Trammid siin enam ei…

Kusagil alustati töönädalat ja esmaspäev oli sinine, aga mina käisin külas ja sõin jäätist. Kusagil mõne katmata akna taga istus päevast väsinud topless mees arvuti taha piirangutega filme vaatama, aga mina istusin Genis diivanile ja rajasin Euroopa kaardile võidu raudteid. Kusagil mõeldi teatrist, aga mina sepitsesin teatriinimestega Karlovas reaktsioonilisi plaane ning lõin kunstilisi maailmaparandusideid.

Kusagil joodi oma viimseid punaseid krosse maha, aga mina olin tööl ja võtsin neid vastu. Kusagil unistati burgeritest, aga mulle toodi Liege’ist gaufreid. Mul olid vestlused ja kook, dispuudid ja paktid. Kusagil oli 20 kraadi külma, aga mina mõtlesin keskööpäikesest.

Kusagil jõlguti tänavatel, aga mina käisin "Ahistatud apostlit” vaatamas. Nautisin laval elu saanud ootamatut vitaalsust, dünaamikat ja ülepakutud ebaeestlaslikkust. Kusagil haigestuti, ja mina valmistusin planeerimatuks esinemiseks.

Kusagil ei läinud lapsed kooli, ka mina mitte – tegin paprika-virsiku-kana ja lõpetasin oma lõputöö teist peatükki. Kusagil streigiti ja liiklus seisis, kuid meie võtsime ette spontaanse kiirreisi Peipsi äärde, soovisime head naistepäeva, ja sõitsime tagasi. Kusagil maakeral kanti päikeseprille, aga sel ööl valgustas teed ja taevast üüratu suur kuldne täiskuu. Kusagil kingiti lilli, aga minu lilled õilmitsesid juba vaasis ning mina laulsin armsate inimeste keskel Armastuses armastusest ning nautisin maailma magusaimaid-maitsvamaid kooke.
 
Kusagil hingati kergendatult, sest oli reede, aga mina sain kohvikus hilinenud magusa üllatuse osaliseks ja rõõmustasin päikseliselt ilusa päeva üle.

Kusagil veedeti klubides nädalavahetust, aga mina läkitasin teele olulised dokumendid ning mõtlesin olulistest otsustest ja võimalustest.

Kusagil Viljandis võetakse vastu kevadet ja tähistatakse ühe tüdruku vanemaks saamist, aga mina olen kodus ja tähistan emme sünnipäeva.



Meil kõigil on oma hetked ja valikud. Me teeme neid. Hästi.

Ben- reine ny hoie

Keldi kalendri kohaselt algas tänase täiskuuga Dumanniose kuu ('tumedaimad sügavused'). Väljas jookseb ringi libahunte ja lendab nõidu, läbi siidräti kuud vaadates võib näha oma tulevast ja ilma vaadates võib 9 kuu pärast tuua ilmale monstrumi; hullumajad täituvad psühhopaatidest, ambulantsid vaevatud haigetest.
Toast vaadates tundub küll päris vaikne ja rahulik novembriöö.
Ei ole siin libahunte, ei sortse, psühhopaate ega haigeid.

On lihtsalt see laul. Kui ma peaksin ütlema ühe asja, mille lummus mind jäägitult haarab, siis on ta siin. Alaline täiskuu mu peas..


Laura Marling - Night After Night

Hõbedane

Mõnest asjast ei saa ikka ei üle ega ümber. Eile oli lihtsalt võrratu täiskuu: suur ja hõbedane. Ulguma ei kutsunud, küll aga pani vaatama. Ilus. Ta on taas hõbedane. Ring on täis saanud.
Ja olgugi, et Lorca pani pealkirjaks “Poolkuu”, avaldan selle mustandites sajandeid seisnud luuletuse ära .. nüüd.

Kuu aeglaselt vee peal kõnnib.
Oi taeva sügavat vaikust!
Kuu kõnnib ja iidseid vooge
lõikab ta värelev paistus,
noor oksake peegliks aga
arvab jões hõljuvat laiku

Frederico Garcia Lorca

Selēnē all und nägemas.

Viimased viis päeva on ta olnud kollane. Mulle lihtsalt ei mahu see pähe. Kuu. Ja kollane. Miks ta ei ole hõbevalge, nagu peaks? Ausõna – ma nägin teda hõbevalgena. Nädal tagasi oli ta tõesõna hõbevalge. Mind ei usuta. Mis värvi on Kuu?
“Vaatame öösel aknast välja, eks siis ole näha, et hõbedane on.” Ning täpselt sellest päevast peale on ta igal ööl olnud kas pilve taga või.. kollane. Labane munakollane. Pähh. Ma võiksin vanduda..
Küll tulevad ajad, mil ta taas hõbevalge on.
Kas sellest tingituna või millestki müstilisest muust, kuid ma näen viimasel ajal veidraid unenägusid. Selliseid, mille unenäolisusest ma alles hiljem aru saan.
Mustas mantlis noorsand K. Milleks suvel mantel?

Klassiekskursioon Pärnusse. Et minna raamatukokku. Ja tellida sealt kataloog. Ent raamatukogu suletakse 10 minuti pärast ja ma ei saagi kataloogi tellida. Lähme L.-iga hoopis krõpse ostma. “Huvitav, kas J. on kodus?”

Ja jõulupuu meie elutoas. Südasuvel? Jõulupuu?

Ning see kummaline unenägu L.-ist, ühest kursavennast, minust ja müstilisest sünnipäev/pulmast. Kõndisime kursavennaga (kellega ma vaevu tegelikus elus silmast silma paar sõna olen vahetanud. Ja kes reaalselt e i s a a g i kõndida.) Tartu hilisõhtusel tänaval. Siis olime hotellis. Võtsime L.-iga tüdrukutetoa. Kursavend (olgu ta nimetatud B.) kõrvaltoa. Õhtul pidi olema kellegi suur sünnipäev. Segaduses ja otsustusvõimetuses vaeveldes püüdsime leida midagi selga, B jooksis fraki ja tumepunase särgiga meist koridoris mööda (“Temal nähtavasti on riietus leitud.”). Siis olin ma juba üksi hämaras Tartus. Kiirustamas sünnipäevale. Pluusi ja miniseelikuga. Soe oli. Ühel hetkel avastasin, et olen koti võtmete, telefoni ja muu kraamiga maha jätnud. “Kas tõesti pean tagasi minema.” Ja järgmisel hetkel olin ma kodus. Muretsemas selle üle, et oleks aeg pulmakleit selga panna. Fotosessioon algab. Äkiline hirm. Kas keegi üldse tuleb kohale? Kas L. tuleb? Helistan. L. ütles, et käis saunas ja nüüd on teki all, ei viitsi tulla. Ma ei hakka meigiga vaeva nägemagi. Vaatan end peeglist. Pulmakleidiga. Mõtlen, et kui fotosessioon toimunuks, kas nad ei hakka imestama, kus/kes peigmees on? Sisestan endale, et kleit on ju olemas. Ja kõik ei saagi pildile jääda.

Järgmisel öösel nägin unes pildiraamatut kontidest-luudest ja muumiatest.

Mulle näib, et Kuu-temaatika leiab veel oma sümboolse tagasitee minu juurde. Pole välistatud, et lükkan kogu oma mittemõistmise ja ajan kõik oma hädad Kuu kaela. Sellele teisele küljele, mida kunagi näha ei ole. Ning seni, kuni ta taas hõbedasena ei paista, on mul alust seda ka teha.
Valget kuud ja normaalseid unenägusid, aitäh!

Täpsustuseks: mul ei ole kollase-oranži-punase-beeži vms kuu vastu mitte midagi. Tegelikult on värviline kuu väga ilus. Aga pelgalt põhimõtte pärast tahan ma teda näha jälle hõbevalgena.
Võib taustaks kuulata: The White Stripes – White Moon