Vikerkaar on igaühes meist.

Tähendab - suvelõpp on käes; ma olen jõudnud jälle nii kaugele, et loen Dostojevskit, kõverdun seesmiselt sügise ees, taaskord millegi kadunud-kaotatud-olemata igatsuses. Lasen kõlada Tšaikovskil ja Franz Lisztil ja Bachil. Kuulan Dustin O'Hallorani.  See, et ma O'Hallorani enda juures hoian, annab märku, et pimedad õhtud on lähedal, ootamas. Sügis avali kätega. Kesk Tartu raekojaplatsi, naeratades, vihmakeebis.. Selles, millel kord Tõnis Mäe Vikerkaart sai kuulatud. Või.. on see lihtsalt mu mälupilt eelmisest septembrialgusest.
See sügis tuleb teisiti. 

Teatriteadus on see, millega ma jätkan. Olgugi, et, jah, sain tõlkeõpetussegi vastuvõetuks. Ma ei suudaks endale andestada, kui ma praeguse valiku juures veel teisiti oleks otsustanud. Argusest või.. Kes teab. Hirmust. Olla kaugel. Kaugemal kui ma juba olen. Jäädagi sinna. Ma ei tahaks. Ma ei oskaks. 

"Oletame, et inimene muud ei teegi, kui aina otsib seda kaks korda kahte, sõidab üle merede, ohverdab elu selle otsingul, aga selle ülesotsimist, selle lõplikku leidmist ta nagu kardab, jumala eest. Sest ta aimab, et kui ta on selle leidnud, siis pole tal enam midagi otsida."

 (F. Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt")