Oli eelmise aasta suve viimase kolmandiku algus Hiiumaal, kui ta minult võrkkiiges lesiskledes küsis "Mis on Sinu kirg?". See küsimus tekitas tol hetkel minus ootamatut ehmatust - ma ei osanud vastata. Kaalusin oma peas kõiksugu võimalusi ja kohkusin üha enam selle pärast, et üldse nii pikalt järele mõtlesin. Jumala eest, midagi peab ju vastma, inimesel peab ju olema mingi kirg, mis teda kannab. Mina vaid mõtlesin. Ja heitusin ikka rohkem ja rohkem sellest, et ma vastuse võlgu jäin.
See jäi mind tollest hetkest peale painama, kuniks ma juba unustasin. Alles möödunud suvi - aasta hiljem niisiis - tõi taaskord selle küsimuse mulle meelde. Vastuse vormis. Mis on see minu kirg? See, mille eest ja mille vaimus ma võitlen. See, mis mind kannustab. Mis mind inspireerib. Mille nimel ma kannataksin. Sest kirg on ju ometigi kannatus. Passion - passio (kannatamine). Just selle teadmise valguses saangi ütelda vaid üht.
Ta muidugi teab seda nüüdseks. Pärast aastat pidin ma talle selle puuduoleva vastuse viimaks andma. Ta arvas, et seda oleks võinud küsida kellelt iganes, kes mind teab, ja vastus oleks olnud sama. Minu jaoks on oluline aga see, et ma ise selle teadmiseni jõudsin, seda mitte ei konstateerinud, vaid tundsin. Et see tuli mu enda seest.
Ning miks ma selle üles võtsin? Sest mulle näib, et kui ma temaga nüüd viimati töö-ööl Genis vestlesin, suutsin ma tänu sellele leitud ning kõvasti väljaöeldud tõele seista tema ees sirgema seljaga. Seista elu ees sirgema seljaga. Seista kõikide ees, kes seda minult kunagi küsima peaksid, sirgema seljaga. Ja ma ei kahtleks hetkekski. Ma ei jääks enam vastust võlgu.
Mõtlesin lihtsalt, kui vajalik see küsimus minu jaoks oli.
Mõne asja vajalikkusest saame alles hiljem aru.
Kuni ei saa - pole veel aeg.
See jäi mind tollest hetkest peale painama, kuniks ma juba unustasin. Alles möödunud suvi - aasta hiljem niisiis - tõi taaskord selle küsimuse mulle meelde. Vastuse vormis. Mis on see minu kirg? See, mille eest ja mille vaimus ma võitlen. See, mis mind kannustab. Mis mind inspireerib. Mille nimel ma kannataksin. Sest kirg on ju ometigi kannatus. Passion - passio (kannatamine). Just selle teadmise valguses saangi ütelda vaid üht.
Ta muidugi teab seda nüüdseks. Pärast aastat pidin ma talle selle puuduoleva vastuse viimaks andma. Ta arvas, et seda oleks võinud küsida kellelt iganes, kes mind teab, ja vastus oleks olnud sama. Minu jaoks on oluline aga see, et ma ise selle teadmiseni jõudsin, seda mitte ei konstateerinud, vaid tundsin. Et see tuli mu enda seest.
Ning miks ma selle üles võtsin? Sest mulle näib, et kui ma temaga nüüd viimati töö-ööl Genis vestlesin, suutsin ma tänu sellele leitud ning kõvasti väljaöeldud tõele seista tema ees sirgema seljaga. Seista elu ees sirgema seljaga. Seista kõikide ees, kes seda minult kunagi küsima peaksid, sirgema seljaga. Ja ma ei kahtleks hetkekski. Ma ei jääks enam vastust võlgu.
Mõtlesin lihtsalt, kui vajalik see küsimus minu jaoks oli.
Mõne asja vajalikkusest saame alles hiljem aru.
Kuni ei saa - pole veel aeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar