after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Segamatu elu spontaansed hetked...

..need, mis pole kuid ette planeeritud ja mis võtavad lõivu su rutiinist ja muudavad loendamatuks igapäevase ajaarvamise.  Eelmisel neljapäeval juhtusin osa võtma ühest Liivi-loost rehetalu all, kus suitsupääsukesed lendasid ustest sisse-välja ning liivale kirjutati luulet. Ühtekokku oli saanud palju tähtsaid-tuttavaid nägusid, "esimesed kõigi teiste seas, vaata, na-na-naa-na-na, meie samas reas". Sellest, mida ma nägin ja tundsin, kirjutan hiljem ning hoopis teises kohas. Üks suvelavastus on jälle linnukese saanud mu "mis-žanr-see-on-teatri-arsenali".
 Nädalalõpu külalisteks olid K&T väikese K.'ga, kes on juba piisavalt suur, et oma lõputut uudishimu omal jalal rahuldada, mistõttu oli tädi rolliks vaid öelda "Ei, seda ära puudu, see on vanaema oma" või "Ei, see ei käi suhu, seda võib nuusutada" või "Ah, mina pean seda puhuma? See teeb tuut-tuut, jah. Tädi tõi selle Minskist." Kuumus viis meid kõiki randa ja õhtul grill-laua äärde. Võib olla kohtume nendega alles siis, kui sõss on pooldunud ja väike K. on saanud omale veel väiksema venna seltsiliseks.
 Kruubenz käis ka külas. Pühapäevane piknik leitsakus pajupuu all ja hädine ujumaskäik kolekivisel järvepoolel. Esimene külaline, kes otsustas enne ärasõitu mulle oma tähelepanu ja päeva pühendada. Jämmisime kitarriga jõe ääres ja laulsime Minor Majority't ning The Nationali. Nagu päris.
"Nagu sa Hiiumaal ütlesid - et kurikatega jõmmid tulid,  lennutasid toolid lakke... Tavaline teisipäevaõhtu." Miks see lause või millega seoses, ei mäleta. Aga see esitus olevat minulik. Mul asjad käivadki nii.
 Eile õhtul lugesin parajasti "Meest, kes ei mahu kivile" ja mõtlesin Kierkegaardist, kui postiljon Chevyga külla tuli. Hommikul oli köögis tühi Vana Tallinna pudel ja taarakott vajas äraviimist. Külmikus oli grillkana ja auto seisis ikka õue peal. Küsimuse peale, mis juhtus - kõik oli olnud ju nii rahulik ja etteaimatav - meenus, et postiljon tuli oma jookide-söökide ja puudega, lasi isa üles ajada ja ahju sooja panna ning jõi enamjagu üksinda ära pudeli vanakat. Kass hullus öises miljöös viinapuupõõsastes ning mingid metselajad jahtisid pimedas parte. Vend, kes külla sadas, rääkis 70-aastastest vanadest, kes kord ka pärast teist-kolmandat-neljandat pudelit viina veel ära ei vajunud, kuigi tal juba põlve maha kiskus, vihtlesid teda saunas nii, nagu keegi veel vihelnud ei ole ja pärast veel pubisse tantsu vihtuma läksid ning 10 h hiljem koju jõudsid. Kõige selle tõttu jäänud ühe tita sünd tervitamata. Segamatu elu spontaansed hetked, ma ütlen.


Täna kavatsen kuumusega võidelda ja rahulikult randa minna, näidenditega tegeleda ja Vahingut lugeda. Nagu eelnevgi suvi. Enamjagu.
Loodame, et rippsild on sirgeks pingutatud, omale riietevahetuskabiini alla rohustuustide ja kivide vahele piilupesa kraapiv skiso-tüüp sealt kadunud ja muud veidrused kõrvaldatud, erinevalt hommikusest jooga-ringil nähtust. Mhm.

Rakvere pole enam lihtsalt nimi

, vaid selle taga on minu jaoks viimaks ka koht. Koht, kus veeta üks Baltoscandal - esimene Baltoscandal. Veidi nagu sümboolselt, aga hea, et nüüdki.

Armas tegi minust mõned toad edasi joogat ja seejärel hommikuputru. Rõduvestlused ja kartulisalat. Noor Arvo Pärt ja sürrealistlikud kuplid keskväljakul. Kaasaja teatrikunst ühes ettenägematute õnnetuste ja ettenähtud alastusega. Intervjuud esinejatega ja võimalus olla üks hammasrattake festivalielust. Kohvikud. Jalutuskäigud munakivitänavatel ja ilusad vanad asjad antikvariaatides. Tartu inimesed, inimesed igaltpoolt ja uued tuttavad. Kohtumised ja öised jutuajamised. Lehetoimetuses tehti nalja ja kirjutati kriitikat, iga aastaga üha pädevamat kriitikat.

Halory Goerger & Antoine Defoort "Germinal"

Käisin ühel hommikul Rakvere peal turisti tegemas ja jäädvustasin nähtu, et Rakvere tähendaks minu jaoks midagi enamat kui Tallinna maantee, linn, kust viivuks läbi sõita. Armas M., kes õpetas mind nägema selle linna ilusat ja tähenduslikku poolt, oli kindlasti vääramatuks osaks sellest olemisest. Mul on hea meel, et läksin, kogesin ja nägin.

Festivalid on alati ühed kummalised anomaaliad. Need toimuvad iga teatud aja tagant ning seal saavad kokku nii erinevad inimesed ning teatud "näod", kes ikka ja jälle, üle aasta või paari just sellistel festivalidel osalevad. Ja sa tead, et nendes piiratud aja ja ruumiga hetkedes sa nendega kohtud. Ja  kõik need festivalid on ühes päriseluga justkui katkestustega reaalsus, mis toimub täiesti oma loogika järgi ja väline maailm on ootel. Ning siis, nagu üks hea sõber kunagi ütles, need festivalid lõppevad ja need lõpud on alati nii kurvad - näha kuidas inimesed pakivad ning lahkuvad ja kõik see tore aeg jõuab lõpule. Lisaks on tagasipöördumised reaalsusesse tihti kuidagi valulised. Olgugi, et oodatud ja ette teada, aga ikkagi melanhoolsed ja nostalgilised.

Helge festival oli. Ma olen tänulik. 

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Maikuu

on igal aastal see maagiline periood aastast, mis ilmselt kull kõik tšakrad korraga avab ja puhastab. Kui ööbikud laulavad ööpäev läbi ja tänavad on kullatud päikesest, õhus on tärganud roheluse värskust ja toomingate lõhna ning ööd on soojad ja sametised. Ja vereringe juskui sulaks lõplikult talve igikeltsast lahti. Voolama ühes Emajõega, kulgema ühes muretu briisiga Karlova vitraažakende värviliste peegelduste valguses, paiskuma õide ühes mitmeõieleheliste sirelitega.
 Kuidagi on läinud nii, et mai on juba lõpusirgel. Alles ta algas. Ent ometigi on Candide läbi ning viimase etenduse peost on jäänud vaid tore mälestus publiku ovatsioonidega kõrvus armsate inimestega ühisest olemisest ühel soojal õhtul. Ning eksamid ja kohustuslik kirjandus pole küsinud, kas väljas on erakordne kuumus ja päikesevann, mida keha ja hing võtta ihkaksid, või Karlova päevad. Nii tuligi jagada üks nädalavahetus teiste nosivate ninadega pargimurul jäätise nautimise, siis Rebase sadama avastamise ning Emajõe peal meelivärskendava paadisõidu ja lugemise, lugemise, lugemise vahel. Tšehhovit paadisillal ja Karlova pargis, teisel päeval jällegi Camus'd botaanikaaia õite ja lopsakate lehtede keskel. Ma olen siiralt pettunud endas (ja veidi saatuses), et võtsin alles nüüd kuulda M.-i soovitust õppida ja käia raamatut lugemas kevadises botaanikaaias, kus ilu matab hinge ja teeb vaimule head - et see teadmine ka nii hilja tuli! ja et ma ise ka sellele varem polnud jõudnud - see on ju võrratu paik! Võrratus paigas tuli ka võrratu üllatus, mille tulemusena pidasime ühe võrratu pikniku. Ja toitsime kalu ja parte. Ning need  puud ja lilled muudkui õitsesid ja õitsesid..
 Siis algas ja lõppes mu esimene töönädal raadios. Sain oma ristsed kätte ja kui esimene ehmatus üle läks ning kuumusega ka juba harjusin, hakkas igahommikune töölaud juba omaseks saama ja töötegemine ladusaks muutuma.

Ning loomulikult ei ole maikuu olnud teatrita. Kaks väga erinevat ja põnevat teatrielamust, millest esimene kuulub "Nerole" ja teine kauaoodatud maailmakuulsale Shakespeare's Globe'i "Hamletile". "Nero" rabas oma performatiivsuse ja postmodernismiga, täiesti küllastunud provokatiivsetest-mängulistest võtetest ja julgetest leidudest (esikapidu oli lavastusele vastav ja tantsud-koogisöömised-kokkulöömised nõretasid teatraalsusest ja hedonismist). "Hamlet" aga oli eeskujulik teatriõhtu, täiesti erisuguse maneeri ja võttestikuga lavateos, mis oli kantud Inglise ajaloolisest teatripraktikast, autentne ja ehe ja vaba igasugusest põhjamaisest ängist, abstraheeritusest ja mõistetamatust "kunstipärasusest". Mida eesti teater võiks nähtust õppida? Ausust, vahetust, loomulikku ekspressiivsust, ja miks mitte ka koomikat - sellist, mis ei lähe farsiks ega muutu piinlikuks.

Nüüd on 28 näidendit loetud, ligi 10 draamakirjaniku elud läbipuuritud ja kirja pandud ja maigi otsa saamas. Maal ootavad tööd ja tegemised; osa on tehtud, osa veel ees. Ilmselt on täna ka viimane 30 soojakraadi ümber ringlev suvepäev, homsest muutub kõik ja vihm saab meie saatjaks mõneks ajaks; sellega võis juba harjuda. Ehk juuni toob taas suvesooja.
Aga see mai... Meeletu, meeletu, meeletu!

Kolm nädalat olen seda laulu mõttes kandnud.

Mitte mina/Pas Moi

all dead still but for the buzzing ... when suddenly she realized ... words were -- what ? ... who? ... no! ... she! ... realized ... words were coming ... imagine! Words were coming ... a voice she did not recognize ... at first ... so long since it had sounded..., then finally had to admit ... could be none other ... than her own

Täna õue mängima ei saa.

Ja kuigi just täna on lähiaja üks selgemaid ja soojemaid päevi, siis ikka ei saa. Parim vahend takistamaks ringitormamist on piirata võimet liikuda. Kõlab loogiliselt. Ja muidugi parim viis selleks on valu. Niisiis ei olegi muud valikut, kui istuda paigal ja kirjutada oma väitekirja. Karma või Jumalik Käsi? Igatahes töötab iga kord, kui ringi liikuma hakkan. Valu. Vähemasti ei ole miski murdunud (ka vaim mitte), nii et on lootust järgmisel nädalal siiski dünaamiline olla.
 See-eest jagus selle nädala algusse küllalt tihedalt mitmesuguseid elamusi. Tartus on aasta ilusaim aeg -  Kevadpäevad, ja kirsipuud puhkevad õide. Öölaulupidu viis Tähtverre ning mõtted möödunule. Päikest jagus silma ja tuppa ja hilistesse õhtutundidessegi. Ja siis oli monolava. Olid üllatuslikud nägemused (ma usun küll, et nägin ühe lavastuse puhul mingit veider-lahedat nägemust), spontaansed modereerimised-vestlused.

Selle nädala tippsündmuseks oli vaieldamatult balletigala Vanemuises. It was astonishing! Ausalt. Kui Wayne McGregori „Symbiont(s)“ pani lati kõrgele oma kehalise väljenduse äärmustes olemisega, siis Giorgio Madia "La Dolce Vita" oli igakülgselt esteetiline jouissance. Federico Fellini filmiesteetika + võrratu peen huumor + hooletu elegants. Balletivormis. Vaimustav. Nende kahe vahele jäi Balti Balletiteatri "Another world", mille eripäraks oli Depeche Mode'i muusika ja Murakami narratiivne taust, mis kuigi palju välja ei kumanud ning see eklektiline interlüüdium jäi pisut venima, kompensatsiooni pakkus üksnes visuaalia. Üldkokkuvõttes oli gala nii kordaläinud elamus, et järgnenud Volbriöö jäi tema varju. Tuleshow Kaarsillal Dagö saatel oli muidugi väga kirgas. Laternaid, küünlaid ja sädemeid jagus. Rahvast ka, igasugust. Ning ehkki me viimaks Rotaliasse ei läinudki, siis kingi sai kulutatud lisaks tänavatele hoopis Arhiivis "Õnne 14-l" retro saatel, teiste varvastel, sest sinnagi jagus varahommikuni keerutajaid omajagu.

Kell 2 lõppes see Walpurgi öö. Peas käis ikka veel "Personal Jesus" ja tahtnuks Fellini filme vaadata.

Kuid narratiiv, narratiiv, narratiiv. Subjekt ja Ricoeur ja Genette.
Kõlab nagu luule. Istun toas ja kirjutan seda.

Palju õnne meile kõigile rahvusvahelise teatripäeva puhul!

Kui nüüd päris aus olla, siis olen ma seda videot tahtnud postitada juba detsembrikuu lõpust, mis üldsegi ei tähenda, et ma seda siis esimest korda nägin, vaid et see mul vist üle poole aasta jälle meelde tuli. Ikka meeldis. Kartes näida liialt maniakaal-depressiivsena, jäi see siiski üllitamata, aga tänasel päeval võib.

Teatrit muidugi on jätkunud ja jagub ka tänasesse õhtusse, küll veidi teistsugusel moel. Ma elan ju ikka veel teatris, teatrist ja teatrile ning vabal ajal, kui seda juhtub olema, külastan teatreid. Siinkohal tervitaksin "Zebrat", mis tekitas diskussioone (ju siis oli tabav), "Fannyt ja Alexandrit" (mis kinnitas eelnenud diskussiooni üht osa; ja oli võrdlemisi pikk ja bergmanlik- see vist on hea?), "Härrasmeest" (mis kummutas teatud arusaamisi ning oli vajalikuks vahelduseks) ja eilset Monolava vol 3 (kus ilmnesid taaskord ühed esilekerkinud järeldused kaasaegse lava- ja sõnakunsti vallas).

Natuke on kahju ka. Et eelmise aasta Pärnu gala Linnateatris ei toimunud. Või et sel aastal ei ole mul sinna asjagi. Ent veeta teatripäev Emajõe ääres lähimate teatraalide ja teatrifiilidega, kes veel haardeulatuses on, pole ka sugugi kahetsusväärne valik. Tõeline tempel on ju siiski meis eneses.

"I am the light which is on them all. I am the All, and the All has gone out from me and the All has come back to me. Cleave the wood: I am there; lift the stone and thou shalt find me there!"

(Ma ei väsi seda lavastust vaatamast ja kui ma peaksin kord monotükis mängima, siis see oleks minu esimene valik, sans doute. Vt teksti kohta rohkem siit.)

Hoolimata viimaste nädalate tormakusest

olen jõudnud, saanud ning tahtnud näha ka paari vägagi meeliülendavat teatrielamust. Esimene neist langes nädalavahetusse, mil kolmetunnine investeering end igati ära tõestas. Ühtlasi tõestas nähtud Ugala teatri "Kahe isanda teener" (lav. Vallo Kirs) ka commedia dell'arte püsivust ning nauditavust. Sellise vormi ja žanri lavastamisel võetakse alati risk- see kas saab olla täielik õnnestumine või täielik ebaõnnestumine. Antud juhul ei heidaks ma konkreetsele lavastusele midagi ette, kui siis tõsiasjale, et Nüganeni 1991. aastal Ugalas lavastatud "Armastus kolme

apelsini vastu" kaikus ikka kusagil oma legendaarsuses, jäädes ületamatuks märgikiviks. Siiski - ma ei ütleks, et asi oli esireakohtades (nende eest aitäh A. ja A.) - oli nauditav kogemus näha 16. sajandi juurtega mänguvõttestikku ja tuttavaid nägusid laval. Nii et ei olnud ka kahju tunnist ajast Eesti laulust, mis nägemata jäi ja mille vaatamine parajasti Arhiivis aset leidis. Näinud ära lõplikud tulemused, saabus pettumus ja vandenõuteooriate kahtlustamise valguses suundusin magama. Üks pühapäev eeldas varast ärkamist ja reibast olemist, mistõttu pikemaks asja üle à la veiniklaasi taga arutama jäämine polnuks mõeldavgi.

 Teise teatrielamuse sain ma selle nädala esmaspäeval. Elu spontaanseim impulss-ost oli see NO99 "Enesetapja" pilet. Teadasaamisest pileti broneerimise hetkeni kulus 8 minutit. Kaotasin oma senise imestuse, miks on terve Vanemuise majakompleksi peale vaja neid tüütuid kõlareid, milles näitlejaid saali ning truppe lavale proovi tegema kutsutakse. Vahel on neist tulevad kutsungid abiks ka. Seitse tundi hiljem lahkusin suurest majast päris liigutatud tundmusega. Vene kirjandus ikka teeb puhta töö - see kirg, see temperament, see tunnete suurus ja sügavus. Olgugi, et komöödia - Vene klassikas on alati mingi eleegilisus, traagika ja olukorra absurd. Veidi pärast etenduse algust mõistsin ka mänguvõtit, millega näitlejad oma lugu lõid ja seda, miks teisiti polekski sobinud. Kindlasti on see huvitav - lavastada näiteks mõneti hillitsetus atmosfääris, kuid nende vast Lavaka lõpetanud noorte käes nõudis see materjal lausa häälekalt ülepaisutatust ja pateetikat. Jälle üks hästikaotatud kolmtund.

Et kuhu mul aega tarvis on? Muude kooli- ja praktikakohustuste kõrval, proovidest ülejäänud ajal näiteks Goethe "Wilhelm Meisteri" tarvis. Ma ei saa midagi parata sinna, et selle temaatika mind tunduvalt rohkem köidab kui "Tom Jones". Justnagu ma ei saa parata, et tõdesin täna, kui vähe on õnnetundeks vaja - päikesepaistet ja tundi vaba aega, et häirimatult lugeda M.Tšehhovit, Oidat, Lavastajaraamatut...

Pelgast isiklikust kirest, selgub. Nagu ikka.


Muuhulgas oli vastlapäev lumeta ja kevadine, kuigi pühapäeval sadas 150 km eemal lumi maha. Las ta sadas, Tartusse see ei jõudnud. Sõime vastlapäeva hommikul Emajõe ääres vastlakukleid ja nautisime pärastlõunal päikesepaistet. "Sest Tartus on kevaded nii ilusad..."

Kuidagi sünge

on niimoodi mõelda, aga üleeile öösel vastu neljapäeva oli väljas kõva vihm ja minu ainus mõte läbi une oli, et jumal  tänatud, nüüd peseb selle suure õudse vereloigu ära. Järgmisel päeval oli asfalt tõesti puhas ning ma möödusin sealt mõneti kergema südamega...


  Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse jõudsin, nägin enda toa aknast üht õõvastavat vaatepilti. Oli pime ja silm ei seletanud kõiki üksikasju, aga inimesed seisid tänaval, autod peatusid ja vastasmajad peegeldasid vilkuvat sinist valgust oma tund aega. Kiirustasin "Cabaret" etendusele, juhtunupaigast mööda sõites oli autoaknast näha tumedat läikivat lompi kesk sõiduteed. Paar tundi hiljem ei vastanud ma telefonile. Kuid uudistes oli samal ajal teatatud, et kella viie-kuue paiku, ajal, kui ma linna jõudsin, hukkus Raua-Purde tänava ristil pruuni mantli ja musta käekotiga naisterahvas.
 Sain sellest teada alles kahe vaatuse vaheajal, kui viimaks tagasi helistasin ja sellega ühtlasi kinnitasin, et olen elus.

Väga kõhe hakkas. Et keegi omastest sai sellised uudised ja oli murdosa hetke kaugusel politseisse helistamast, et küsida hukkunu isiku kohta. Ning et kellegi jaoks olen ma olnud võib-olla et ..lahkunud.
Ometigi istusin mina rahumeeli "Cabaret"-l, elamata üle neid teadmatuseminuteid, kuni selle momendini, mil täpsustati naisterahva vanuseks 69.

Aga ikkagi... Justkui oleksin seekord pääsenud.
Pani mind mõtlema elu lühiduse üle. Ja Saatuse. Ja nüüdseks ununenud nekrofoobia ja lähedaste peale.
Hoia end ise, siis hoiab sind ka Jumal?


P.S. Veider fakt on see, et  lisaks mõttele puhastavast vihmast  kummitas mind pool ööd unes laulufraas 
"And when you're lying on the stage
and nothing works,
just living hurts". 

Palju õnne,

talv on alanud. Ja päevad lähevad pikemaks. Ja Ott sai Sirbi peatoimetajaks.

Muus osas võisin eelmisel nädalal enda üle uhke olla. Mitte üksnes ei saavutanud ma Kane'i essee eest Oti hinnanguna suurepärasust, mis tõeliseks kergenduseks oli, vaid panin oma anded proovile taaskord köögis. A.'ga kahasse valmis peedi-fetajuustupirukas. Ja ühes ahjusooja piruka, glögi ja Before Sunset'iga tähistasime Muse'i kontserti aastapäeva. Päeva lõpuks jõudsime ka teatrisse "Uut Üürilist" vaatama.

 Reede muidugi oli vastupidiselt eelnenud sulnile päevale üks kestev toimetamine. Hommikune neli tundi rahvusvahelise projektirahastuse infoseminari oli kergelt öeldes väsitav, eriti kui arvestada fakti, et õhtune TÜTi jõulupidu tekitas ärevust. Sest oli vaja jõuda valmistada peolauale quiche ning sättida end valmis. Suure pirukavalmistamise hoos pidasin õigeks ja vajalikuks ka köök ära pesta, valamukapp ning vannituba ära küürida. Pole viga, sai kõigega valmis. Pidu oli mõõdukalt meeleolukas, ilma draamata TÜTi üritused mööduda ei saa ning mõnda inimest näeb kord sinises kuus. Muidugi verivorst oli laual, minu tuunikala-brokkolipirukas sai kiitust, kitarrgi sai kätte võetud, kuigi häält olin ma ilmselt viimati suvel teinud, ning "Simply the Best" kõlas. Pärast seda tuli aeg lahkuda.
 Jõulupidusid jagus ka sellesse nädalasse, kus teisipäevaöö lõppes V. ja M.-iga Kivis, kõrvallauas muuseas K-M. Sinijärv. Tahtsin talle öelda, et mul on kahju, et ta Sirpi ei kandideerinud, ent otsustasin selle teadmise enda teada jätta, tema aga lahkuda ja miskipärast mulle head õhtut soovida. Pole ka paha.
 Enne pühadele suundumist käisin teatris ka. "Üksildane Lääs" Sadamateatris karjus vandesõnu ja lõhkus pühakujusid. Pärast teist vaatust leidsin, et oleks võinud minna hullemini ja Mähari-Kuntseli-Kütsari tandem tegi päris tubli töö. Mõningane kaugus jäi õhku, kuid - nagu öeldud - päris hea, hinne 4.
 Nädala kirsiks oli pühadeõhtusöök V. ja K. juures, pikk laud, hõrgud toidud, maitsev vein ning armas seltskond. Üks armas oli puudu, sest pealinlastele tuli teatrit viia, kuid hoopis "aeg on pikim distants kahe koha vahel" (T. Williams, "Klaasist loomaaed"). Tõelised pühad ja olemised on alles ees..
 Igatahes olen nüüd kaks päeva vaid Mõškiniga mängida jõudnud - sest muud tema hüperaktiivsuse kõrvalt teha ei saa - ning tahan uskuda, et saan olla edaspidi produktiivsem. Õigemini optimaalsem, et mitte jõuda kiretusse konstateeringusse, vaid luua ikkagi mingisugune impressioon. Ahjaa, vastne kultuurilehe peatoimetaja loodab isiklikult, et ma oma võõrsõnalembusest võõranduksin. See mõjuvat ülbelt, ta ütleb. Kas ma peaksin seda kaaluma?

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

Kesköösel stringiteooriast

jutustamise võlu seisnes pigem selles, kuidas olime oma jutuga jõudnud filmi "We're the Millers"-i juurest kahedimensionaalsete universumiteni ning neid ühendvate mustade aukudeni. Illustreerisime. Jah, õigus, see oli too laupäev, mil ma tundsin end filmist puudutatuna, tulnuna ise võtetelt, mis ootamatult mu nädalalõppu olid paiskunud. Pikk päev, mille lõppu kulus üks kerge meelelahutus ära. Kui poleks nii ebamugavalt end tundnud. Nõnda siis jõudsimegi bumerangi-efektini, sealt lumepalli-efektini ning elu seaduspärasuste ja minu Saatuse-vaba tahte korrelatsioonini. Kõige selle peale tõmbas A. udusele autoaknaklaasile kaks ristkülikut ja teatas, mida ütleb stringiteooria. "Aga kuidas see kõik sakslastega seotud on, " tahtsin küsida, aga aeg oli hiline. Väljas sadas vihma.

 Eelmisel ööl oli olnud TÜTi rebaste pidu, kus minust sai ootamatult dancing queen. Ma ei valmistanud kellelegi pettumust - ma loodan - ja pooleldi tantsides sealt ka lahkusin. Nemad pidid järgmisel päeval Minski sõitma... See Minsk. Kümme päeva on liiga pikk aeg, et naaseda normaalsena. Niivõrd kui see ka enne minekut võimalik oli või säärane määratlus üldse eksisteerib.
 Pühapäevane Tallinna sõit: otsast otsani rahvast täis buss, näitleja kõrval tagareas istumine ennustas ja andis mõista, et ees ootab ikkagi kultuurireis. Kujunes kohtumisreisiks, jutlemisreisiks, avastamisreisiks ja mõtlemisreisiks. Jah, kohata tänaval päeva tähtsaimat sünnipäevalast tundus tõeliselt õigeima asjana, ning helistamine on tõepoolest muutunud eelmise sajandi - eelmise taseme - kommunikatsioonifossiiliks; pole esimene kord, kui astume üksteisele vastu lihtsalt läbi telepaatia. Vastandina sellele, üsnagi inimlikult (s.o argiselt inimeselikult) ajasime juttu Harju mäel ja kohtusime kolmandaga NoKu klubis. Ja nad on nii ... süvitsi läinud. Olin just kuulnud C. juttu kultuuri ja endasse, kunsti ja ilusse sügavuti minemisest, nüüd nägin seda oma silmaga - nii ongi. Ars longa, vita brevis est. Ei jäänud neile kahele alla ja jooksin Von Krahli, et saada oma kohustuslik kultuurielamus. Ja loomulikult - näha Teda! Mu teist pealinna-armsat, keda olen igatsenud esimeste sügislehtede kuldseks minemisest saati. Või varem.. Kuid, aastaidki ehk. Igaljuhul - seal ta seisis ja embas mind. Miks ei võiks me teed ristuda tihemini? Miks ei võiks ma, vaimustununa mõnest igapäevasest hingematvast pisidetailist, seigast või mõttest, pöörata pead ja vaadata talle otsa, leides jagatud rõõmu? No vaat siis, kuidas üks inimene võib südamesse pugeda..
 Ja pärast selliseid kohtumisi nägin ma tõeliselt vihast kaksiklavastust. Sarah Kane/Juhan Ulfsak "Puhastatud" ja "4.48 Psühhoos". Tõsi, ma mõistan, miks C. ja K. otsustasid Draamateatrisse minna ja mitte minuga ühes tulla. Ma oleks sama teinud. Rääkimata juba algselt raskest tekstist, oli laval nähtu mitte üksnes häirivalt traumeeriv, vaid mõjus mulle viimaks juba lobotoomiliselt. Teise etenduse lõpul vaatasin klaasistunud pilgul penoplastseina ja ootasin haigutust. Teadsin küll, et see lugu mõjub mulle samal ajal kusagil kuklas ja ma ei välju sealt saalist endiste arusaamistega. Aga kell oli palju ja mulle hakkas tunduma, et kulminatsioonid on lavastatud valesti. Ning mõlemale loole tekkis mitu lõppu, mis kestsid ja kestsid ning mille lõppemise ootus väsitas rohkem kui äärmustesse viidud emotsioonid või kuivav kunstveri näitlejate ihul.
 Südaöösel Tartu poole teel olles kirjutasin saadud emotsiooni (ja taevas teab, mille veel) pealt luuletuse, mille ülelugedes ehmatasin isegi: kust see tuli? Kes selle kirjutas? Miks?!
 Õnneks sain koju jõudes kuuma suppi ja singivõileiba. Vähemalt miski on stabiilne ja soojustandev.
 See, et sügis tuli, tähendab lihtsalt ühe järjekordse tsükli keerdumist ajaspiraali ühes eelnenud elamuste ja alles tulevate hetkedega. Me elame 11-mõõtmelises maailmas. Kõik võib juhtuda. Näiteks see, et lehed kukuvad puudelt, nagu igal aastal, ja taskud on täis kastanimune.  Ja ees ootab peagi algav oktoober. Ning mu peas kaigub kolmandat päeva "Kohtumistund".

Ma käisin teatris

, lausa nii palju, et ma ei oskagi midagi selle-aastasest Draama festivalist pikemalt kirjutada. Või üldse kirjutada. See oli absoluutne. Kuus päeva täis etendusi, elamusi, kogunemisi, kirjutamisi - kõike seda loetleda on isegi tarbetu. Draama lehele on minu poolt panus antud ning vastu on saadud harjumus igapäevaselt Vildes lõunat söömas käia ja hilisõhtul hea soul-funk-muusika saatel päeva tegemiste üle järele mõelda või jalga keerutada. Esimesed septembripäevad jagasid küllastust: need olid päikest täis, ühes säravate kohtumiste ja vaimustavate elamustega. Mis sest, et nii mõnigi etendus tuli vaatajaterohkuse tõttu salaja ülakorruse aknaruudust ära vaadata - nad olid kõik seda väärt.

Hea, Paha ja Inetu (VAT Teater)
Nox (Twisted Dance Company)
Faust (VAT Teater)
Tühermaa (MTÜ R.A.A.A.M.)
Bistro Beyond (Piip ja Tuut)
Boyband (Endla Teater)
Pung (Kompanii Nii)
Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured (Cabaret Rhizome)
Suur maalritöö (Ugala Teater)
Koera süda (Vene Teater)
Sajand (Ugala)

Üllatajaks oli VAT. Esimese õhtu "Hea, Paha ja Inetu". Võrratu näitlejamäng, haarav režii.
Suurim pettumus oli "Tühermaa". Liiga palju tühjust, mis enam ei kandnud -, nii sõnades kui ruumis,  meeleheidet ja armetust, mis mõjus, aga ei liigutanud. Vana head lumma äratas "Bistro Beyond", mida ma pean üheks elu elamuslikumaks teatrikogemuseks. Kõige liigutavama lavastuse tiitli saab "Sajand", kuigi lõpuni seda vaadata oli peoõhtul pea võimatu. Mitte niivõrd pikkuse (aga ka seda), kuivõrd selle tunde pärast, mida lõpupeoõhtusse ei tahtnud.  Kõige lahedama nähtud lavastuse auhinna pälvis "Pung" originaalse, humoorika ja kõige groovy'ima esituse eest.
 Ja ülejäänud pakkusid nii avastamisrõõmu, esteetilist naudingut, samastamist kui avardavat meelelahutust.
Võimas. Nädal täis tõelist armastust. 

Selle nädala kolmapäeva jäi uute liikmete vastuvõtt ning spontaanne E. sünnipäeva vastuvõtmine Naiivis. Nii tore oli näha taas TÜTi inimesi. Vanu - ja uusi. End nende keskel taas selles linnas tegevuses tunda on kahtlemata meeldiv.

Ma lahkusin lauldes

, et vesi on ees.

Kui ma eelmisel nädalal Tallinnasse sõitsin, et korrakski koolitöö pingest puhata, teatrit, inimesi ja vanalinna nautida, ei uskunud ma, et see võrratu tunne nii kiire on saabuma, ja et see üleüldse nii vabastav on - tunne, et kõik on tehtud ja ma võin rahumeeli sundimatult jalutada, restoranis tunde hiina toitu süüa, häirumata sealjuures oma pulkadega söömise aeglusest; lihtsalt loojangusse vaadata, spontaanselt TÜTi lõpupeolt Otepääle road-trip'ile sõita või kodus kiirustamata pirukaid küpsetada. Ent see on nüüd nii.

 Iga suvealgus ja nägemisenijätt Tartu ja inimestega on veidi teistsugune. Alati on mingi lisanüanss, mingi hetk, midagi, mille üle rõõmustada ja midagi, millele magusa igatsusega mõtlema jääda. Jälle oli TREFF. Ei midagi sarnast eelmise aastaga, kuid ometi jõudsin nii meeldejäävat linnasõitu kogeda, esineda, hingata, rõõmustada, naerda, kallistada, naudiskleda, kui teatrit, päikest ja vihma näha. Armuda linna ja hetkedesse, meenutada olnud festivale, ammutuntud tundmusi, uusi helgeid elamusi. Nägin neid, keda olen igatsenud, kohtusin nendega, keda armastan. Kõik olid koos. Üks haldjapreili sai aasta vanemaks, üks noormees, kes ka aitas sünnipäevalast kallistada ning öises Tallinnas teatriklubis etno-charlestoni tantsida (sest eklektikažanrid on olnud meie eriala from the very beginning), ulatas täpselt kaks aastat tagasi mulle oma käevangu ja tantsitas mind koju. Ma pole sellest ajast peale lahti lasknud. Tantsiskledes oleme ühes kulgenud. Suvest sügisesse ja kevadest talve. Nemad kaks on need, kelle pärast ma tunnen end õnnelikuma ja tänulikuma inimesena. Ometigi moodustavad nad kolmiku. See üks silmapaar vaatas mulle Pikal tänaval otsa ja lubas varsti uuesti mind näha. Ja, oh, vanu häid ja toredaid uusi inimesi oli ju veelgi, kellega garderoobis istuda ja nalja visata, jutustada tänaval või emmata kohtumisrõõmust pargis.
 Muidugi olid need kolm päeva väga vajalikud ja täis siirast rõõmu. Et jaksata taas kirjutada ja lõpetada ära oma magistri esimene kevadsess. Kolmapäeva õhtul kell pool 6 vajutasin punkti. Ja astusin kerge südamega tänavale, mis tundus otsekui uus ja ootamatutes värvides. Oli aega. Oli aega, et lasta end viia Tsink Plekk Pange, nautida toitu ja vestlust, sõita rattaga ja hingata kergendatult. Ärgata hommikul hiljem, pesta aknaid ja pühkida ära õppeaasta tolm, küürida ära koolisemestri raskus, näha nostalgilist kyogen'ide etendust ning minna pidama TÜTi viimast pidu, et veel kord "teise perega" koos olla. Ja kui keegi on puudu, siis saab järele mindud. Vot selline huvipere. Nii et end Otepäält leida, autos Brainstormi "My Stari" laulda ja meie teatri Parise aiamaal maasikaid süüa on ka täiesti normaalne. Nagu ka politseiga kohtuda, rattaga Salme tänaval jänesehaake teha ja adrenaliini tõsta. Eks need lõpupeod ole alati veidi hullumeelsuse piiril balanssseerivad. Kuid kõik asjad on õiges kohas, ühes mõtete ja südamega. Rahu on leitud. Tartuga on nägemiseni jäetud. Suvi on ees. Ja kui kõik lubadused saavad täidetud, siis on mida oodata..

Elu elevandiluust tornis

kestab juba loendamatut aega. Ma ei pea siinkohal silmas seda nelja-aastast saagat - selle kevade sess on see, mis on sundinud mind päevast päeva kaduma raamatukogu seinte vahele kolmeteistkümneks tunniks ööpäevast ning koju arvuti ja raamatuvirnade keskele hiliste õhtutundideni.
 Väljas on püsivalt 40 kraadi sooja. Päikese käes. Varjus 27. Tund päevas, mille ma pühendan aias olemisele ja kõikvõimalikest teadusartiklitest puhkamisele, on vähemalt mu luigetooni kaotanud. Kaelani vees olemine on üürike õnnistus. Sellest, et suvi on käes, saab aru sulanud asfalteedel rattaga koju sõites.
 Nädalatagusest ajast meenub väljasõit Kõue mõisa, lummav interjöör, üks meeleolukas teatrielamus ning öine peatus Kükita kohvikus burgeri-eineks. Pärat seda on hägune.
Mõni päev veel ja siis tõmban ma hinge. Tallinnas. Treffil. Kõik on koos. Kõik, kellele ma hetkel mõelda ei julge, sest tarvis on keskenduda teadustööle. Eksamitele. Kontsentreeruda. Ootusärevus peab oskama oodata.

Just. Seesama.

Äikesevihm

– kui romantiline! Istuda kell 8 hommikul Emajõe pargi vastpuhkenud rohelust vaadates bussipeatuses ja kõlgutada jalgu. Püüda ripsmeilt ja juuksetukast allapoetuvaid veetilkasid ja kuulata kõuekõmina saatel Lana Del Rey’d. Pärast möödunud nädalast kuumust oli äikest oodata. 28 kraadi sooja, hommikused rattasõidud Karlova päikesepaistes, kesklõunased jäätised ning hilisõhtused väljasolemised pärast etendusi. Ööseks lahtijäetud aknaruut. Ja ööbikulaul koidukumas ja õhtupaistes, esimesed arglikud kirsiõied. Maikuude peadpööritav kõikvõimsus.
Käisin reede õhtul “Papleid tuules” vaatamas - juba teist korda. Kui ma ei pea oma tähelepanu koondama sellele, et ma köhima ei hakkaks, tundus see etendus veelgi nauditavam, eriti kui juba teada, mis koha peal kõrva teritada ja hea huumori üle muiata. Armas lugu. Nädalalõpp algas laupäevase toimetamisega: poodi ja turule, pokaalid siit ja kausid sealt; värskeid rediseid ja rohelist sibulat, õige laudlina ja parimad kurgid. Viis liitrit salatit resultaadiks oli mõningane liialdus, kuid kvaliteedi kohta ei saa just halbu sõnu öelda. Ahjukana oli marvelloosne, singirulle ja reede öösel valminud küpsisetorti kreeka pähklitega ei saanud ka alahinnata. Ühesõnaga, sünnipäev sai edukalt korraldatud, külalised vastu võetud ja veedetud rõõmus päev. V. õhtune grill Genis, kringel ja soe briis lisasid omakorda päevale kaalu, mistõttu viimaks koju jõudes oli väsimus eriti toimekast ja meeleolukast päevast paratamatu, ent sünnipäevaga võis igati rahule jääda. A. on nüüd aasta vanem ja tervelt 3 liitri salati ja laadungi sünnipäevatoitude võrra rikkam.
Pühapäevane emadepäev kodus oli natuke kõike – aiatöid ja tegemisi, kooki, veini ja komme. Koduaia ülased ja nartsissid köögilaual vaasis – nagu igal aastal, tähistasime pühapäeva.
 
Ja siis kõige selle taustal on veel mõningaid mõtteid ja hetki paralleeluniversumist. Aga sinna ei saa ma midagi parata. Pean laskma neil minna.
Pärast vihma tuleb alati päike välja.

Singing blues has been getting old

Kes vana asja meelde tuletab

sel silm peast välja!

Miskipärast möödunud sündmuste valguses meenus see mulle. Suvekool 2010 ja vanasõnade-eri. Kolmapäevast peale vaevas mind veider viirus. Siis ma veel ei teadnud, et see pole viirus. Küll aga teadsin, et praeguse prooviperioodi juures ei saa ma omale haige olemist lubada. Neljapäeval algas kerge palavik. A. tõi mulle oma mee ja üheksavägise tee, apteegikraami ja mõnda aega seda tarbinud, arvasin, et ongi juba parem ja lähebki mööda. Neljapäeva õhtul käisime isegi "Lindmeest" vaatamas. See astus minu jaoks üle teatris elu tõepärasuse ja autobiograafia esitamise lubatavuse piirid, ent muu mind justkui ei häirinudki. Reedel oli proov, nagu ikka, mis lõppes ühise käiguga "Armastusse" kuulama üht läti bändi. Kristin naeratas mu kõrval, ja ma sain täpselt aru, mispärast. Mõtlesin sama.
 Järgmisel hommikul ärgates eirasin ma oma punaseks tõmbunud silma, pidades seda väsimuse või liigse arvutiekraani vahtimise tulemuseks. Peagi ei suutnud ma ilma silmatilkadeta viit minutitki silma kinni hoidmata olla. Õhtuks süvenes valu, paistetus ja punetus. Kuni pool nägu üles tursus ja ma A.-le helistasin. Ta sõidutas mu EMOsse ning sealt edasi viis sõit läbi hilisõhtuse Tartu Silmakliinikusse. Äge bakteriaalne silmapõletik. Hommikul kindlasti tagasi tulla, et arstilt retsept saada. Ma ei teadnud, kuidas ma öö üle elan, sest valu ja ärritus oli kohati talumatu. Tahtsin nutta, aga sedagi ei saanud. Magasin silmad kinniseotult ja suurte raskustega. Pühapäeva hommik algas tumedate päikeseprillide taga kliinikusse sõites ja prille kandsin ma kuni teisipäevani. Kolmapäeval nägin peeglist taas silmavalgeid ja neljapäeval andsid möödunust aimu vaid hallid sõõrid silmade ümber ja hommikune unepuru. Ma jäin elama. 

Elle va interroger de membres de M. Dupuis

Juba viimased paar päeva selles nädalas on kõik jälle loksunud rütmi, kus elu justkui olema peaks. On kool, on töö, on vaba aeg, on aeg iseendale. Elamisväärsetes ja tulemuslikes kogustes. Et koolitöid ei pea tegema öösel ja et tööasju ei pea ajama koolis. Et saab päeval smuutisid mikserdada ja õhtul koju jalutada.
  Eile oli esietendus. Kui me siis saalis istusime ja lõpuks nägime seda teost, mille nimel vähemasti viimased kuu aega intensiivset tööd on saanud teha, siis oli hea tunne. Sest see, mis vastu paistis, meeldis mulle väga (ja mitte professionaalsest huvist või kallutatusest). Istusime ühise pika laua taha ja tänasime üksteist vaheldumisi õnnitlemisega. Teater ja kõik see, mida ma olen eemalt huvitunult uurinud ja imetlenud, oli ühtäkki nii inimlikult lähedal. Nagu päris elu.

 Päevade pikenemine ning ootamatult kätte jõudnud märtsikuu tõid mulle meelde hiliskevaded ja soojad õhtud Tartus. Ühel õhtul loengust koju kõndides märkasin, et polegi pime ja laternad hõõgusid võidu horisondiga. Esimestel ülikooliaastatel valdasid mind sellistel valgetel, suve-eelsetel õhtutel alati tormakad tunded, kus meeldiv ärevus hõljus õhus ja mingi mässumeelne vabadus kutsus tänavaile lonkima ja teatrit tegema. Kevadpäevad ja Öölaulupeod. Nüüd aga kõndisin tundega, et - näe, ilus on, valged õhtud.. kui tore on nende paistel minna, teha midagi head süüa, võtta üks hea raamat ja kuulata mõnda mõnusat plaati. Vestelda igavikulistel teemadel. Või siis täiesti triviaalsetel. Koristada. Kujundada kodu. Kraamida verandat. Kui vaid oleks veranda..  Jooks teed. Meisterdaks dekoratiivesemeid. Õmbleks diivanipatju. Kui vaid oleks diivan..
 Selles osas ei ole valged õhtud muutunud - kevad on ikka võluv ja inspireeriv, kuid mingi tormakus ja uljus on kadunud. Või tõesti - annab see veerandsaja lähenemine tunda?
 S. S. tegi täna prantsuse keeles õõvastava nalja. Miks see mind ikka naerma ajab? Pereliikmed. Ta mõtles pereliikmeid ju!

Pernilla

nimi on Last.fm'is viimase seitsme päeva kuulatuima artisti lahtris. När jag blundar. Ilmselgelt.
 Viimane nädal on olnud väga intensiivne. Minu plaanid kirjutada oma sündmustest eraldi täpsem postitus lõppeb nagu ikka iga päeva ühelauselise kirjeldusega. Mul on veider suhe ajaga. Mina, sooviga teda jäädvustada, torman temast mööda, kaotades ta viimaks käest ühes kõigega, mida ma öelda tahtsin. Ja siis "ei ole enam aega" asju pikalt öelda, ega mõtet. Uued päevad tulevad peale ja vanad nooremaks ei jää.
 Eelmisel laupäeval tõdesin bussis Tallinnasse, et olin sinna viimasel ajal rohkem teel olnud, ja pealinnas viibinud kui Tartus. Tõsi ta on, et vajutasime Tallinna lumme oma jalajäljed, ostlesime Kristiine keskuses ning siis soovisime õnne. A. ema sünnipäevapidu oli meeleolukas ning südaöösel lõime klaase kokku juba Mao aasta alguse puhul, mille juures mina kui Mao aastal sündinu, sain omakorda tähelepanu osaliseks. Kolm tundi bussisõitu oli juba harjumuspäraseks saanud ja koju jõudes plaanisime ülejäänud päeva kirja saada emaga lumememme ja lumejänest meisterdades, kuid õe pere tuli ekspromt-visiidile ning - kuigi lumetaat (sic!) sai valmis - kulus õhtu väikese beebi ümber askeldamise, sülle võtmise ja kussutamisega.

 Esmaspäeval algas kool. Mu pikk koolivaheaeg ja väikelinna-eksiil oli läbi saanud. Tartus tagasiolemine tekitas elevust, indu ja veidi võõristust - kõik inimesed olid jälle nii lähedal, kogu Tartu oli jälle nii lähedal. Ja mu raamatud ja Tartu-lemmikasjad niisamuti. Ma olin tagasi. Selles ajavööndis.
 Et teisipäeval, vastlapäeval teha metsik kelguralli ja lasta Kassitoomel elu pikim liug. Pärast mida süüa ühes A.'ga  kuuma hernesuppi, singivõileibu ja üihäid vastlakukleid. Kõht oli täis ja kelgutamine oli võhma välja võtnud. Ahi praksus ja tee maitses hästi.
 Kolmapäeva veetsin Genis tööl - sest nii läks. Õhtul astus O. uksest sisse, kes oli päevaks Tartusse tulnud. Rääkisime aja kontseptsioonist, ja see haakub jällegi mu kahetiste suhetega selle fenomeniga.
 Sõbrapäev. Pärast turundusloengut kõndis A. mulle suure karvase karu ja roosiga Rüütli tänaval vastu. Karu panime enda kõrvale laua taha istuma, kui lõunat sõime. Kui ma pärast, suur mõmmi kaenlas ja roos teises käes, bussi peale läksin, vaatasid vanemad prouad ja noored tüdrukud mind pikkade pilkudega. Enamik neist naeratas. Mina ka. Eks oma osa oli selles naeratuses ka saadud šokolaadil. Või ilusal mõttel sellest, kuidas aastaajad Emajõe ääres mööduvad, ent meie jälle seal jalutame, parte, puid ja alleel kõndivaid inimesi vaatame. Õhtul käisin teatris "Liblikapüüdjat" vaatamas. Et raamat mulle kunagi nii sügava ja raputava mulje oli jätnud - see oli teos, mille lugemise järel ma tajusin, et miski mu ümber ja minus on pöördumatult muutunud - tundus lavaversioon kuidagi pinnapealsem, toorem ja mingi olulise mõõtme poolest vaesem. Ühtlasi tekitas see mus siiski tahtmise raamat uuesti üle lugeda. Aga ilmselt jääb see rohke vaba ajaga inimeste privileegiks, mida ma endale nii pea lubada ei saa. Küll aga sain lubada omale sõbrapäeva hilisõhtut G. seltsis Genis, jutte ja kõnesid, mis tegid südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ma võin tõesti öelda, et on olemas inimesi, keda tahan ja suudan isetult ja määratlematult armastada. Need vähesed sõbrad, kellele kuulub minu sees üks nendenimeline paigake. Jah, ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval ja ma ei saa seda neile silmast silma öelda. Õnneks on neid, keda sain näha ja olemas olemise eest tänada.
 Eelmisest nädalast meenuvad veel varahommikused vestlused teatrimajas. I. ütles õigeid asju, neidsamu, mida ma just A.-le olin pihtinud - et ma varjun liiga palju iroonia taha. See on tarbetu. Mõelda tuleb südamega ja sellega ka arusaadut väljendada. Siis on mõtet midagi teha, siis on tehtu ka õige.
Mul on, mida õppida. Alati.

Lisaks olen ma kohutavalt pettunud endas, et nüüd sellise pika ja lohiseva postituse siia lõin. Püüan seda mitte korrata.