleks arvanud, kuidas seal, selles linnas oli ühel päeval lausa 26 kraadi sooja. Rääkis kohvikutest, kus klient pole kuningas, vaid külaline; keda ei ülistata, vaid keda oodatakse külla. Rääkis 10. rajooni mustast getost ja sellest, kuidas Triumfikaare otsast näeb kõike, mida tarvis. Rääkis veinist, mille sügavpunast tooni meie tassides olnud hibiskusetee vaid kaugelt meenutas. Ja rääkis väikesest (tema sõnutsi) 17.sajandi kunstihõngulisest toakesest, kus nurgas on kraanikauss ja sein ning mille vahel ei mahu end ringi keerama, ning ühest ilusast tüdrukust, kes elab seal lummavat pariisitarielu ja peab blogi.
Just see tüdruk on vesi, mis meist mõlemast läbi voolab..
Vajusin mõtetega vaheldumisi punasesse teesse oma tassis ja päikesepaistesse väljas. Hingega ka.
Ja ma tundsin igatsevat vajadust hingata sisse seda õhku, mis puhub neil unelevatel tänavatel, kus tädikesed jalutavad oma koerakestega ning kogu see romantilis-kunstiline õhustik naaldub su südamele ja mähib su Seine’i pärlendavasse embusse. Ja tundsin igatsust selle ilusa pariisitari järele. Tema ilu- ja headusearmastuse järele. Tema sundimatu spontaansuse ja sära järele.
Ning ma mõtlesin, kui väga on temal praegu vedanud.
Ma armastan öelda sõna Champs-Élysées puhtalt sellepärast, et selle kõla tundub peen ja kultuurne. Ma ise tunnen end seda öeldes peene ja kultuursena. Kuigi see tõeline kultuursus ja peenus jääb minust sama kaugele kui Champs-Élysées Vabaduse puiesteest. Toomemägi on minu Montparnasse ja hetkel ainus viis olla lähedal la Cloiserie des Lilas’le, Picassole, Apolinaire’ile, Cocteau’le, The Théâtre du Vieux-Colombier’le ja kõigele-kõigele sellele boheemlasliku hõnguga kunstielule on sisse ahmata jutustusi ja lugusid, mälestusi ja kunstiajalugu. Ja oodata, millal M. tagasi tuleb..
Ma tahaksin millelegi elada. Jäägitult ja fanaatiliselt. Nagu 1920ndate, 30ndate, isegi 60ndate ja 70ndate tudengikodudes, salongides ja bulvaritel vaieldi, arutleti ja räägiti tunde, õhinal ja vaimustusega - kunstist, teatrist, uutest vooludest, uutest manifestidest, uutest poeemidest, uutest romaanidest, inimestest, kelle geniaalsust märgati avalikkuses siis vaid aimamisi ning kellest pärast nende surma kõneldakse legende. Ma tahaksin lugeda ja olla ja tulihingeliselt elada millegi nimel. Niisamuti. Niisamuti nagu Eero Epneri kirjutatud võrratus monoloogis NO etenduses “The Rise and Fall of Estonia”. Selles, mida Sergo Vares esitab. Jah! Jah! Jah!
Teater. Miks ei võiks see olla teater? Ja kirjandus? Ja kunst?
Sest elu on vahel nii proosaline ja tühine. Sest aega on alati nii vähe. Aga pole hullu. Kuniks on päikest ja šokolaadi ja teatrit.. ja inimesi, kellega neid jagada. Inimesi, kes oskavad vaimustuda, julgevad vaielda, rääkida, näha.. seniks on lootust. Seniks on Emajõgi meie Seine või Doonau või Neeva. Seniks on Tartu meie Montmartre ja TÜT meie Hôtel de Bourgogne ning Suudlevad Tudengid meie Café des 2 Moulins. (Kuniks on “Amelie").
La musique du moment :
panna. Või kaotavad nad ümberjutustamisel oma mõtte. Nagu hetked ikka.
