Elutarkus

tuleb vanusega. Vist on nii, et mida aasta edasi, seda enam muutub selgemaks tõsiasi, et elu ei maksa võtta liiga tõsiselt.

Ei, absoluutselt mitte. Mitte ükski asi pole nii tõsiseltvõetav, kui me seda enda jaoks ette kujutame. Kõik on hoopis lihtsam, õhulisem ja helgem. Kõik on üürike. Ja see ongi ilus.

Kui sa ei saa aru, miks mõni asi juhtub, siis on see paratamatus ja sellega tuleb leppida.
Kui sa ei suuda loobuda mõtlemast minevikule, siis on see klammerdumine ja sellest tuleb lasta lahti.
Kui sa ei oska lahendada probleemi, siis on see väiklus ja seda tuleb endale tunnistada.
Kui sa ei oska tunda rõõmu iga mööduva hetke üle, siis on see raskemeelsus ja see tuleb asendada tänutundega olnu ja oleva eest.
Kui sa ei leia kusagil asu ning kohtad igalpool vaid raskusi, siis on see argus ja sellele tuleb silma vaadata.
Kui sul ei ole aega näha vihmapiiska langemas või pilve muutmas oma kuju, siis on see kannatamatus ja sellele pole kohta rahus ega kindlameelsuses.
Kui sa ei karda negatiivseid emotsioone, siis on see tarkus ja see teeb sind tugevamaks.

Kui sa oled tugev, siis tähendab see vabaneda kõigest hinnangulisest ja koormavast. Tähendab kaotada kannatused. Tähendab osata naerda elu üle. Tähendab mitte võtta seda nii tõsiselt.


Üks samm lähemale saavutamaks zen'i. Või mis.

Ja üks imeilus lugu siia taustaks:

Ja lõppude lõpuks, kui järele mõelda, ei olegi kunagi nii radikaalsena tundunud Kaiser Chiefs'i  lause "There is nothing I need, except the function to breathe" sugugi ju vale. Hingata. Küll kõik muu tuleb ise su juurde.

hingata sisse
hingata välja
hingata sisse ...

Aleksitüümia

ei ole vist täpne sõna. Ei, siiski mitte.
Ma lihtsalt ei saa päris täpselt aru, mida ma tunnen või kuidas ma peaksin olema. Ehk peaksingi - lihtsalt olema. Viimastel päevadel - ei, viimasel päeval, eile - elasin läbi nii palju emotsioone, ning üleüldse olen hiljutisel ajal tabanud end vastuolulistelt tundmustelt, et kuidagi ambivalentne faas on praegu. Olles jälle ravinud märtsinohu, mis õnneks sel aastal kroonilise bronhiidini ei jõudnud, igal õhtul jalgupidi sinepivannis ning elades vaid vägiheinaürdist, katkujuureõitest, teepuuõlist, aniisist ja millest kõigest veel, võin tunda kergendust, et eilne etendus läks siiski hästi ja tuttavad näod publikust olid julgustavad. Või et ööd, mille olen veetnud paaniliselt magistritööd kirjutades, päevad teatris ja kirjandusseminarides või Paabeli kunstiajaloohõnguliste paneelidega kaetud klaasseinte vahel ning õhtud Rousseau'd ja Goethet lugedes, on nüüd saanud omale justkui rahulikuma rütmi. Mingi koorem ja ootus on langenud. Meie harmoonia on meie endi kätes. Või roosas kvartsis.
 Niisiis on mul põhjust, hoolimata hingeminevatest tagasilöökidest, tundmustest ning uudistest, ju ikkagi tasakaalu tunda. Täna kohvikus M.K'ga  istudes, teed juues ja minu väitekirjast rääkides, jõudsime Inimeseks olemise tähtsuseni, väärtusteni, mida ei saa ega või taandada akademismini.
Ma tõepoolest usun, et mul ei saaks olla paremat juhendajat. Polekski tarvis üht järjekordset järelevaatajat, vaid mentorit. Vaatamata harvadele kohtumistele, on need alati maandavad, innustavad, hingestavad. Et peale akadeemilise analüüsivõime arendamise, avardun ka inimesena. Interdistsiplinaarsus ei ole halb. Pole välistatud, et jõuame kirjandusest teatriteaduseni ning teatrist teoloogiani, M.K näitel, või teatrist kirjanduseni, kirjandusest psühholoogiani ning sealt peaaegu filosoofiani, nagu minu suundumus praegu viitab. Spekuleerides edasi, siis ->loogika -> matemaatika. Matemaatilise filosoofia kursuse olen ma juba läbinud...


Jalutan Salme tänaval ja meenutan. Päikesepaiste ei luba mul silmi avada. Raua tänaval õitsevad paiselehed.

Mul on aega kogeda ja hingata. Mõelda läbi ja uskuda. Armastada ja elada.
Kõik läheb hästi.
Kuhu ma lähen, seal on ilu. Õppida leidma seda ja nägema.
Praegu on Tartus kevad.

7:15 AM Tallinn.

Tänavad olid veel ööst pimedad, kui ma ärkasin selle peale, et T. köögis muna praadis. M. magas veel, nagu ka enamik Kalamajast. Kes kaheksaks kooli, kes üheksaks koolitusele. Kolmveerand kaheksa jätsime põgusalt nägemiseni, teadmisega, et enne õhtut meist keegi tagasi ei jõua. Tallinn. Sealne elu nii käibki, et varahommikul tõustakse üles ja jõutakse üksteisele vaid kiirelt viibata, õhtuhämaruses aga kukutakse väsinult elutoa diivanile, toolile köögilaua taha või kuhu juhtub.
 Olin sellest kahe koolitusepäeva jooksul juba aru saanud; Tartu elust otse pealinna saginasse jõuda tähendas enda operatiivsete võimete proovile panekut, kuid ühtlasi kasvatas oskust jalutada vaikses uduvihmasabinas mööda Salme tänavat, korjata maast hiiglaslikke kastanimune ja lennutada saapaninaga kuldkollaseid lehti enda ümber. Nautida. Hingata. Juua teed, istuda ühiselt õhtusöögilaua taga ning vestelda hiliste õhtutundideni. Teine õhtu jälle vaadata koos OPi ning maiustada hõrgu ahjuõuna ja jäätisega. Kuuma tee aroomis lugeda koolitusematerjale ning uinuda maailma pehmeima ja mugavaima diivani embuses.
 Ei käinud kaks päeva E.-ga ainult ööklubides tantsimas. Väga intensiivsed, asjalikud ja tihedad päevad TTÜ-s olid: turundus ja äriplaan, marketing ja ekspordimaht - need sõnad ei kõla enam sugugi millegi hirmutava ja küündimatuna, vastupidi, neist said igapäevased tööriistad tegelemaks põhjaliku produktsiooni ja ettevõtluse arendamisega meis, abstaktsetes kunstiinimestes. Kohvi- ja lõunapausid pakkusid vajalikku kosutust ja lusti, kui seda koolituseruumis veel väheks jäi, ning ühised pikad linnasõidud tõid meeldivad seltskonnajutuhetked. Nii et öökluppi ega kuhugi peole tegelikult ei jõudnudki. Ainus pidu, mis korraldatud sai, oli tagasiteel, kiirkorras ühes E.-ga, sest autojuht kõige palumiste kiuste meilt veinilonksu - vähemasti sõidu ajal - ei saanud, selle sai ta kohale jõudes. Ühesõnaga, Adavere kabanoss ning sakiline krõps olid piisavad delikatessid, täitmaks meie tagaistme peolauda. Kuniks Tartu meid, vastkoolitatud loomemajanduse spetsialiste jälle oma rahuliku kulgemise ja hiliste voogavate hommikute, tasaste tänavate ning heade mõtetega vastu võttis. Ettevõtlusnädal kestis ja järgneva kahe päeva jooksul jõudsin ka mina end veel lisaks harida.
Kogu selle ringijooksmise, info ja teadmiste ülemahutamise tulemusel jõudsin arusaamale, et peab veidi harmoniseeruma, oma sisemise zen-iga tööd tegema, sisse ja välja hingama ning puhkama.

  See oli nii armas- ja veider ühtaegu - , kui M. minu lahkudes oma alati kutsuvas esikus, kust kunagi lahkuda ei taha, mind kallistas ja ütles, et mina õpetan talle alati, kuidas tunda rahu ja kaotada ära pidev kiirustamise tunne... Ja ometigi oleme mõlemad paanilised kiirustajad ning enesepiitsutajad. Ja just sedasama õpin mina igakord tema juurde minnes temalt endalt, oleksin tahtnud talle needsamad sõnad öelda.
Avarduda ja usaldada. Et ei oleks sellist 7:15 AM Tallinn-olemist.

Stacey Kenti saatel - jätkugu...

Vahel juhtub nii, et komistad

tänu oma intuitsioonile otsa millelegi, mis esialgu ehmatab. Seejärel saad aru, kui kurb see on. Ning siis mõistad kõige selle headust. Mingit maailmasättumuslikku suurust ja õiglust.

See lugu on lihtsalt nii südantlõhestav, et ma ei tea enam, kas kiruda end seda mitte varem avastamast, või teisi sellest mulle mitte rääkimast. Ju oli nüüd see hetk, mil ma pidin teada saama.

Et on olemas selline album, nagu The Antlers'i "Hospice". Ja see on lugu. Üks 51 minutit ja 47 sekundit pikk stoorilain.
Üldiselt  - "Kettering"-iga olin ma müüdud..

Elu Charles'iga

on tänaseks kestnud kolm päeva. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, nagu ütleb vanasõna. Ja kuigi tegemist ei ole tõepoolest hobusega, pole nõustumine tema koju võtmisega siiski juhuslik, sest enne Charlesi on mu õlal istunud ka Bobo, seda nüüdseks hea 9 aastat tagasi. Ehk polnud siis juhus ka see, et just meie sel hetkel emaga mööda sõitmas olime, kui pargis istunud mehed talle hooldajat otsisid.

 Esimesel õhtul ta õnneks vaid magas oma uues kodus ja ei seganud jaanipäevalisi. Hommikul  nõudis ta väga varakult süüa, hoolimata sellest, kas teiste uni tahab magamist või mitte. Aga päev möödus meie kõigi jaoks töiselt ja tegusalt. Mina kitkusin ja tema tallas just nii palju mööda kasvuhoonet, kuni hakkas igav ja siis me muidugi avastasime võimaluse mulle selga ronida ja seal kükitada. Iseseisvalt rohu sees tallamine oli väsitav ja ebameeldiv, hoopis lihtsam oli tulla mu kõrva äärde lõugama, et ma talle ise söögi suhu paneks. See tuli loomulikult enne püüda või kaevata või kätte saada. Eks ma siis ronisin peenra vahelt välja ja tegin, mis vaja. Õhtul istusime koos, tema käsivarrel või õlal, ja lugesime Vahingut.
 Toast äraminek ei ole soovitatav, sest muidu on kisa lahti ja üks nokk teises toas nõudlikult õieli. Ja kui uniseks jääme, siis ainus õige magamisasend ongi käevarrel. Siis sätitakse kiiresti end kämbuks kokku ja pistetakse pea tiiva alla.
 Eile hommikul ärkasime juba inimlikul ajal, olime hoopis julgemad ja uudishimulikumad ja üldse pakkusime nalja, hoolimata liigile omasest "teistest suuremast arukusest". Väljas lendasime pärast suplust katusele, aga kohe kui kõht natuke tühjemaks läks või ümbrus seltskonnast tühjemaks jäi, läks nutt lahti ning tuli jälle alla kätte lennata. Ega's midagi, eks keegi pidi jälle labida kätte võtma ning väikest aitama. Tegelikult õppis Charles ka iseseisva putukapüüdmise ära, aga see on üürike lõbu - tüütu ja aeglane. Niisamuti väsib ta tihti oma varvaste nokkimisest või kohvikannu kaane toksimisest. Telefoni ekraan pakub küll mõnetist huvi ja leivakott aitab alati, kui igav on. Kastanit tasub karta ja paberid on laialipildumiseks või rebestamiseks - juhul, kui ema narrimisega närvi mustaks ajab. Kõiksugu interjöör pakub tegevust ja huvi just nii palju ,kui palju ollakse juures, st kui lähedal. Eks eile õppisime tarvidusel ka teise tuppa järele tuleku selgeks. Siis kisendame lävepakul ja leiame maandumiseks sobiva käe, õla või pea. Jälle rahu maa peal. Pärastlõunal kuulasime Wolfmother'it ja nokkisime Fitzgerald'i.
 Tänane päev algas suure pesuga, ikka sellisega, et põrand kausi kõrval ujus ja kapiseintelt voolas vett; ise olime märjad kui röötsakad. Ja vist siis saime natuke külma, sest lõunaajal turtsusime ja olime veidi tõbised. Aga väljas käisime sellele vaatamata. Enne, kui äikeseline rahevihm alla otsustas tulla, saime paar korralikku keldrikakandit põske haugata, ristiku sees joosta ja katusele lennata. Üldiselt Charles meil lendamisega vaeva ei näe, vaid kõnnib. Ka teisele korrusele, trepist üles. Hüpetega. Jah - selle saime ka nüüd selgeks, kuidas tuppa saab.
 Üldiselt on meelistegevuseks käe peal tukkumine, raamatulehtede nurkade murimine (ma olen siis väga tige ja ütlen, et kes nii teeb, jääb viiendast lõunasöögist ilma!), köögirätiku otsa kiskumine ja hambatikkude põrandale pildumine.

Nohune lõunauinak.

 Siin näiteks veedame hommikul aega vana sussiga, mis meile tervelt hulgaks ajaks tegevust andis. Operaatori avastades tuli muidugi see aktsioon katki jätta.

Turundus

Et kui kellelegi pakub huvi, mida ma neljapäeva hommikuti sotsiaalteaduskonnas õpin, samal ajal, kui eeldatakse, et ma ju peaks näidendeid lugema vms, siis siin on mõningad näited.

Räägivad enda eest.

Pernilla

nimi on Last.fm'is viimase seitsme päeva kuulatuima artisti lahtris. När jag blundar. Ilmselgelt.
 Viimane nädal on olnud väga intensiivne. Minu plaanid kirjutada oma sündmustest eraldi täpsem postitus lõppeb nagu ikka iga päeva ühelauselise kirjeldusega. Mul on veider suhe ajaga. Mina, sooviga teda jäädvustada, torman temast mööda, kaotades ta viimaks käest ühes kõigega, mida ma öelda tahtsin. Ja siis "ei ole enam aega" asju pikalt öelda, ega mõtet. Uued päevad tulevad peale ja vanad nooremaks ei jää.
 Eelmisel laupäeval tõdesin bussis Tallinnasse, et olin sinna viimasel ajal rohkem teel olnud, ja pealinnas viibinud kui Tartus. Tõsi ta on, et vajutasime Tallinna lumme oma jalajäljed, ostlesime Kristiine keskuses ning siis soovisime õnne. A. ema sünnipäevapidu oli meeleolukas ning südaöösel lõime klaase kokku juba Mao aasta alguse puhul, mille juures mina kui Mao aastal sündinu, sain omakorda tähelepanu osaliseks. Kolm tundi bussisõitu oli juba harjumuspäraseks saanud ja koju jõudes plaanisime ülejäänud päeva kirja saada emaga lumememme ja lumejänest meisterdades, kuid õe pere tuli ekspromt-visiidile ning - kuigi lumetaat (sic!) sai valmis - kulus õhtu väikese beebi ümber askeldamise, sülle võtmise ja kussutamisega.

 Esmaspäeval algas kool. Mu pikk koolivaheaeg ja väikelinna-eksiil oli läbi saanud. Tartus tagasiolemine tekitas elevust, indu ja veidi võõristust - kõik inimesed olid jälle nii lähedal, kogu Tartu oli jälle nii lähedal. Ja mu raamatud ja Tartu-lemmikasjad niisamuti. Ma olin tagasi. Selles ajavööndis.
 Et teisipäeval, vastlapäeval teha metsik kelguralli ja lasta Kassitoomel elu pikim liug. Pärast mida süüa ühes A.'ga  kuuma hernesuppi, singivõileibu ja üihäid vastlakukleid. Kõht oli täis ja kelgutamine oli võhma välja võtnud. Ahi praksus ja tee maitses hästi.
 Kolmapäeva veetsin Genis tööl - sest nii läks. Õhtul astus O. uksest sisse, kes oli päevaks Tartusse tulnud. Rääkisime aja kontseptsioonist, ja see haakub jällegi mu kahetiste suhetega selle fenomeniga.
 Sõbrapäev. Pärast turundusloengut kõndis A. mulle suure karvase karu ja roosiga Rüütli tänaval vastu. Karu panime enda kõrvale laua taha istuma, kui lõunat sõime. Kui ma pärast, suur mõmmi kaenlas ja roos teises käes, bussi peale läksin, vaatasid vanemad prouad ja noored tüdrukud mind pikkade pilkudega. Enamik neist naeratas. Mina ka. Eks oma osa oli selles naeratuses ka saadud šokolaadil. Või ilusal mõttel sellest, kuidas aastaajad Emajõe ääres mööduvad, ent meie jälle seal jalutame, parte, puid ja alleel kõndivaid inimesi vaatame. Õhtul käisin teatris "Liblikapüüdjat" vaatamas. Et raamat mulle kunagi nii sügava ja raputava mulje oli jätnud - see oli teos, mille lugemise järel ma tajusin, et miski mu ümber ja minus on pöördumatult muutunud - tundus lavaversioon kuidagi pinnapealsem, toorem ja mingi olulise mõõtme poolest vaesem. Ühtlasi tekitas see mus siiski tahtmise raamat uuesti üle lugeda. Aga ilmselt jääb see rohke vaba ajaga inimeste privileegiks, mida ma endale nii pea lubada ei saa. Küll aga sain lubada omale sõbrapäeva hilisõhtut G. seltsis Genis, jutte ja kõnesid, mis tegid südame soojaks ja meele rõõmsaks. Ma võin tõesti öelda, et on olemas inimesi, keda tahan ja suudan isetult ja määratlematult armastada. Need vähesed sõbrad, kellele kuulub minu sees üks nendenimeline paigake. Jah, ka siis, kui nad ei ole füüsiliselt mu kõrval ja ma ei saa seda neile silmast silma öelda. Õnneks on neid, keda sain näha ja olemas olemise eest tänada.
 Eelmisest nädalast meenuvad veel varahommikused vestlused teatrimajas. I. ütles õigeid asju, neidsamu, mida ma just A.-le olin pihtinud - et ma varjun liiga palju iroonia taha. See on tarbetu. Mõelda tuleb südamega ja sellega ka arusaadut väljendada. Siis on mõtet midagi teha, siis on tehtu ka õige.
Mul on, mida õppida. Alati.

Lisaks olen ma kohutavalt pettunud endas, et nüüd sellise pika ja lohiseva postituse siia lõin. Püüan seda mitte korrata.

Klassiku teine tulek.

Nüüd, põhikooli, gümnaasiumiastme ja bakalaureusekraadi künnisegi ületanuna, avastasin ma enda jaoks Tammsaare. Gümnaasiumis loetud "Kõrboja peremees" jättis sünge ja eestlaslikku ängi täis mulje ühes oma pimeda Mousi ja Kõrboja Anna ja õnnetu Katku-Villuga. Ma üldiselt ei mõistnud Tammsaare kirjanduslikku fenomeni ja enda arvates leppisin mõttega, et olen klassikakauge ja -mõistmatu.

Tuli välja, et siiski ei leppinud. Ülikooli teisel kursusel võtsin pentaloogia ette ühes eesmärgiga sulgeda viimane köide kolme kuu pärast. Tehtud. Minu "Tõe ja õiguse" kogemus - esimene - seljatas eelarvamusliku vastumeelsuse kõigi viie osa kohta, kui ma avastasin, et ainult esimene köide on pastoraalne hala ja viies selle pikendus. See-eest leidsin nii mõndagi säravat teistes, ennekõike neljandas osas. Ja midagi Tammsaare võimest vastavalt teemale stiili muuta ja selles läbivalt kirjutada jäi tollest ajast kõlama. Lisaks olin otsustanud võtta Tammsaare suhtes kaitsva seisukoha oma teatud kursakaaslaste ees, kes teda kui igandit mõnuga materdasid.

Niisiis otsustasin oma magistrantuuri esimesel aastal teha kogu oma eelnevate aastate jooksul kogutud teadmiste ja kogemuste taustal ja najal Tammsaarest (täpsemalt "Tõe ja õiguse" I jaost) põhjalikum essee. Elu (loe: ülikool) on õpetanud otsima allikaid ja neid kasutama. Ning nii ma ühel hetkel - lasknuna ühel asjal end teiseni viia, et sealt kolmandani jõuda - lugesin ridu, mis lasi paistma hoopis uue valguse Tammsaare üle. Kui ma olin viimaks jõudnud Dostojevskini, Nietzscheni, Kantini, Zola'ni, Sartre'ini, Camus' ja Hemingway'ni Tammsaare loomingus - st, nende teoste motiivideni Tammsaare mõjutajatena, ja seda sihiteadlikult, oli asi kindel. Tammsaare on Eesti Dostojevski ja ma olen elanud teadmatuses kõik need aastad. Ning kui ma eile öösel jõudsin viidete kaudu jälgi ajades Piiblini, seda köögilaua taga "Tõe ja õigusega" paralleelselt lapates ning leides mõlemast ridu ja mõtteid, mille olemasolust - rääkimata veel teadlikest allusioonidest - mul aimugi polnud (samas, Piibli puhul on see mõneti mõistetavam), jõudsin pieteetliku seisukohani, et Tammsaare võib juhtumisi olla üks eesti vähestest klassikutest, kelle teoste filosoofiline perspektiiv minus aukartust äratab. (Lisaks olin kallutatud tema viiekeelsest umbes 30-st filosoofilis-teoreetilisest teosest koosnevast kodulektüüri kuuluvast kirjavarasoovitusest, mis käsitles vaid üht talle huvipakkuvat teemat). Ning kui sind juba võrreldakse Dostojevskiga JA sa kirjutad "ühegi mustandita paberil" valmis viieköitelise pentaloogia Piibli-motiivide ja kuulsate mõtlejate kontseptsioonide põhjal, siis.. Ma olen müüdud. Kallis Anton Hansen, nagu tänapäeva kirjanduspõlvkond ütleb - respekt, mees! (Siinkohal meenus selle blogi üks esimestest postitustest. Savaatavaid, kui huvitav märk.)

Ühtlasi, ma tungivalt soovitan lugeda Andres Põderi kirjutist "A. H. Tammsaare - minu usuõpetaja". Üks paremaid tekste, mida viimasel ajal lugenud olen.

*

Natuke olmelisematel teemadel - jõulutsükkel sai tänasega jälle selleks korraks puntki, isa sünnipäeva puhul oli toimetamist ja köögitööd täie raua eest, ja ma võiks sellega juba pidudel  muljet avaldada või lausa raha teenida. Oi, õigus, ma olen seda juba teinud. Aastaid. No tühja kah, aeg jälle kiirnuudlitele üle minna - ja raamatukokku Tammsaaret hiilima ...

Siidisabad.

Kõikjal on kümneid hukkunud siidisabasid.
Miks on nii läinud?
Kui kahju.
Kui kurb.

Aeg on kleepida akendele vahtralehti.

Eestis peatub üle mitme aasta läbirändel arvukalt siidisabasid. Need kaunid põhjala linnud armastavad üle kõige pihlakaid, arooniaid ja muid marju, mida leidub ohtralt ka linnades. Marjadega maiustamine võib paljudele siidisabadele lõppeda kurvalt, sest nad näevad akendel ja muudel klaaspindadel taeva peegeldust ning lendavad pahaaimamatult otse klaasidesse. Sel moel sureb täna, homme ja lähipäevil sadu siidisabasid.

  

Ka sina saad siidisabade päästmisele kaasa aidata! Kui sinu kodu läheduses on marjapuid, tee oma aken lindudele nähtavaks. Selleks kleebi aknale näiteks värvilisi märkmepabereid, paberist lumehelbeid, maalriteipi ja miks mitte vahtralehti (neid saab aknale kleepida näiteks meega). Tee seda kohe täna ja edaspidi igal sügisel!

anatta - jõuda selleni.

Ühel päeval õpin võitma.

Iseend.

Koduriiuliraamatutarkuski ütleb:

"Aga kuidas ma saan loobuda kiindumusest iseolemisse?
- Teadlikkusega. Mõtle kõige selle peale, mis tugevdab sinu iseolemise mõistet. Vaatle kõiki tahtmisi ja vajadusi - kõiki meeldimisi ja mittemeeldimisi, kõiki neid mõtteid ja emotsioone, millest toitub sinu ettekujutus iseolemisest. Jälgi oma kogemusi, ilma et sa neid ahnitseks või omaks peaksid. Mida vähem sa enesele osutad, seda rohkem sinu teadlikkus avardub." 
("Tass kohvi Buddhaga")

deconstruction.

Tänane õppetund.

David Loy pidas neljatunnise loenguõhtu teemal

 "Toward a New Paradigm: A Buddhist Perspective on (Post)Modern Humanity & Society".

"We experience ourselves in what we do."

"The sense of self that we gain from learning socially from others is a construct - physical, psychological and social."

"If world is a construct, if I am a construct, it is also deconstructable. And reconstructable."

"Because of the fact that a sense of self is a process, there's nothing substantial, there's nothing real."

 "Our sense of self is always shadowed or haunted by the feel of lack. It's a problem we usually never solve."

"Why is it so hard to give up addictions? - Because addictions are how we deny the sense of lack."

"Awakening is always an accident, meditation makes you prone to it."

*** 

When I look inside & see that I am nothing,

that's wisdom.

When I look outside & see that I am everything,

that's love

Between these two my world turns.

- Nisargodatta

Insait.

Väljas langeb tähti. 

Lasin end innustada. Õpetada. Kanda. 

Alati on valgustav leida head (loe: õiget) muusikat.

Ja hea saada valgustusi. Jõuda mõistmisele, arusaamale. Keset ei midagi. Keset kartulipõldu. Ning tunda, et oled midagi Elust taibanud. 

Selle nädala pühapäev siugleb koos perseiididega koidukumasse Boy & Bear'i saatel.  Nii õige. 

I don't usually post memes ... Vol 4.

Tsiteerin: " Cheer up, paremad ajad on ees! PS, kas nad on alati meist ees?"

Vähemasti ma tean, mida mina sügisel tegema hakkan.
Meelsamini oleksin muidugi ühes teises nimekirjas, jätkuvalt. Aga - to look at the bright side - riik vajas vaid kolme. Ja ma olen üks neist. Well, hurray!

Kommunikatsioon. Berliini müür.

Nüüd on see siis läbi.
Viimaste eksamite hinded on laekunud. Ja kuigi mu põlv valutab, siis üllatuslikult endalegi - olen elus. Põlvevalu põhjuseks võib pidada emba-kumba: kas üleeilset seitsmekilomeetrist tervisejooksu linnast välja ja tagasi või eilset tammsaarelikult ennastsalgavat “heinategu” maal.

Nüüd peaks suvi ametlikult käes olema. Tartuga jätsin teisipäeval nägemiseni, inimestega samuti – vähemasti nendega, keda nägin eksamil ning siin-seal linna peal ja kõigiga, kes olid Liisu sünnipäeval. The usual stuff…Laulsime õhtu varahommikuks, rahvast tiksus iga tunniga üha rohkem juurde. Vestlesin KJM-iga elust (ja vahest kaudselt ka selle võimalikkusest kosmoses?) ning muuhulgas püüdsin teda veenda tõelise armastuse olemasolus, millele ta resoluutselt vastu vaidles. Idealist, nagu ma olen.. Suutsin vist usutav olla. Ma ei teagi, kas ma rääkisin endale vastu või olin ise see, keda püüdsin oma jutuga veenda.

Viimasel ajal olen aeg-ajalt tundnud, et ajan taga tühja tuult, pingutan tulemusetult ja keeldun tunnistamast oma võimetust midagi muuta. Ikka ja jälle olen proovinud lammutada Berliini müüri paljaste käte, hinge ja südamega. Ikka ja jälle.
Aga eks igal aastal tuleb suvi teisiti.

There had been rumors that something might happen to tighten the border of East and West Berlin, but no one was expecting the speed nor the absoluteness of the Wall. /---/
Berliners were shocked when they woke up that morning. What had once been a very fluid border was now rigid.

(The Rise and Fall of the Berlin Wall by Jennifer Rosenberg)

See on soundtrack. Ja sõnum: The Cardigans - Communication

“Haridus…

… muudab meid rumalamaks kui loomad. Tuhat häält kutsub meid igast suunast, kuid meie kõrvad on topitud teadmistega.”

Jean Giraudoux

Nüüd, mil ma tean, kuidas Giraudoux & Co (Antoine’st Vahtangovini) Lääne teatri ajalukku oma jälje on jätnud, ning milline näeb sellel sessil välja päikesetõus, võtan julguse endale teda hariduse teemal tsiteerida.  
Niisiis. Sess.  Raamatukogu - meie teine kodu; mälumaht – meie tulemuste määraja. Aga kui mul on piltmälu?

If you can’t remember it – visualize it.

Tere. Kell on 4.24 ja mu sein on täis teatrit (vähemasti seda osa, mida ma ei teadnud ja mis mul loogiliselt pähe tuupides meelde ka ei jääks).

“We live on coffee and flowers.
Try not to wonder what the weather will be” (Googelda seda.)

 

 

Mul oli tol päeval enne ka teine eksam. Selleks ajaks ma juba teadsin nii mõndagi ka individuaalsete erinevuste psühholoogiast. Nagu näiteks:

“Sarnaselt varasemate uuringutega on nii intelligentsus kui isiksuse baasomadused olulise panusega õpiedukuse kujunemises, kuid isegi nende kombinatsioon ei seleta ära üle kolmandiku GPA hajuvusest :intelligentsus on kõige tugevam ennustaja (seosed vahemikus r = .40 kuni r = .50). Isiksuse omadustest on parim ennustaja meelekindlus (st korralikkus, täpsus, saavutusvajadus, eesmärgipärasus jne).”

Meelekindlusega on aga viimasel ajal nii nagu on. See tähendab, ma olen endiselt oma püstitatud eesmärkide ja sotsiaalse surve ori ning seda rängem on mu (hetkeline?) varajase täiskasvanuea kriis. Mida ma olen õppinud – et kui miski tundub selge ja kindel, siis mõtle uuesti – mitte miski ei pruugi olla selge ega kindel.  Homme on kõik teisiti. Ilm on teisiti. Vaade on teisiti. Tulevik ja maailm on teisiti.

Ükspäev sadas vihma. Kunagi kirjutasin vihmavarjusoojusest ja ööbikulaulust, aga nüüd on needki olematud.
Oli see üldse vihm või rüütasin mina oma aknad soolaka suurepiisalise kardinaga ja püüdsin sellest läbi hüüda “mis must saab” ? Kellele? Seda ma ei tea. Võimetuse ja saamatuse nirutunne sõi mu elusalt ning ma pean õudusega tõdema, et ei olegi nii kivist ja rauast, kui seni arvasin. Liblikatiivatolm. Ei muud.

Tulevikku pole olemas. Olen seda ise öelnud. Tulevik on kestev olevik. See, mida teeme täna, ongi meie homne. Ent kunagi varem pole kauge abstraktne tulevik olnud nii reaalne. Miks ma üldse sõdin ja ei taha tunnistada, et olen eestlane – meil ei ole tulevikku väljendavat vormigi. Meie mõttesüsteemides puudub vastav ajakategooria ning me peaksime selle üle õnnelikud olema. Siis ei panustaks me mingile seletamatule hetkele kusagil määramatus kauguses, vaid teeksime juba praegu, täna, siin hetkes kõik selle ära, mida heaks peame ja arvame. Siin muidugi on vaidluskoht, sest perspektiivi on ka vaja planeerida, aga kõige hirmsam asi siin elus on kahetsus. Kui ühel hetkel tagasi vaadata ja kahetseda, siis on vahepealne aeg arutu raiskamine ja enesepete. Ja seepärast haaraski mind vahepeal tohutu hirm, et ma teen midagi valesti või võtan endalt ära mingid olulised võimalused.. ja et ma ühel päeval mitte ei naera tagasi vaadates, vaid kahetsen. 
Mõelnud enda jaoks välja selle, et kui uks suletakse, siis aknad kusagil avatakse, oli päike välja tulnud . Ning mul pole midagi akende avamise vastu. Meelekindlus. Seda on vaja. Kõik muu tuleb iseenesest.

Kunagi meedias oli selline lõik:

Laar tõdes, et praegune kõrghariduse süsteem on üldse imelikult üles ehitatud: osad maksavad oma hariduse eest ise, osade eest maksab riik.

«Me laseme oma noori õppima asju, mida pole vaja ei neil, ega ka riigil. Igasugused lullilöömise kohad tuleks ära kaotada,» ütles Laar.

Tema sõnul peaks riik suurendama survet ja koolitama just vajaminevaid spetsialiste. 

«Praeguse kõrghariduse süsteemiga näeme ka edaspidi seda, et inimesed õpivad seda, mida kellelgi vaja pole. Me peame saama paremat kvaliteeti ja seda saab tarkust tagumikust pähe tagudes,» lisas Laar.

Mind kuidagi koledal kombel vihastas see sel hetkel – kui sa oled siia maailma sündinud ainult üheks eluks, siis mille pagana päralt peaksid sa oma unistustest ja plaanidest loobuma, et teenida kellegi teise huve, taskuid ja sihte. Tahan olla kunstnik – olen kunstnik! Virelen ja vaevlen, aga olen ikkagi õnnelik. Igatahes õnnelikum kui peaksin vastu tahtmist mingi haldusametnik või trollijuht olema. Ja kes üldse on kindel, et virelemine paratamatu on, kui tehakse seda, mida armastatakse.
Nimetate “lullilöömiseks” kõike seda, mida teie ise ei taha… Ja räägite siis veel inimõigustest – vaba tahe ja õigus valida omale tee, mida mööda oma elu tallata. Kahju, et mina juhtival kohal ei ole ning ei oma õigust ette dikteerida, et mulle ehk oleks kasulikum, kui mõni tipp-poliitik klouniks hakkaks. Teeks midagi lõbusat, mitte ei soiuks seal Toompeal. Naer tuleb tagumikust pähe lüüa…
Kõige nukram on see, et see meediasse paisatud sapp oli suunatud just nende pihta, kes on piisavalt võimekad, et riigieelarvelisel kohal ükskõik mida õppida. Sest vaevalt, et valitus virisema hakkaks, et Peep, kes maksab €1800 kirjanduse õppekava täitmise eest, on pinnuks silmas oma luuletamisega ning peaks hoopis neuroloogiasse minema. Neil on see ükskõik – õppigu, mida tahab, peaasi, et maksab.
Mis kvaliteedist me siis räägime? Rahakott puuga seljas  - kohe mistahes spetsialist. Aga vaene Kristjan-Jaak “lööb riigi kulul lulli” ning õpib seda, mida kellelgi vaja ei ole. .
 

Aargh. Hälin ja raev. Ma ei hakka pikemalt meie kallist haridussüsteemi materdama, kuigi ma pole kaugeltki õhust tühi. Oma mädatomati peaks saama ka veel see 3+2 ja tööturg, aga ma ei jõua.

Ma ei jaksa üldse rääkida praegu. Palju lihtsam on lasta seda teha selle sessi tausta/teemamuusikal: The National.

Täna siis Brainy (Googelda seda.)

Teeme ära 2011. Afganistani moodi.

Talibani täna Ida-Afganistanis Laghmani provintsis toime pandud suitsiidirünnak nõudis viie tsiviilisiku – nende seas kahe lapse – elu, teatab uudistevõrk AFP.
/.../
Talibani pressiesindaja Zahihullah Mujahid kuulutas, et nende organisatsioon võtab rünnaku eest vastutuse, ning lisas, et see on osa nende kevadisest rünnakukampaaniast, mille nad kuulutasid välja möödunud nädalal.

(Postimees, 10.mai 2011)

Kampaania?! Tapame end ja laseme lapsed õhku ning nimetame seda siis milleks.. talguteks? On see nüüd Talibani viis anda omadele populistlikke lubadusi (kõigile õhkijatele neitsid teises ilmas!)? Ja varsti hakatakse trükkima T-särke ja tootma kleepsuga kruuse?
Kindlasti paneb see ringi mõtlema virina üle kohaliku poliitpropaganda võttestiku pihta.

Tuletaevasappi.

Mida Sina reede õhtul teed?

Maailm valuleb kui hammas paistes põses
ja mõnel maal on meeleheide lausa rahvusspordiks.
Eks aegu tagasi ka vanarahvas tõdes,
et pikaks venind pillerkaar saab narri näkku tordiks.

Jagan oma värskeid teadmisi erinevate psühholoogiakursuste õppematerjalidest. Nii, muuseas, huvi pärast.

Täna on reede. Nädala viimane tööpäev. Taliharjapäev. Ühesõnaga – talve selgroog on murtud. Peale selle on täna viimane päev, mil Eesti Kroon ametlikult kehtib.

Seda peaks ju kuidagi tähistama?

Semos naaseb?

Viimaks ometi on suurte ponnistuste tulemusena jõutud avastuseni, mis viib meid sammukese lähemale suurele eksistentsiaalsele tõele. Novaator kirjutab, et – ärge nüüd üllatuge - neandertallased ja inimesed olid juba iidsetel aegadel eraldi liigid. AHA! Ja seda, et ühist esivanemat ei ole veel kindlaks tehtud. WRT genetics ei taha ma siiani kuidagi omaks võtta seda sisu, mida geeniteadlased-tehnoloogid palehigis valmis vorbivad ja massikultuuri toidavad kui täidetud pannkookidega. Rahvas sööb ja kiidab. Ja miks ei peakski, kui etiketti(koostisosi) lugema ei vaevuta. Jah, see kõlas nüüd kui varjatud etteheide. Ei olnud plaanitud. Nagu ütlesin – ei mingit minupoolset üleolekut sel teemal. Ma ei taha öelda, et kõik pimesi usuvad mingit jamajuttu ja kõiksetargemad ikka süvenevad ka sellesse teadusteoreetilisse ulmesse, mis seletab meie evolutsiooni ja igasugu muid bioloogilisi tekkeprotsesse. Ehk kuidas saavad neegrivanemad albiinolapse, miks sinisilmsetel hr ja pr Kasel on pruunisilmne poeg ning miks aastakümneid hirmuäratavates kogustes Primat tõmmanud onu Vanja kuidagi kopsuvähki ei sure, samas, kui naabrimees Peep, kes sigaretti kunagi suulegi pole tõstnud, seda tegi.
Geneetika. See kõik on tore muidugi. Enamik inimesi siiski samas ei mõista geneetika liiga keerukat sisu. Niisiis ei saa sellele ka vastu vaielda. Nõus – üldjoontes ei peagi. Aga kuidagi väga lihtne, mugav ja üldistav on öelda, et vaadake – kui geneetika suudab s e d a , siis on DNA vastutav ka selle eest, et me oleme arenenud kingloomast. Tohotonti. Ei. Ma siiski ei tahaks seda uskuda. Kulles on kulles. Eesel on eesel. Inimene on inimene. Mõningased variatsioonid ning pisuke liigisisene areng siia-sinna ei tähenda veel ühe muteerumist teiseks. Ei, ma ei taha pakkuda oma versiooni sellest, kust ja kuidas me oleme tulnud. Ning miks. Kuid miski minus tõmbub iga kord kriginaga krimpsu, kui ma kuulen, et sõnadega ‘polügeenne’ ja ‘fenotüübiline variatsioon’ seletatakse ära selline hiidmõiste nagu evolutsioon. Või öeldakse, et me saime kord alguse mingist müstilisest suurest paugust tekkinud vee kuumenemise tulemusena biokeemilse molekulmonstrumi tekkimisest. Hurraa.

Nojah. Vaatasin siin ükspäev 2001. aasta Tim Burtoni “Ahvide planeeti.” Eks see tekitas minus ka pisikest skeptitsismi krihvatust. Eriti lõpp. Kui kõik oleks läinud nii, nagu filmis (paraku romaani kohta ei oska iitsatada), oleks Abraham Lincoln olnud ahv. Inimahv. Ei tahaks nüüd tänasel päeval sealse kontinendi suunas irvitada. Neil on pidu. Aga kas see film oli kuidagi kohatu rusikas halvastivalitud silmaauku? Mina igatahes sain pihta.

(Jätkuks eelmisele postitusele teatan, et Kangro kirjutas oma romaanis “Tartu” küpspunasest kuust. What?!
PS: Eile öösel oli ta kahvatukollane. Võiks peaaegu öelda, et hõbedane. Viimane täna: aha!)

Bussid siin enam ei...

.. On täna esmaspäev? Hästi. Siis see laul sobib.



Lisaks. Mida me siis oleme õppinud?

• Uurimused on näidanud, et armastusega seonduvad virgatsained dopamiin ja noradrenaliin, mille rohkus tekitab eurooriat ning fenüületüülalaniin (PEA), "mis annab sulle selle haige naeratuse, mida sa võõraste poole sähvid."
• Seligman ei soovita sellega kontrolli katsetest loobuda, vaid püüab osutada, et liiga suure kontrolli rakendamata jätmine võib anda eeliseid tuntud palve kohaselt: Jumal, anna mulle vaprust muuta seda, mida muuta saan, rahulikku meelt aktsepteerida seda, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende vahel vahet teha.

Selliste põnevate teadmistega ma homme eksamile lähengi.

Seda õppisime ka, et bussiliikluse peale ei tasu loota. Tore üllatus on avastada, et liini marstruut on ringi tehtud. Hea, et ma jala koju oskan minna.

Teiselt planeedilt. Tervitustega.

Olen igal aastal mõelnud, et mis on see, mis suves nii teisiti on. Tegin nüüd tähelduse: suveöödes on mingi kutsuv rahutus. Olete ka tajunud?

Peale oma viimast postitust on hulk vett merre voolanud. Ja ma imestan, et elu siiski edasi läheb. Ent tõepoolest – ka peale eilset geneetika eksamit eksistents jätkub.
Enne seda aga.
Sain pannkoogiüledoosi, mis täielikult pole siiani kadunud. Vähemasti oli tore. See pannkoogipeo õhtu lõppes Karlovas järgmise päeva Suure Vastasseisu meelelahutusliku osa kava kokkuklopsimisega. Püüdes kõrvale jätta ohtrad detailid, räägin sellest suurüritusest ülevaatlikult. Niisiis. Üliõpilasteater vs ajaloolased. Mida meie tegime? Poisid olid need, kas platsil palliga ringi ajasid. Tüdrukud olid need, kes suurte kahisevate tuustide ja hõigetega neid ergutasid. Ja lisaks tegime šõud. Vaheaegadel tantsisime eriti kitšilik-imalat ergutustantsu eriti ülevindi kostüümides (jah, Jari oli cheerleader. Jah, ta oli lõpus trikoos); tegime kyogeni treilerit, puhusime minipasunatest oma meeskonnale “We are the champions”-i ja vastasmeeskonnale leinamarssi. Jooksime, hüppasime ja täitsime aja kõikvõimalike teatraalsete elementidega. No, ja siis ma läksin mehele. Või noh.
Astusin suures valges pulmakleidis keset saali, neoonvärvi krepp-paberist ergutustuust käes, pruutneitsid kleidisaba hoidmas, pulmamuusik Jari kõrval kitarril nutmaajavat armastuslugu mängimas, . .
Rääkisin saali loo oma müstilise armastatu piinlikest juhtumistest. Ja ütlesin, et armastan Teda. Armastan Teda nagu rullnokk burksi, nagu skarabeus sõnnikupallikest, nagu… koiliblikas villast sokki!
Sel hetkel pidi meie tütikast korvpallipoiss (hei, Mehis!) mu ära röövima, kuid – oh üllatust! – kui ma olin hetk varem välja valitud võõrale ajaloolasele kaela langenud, otsustas too ise mu sülle kahmata ja uhkelt üle saalipõranda kardina taha tormata. Teoorias ja meie plaanis oleks pidanud ta suurest šokk-etteastest hämmingus olema ja kohmetuma. Võta näpust. Mehis jäi pika ninaga, pruutneitsid, kes ise mu üksijäänud peiu kaasa pidid võtma, niisamuti. Nukralt ja nõutult vaatama. Ja publik saalist hakkas karjuma “Kibe"!” Oh well.. Tegime siis neile improšõud. Nõnda paljukest siis meie happening-plaanist. Ärgem alahinnakem ajaloolasi.
Kuid korvpallimatš lõppes TÜT-i võiduga. Elagu!

Ja eelmisel nädalal tulid eksamid. Ja tulid veel kuumemad ilmad. 30 kraadi iga päev. Päikese käes vähemasti. Nii kuum. Käisin kodupoodides lihtsalt selleks, et kusagil hingata ja organismi ülekuumenemist leevendada. Kusjuures Selver on jahedam kui Rimi.
Ühe eksamiga sain teisipäeval maha, teise lükkasin edasi. Ja mina hakkasin õppima hoopis geneetika eksamiks. Kaks päeva jutti seda omale ajusagaratesse sisse ajanud (nagu verivorstitegu), tajusin, et katus hakkas vaikselt sõitma. Lugesin neid konspekte ja ühel hetkel tekkis selline tühi tunne. Selline, nagu märkaksid korraga, et oled miskipärast teisel planeedil, ei tea, kuidas sinna said ja kuidas tagasi saada. Paanikasegune ärevustunne. Hirm ja mõistmatus. Niisiis...
...Illusioon. Läksime Illusiooni. Olin seal tegelikult esimest korda – tõtt öelda: koht oli stiilne ja midagi ette heita ei ole. Ka mitte seda, et pikka aega olime KJ-ga diskopõrandal ainsad tantsulised. Aga kui tema seal juba on, siis saab latt kõrgele seatud.
Tantsisime retromuusika saatel terve öö, kõik selle geneetika ja muud jamad kingataldade alla, diskosaalisuitsu sisse.

Ma ei tea, kas asi oli suveöö lämbuses, mis pähe hakkas, selles, et ööbikud polnud oma laulu jätnud või koduteel tänaval deklameeritud Shakespeare’i “Suveöö unenäos”, ent koju jõudnuna avastasin, et taevas oli valgeks löömas (pole selle suveajaga harjunud: et pimedat aega ei ole. Et ööd ongi valged.) ja uni näis mõttetuna. Leidsin, et on parim võimalus viia läbi endaga psühho-füüsiline eksperiment: mitte minna magama. Niisiis tegin endale hoopis võileibu, kuuma kohvi ja meesaia ning vaatasin aknast poole viie ajal päikesetõusu. Peagi siras koiduvalgus heledalt majade katustele, puudele, tänavatele. Puges sisse korterite akendepragudest, aialippide alt aedadesse, katuseviilude vahelt pööningutele. Ja mina hakkasin taas õppima geneetikat. Nägin, kuidas esimesed bussid arglikult mööda vurasid, kuidas inimesed uniselt uste vahelt hommikut tervitama tulid ja tänavad aegamisi elavamaks muutusid.
Poole kaheksa ajal vajusin tunniks ära, kuid panin äratuse üheksaks ja läksin jooksma. See oli sürreaalne. Jalgades veel tantsuöö surin, peas surra-murra mõtted, hommikune tuul edasi kandmas. Väga virgastav. Külm dušš. Ja siis õppisin edasi. Õhtuni. Pealelõunal vajusin tunniks taas ära. Ja jätkasin.
Minu kolmapäev lõppes neljapäeva öösel.

Reedel oli etendus, peale mida mul tekkis kihk rutiini murda. Lihtsalt sellepärast, et ainus rebel-olemine ei väljenduks õhtuhämaruses ja –vaikuses punase tulega üle tee minemises.
Koduteel läksin bussi pealt varem maha ja hüppasin Emajõkke (astusin sujuvalt pajude alt liivaselt künkalt, kui aus olla). Mis sest, et ujumisriideid kaasas ei olnud. See ei sega ju midagi. Päris looduslast, tõsi küll, mängima ei hakanud. Oli küll üsna Tartu sinine laguun, aga üle jõe Eedeni lähedal peeti piknikut. Seeliku ja topi jätsin siiski asjadega kaldale, though. Vesi oli soe ja mõnus. Kasutasin ära viimase kahe nädala troopikat, sest kaua see enam ei pidanud püsima.
Tatsasin paljajalu kodu poole, kuulasin head muusikat ja võtsin lahkelt oma põsel vastu õhtupäikese viimased kiired.

Järgmised päevad ei üllatanud kedagi. Tsiteerin: MutS seondub otseselt DNA kaksikahela mittepaarduva alaga, seejärel liitub MutL. MutS-MutL-DNA kompleks translokeerub hemimetüleeritud GATC saidiga seondunud endonukleaasi MutH juurde, stimuleerides MutH endonukleaasset aktiivsust. MutH lõikab fosfodiestersidet ajutiselt metüleerimata DNA ahelast. MutH poolne lõige võib toimuda kahjustusest kas 5´- või 3´-suunas, mis võib olla kahjustatud kohast kuni 1000 nt kaugusel. Seejärel toimub valestipaardunud nukleotiidi sisaldava regiooni kõrvaldamine eksonukleaaside toimel. DNA ahelate lahtikeeramisel osaleb helikaas UvrD. ssDNA-le sünteesib komplementaarse DNA ahela DNA polümeraas III kompleks. /…/

Saate isegi aru, eks.
Ometigi jõudsin pühapäeval Ruskaverre ja Maarja-Magdaleenasse, olla kohutavale hulgale sääskedele avalikuks supiköögiks ning .. njh, õppida maal geneetikat. Aga kõhu sain isegi täis. Nagu vanaisa juures alati.

Ning eile oli esimene vihmane päev. Geneetika eksam. Ent vaatamata ilmale, läksin ma külma närviga, trotsides jahedat tuult ja uduvihma, rakubioloogia instituuti ja tegin selle eksami ära. Ma ei tea, kas ma ta ä r a tegin, aga vähemasti on temaga ühelpool. Suurest kergendustundest läksin ja ostsin endale šokolaadi ja kohupiimasaia. Oh seda õnne.

Ja lähebki elu edasi..

Lõppu lisaksin kuuldud tsitaadi. Aitäh selle pretsedenditu hetke eest.

Now the hungry lion roars,
And the wolf behowls the moon;
Whilst the heavy ploughman snores,
All with weary task fordone.
Now the wasted brands do glow,
Whilst the screech-owl, screeching loud,
Puts the wretch that lies in woe
In remembrance of a shroud.
Now it is the time of night
That the graves all gaping wide,
Every one lets forth his sprite,
In the church-way paths to glide:
And we fairies, that do run
By the triple Hecate's team,
From the presence of the sun,
Following darkness like a dream,
Now are frolic: not a mouse
Shall disturb this hallow'd house:
I am sent with broom before,
To sweep the dust behind the door.

(Shakespeare “Midsummer Night’s Dream)

Tahtsin siia panna korduvalt erinevaid laule, kuni komistasin täiesti juhuslikult selle otsa. Ja see tegi mu päeva. Mitu lausa. (Vaadake kindlasti videot . See on nii vahva.)

Soundtrack: Fountains of Wayne – Someone To Love