Neljapäev. Tallinn. Õnnepalee. Loomulikult oli ilus. Kuidas muud moodi saigi Tallinn tol õhtul olla, kui mitte ilus. Kuidas teisiti võisidki need kaks saada üheks, kui mitte ilusti. Mida muud saanukski oodata, kui mitte ilusaid hetki selles linnas. Ja kuigi vihma udutas ning mu lokid muutusid järjest raskemaks ja sirgemaks, ning vaid põgusad tunnid olid need, mis ma seal linnas veeta sain, oli kõik kena ja kaunis.
Pikka armastust, südame- ja koldesoojust - seda ma neile soovin.
Kõige selle tõttu tundubki nüüdne karge hilissügis kuidagi võõra ja külmana. Kuum küll tuli, ent lahkus, et külm saaks mind emmata, muuta mind lubjakarva ja võtta mult meelemärkus. Või peaaegu. Kontakt ümbruse ja endaga, seda vähemalt. Kui kõik pöörleb ja võbeleb, suits tardub sammastena õhku ja Emajõgi aurab, kui ärkvelolek on ängistavam kui segased unenäod, siis näib see mustav tühjus mu jaoks praegu sooja ja kutsuvana.
Olen näinud jälle oma sõpru unes. Lahkuvaid busse ja vesiliiva, kantud kingi ja voolavat vett.
Vahing peab ootama. Niisamuti Liiv. Küll jõuan ka nendeni, kui vereringe mulle taas värvi ja tasakaalu annab. Nad on mul meeles. Nagu ka see ülejäänud maailm - oma ilusate hetkede, inimeste ja lahkuvate bussidega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar