spare me the drama

Mõtlesin. Mõnel päeval natuke põhjalikumalt kui teisel. Ja eriti pärast esimest õhtut taas Tartus olles, õigemini  - saanuna ühe kirja.
Ja eriti nüüd.
Niisiis ma mõtlesin selle möödunud nädala peale, selle peale, kui palju on mul hetki/asju/põhjuseid/inimesi, mille/kelle üle õnnelik olla, mis on pannud mind rõõmustama ja naeratama. Nii ebaõiglane, alatu ja isekas oleks jätta nad märkamata, lasta neil minna mööda, nägemata vähimatki kõverdust minu suunurgas või vilgatust silmis. Aga ma märkasin, kuigi õpin ju alles - uuesti leidma, tähele panema, avastama.
Olgu nad siinkohal ära märgitud.

• 14½ tundi (sic!) teatrielamusi
• "Hingelindude" plaat, vannisool melissiga ja kirsitee, peidetuna mu sahtlisse
• Pisikesed ringipaigutused mu Tartu pesas - isiklik kapipealne raamatutega
• Väike kivi mu kapipealsel, mis peidab endasse ära mu mured
• Üks kevadel kingitud postkaart, pilt Tartust ja NEED sõnad mu seinal

"That the sun will rise each day and it's up to you each day if you match it.  That nothing matters up until this point. That what you decide now, in this moment, will change the future. Forever."

• koogiampsud Vanemuises ja "Armastuses" ja Tartu Uues Teatris
• spontaanne ühine lõuna armsaga
• õhtusöök La Dolce Vitas
• jutud teatriteadlastega
• olnud ja tulevased kohtumised oma juhendajaga
• eesootavad etendused ja põnevad teatrikirjutamised 
• päikesepaiste rahulikel Tartu tänavatel
• hoolitsus distantsilt
• rõõmurikas jällenägemine kallitega Tallinnast
• sülelused, embused ja silmavaated 
• uued teadmised, tundmused ja olemised, mis alles mind ootavad

Tartus oli Draama 2012 ja ma võtsin sellest kõik. Kulgesin, hämmeldusin ja vaimustusin. Viimane on peamine. Vaadatud etenduste paremusjärjestuseks jääb (peale esikolmikut ei oma järjestus suuremat tähtsust): 

1. "Iphigéneia Aulises" No99, lav Lorna Marshall
2. "Diiva", Annaliisa Pillak ja Marko Hilpo, lav Paavo Piik
3. "Kuni inglid sekkuvad", Draamateater, lav Uku Uusberg
4. " Ukuaru", Ugala, lav Madis Kalmet
5. "Maailmale nähtamatud pisarad", Tallinna Linnateater, lav Elmo Nüganen
6. "Nisa", VAT Teater, lav Katariina Unt/Aare Toikka
7. "Lillede keel", Von Krahli Teater, lav Rainer Sarnet

Üllatajaks oli 5. ja 7. koha omanik. Linnateatrilt oleks oodanud midagi enamat ning Von Krahli puhul ei saa ma aru, miks ta mul nii viimaseks kukkus. Visuaalia ja postmodernistliku ekspressiivsuse poolest oleks ta pidanud mulle ikka tunduvalt rohkem positiivselt mõjuma, kuid ma tundsin, hoolimata kõigest end etendusel ebamugavalt. Igasugune vaimne sugereerimine ja intellektuaalne analüüs ei olnud väärt enesepettust ning eelneva fakti eitamist.
 Ka 2. koha saanud "Diiva" oli rabav üllatus. Meeldivalt. Väga tabav, väga maitsekas, puhas ja nauditav. Ammu ei ole nii naerda saanud. Imetluse kõrval. Puhas töö. Ja NO99-le tõi esikoha ära tõsiasi, et  - kuigi saal oli rahvast puupüsti täis, ma olin etendusele just jooksnud ja mu hing oli nööriga kaelas, puudus igasugune lavakujundus, ma istusin kõige ülemises viimases reas, mu vaatevälja piiras rippuv lühter ning ma ei ole antiikdraama suurim austaja, - värisesin ma seal, pisarad silmis ja soovisin, et iga näitleja Eesti laval oleks nagu Mirtel Pohla või Tambet Tuisk.
 "Ukuaru" ma ilmselt mõtlesin enda jaoks paremaks, olles näinud ja armastanud filmi ja Elle Kulli selles. Selle kogemuse taustal see isegi liigutas - tõsi, küll põgusalt ja kohati - mind tol õhtul. 

 Niisamuti, nagu "Lillede keel", tekitas ka "Nisa" minus mõningast ebamugavust. Ent ma olin nii haaratud näitlejatehnilistest võtetest ja näitleja psühholoogilisest kantusest, et unustasin sisu, keskendudes vormile. 

Ilmne järeldus nähtu kohta oleks, et ma olen väga ja väga psühholoogilise, traditsioonilise teatri austaja. Paraku, aga jah. Või. Mulle lihtsalt ei istu räige avangard ja postmodernism. Muidu on hästi. 

Ja see reede, mil ma nägin neid kõiki. Ühes ruumis. Ja enda ümber. Ja nad naeratasid ikka samamoodi, nagu ma korduvalt oma unenägudes neid näen või viimasest korrast mäletan - see paneb mu südame lööma, tulvil teadmist, et ma olen siiski õigel teel, isegi kui ma seda veel ise ei pruugi teada; et ma ei pea kartma ega olema löödud, sest miski elab edasi. Need viimased sõnad jäid minusse kajama: "Ole tugev!"

Jah, elame edasi. Sihi ja jõuga.