after all is said and done/ Endspiel

mu päevad siin Eestimaa päikese all on jõudmas lõpule. August on jõudmas lõpule.
Käisime vihma trotsides laadal ja pidasime järve kaldal pidu, tantsides Rock Hotelli saatel end tähtedesaju tipp-perioodi. K&T käisid taas külas ja seega kohtusime varem, kui arvatud. Viimased augustinädalad on toonud veel nägemiseni-jätjaid. Aitäh, O., kes Sa veetsid minuga paar tunnikest rohelise tee ja teatrijuttudega. Aitäh, P., kes Sa võtsid aega minuga kodulinna peal kulgeda ja olmest rääkida. Aitäh, L., kes Sa jagasid minuga vanade aegade nostalgiat. Aitäh O.W., kes Sa kell 8 hommikul meid uksekellaga äratasid, soovides hambaid pesema tulla, ning kes Sa mu lennukikiirusel Tartusse sõidutasid. Tartu võttis ja andis viimased asjad, vaate Toomel ja Metro einesaia, jäätiseampsu A.-ga Emajõe ääres. Enne 2015 seda enam ei saa.
Ja siis oli üks kordusteatriskäik Alatskivile, kus taaskord sai ainult väga heal tasemel teatrielamuse, ainult väga heade mälestustega. Ka ema jäi paksult rahule ning nii see Liivi-lugu meil avaldamiseks kirja pandud sai. Ükskord ta ilmub.
"Kähin on sees."
 - "Ükskord sureme me kõik."
 "Sina kindlasti."

Ja vahepeal oli Pärnus Augustiunetus, oli üks külaskäik ja sünnipäev, üks road-trip läbi Eestimaa ja tagasi Peipsi äärde. Nägin merd, äikest ja langevaid tähti. Inimesi täis tänavaid ja diskokuulikesi rippumas nende kohal. Kohtasin tuttavaid, kes avaldasid kahjumeelt, et ei jõua mu lahkumispeole. Ma ei saanud muud teha kui vastusega leppida ja kompensatsiooniks tasuta vein ära juua. Mis parata.
Lahkumispidu sai ka läbi, jah. Ühes veiniga. Ja veiniga. Ja veiniga. Ja... Kella 5 ajal hommikul pudelimängu mängimine ei pruugi tingimata parim mõte olla... See siis ongi Spiel. Korraks arvasin end mõistvat Vahingut. Siis mõistsin Kangilaskit, kes ütles, et Spiel oli kuri. Aga kui juba Pandora laegas avatud sai...
Igaljuhul, aitäh M., J. ja A. - söögi ja joogi ja "tõe" eest. Või südaöise laulu, "Kolme sõbra" ja "Viimase trammi" eest. Kommipaberid muru sees maas.. 

Läbi meeletute raskuste ja siseheitluste - olen viimaks saanud oma tagasihoidlikesse kohvritesse mahutatud kogu oma järgneva poole aasta elu. See on ime ja õõv üheaegselt. Suvi on saanud läbi ja jälle on toonud august mulle neid hetki ning mälestusi - mõtteainet, millega seekord minna kanalite linna ja nendele miilide kauguselt mõelda.

Arvasin, et olen ärevam/kurvem/labiilsem/maanilisem... aga justkui ei ole. Vist. Veel. 

Kahte päeva Soontaga metsaõhku

on meil kõigil kord aastas väga vaja. Ka siis, kui esmapilgul tundub, et kõiki ei saa olema. Olin valmistumas juba mõneti "lahjemaks" suvekooliks, et mitte öelda igavamaks. Kes teab, millal jälle saab ja kas üldse. Niisiis oli minupoolne minek kindel. Ja et ma sinna juba KR-i kutsunud olin, et ta meile liikumist õpetaks, siis lootsin, et ehk ei peagi ma valitud üksinduses nostalgiliselt möödunud aegu meenutades oma tunde seal viitma. Tuli välja, et ei pidanudki, lausa ei saanudki, välja arvatud pooltunnike teisel õhtul, mille ma omale hardushetkeks all rõdul istudes võtsin ja A-Ha'd kuulasin. Tuli välja, et kõik küll kohale ei jõudnud, ent nii mitmedki pessimistid otsustasid siiski tulla ja seega lustvärgi valla lüüa. Ja ühes selle toreda tõigaga saabusid ka hommikunilaulmised, kus koidikuhahetus enamiku küll magama keelitas, minu kaasaarvatud, ent vapraid edasi laulmast ei seganud. Ja kõik see laul, mis sinna metsade vahele, allikate kohale paisatud sai - ja seda oli palju - viis inimestelt juba hääle, kuid mitte hoogu.
 Tulid röökivat naeru täis tunnid MP töötubades, vabad hetked tulvil silitavat päikest ja Soontaga järve kosutavat embust. Ja parme ja herilasi, et seismajäämine meid mugavaks ei muudaks. Saun see huugas poole ööni.
 Kõik oli nii vanahea ja helge ja armas. Isegi meie säästuõudusfilmivõtted, mis iseenesest pididki tulemuseks andma halekoomilise šedöövri - mis on veel valmimisel - vaatamata õõvastavale sisule; vaatamata sellele, et minult, kes ma mängisin jänest, kõrvad peast rebiti ja nii mõnigi järve uputatud sai. See oli ilus. Peaaegu sama ilus nagu meie kohmakas, niisamuti kui kentsakas, koreograafiakava, mille KR meile viimaks selgeks õpetas ja me nagu vanad karud kesk aasa "graatsiliselt hüpates", ikka chassé siia ja chassé sinna, siis tuterdasime. Optimism ja lust olid suured, kahtlemata.
Lõpetasime hooaja ja valisime Armjah-Armei uueks laureaadiks. Inimene, kes esimest korda Soontagale jõudis, sai siis lisaks sellise au osaliseks ja jumala eest, kui see pole ülevoolav õnn, siis mida veel tol õhtul, tol hetkil ta tunda võis. Mõni sai ehmatavalt vanaks ja ka see reality-kick oli nii naljakas, et hirmus hakkas mõelda naasmisele igapäeva, tsivilisatsiooni. "Ja mis meist nüüd saab?" küsisime tagasi Tartu jõudnuna. Mis seal ikka - magame une täis ja ravime häälepaelu. Ometigi puhanuna.

 Ja kui meil ei oleks neid kolme päeva aastas, mille jooksul seda kõike kogeda ja kergendustundega mõelda "jumal tänatud, et ma siin olen", siis oleks see suvi palju vaesem. Viis aastat TÜTi suvekooli on õpetanud mind neid olemisi ja tundmusi hindama. Ja inimesi. Lähemal ja kaugemal.

Fortuuna andis tol hilisel nostalgiapooltunnil mulle selle laulu - olgu ta siis nüüd siin, meenutuseks.

Rakvere pole enam lihtsalt nimi

, vaid selle taga on minu jaoks viimaks ka koht. Koht, kus veeta üks Baltoscandal - esimene Baltoscandal. Veidi nagu sümboolselt, aga hea, et nüüdki.

Armas tegi minust mõned toad edasi joogat ja seejärel hommikuputru. Rõduvestlused ja kartulisalat. Noor Arvo Pärt ja sürrealistlikud kuplid keskväljakul. Kaasaja teatrikunst ühes ettenägematute õnnetuste ja ettenähtud alastusega. Intervjuud esinejatega ja võimalus olla üks hammasrattake festivalielust. Kohvikud. Jalutuskäigud munakivitänavatel ja ilusad vanad asjad antikvariaatides. Tartu inimesed, inimesed igaltpoolt ja uued tuttavad. Kohtumised ja öised jutuajamised. Lehetoimetuses tehti nalja ja kirjutati kriitikat, iga aastaga üha pädevamat kriitikat.

Halory Goerger & Antoine Defoort "Germinal"

Käisin ühel hommikul Rakvere peal turisti tegemas ja jäädvustasin nähtu, et Rakvere tähendaks minu jaoks midagi enamat kui Tallinna maantee, linn, kust viivuks läbi sõita. Armas M., kes õpetas mind nägema selle linna ilusat ja tähenduslikku poolt, oli kindlasti vääramatuks osaks sellest olemisest. Mul on hea meel, et läksin, kogesin ja nägin.

Festivalid on alati ühed kummalised anomaaliad. Need toimuvad iga teatud aja tagant ning seal saavad kokku nii erinevad inimesed ning teatud "näod", kes ikka ja jälle, üle aasta või paari just sellistel festivalidel osalevad. Ja sa tead, et nendes piiratud aja ja ruumiga hetkedes sa nendega kohtud. Ja  kõik need festivalid on ühes päriseluga justkui katkestustega reaalsus, mis toimub täiesti oma loogika järgi ja väline maailm on ootel. Ning siis, nagu üks hea sõber kunagi ütles, need festivalid lõppevad ja need lõpud on alati nii kurvad - näha kuidas inimesed pakivad ning lahkuvad ja kõik see tore aeg jõuab lõpule. Lisaks on tagasipöördumised reaalsusesse tihti kuidagi valulised. Olgugi, et oodatud ja ette teada, aga ikkagi melanhoolsed ja nostalgilised.

Helge festival oli. Ma olen tänulik. 

Gottfried im Himmel

Mõnda aega tagasi - juuni algul - nägin üsna kummalist unenägu, millel ei leidnud absoluutselt mingit seost oleva, olnu või tulevaga, sisust ja inimestest rääkimata. Järelikult oli tähenduslik uni. Olin mingis võõras linnas (kusagil Eestis, ikka), ühes pubis, kus oli suur puidust lett ja selle taga riiulid. Millegi pärast teadsin endal olevat õiguse nende kahe vahel askeldada, kuivõrd baaridaami ei olnud niiehknaa ega ka kliente. Kuni üks siis tuli - see oli TUTi üks näitlejatest, ta istus leti taha, kruttis oma vuntsi ja ütles iseteadlikult, et ma valaksin talle üht erilist jooki. "Millist neist?" küsisin, ja ta osutas alumisel riiulil olevale tumedast klaasist pudelile. See pudel jäi mulle väga eredalt meelde: lai, lapergune, paksust tumesinisest klaasist, pudelisuu juures oli sinise-triibulise purjega pisike laevamakett ning peal etikett "Gottfried im Himmel" (ei, ma ei teadnud selle tähendust, sest minu aasta jagu õpitud saksa keel ei küündi reaalses elus sellisele tasemele, enne kui ärganuna google translate'i kasutasin). Teadsin, et see on mingi legendaarne kange kraam ja valasin talle pitsikese. Härra ilmselt tabas mu skepsise ning küsis, kas ma soovin maitsta. "Miks ei," mõtlesin ja mekkisin veidi. Pidasin seda kuulujuttude kohta üllatavalt mahedaks ja magusaks.
Selline uni siis.

Ülejäänud elu on kulgenud kuidagi kiirelt ja tihedalt. Eks ma tahtsingi, et viimased kaks nädalat Tartus oleksid täidetud võrdselt nii kohustuste lõpetamise kui nii paljude veel tegemata asjade tegemisega. Tegin edukalt ära oma viimased arvestused ja eksamid, vaatasin ja modereerisin viimast Monolava, tegin oma viimased kultuuriuudised ning andsin ära kõik oma ligipääsukaardid, nii ERRi kui teatri oma, korteri oma soojendan veel nädalakese rahakoti vahel.
Ühel õhtul käisime A.-ga Auras marulõõgastavat terviseklubi ja veepargipaketti võtmas. Aroomisaun avas vist veel kolm lisatšakratki ning vesiliumäest pole ma 12 aastat lasknud.
Lisaks toimus Armastuses juba augustis lubatud soolokontsert. Head sõbrad olid mind kuulama tulnud ning mu süda heldis. Hiljem jätkus viiekesi öö, mille programmiks oli teha teoks asjad, mida D. veel Tartus enne äraminekut tegema peaks. Ühesõnaga - lokaal Pirogov ja lauajalgpall, mis osutus ootamatult populaarseks ning võistkonnad D. & E. ning A. & J. pidid mängima võõrastega. Kaotused olid vastavalt 1:9 ja 4:6. Kui slaavi vahetustudengid, kellega A. ja J. mängisid, olid metsikud fanaatikud, siis meie vastu olnud eestlased paistsid lihtsalt silma osavusega, ent me olime oma ühe värava üle ka väga õnnelikud. Tol ööl läksime veel Zavoodi (milline õige Tartu pidu mööduks selleta, kuigi käisin seal viimati vabal soovil vist 6 aastat tagasi) "Sipsikut" jooma ("Mis mõttes D. ei ole seda joonud? Kõik on Sipsikut joonud!") - apelsinimaik suus jõudsime viimaks Krooksu, et friikartuleid süüa, ent seal jäi hoog kuidagi toppama, karvased olid letiesise järjekorra hõivanud ning hea plaan näis olevat tagasi kesklinna jalutada. Möku ees visati õhku provokatiivne mõte "Spartast", millest olen samuti lugusid kuulnud, kuid parim mõte oli minna edasi, võtta takso ja uinuda ikka veel heldinult oma padjal.

13 ja reede ja täiskuuöö. Peale selle, et viimaks toimus Antoniuse moeetendus, millega lõppes ka mu töö LMK-s, märkisin selle erakordse kosmilise numeratsiooni ära ühe pisikese valge kiviga, mis asub mu südamepoolel ning mille ma võtan endaga tulpidemaale kaasa kui ilusa mälestuse ja meenutuse Tartust ja Eestist. Nii olin endale lubanud. Nii ma seda nüüd kannan.
Karlova kohvik Anna Edasi sai ka viimaks oma oodatud visiidi, olgugi, et kiire.
Nädalavahetuse kahepäevane teatriteadlaste kevadkool Saueaugul valas meid üle nii teatri, jaheduse, päikese kui juttudega. Boonuseks oli road-trip sinna ja tagasi, mis oli omaette elamus, kas või Türi Grossi poe peatuse ja hea "halva" huumori tõttu. Õnneks A. oli kannatlik ja J. jäi vahepeal mu õlale vajudes vait.
Päikest ja rahet ja kruusateid...

 Jah, ma sain selle, mida soovisin - intensiivselt elamusi, inimesi ja ilusaid hetki täis päevi, millest saadud head emotsioonid endaga esmalt ühte suvesse võtta, seejärel naeratades seal Euroopa kanalite- ja jalgratastelinnas meenutada.

Aga suvi on veel ees ja kuigi Tartuga on jällenägemiseni jäetud, siis augustis plaanin hõigata välja ametliku lahkumispeo, kus ma loodan näha võimalikult palju armsaid silmapaare, kellega veel tõsta pokaalike olnu ja tuleva nimel.

P.S. Shakira lööb taas mu elus  üle 10 aasta laineid. See lugu, noh!

Valgustusajastu kirjandus

on võtnud mu viimase nädala aja ja jõu. Ma tean, ma tean - tõeline kell tiksub meis enestes. Lihtsalt eelmise nädalalõpu Tallinnas käigu kulgemises, kevadise pühapäeva rahulikus tempos ei jõudnud ma uuel koolinädalal ja -semestril kuigi pikalt olla. Eks oli ka pealinnas käik vaid põgusaks põikeks eemale tavapärasest. Oli üks meeldiv ja rõõmustav õhtu sünnipäevalaua taga, Sotši olümpia ja lustaka seltskonnaga. Nagu öeldud - järgmise päeva hommik kiirgas mahedat kevadist päikesevalgust ning tänavad olid vabad ummikutest, saginast ja tormlemisest. Tagasisõidul tegin ajalugu ja sõitsin teel Rakverest Peipsi äärde hea mitu miili ka ise. Ford Transitiga. Vapustav. Mina ja kaubik - see on nüüd juhtunud. Igaljuhul oli kiire, kuid lõbus väljasõit.
 See järgnev nädal kogus üha tuure ja kohustusi, kuni nüüdseks on see kasvanud suureks hirmutavaks kuuajagraafikuks, mis ähvardab mind puruks hammustada, neelata või matta. Üks neist veidi ehmatavatest tegevustest igaljuhul, mida ajaplaneerimis-monstrumid inimestega teevad. See-eest pidasin nädalalõpus imelist Valentinipäeva ning takkaotsa veel ka lustakat sõbrapäeva. Kahes linnas. Neljapäevaõhtune rendez-vous viis Crepp-i ja romantilisele jalutuskäigule Supilinna ning Emajõe tänavale. Õhus oli kevadet ja linnulaulu, kuigi päikest ei paistnud. Jasmiinitee ning huvitav eesti kirjandus "Armastuses", proov ning päeva lõpetuseks roos ja rohkem-kui-tuhande-sõna-kommid. Aitäh armsale A.-le selle armsa õhtu eest!
 Sõbrapäeval läksime aga kodustega pittu, mille olin valmis mööda saatma lõpmatus igavuses, sest suure tõenäosusega ei tulnuks ükski minu sõber või lähem tuttav sellele kodulinna 80ndate stiilipeole. Ei tulnudki. Ka minu plaanitud esinemine jäi ära. Ent kui ma olin end juba üles löönud, ei hakanud uhkust taga ajama ja istusin tantsu alates kuulekalt laua taga ja sõin kartulisalatit. Isa aga oli tantsuhoos ja ema puhkama jätnud, haaras minu lava ette "Regati" muusika järgi keerutama, mis tähendas, et jäin silma ja peagi tuldi mind juba uuesti tantsule paluma ning öö tuli täiesti võhmale aetuna ärahõõrutud kandade, muljutud varvaste ning platvormidest valutavate sääremarjadega. Viimaks pidin keelduma, sest mu süda jättis juba pööretest ja keerutustest lööke vahele. Nii et ei läinudki kõige hullemini see retroõhtu keskealiste seltsis. Paar naaberküla suveteatripoissi päästis hädast (ja liigsest kehakaalust) välja. Viktoriinis ei võitnud, kuid tantsulisi jälgides sai nalja palju: isa tegi miilitsakostüümis moonwalk'i ja kasvav noorsugu hämmastas professionaalse jive'iga.

 Ja ma kirjutan seda kõike, et vältida tõsiasja, nagu ma ei peaks kunagi jätkama oma 750-leheküljelise kohustusliku kirjandusega, mis on tegelikult alles algus (sest neid teoseid on paari kuu peale umbes viis) ning et mul on ööpäevast kasutamata veel tervelt 6 tundi.

Seasons came and changed the time

Sa mängid jälle mu peas. Sa mängid seal, Nancy, tunde, päevi, nädalaid.. Jälle.

Ma ei tunne, et peaksin tihedamini kirjutama. Olen küll mõelnud, kuid ei tunne. Hetked tulevad, lahvatavad ja hajuvad. Tulevad uued. Olen tahtnud neid nautida, kiirustamata neid kohe ilmtingimata sõnadesse valama.
Näiteks Halloween. Üks suurepärasemaid õhtuid, mida mäletada. Üdini glamuurne, kuigi Volga, kuhu me suundusime, seda meie pettumuseks ei olnud. Ent poes, tänaval, "Armastuses" - meie kostüümid A.-ga tõestasid end kui elegantsuse tipp. Maskid olid vaid veetlevaks boonuseks, mis meile hämmastava anonüümsuse andsid ning nii mõnelegi tuttavale üllatuse valmistasid. Ja maagiline öö, täis tantsu ja head seltskonda, vinoteegi jutte ja nalja, pannkooke hilisöises Tartus ning rõõmu ümbritsevast - need kirjutasid selle-aastase Halloweeni kindlasti aasta kaunimate hetkede nimistusse.

Ning Tallinn. Kõik tähtajad, väljasõidud, plaanid ja peod langevad ikka ühte - see on vana seadus. Tallinnasse sõit kukkus siis samasse punti. Kui ma parajasti mitmendat päeva raamatukogus oma magistritöö ettekannet valmistades mööda saatsin, ootas mind nädalalõpp Tallinnas, ootas mind üks armas hing Kalamajas, ootas mind üks maailma mõnusaim diivan (ja ma kinnitan teile - see tõepoolest seda on, kui ihata üht eriti mõnusat und), ootas mind teater, TTÜ ja eks nii mõndagi või nii mõnigi veel. Jah, kolmapäevaõhtune rendez-vous A.-ga hilissügiseses Kalamajas hämaruses ning sulnis olemine F-hoones tundusid nii veidralt tavatud, kuid miks mitte siis seal. Meil on koos tore ja hea igalpool, olenemata linnast. Ja neljapäev, kui see pikk ja intrigeeriv koolitus kord läbi sai, tõi viimaks oodatud teatriskäigu koos M.-iga. NO58 "Ilona.Rosetta.Sue". Me mõlemad tundsime selle lõppedes, et ratsionaalselt täiesti hallatav saksa distantseeritus ei ole kuidagi abiks hingele laval nähtut mõistmaks. Saime aru, kiitisime kineetikat, vahendite tehnilist taset, kuid igatsesime midagi, mida alati igatsetakse.
 Hiljem kohtusin Topsis K.-ga. Õigemini kohtus tema minuga. Või kuidas see oligi. Me kohtusime. Ja rääkisime - nagu ikka - kunstist! Tantsust, teatrist, loomemajandusest.
 Öösel sõitsin uueteatriga tagasi Tartu poole, et oma täiesti vaba reede, mis lausa kutsus mind Tallinnasse jääma, veeta magistritöö peatüki kokkuvõtet kirjutades, et nüüd, isadepäeval, alustada ikkagi - pärast maalt tähistamast tulekut, sest kiire on - stsenograafia töö(de)ga. Love the timing! Aga jah, tagasisõit Tallinnast oli väga lustlik - kas minu klaasikesest joodud veinist või tee peal tehtud burksipeatusest, poiste naljadest või nende ületööst tingitud väsimusest, igatahes huumorit oli sel ööl kuidagi lahkesti antud ja Adaverest Tartusse sõideti lauldes.

Ma tahtsin veel öelda, et see esmaspäeval nähtud "Mandariinid" oli ikka päris hea film. Isegi ùr L.-ile meeldis. Tore, kui saab näha ja kogeda midagi hingele, silmale ja mõistusele üheaegselt, ja inimesi kuidagi teise pilguga vaatama hakata. Humaansuseklaasi läbi.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Sõitsin autos teel Tartusse

ja P. plaadimängijas laulis The Black Keys'i "Lonely Boy". Palusin tal see kõvemaks keerata, kui ta kaasa laulis. Jube vedamine oli sel hommikul tema masina peale saada - ainuüksi juba muusika pärast. Tartus kohtusin A.-ga ja sõin oma kompsude-kottide otsas temaga jäätist. Tund aega hiljem olin veel suurema pagasikuhja all teel Soontagale.

 Seda, mis seal kolme päeva vältel toimus, oli meile kõigile väga vaja. Kusagil mai alguses mõtlesime K.-ga, kui väga juba tahaks seda metsaõhku, istuda seal rõdul, võtta ühed rämedad õlled (mina õlut ei joo, aga mõte on aus), vaadata loojangut ning hiljem süüa sõrmede vahelt lõkke ääres seda vorsti, mis on selles hetkes nii hea, et olla ei või. Minna sinna allikale ja juua hommikujooksu ajal seda külma allikavett. Võib-olla elasin ma siis kogu ootusärevuse ja kõik need elamused  juba veidi ette ära, kuid mingi seletamatu rahu ja tasakaal mul kohale jõudes oli. Mitte ükski oodatud hetkedest ei jäänud aga olemata. Selleks suvekooliks kokku tulnud seltskond oli maksimaalselt hurmav ja fabuloosne, et ei saanud midagi ette heita. Eks mõni jättis ikka tulemata, kuid tähtsaimad olid kohal, igast vähegi teatriõpingutega seotud linnast.

Esimese õhtu K. ja J. antud kolmetunnise lavavõitluse tipuks oli kubemelöök, kuid armastama sai hakatud ka lahtise käega näkku löömist ning E. õppis minu peal nautima naisepeksu. Ma ei jäänud ka võlgu. M. ei julgenud mind lüüa, kuid kägistas meeleldi. Pole midagi öelda - õhtu oli amüsantselt vägivaldne. Viimaks saabusid kaks oodatud pealinlast, kes tormijooksuga vallutati. Rõõm näha ja kallistada oli vastastikune. Sõime end pooleks ja laulsime hommikuni. Mehed käisid saunas ja šjeff näitas veest tulles mustkunsti. Toit jäi selle peale kurku kinni, kuni naer hingamisteed ja mõtted nähtust jälle vabastas.
 Järgmine päev algas puude kolinaga, sisenes šjeff ja teatas: "Muide, sauna võime teha viimse päeva laupäevani - puid on sitaks." Niisiis naersime end üles, järvevesi oli puhas morning beauty ning puder maasikamoosiga oli ühise kohvi kõrvale rõdul asendamatuks saatjaks. Ülejäänud päeva veetsime H. õpetuste all liikumise, action-teatri ja tantsuga. Räuskasime ja jõõrasime keset muruplatsi, to be short. Vaade, mida võõrastele näha ei soovita - see oleks lihtsalt arusaamatu märatsemine, infantiilne aelemine või mõttetu ringikelpsamine. See selleks, meil oli arendav päev. Mõned konditsioonitud isikud jäid majakese juurde puhkama, päikeselaikudes pikutama, badmintoni taguma ning niisama bravuursed olema. Meie, kes me lõunale tulime ja siestatasime, saime ka korraks sellest oleskelust osa, kuid panime innukalt õhtuni välja. Siis sai süüa, siis sai sauna ja ujumist järves, siis sai kitarrimängu, vorste ja juttu öhhe. Inimesi ja mõtteid.
 Ja kõike seda emotsionaalset maandust, positiivset laengut saatis maaliline Lõuna-Eesti loodus, muutlik, ent leebe ilm, mis pakkus nii romantilist äikest segamini päikesepaistega, välgumaalinguid järve taga taevalaotusel, kui kuldvihma ja mahedat jahedust, mis lubas kuumusest hingata ning öösel paremini välja puhata. Olukord, et me kõike seda koos kogesime ning seal majakeses just üheskoos, nagu pesakond kassipoegi istusime ja olime, andis päevadele lisavärvi ja -lõhna. Tulin küll kodust, aga tunne oli, nagu oleks hoopis nüüd koju jõudnud. Selline teistmoodi. Ikkagi inimesed, kellega ei peagi midagi erilist tegema, midagi ütlema või mõtlema, lihtsalt koos olla, kuulata ja vaadata nende naeru, nende häält toetamas enda oma, lõkkevõbelust palgeil ja hommikukäreda mõmina saatel uude päeva ärgata. Teadmine, et ollakse hetkes olemas, oli kuidagi turvaline, kindel ja soe.
 Reedel lahkuti osaliselt juba varavalges ja inimesi liikus hiljem erinevate vahenditega erinevasse suunda. Sõitsime L.-i ja J.-iga tagasi Tartusse, mis oli suve kohta ootamatult meeldiv, värskelt asjalik ja kutsuv, ei kiirganud inimvaenulikult kuumust, nagu suurlinnadel suvede keskel kombeks. A. võttis mind vastu ning saatis bussi peale, samas kui mina ikka veel suvekoolis omadega olin ning sellest rääkisin. Mida, ei mäleta. Sest ma nagu ei teadvustanudki, et olen tagasi ja kirjeldan asju juba distantsilt.
 Minu doos inimesi, armastust, värve ja vabadust sai mõneks ajaks selle reisiga täidetud.
Charles võõristas algul, kuid kruugutas siis äratundmisrõõmust. Kodus suitsetati rääbist ja jälle sai sauna. Ent ilmad läksid külmaks ja õhtuti keegi ei laula. Aga hing on saanud toitu. Sellest mõneks ajaks jätkub.

Ma lahkusin lauldes

, et vesi on ees.

Kui ma eelmisel nädalal Tallinnasse sõitsin, et korrakski koolitöö pingest puhata, teatrit, inimesi ja vanalinna nautida, ei uskunud ma, et see võrratu tunne nii kiire on saabuma, ja et see üleüldse nii vabastav on - tunne, et kõik on tehtud ja ma võin rahumeeli sundimatult jalutada, restoranis tunde hiina toitu süüa, häirumata sealjuures oma pulkadega söömise aeglusest; lihtsalt loojangusse vaadata, spontaanselt TÜTi lõpupeolt Otepääle road-trip'ile sõita või kodus kiirustamata pirukaid küpsetada. Ent see on nüüd nii.

 Iga suvealgus ja nägemisenijätt Tartu ja inimestega on veidi teistsugune. Alati on mingi lisanüanss, mingi hetk, midagi, mille üle rõõmustada ja midagi, millele magusa igatsusega mõtlema jääda. Jälle oli TREFF. Ei midagi sarnast eelmise aastaga, kuid ometi jõudsin nii meeldejäävat linnasõitu kogeda, esineda, hingata, rõõmustada, naerda, kallistada, naudiskleda, kui teatrit, päikest ja vihma näha. Armuda linna ja hetkedesse, meenutada olnud festivale, ammutuntud tundmusi, uusi helgeid elamusi. Nägin neid, keda olen igatsenud, kohtusin nendega, keda armastan. Kõik olid koos. Üks haldjapreili sai aasta vanemaks, üks noormees, kes ka aitas sünnipäevalast kallistada ning öises Tallinnas teatriklubis etno-charlestoni tantsida (sest eklektikažanrid on olnud meie eriala from the very beginning), ulatas täpselt kaks aastat tagasi mulle oma käevangu ja tantsitas mind koju. Ma pole sellest ajast peale lahti lasknud. Tantsiskledes oleme ühes kulgenud. Suvest sügisesse ja kevadest talve. Nemad kaks on need, kelle pärast ma tunnen end õnnelikuma ja tänulikuma inimesena. Ometigi moodustavad nad kolmiku. See üks silmapaar vaatas mulle Pikal tänaval otsa ja lubas varsti uuesti mind näha. Ja, oh, vanu häid ja toredaid uusi inimesi oli ju veelgi, kellega garderoobis istuda ja nalja visata, jutustada tänaval või emmata kohtumisrõõmust pargis.
 Muidugi olid need kolm päeva väga vajalikud ja täis siirast rõõmu. Et jaksata taas kirjutada ja lõpetada ära oma magistri esimene kevadsess. Kolmapäeva õhtul kell pool 6 vajutasin punkti. Ja astusin kerge südamega tänavale, mis tundus otsekui uus ja ootamatutes värvides. Oli aega. Oli aega, et lasta end viia Tsink Plekk Pange, nautida toitu ja vestlust, sõita rattaga ja hingata kergendatult. Ärgata hommikul hiljem, pesta aknaid ja pühkida ära õppeaasta tolm, küürida ära koolisemestri raskus, näha nostalgilist kyogen'ide etendust ning minna pidama TÜTi viimast pidu, et veel kord "teise perega" koos olla. Ja kui keegi on puudu, siis saab järele mindud. Vot selline huvipere. Nii et end Otepäält leida, autos Brainstormi "My Stari" laulda ja meie teatri Parise aiamaal maasikaid süüa on ka täiesti normaalne. Nagu ka politseiga kohtuda, rattaga Salme tänaval jänesehaake teha ja adrenaliini tõsta. Eks need lõpupeod ole alati veidi hullumeelsuse piiril balanssseerivad. Kuid kõik asjad on õiges kohas, ühes mõtete ja südamega. Rahu on leitud. Tartuga on nägemiseni jäetud. Suvi on ees. Ja kui kõik lubadused saavad täidetud, siis on mida oodata..

Elu elevandiluust tornis

kestab juba loendamatut aega. Ma ei pea siinkohal silmas seda nelja-aastast saagat - selle kevade sess on see, mis on sundinud mind päevast päeva kaduma raamatukogu seinte vahele kolmeteistkümneks tunniks ööpäevast ning koju arvuti ja raamatuvirnade keskele hiliste õhtutundideni.
 Väljas on püsivalt 40 kraadi sooja. Päikese käes. Varjus 27. Tund päevas, mille ma pühendan aias olemisele ja kõikvõimalikest teadusartiklitest puhkamisele, on vähemalt mu luigetooni kaotanud. Kaelani vees olemine on üürike õnnistus. Sellest, et suvi on käes, saab aru sulanud asfalteedel rattaga koju sõites.
 Nädalatagusest ajast meenub väljasõit Kõue mõisa, lummav interjöör, üks meeleolukas teatrielamus ning öine peatus Kükita kohvikus burgeri-eineks. Pärat seda on hägune.
Mõni päev veel ja siis tõmban ma hinge. Tallinnas. Treffil. Kõik on koos. Kõik, kellele ma hetkel mõelda ei julge, sest tarvis on keskenduda teadustööle. Eksamitele. Kontsentreeruda. Ootusärevus peab oskama oodata.

Just. Seesama.

Kaks päeva maal

kindlustavad meile kõigile ilmselt parema ja sügavama une. Ehlvesti mängimine Tartus sai läbi, loengud said läbi, palavad ja lämbed päevad said läbi. Mõneks ajaks. Neljapäeva õhtu oli veel päikseline ja leebelt soe, nii et jahutav apelsinimahl pannkoogikohvikus oli hea mõte ning kinno sai kõndida triiksärgi väel. Tänavad tõid vastu mitmeid huvitavaid inimesi ja popcorn maitses üle pika aja hästi. "Suur Gatsby" oli üllatav film; nauditavad võttenurgad, operaatori- ja režissööritöö, kiidusõnad soundtracki'ile, mis esimese hooga kõlas kummastavana, ent Lana Del Rey, The XX ning Florence + the Machine ei vaja põhjendamist. Oli elegantne film. Oli nauditav õhtu.
 Reede varahommikul asusime teele maale vanaisa juurde talgutele. A. ronis kõrgele katusele, samas kui meie emaga olime sõrmipidi mullas. Vansaisa toimetas siin-seal, nautides oma ülevaataja rolli. Oodatud kuuma ilma ei tulnud, küll aga oli see õppetundide päev. Kes õppis korstnaid pühkima, kes Star Dollarit seljanka kõrvale jooma ning esimest korda (23 aasta jooksul!) maal kaevust vett võtma. See viimane aktsioon oli muidugi spektakulaarne: kaks vaatavad, et kolmas kaevu ei kukuks ja kui viimane end pooleks vinnab ja jalad märjaks teeb, ei lase esimene teisel kolmandat aidata: "las teeb ise, siis teab". Inimene õpib kogu elu. Ja siis tuli neljas ja pistis karjuma, sest tema kaevu juures ei ole igalühel voli askeldada.Tegelikult oli asi lihtsalt selles, et vanaisa ei lubanud kaevuluugile pange toetada. Tegi asjad palju keerulisemaks.
 Ent muru sai niidetud, rohi  kitkutud, peenrad korda, nagu ka toad, kõht sai täis ja päike tuli välja. Istusime kolmekesi sirelipõõsa all ja puhkasime - suur töö sai ära tehtud, vaid õunapuuaia kõrge rohi oli veel hingel.
 Niisiis jätkusid talgud planeerimatult ka täna. See oli kohe pärast seda, kui me kalmistule sõitsime, riisusime, kitkusime ja lilli istutasime ning tagasi jõudes oli pealinna pere saabumiseni kolm tundi aega. See, mis juhtus, oli ahelreaktsioon. Üks mees haaras vikati, siis läks teine ja haaras teise ning kolmas ütles, et "keegi peab ju selle kokku ka riisuma, mis seal korraldatakse". Niisiis tegid kolm põlvkonda mehi väljas tööd. Uhke värk. Meile emaga jäid järelikult naisteasjad - peolaua ettevalmistamine, toidutegemine ja meestest rääkimine. Et au küsimus see neil. Aumehed igaljuhul siis. Ja meie Vargamäe-peres asjad nii käivadki. Armastus käib töö kaudu. Aga aed niideti heinavabaks, vaid alanud vihm segas viimase rohu ärakandmist.

See oli üle kahekümne aasta esimene kord, kui köögilauda sai nihutatud, et pere mõlemale poole istuma mahutada, rääkis ema oma lauakõnes. Muidu - päälinnatita tegi kõigile rõõmu ja kõhud said hüva kraami täis ning kooki ei ole kunagi liiga palju sinna juurde. Jälle oli põhjust koukida välja tolmunud vana parekonnaalbum ja näidata sealt ammu lahkunud inimesi, praeguseid suuri ja eilseid väikeseid. Ning mul oli põhjust meenutada oma kaheaastase mälestusi vanaemast. Et tal oleks seal hea, kus ta on. Leningradis, nagu väidab ema. Selle kohta pean küsima muidugi selgitust või laskma end veenda hingede rändes.
 Maja pole ammu rahvast nii täis olnud. Ja selliseid mitmepäevaseid talguid pole samuti ammu peetud.
Unigi ilmselt pole ammu nii hea olnud kui nüüd.

Kevadpäevad

“Sa seda laulu ikka oled kuulanud?”
”Ei.”
Vaatasin toas ringi ja mõtlesin, et peaksin tagasi teiste juurde minema. Minu tunnine visiit Krbnzi juurde oli võetud peo arvelt, mis üle tee Laululaval toimus. Vihma oli hakanud sadama ja tund aega laulmist, kuni hetkeni, mil ma “Koidu” ajal haigutasin, näis olevat hea põhjus, et täita oma peo algul antud lubadus külla minna. Tagasi tulles oli Laulupeo pst valgunud rahvast täis, vihm oli lakanud ja Kevadpäevad alanud. Neid inimesi jagus sellest päevast igasse õhtusse, öö- ja varajasse hommikutundigi.
Aprillikuu viimane öö oli Volbriöö ja see möödus A.’ga Armastuses õhtut alustades, Emajõe ääres jalutades, Trepp’is T&E’d kohates ning viimaseid hämaraid öötunde korporatsioonides avastades, Sakalas Untsakate saatel keereldes, šiki pidulikkusega, väsimatu innuga. Kuigi väsimus saabus ikkagi koju jõudes ja villi tantsitud jalgu nähes, oli järgmine päev vaba. Kevadpüha veetsime maaõhku hingates, kase all õhtupäikest kuklal nautides. Oli erakordselt pilvitu ilm, teed virvendasid soojast ning ootamatu mõte linnast vanaisa juurde maale põgeneda ja autos jäätist nautida näis parim mõte, mida 1.maiga teha. Viisime kooki ja tegime süüa, võtsime poolpidulikku õhtusööki. Riisusime tiigi äärt ja sauna ümbrust, vedasime oksi ja mängisime ühe partii kuulimängu. Telekast tuli “Mehed ei nuta”, ma sain mängus järjest ulmelisi tulemusi ning autoga sõita. Tee ääres kasvas valgeid ülaseid ja sinililli. Just nagu eelmisel aastal, kui me road-trip’i Peipsi äärde ühel reedel ette võtsime. Vanaisa naerul nägu ja meie õndsad ilmed seal kevadtuules kase all istudes ning õhtut nautides jäid meid teele saatma. Tartusse tagasi jõudnud, naasime tudengipäevade mellu, käisime Genis ja kuulasime noori andekaid muusikuid, jalutasime linna peal ja kiikasime lokaalidesse, kas ehk kusagil miskit ei toimu. Päev oli olnud aga tegus ja niisiis oli natuke lohutav, et juba pärast südaööd koju magama sai. Uni oli hea pärast säärast aktiivset puhkust.
Neljapäeval oli Petsi sünna, mis lõppes neljakesi Trepis mitmesuguste toostidega, mitmesuguste mõtetega.
Sel aastal on minu jaoks Kevadpäevad läbi, ent need olid ühed parimad, mida mäletada. Ma ei väsi kordamast, kui ilus aeg on Tartus kevad. Ja et see hing, see lendab ja lippab mööda Emajõe ääri ja Toomemäe parki, vastu soojadele tuultele ja ühes päikesega sinise taeva alla, sumedate õhtute kaissu.

Mõned asjad

näivadki liiga head, et tõsi olla.

Mõni aprillinali ei ole nali.
Päike võib küll päeva ajal paista, kuid selge on see, et lund ei kaota miski. Ja hoolimata punase ruudu asukohast kalendris, sajab väljas lund ja öösel näitab termomeeter akna taga -17.
See muidugi on nörritav.
 Kaks nädalat olen ma oma õhtuid täitnud proovidega, suutmata ega jõudmata isegi igapäevase toidukorvi eest hoolt kanda. Hommikul kool ja pärastlõunast hilisõhtuni proovisaal. A. pani mind end tundma kui kodus: tegi õhtuti süüa ja pani pärast proovi karbiga kaasa. Just nagu oleks kodus käinud.

 Ühel hetkel oli märtsilõpp käes. Ühel õhtul mängisin ateljees kitarri ja laulsin U. terviseks, kuniks hommikukuma meid soojast kerast ja naerust lahutas. Siis juba oli 27.märtsi hommik, kui toimus kontrolletendus ja ma otse kostüümist väljapugenuna pidulikku õhtutualetti riietusin ning uueteatriga Pärnu poole sõitsin. Viljandi vahepeatus möödus Statoilis kabanossi nosides, mis lõi ehmatava déjà vu paralleeli paari aasta taguse veebruarilõpuga. Endla teatris olin ma esmakordselt. Teatri aastaauhindade jagamisel niisamuti. Saime auhindu, saime aplausi, saime kokku lüüa, tantsida ja viimastena majast lahkuda, et taas hommikuvalguses Tartusse jõuda ja jalgu puhata.

 Et samal õhtul esikal mängida. Ja pidada maha spontaanne esikapidu. Et mitte lasta jalgadel paraneda ja tantsida veel. Suur neljapäev oli tõesti suur.
 Suur reede oli vaikne ja kodune. Vaikne laupäev aga oli pooleldi koduselt munadevärviline, pooleldi mitte nii vaikne. Õhtuks olin omade keskel Tartus, laval, süda sees puperdamas, sest publiku hulgas oli nii palju tähtsaid inimesi. Ei, kriitikutest ma ei hoolinud. Ma ei muretsenud ka selle pärast, mida minust laval arvatakse. Tahtsin hoopis rollist välja tulla ja publikusse joosta, et kallistada ja tervitada neid, keda pole lubamatult kaua näinud. Kuulsin C. ja K. häält kulisside tagant ja naeratasin. Pidu, mis järgnes, oli suurepärane. Kõik olid seal, kes olema pidid. J&J andsid kontserdi, DJ-puldist tuli retro-kulda ja mind haarati tantsima vanade kallite sõprade poolt vaheldumisi A.-ga, kellega tšaiv oli samuti siiani liiga pikalt viibinud.
 Jah, pilgud ütlesid sel õhtul rohkem kui sõnad ja mul on hea meel, et ma need nii mitmel korral tabasin. Palju oleks ütlemata muidu jäänud. Embused andsid lubadusi.
 Pühapäev tõi pühad V. juures pidulikul õhtusöögil, kus ahjupart ja traditsiooniline sitsiilia magustoit tegid oma töö ning raske oli midagi enamat tahta.
 Pärast nädalaid kestnud intensiivset prooviperioodi on jälle kuidagi tühi tunne ning teadmatus, mida endaga peale hakata. Ei, vale, teadmine on - seda-ja-seda vaja teha, see-ja-see ootab tegemist. Aga ikka ei oska. Olla. Või mis see nüüd ongi.. Ega pidu ja pillerkaar saagi igavesti kesta. Nii võib veel pill pika ilu peale tulla ja.. Kes vana asja meelde...  Kuid see on juba vana jutt.

Täna aga - Zola, seltsi minuga.. 

Gripp

liigub ähvardavalt ringi. M. tundis end kehvasti ja oli jätnud meid T.-ga kahekesi hommikupudruga askeldama. Läksime üheskoos linna, mõlemad oma teed. Veel üks bussisõit - miks küll peab Tallinnas ühest kohast teise liikumiseks nii palju aega kuluma? Õnneks vaid 10 minutit. Veel ühed lapsesilmad. Kolmas uks, mis mulle avati oli Kristiines. Enne kui perenaine seda teha jõudis, oli koer mu süles. Tere, sina. Ja siis näidati eelmisel päeval nähtust veidi suuremat pisikest, kellega me viimati ka kohtusime läbi kõhu.
 Kui suu head pitsat ja pohlakooki täis ei olnud, sai üsna paljude asjade kõrval ka muusikast räägitud. Esimest korda kuulsin, et keegi oleks Yann Tiersenit mulle klaveril esitanud. Amelie' valss on tõesti ilus lugu. Niisamuti see järgnev laul, mille ma sellest külaskäigust kaasa sain ja enne oma Tallinnast lahkumist M.-i juures mängima panin.

Kui M. just siis koju tuli,  tahtsin, et see laul talle lohutust pakuks.
Bussisõidud Tallinnas võtavad tõesti palju aega.

"Meie mõtleme ning jänesed ja elu jooksevad meist mööda."

Lahkusin trammile laias vesises lumesajus, tuled laotusid mu ümber. Ja kuigi sealne rütm vajab harjumist, tugevat sihti ja tahet saada ja teha ja olla, lahkusin ma taas mõneti nukra mõtisklusega järjekordsest minekust. Ent tulek oli igat hetke ja sära ning pilku väärt. 
Elame veel!

Kalamaja

korteris on raamatuid rohkem kui viimase külastuse ajal. Nüüd pealegi sajab akna taga lund. Laualamp heidab sumedat valgust. See on lihtne ja soe. Mul on hea meel olla nende inimeste keskel, nende kodus, nende mõtete ja tunnete seltsis.
 Ma olin ärganud enne kuut, sõitnud tsüaniidkarva veel mitte päris valgeneva taeva all otse suurde kollasesse kuukettasse ning viimaks kuulnud taas, mis häält teevad trammid. Vaikust on  palju olnud. Üks reede Tartus, üks õhtu teatris ja proovis, ei olnud mind veel tagasi linna-lainele häälestanud.
 Esimene uks, mis mulle avati oli Uuel tänaval. Paari tunni jooksul vaid jõime ära küll ainsa tassi teed, ent jõudsime rääkida elust üldiselt, komplekssüsteemidest, vaba tahte võimalikkusest, determinismist, sotsiaalpsühholoogiast ja ilmast - teaduslikult. "Et kõik ikka hästi läheks," ütlesin, kui mind Kalamajja autoga ära toodi. ".. Ja et vaba tahe oleks olemas," kõlas autost vastus.
 Hiljem rääkisin M.-ile vestlusest tema isaga. T. imestus Uuel veedetud aja lühiduse, kellaaja ja vestluse temaatilise valiku suhte üle. Me käisime M.-iga poes. Kalamaja oli hoopis teistsugune ja mulle tuli meelde "Kevade ärkamise" mängimine Teoteatris. Siis oli ka lumi. See oli enne, kui M. ja T. Kalamajja kolisid.
 Mõtlesime, millest tuleb Suva sokipoe nimi. Sukavabrik. Ilmselt. Jätsime sinna raha, ikka heade ja armsate asjade eest. Beebikäpikud - ma ei saanud neid käest panna. M. viis mind ühte võrratusse pagaripoodi, mille interjööris sooja pirukat nosida oli siiralt vahva. Sellised väikesed alumise korruse toakesed Kalamaja tänavatel, nagu Salme pood, kuhu me hiljem jõudsime ja "singipiitza" nali kohatuks muutus.
 Igatahes, me jõudsime koju ja tegime kolmekesi võrratu kana-baklažaani-paprika-pasta. Oivaline gurmee veini ja õhtusse kulgenud vestlusega. Ning õhtune tiir pargis. Nali ja naer laste mänguväljakul. Lennusadama pime panoraam.
 Esimene öö kesk seda tegusat, ent mahedat elu. Mu kõrval on Proust ja Kundera ja Goethe.

piparkoogimajad ja lumised külateed.

Samal ajal, kui Piparkoogi-Käsna-Kalle ahjus küpses ja kerkis, küpses väljaspool ahju üks plaan.

Pühadeaja külaskäik maale - vanaisa juurde.

Ja eilse etenduse eel valmisid nii Käsna-Kalle, ohtrad südamed, kõiksugu loomad kui ka päris esimene lumise katuseharjaga piparkoogimaja. Ja öö hakul jõudsime veel Anu juures tantsukava luua. Anu kostitas meid kuuma glögi ja pitsaga. Ja banaaniga.

Banaan on siduv link tänasega.
Õhtu lõppedes, nüüd, öö hakul, on täidetud ka suurplaan. Sõitsime maale. Üllatusvisiidi korras. Boonusena sai linna tulnud ema ka koju sõidutatud, päev veedetud vaiksete metsatukkade vahel maamajas süüa vaaritades, lund rookides ja kooki küpsetades. Ning mis kõige tähtsam - koos vanapapsiga küünalde säras pühadeõhtusööki nautides.
Kodused kotletid, värskelt aurav kartul ja ekstra-vahukoorekreemiga banaani-toffee kook.
Vanaisa naerul nägu.

On asju, mis käivad kõhu kaudu.
Seda peab olema palju!

Ja autoraadiost kõlas lisaks "Let It Snow"'le see laul. Ma arvan, et paslik. Las jääb see.




Pet Shop Boys. Always on my mind

aMUSEd

Muse - kümnendi parimaks live-bändiks tituleeritud - oli seda tõesti. Oli rabav. See, mis ma nende tundide jooksul Saku Suurhallis eile läbi elasin, pole sõnadega kirjeldatav. Vaimustav. Lugude valikust nende otse-esitamise kvaliteedini.

 Kui ma kaks aastat tagasi Muse'i juhuslikult taasavastasin, oma päevad selle saatel veetsin ja õhtutunnid vaadates intervjuusid Matt Bellamy'ga mööda saatsin, imetlesin ma neid juba siis - puhtalt instrumentaalses ja vokaalses mõttes (pidades siis silmas just M.B'd), kuid näinud nüüd seda, mida nad laval valguse ja visuaaliaga teevad.. Ma ei imesta üldse, et ma võin live-kontserdi ajal keeletuks ja jahmunuks jääda, nutma hakata ja samas eufooriliselt kaasa elada. Tõepoolest - black holes and revelations!
Ma kujutan ette, kui suur hulk samasisulisi postitusi nüüd blogosfääri valgub. Maja oli rahvast täis ja vaevalt, et keegi sealt külma kõhuga minema kõndis. Ei iial.

Niisiis olime päeva Tallinnas. Lisaks Muse'ile jõudsime küpsetada A. emaga kooki, mässata hüperaktiivse koeraga, kelle taasnägemisrõõm oli ohjeldamatult ülevoolav, sõita läbi lumise Tallinna ja võtta hilisõhtust einet. Pärast sellist elamust ei tahtnud nagu und nähagi - vähe sellest, et kõrvad kohisesid ja peas käis valgus-show, ükski teine asi maailmas ei näinud pärast Muse'i enam paeluvat.
 Aga aeg läks edasi. Päkapikukingiks kaasa saadud jõulukalendrid kaenlas, võttis meid uuesti vastu Tartu. Ainus asi, mis tagasisõidu juures nördimust tekitas, oli see, et Täistunniekspressi toredad multimeediavidinad sisaldavad oma play-listis vaid üht Muse'i lugu. Nörritav. Rohkem.. Rohkem!
Olgu see lugu siinkohal eilse üleastumise salvestisena jagatud:

Tänase 12.12.12 12:12 võtsime vastu Armastuses teed juues ja moorapead süües. Õigemini, juba lahkudes. Aitäh kohvikuneiule, kes tuli meie juurde ja ütles: "Vaadake, mis kell on. Soovige midagi!"

Soovidega on see asi, et .. vahel võivad nad täide minna. Eilne on selle imeliseks näiteks. Nähtud! :)

Pilvedki on taevavõlvil hulgakesi koos.

 Minu veerev õde on "Lõviga" meid viimased päevad külastanud. Külastusi oli veel.
Reedel vaatasin ETV pealt "The Rise And Fall of Estonia" ja vaimustusin Eero Epneri marvelloossest monoloogist ja Sergo Varese mälust. Jälle. Järgmisel päeval ütles õde, et nad kuulasid seda kohta ja tundsid minu ära. See monoloog olevat nii "mina". Olin õnnelik. Keegi teine ei mõistnud. Diskussioone oli asjata palju ja ühesõnaga, ei ole siin moodsa kunsti kants.
 Pühapäeval puhastasime A.-ga seeni ja mõtlesime järve ääres kiikudes kaduviku küsimuste üle. Ja natuke pidulikumal õhtusöögil tõstsime perekeskis toosti. Mulle toodud maius sulab nüüd suhu, roos pakub silmailu ja kingitud Bonzo, Pehki & Pässi plaat paitab kõrva.
 Tänane plaan niisama istuda, puhata ja lugeda muutus sujuvalt spontaanseks plaaniks sõita perekondlikule road-tripile Elistverre. Seal oli tasuta sissepääsu ja juurikasnäki päev. Great win. Nii palju toredaid loomakesi. Kiisu magas tuimas rahus puu otsas, põdraprouale sai ninapai tehtud, karule lehvitatud ja teised toredad üle vaadatud. Kõhutäis kohvikus päädis emaga batuudil hüppamisega. Avastasime endis lapsed ja lasime raskuskeskmel kurku tõusta. Oh joy. Üksiti sealkandis olles läksime siis juba Jääaja keskusesse ka. Nii põhjalikult haritud saime, et need mammutid seal poleks kunagi uskunudki. Saadjärv oli ilus, selge ja õõtsutav. Jäätis maitses lainete peal parvel hea. Äike läks meist mööda. Tagasiteel sai kalmistulgi käidud, küünal viidud ja puhkavale vanaemale kõtut näidatud. Peab ütlema, et pole kaugeltki paha nädalavahetus olnud. Võib lausa õnneks&rõõmuks nimetada.

Lavakatel algas täna kool. (Ma ikka pean kuidagi selle teema üles võtma.) Selle teadmise valguses jätkuvad subjektiivsed siseheitlused, et säilitada entusiasm ja produktiivsus, kõige kiuste. Niisiis on kellegi jaoks see kuulsusrikas suvi läbi, uus elu on alanud. Ent minul on aega terve nädal, et sügiseks enda jaoks puzzle kokku panna. To take a deep breath and carry on. Somehow. Someway.

Seniks, kuulame Bonzo, Pehki ja Pässi esituses "Musta varju saatel". See on mõneti helgem ja eepilisem lugu, kui pealkirja järgi arvata võiks.  

Katedraal, mis kitsaks jäänd mu sees.

Igaühel on oma salaarmastus.
Neli päeva olin minagi ära. Lähemal talle kui eales annab. Tallinn. Vanalinn.
  Iga päev sellest ajast oli iseväärtuslik, killuke kaleidoskoobist, mistõttu ei tahagi ma mingeid üldistusi teha.

Päev 1. Augusti keskpaiga kõige kuumem ja suvisem päev. Hommikune kohtumine Mannu ja tema perega Uuel tänaval oli helge ja hea. Päev möödus aga Kalamajas M&T uue korteri kraamimise, sisse seadmise ja esimese sisseõnnistamisega. Nauditav palsamiäädika-mee vinegretikastmega salat ja pokaalike Austria veini F-hoones, lausa palavas augustikuu pärastlõunas. Õhtupäikeseline taaskohtumine tütikatega Teletorni juures ja esimene proov. Kostüümid. Ekskursioon Teletornis. Igaõhtuseks saanud hilisõhtune sõit 34A-ga kesklinna. Külalised ja olemised, roosa vein ja võrratu kohupiimakook Uue tänava hoovis. Linnahalli katus. Langevad tähed. Jutud ja soovid ja mõtted.

Päev 2. Hommikupudru. Keskpäevane proov algas poolteist tundi hiljem. Dee, õigeaegse osaleja eeliseks oli vabadus kirjutada luuletusi. Nutitelefoni lõbustused ja naerust valusad kõhulihased. Päikesepalavus ja friistail. Piknik ja olesklemine murul. Põige Uuele. Õhtune proov tõi inimesed jälle linna siidrit jooma ja teatrimõtteid mõtlema. Öö Taani kuninga aias. “Kogu aeg ei pea, aga vahel on vaja”.

Päev 3. Vihm ja udu. Pühapäevane kohv. Autosõit Pirita ringrajal. Hommikused laulud ja rõõmud Teletorni väli-cateringi varjude all. Katusealune läbimäng. Lõppematu vihm. Siesta Uuel. Selginemine ning hilisõhtuni kestev mikrofoniproov uduvihmas hämaruses. Uue tänava soojus, vein, juust ja puuvili M&T’ga. Öine kuum saun. Küünlasära.

Päev 4. Iseseisvuspäeva varahommikune kõne. Pereisa suurepärane omlett. Jätkuv vihm ja tuul autoklaasi taga. Esinemisärevus. Perepäev. Performance’id "Teletorni vallutamine": mängisin punaste sukkadega Postikana. 11 ülikoomilist tegelast, kelle hulka kuulusid pikk ja kõhn (aga kõige suurem ja kihvtim sõber!) Leopold, veidi hullumeelne Hunt Kriimsilm, vanamutike nimega Tallinna Kilu, taarat korjav Vigri, boheemlasest filosoof-talupoega meenutav Ajalooline Tõde jt. Kaamerad ja salvestused. Selginemine päeva peale. Naljad ja Angry Birds green-room’is. Lõunasöök ja aeglemine. Vaatama tulnud sõbrad. Õnnestumine ja pilvede vahelt piiluv päike. Jääääre kontserdile botaanikaaias tuli joosta ülejala. Imelise ühise olemise komfort. Isiklik melanhooliahetk, mõeldes kolme möödunud aasta hetkede peale ja taibates, et mu süda lõhestub sellest hetkest kaheks – üht poolt kannan endaga kaasas Tartus, teine jääb maha Tallinnasse. "Viimane tramm". Ilus muusika kandis meid aga tagasi Teletorni, sööma torti ja jooma šampust. Jalgsitõus ning 1050 astet Tallinna kohale. Mähkumine pleedidesse. Päikeseloojang mere taha. Laulud bussipeatuses. Riigipühine kesklinn. Õhtusöök Uuel. Plaanide tegemine Vabaduse väljakul. Kolmetunnine Imago-mäng Mustas Puudlis avaldas nii mõndagi uut ümbritsenud inimeste kohta ning tõestas üksteisetundmise võimeid. Öine hüvastijätt ja kallistused. Sügisemõtted ja jutud.

Järgmise päeva hommikul valmistasin T.’le pettumuse, et putru ei teinud, ent olin ise rõõmus, saades M.’i kõhtutäitvat ja maitsvat omletti. Armastus käib ikka kõhu kaudu. Muuhulgas. Seetõttu ongi mu postituses mainitud nii palju toitu. The moments of love. Istusin bussi ja mõtlesin, miks viimased tagasisõidud Tallinnast on toonud kurku nukra klombi. Muuhulgas. The moments of truth.

Suvi on läbi saamas, aga mu hing on rõõmus ja tänulik olnu eest. Nagu ikka.
Pealegi, ma olin täitsa tore Postikana parimate ja asendamatute kaaslaste seas, igaüks neist the one and only.

Tõeliselt tabav soundtrack siinkohal ongi Jääääre “Vala veini”. Antud juhul küll koos Tõnis Mäega. Aga see on ka ok. Isegi väga.

Ma ei oskaks paremini öelda..

With love,
D.

Rendime Soontagale sauna, ja siis keskele floora ja fauna aka kolmas suvekool.

Selliste emotsioonidega jõudsime pärast kolme päeva teatri suvekooli, kõne ja hääle ning näitleja kehatöö workshope, uka-uka ning mädamunamänge, metsajooksu, ujumisi, grillimisi, saunatamisi, jalgpallimatši, hilisõhtuseid laulupidusid, "Džentelmeni" turniire, lõkke- ja jutuõhtuid, palavaid öid, hommikusi kohvi- ja pudruhetki rõdul ning viimase päeva 8-kilomeetrist kottidega jalgsimatka metsast välja, mööda Tõrva maanteed viimaks Valga maanteele, bussipeatusse. Kes jõudis, kes ei jõudnud. Mõnel läks lihtsamalt, aga meil kindlasti huvitavamalt. Vististi sai tehtud korralik kõnnirekord, sest bussini oli kaks tundi, kui alustasime. Panustasime hääletamise peale, kui kord maantee peal oleme, aga see osutus asjatuks. Jõudsime välise abita sihtpunkti 1 h ja 20 minutiga. Voh. "Džentelmen" jätkus. Ka bussis. Selle sõidu lõpuks olid kõik pärast kolme päeva rassimist ja viimast spurti puruväsinud, kuid ilmselt õnnelikud.


See oli magnifikaalne kolmpäevak. (Ja ma ei ütle seda vaid selle pärast, et viimase seisu järgi olin "Džentelmenis" kolmandal kohal või et lõin jalkamängus 1/3 võidumeeskonna väravatest.)







Ja EI OLE täpsemat laulu hetkel, kui Tõnis Mägi & Jääääre "Tolmused riided".