kuu kõhnub sirbiks - ja on kuu mööda läind
öö tõmbub külmaks - jälle aasta on läind
on taevas maale vist täistiiru teind
öö tõmbub külmaks - jälle aasta on läind
on taevas maale vist täistiiru teind
(I. Hirv)
Ma tean küll, et peaksin ütlema asju, mis ütlemata on jäänud.
Ma tean küll, et võiksin kirjutada kõigest, millest kirjutada pole jõudnud.
Ma ei ole veel nii tark, et asju lühidalt öelda.
Seepärast ei hakka ka pikalt heietama ja jätan pigem ütlemata.
Kirjutan vaid seda, et kõik kingitused, mis ma olen nüüd saanud, on väga rõõmustavad, kuid kõige tänuväärsem kink, mille eest ma tahaksin tänada, on võimalus elule.
Jube pateetiline, tean, on küll.
Aga kogeda iga hetke, aastast aastasse - rõõmustada, oodata, vaimustuda, üllatuda, kurvastada, hingata, näha.. See on lõputute tunnete, emotsioonide ja kogemuste jada. Ent see on see, mille nimel homset oodata.
Ja 2012ndas polnud mitte midagi puudu. Olen kogenud seda kõike.
Mul ei ole uue aasta soovi. Ma ei ole sellele mõelnud, tunnistan.
Mul ei ole uue aasta lubadust. Ma ei ole neid kunagi andnud.
Aga midagi ei ole seetõttu ka olemata olnud.
Hõissa, elame!
Hüvasti, kaunis 2012! Tere tulemast, uus ja ilus 2013!
(Mulle väga meeldis üks mõte, mida Kihnu-Virve saatest kuulsin - kel on, mida anda, need annavad. Saada tahtjaid on maailmas niigi palju.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar