Minu veerev õde on "Lõviga" meid viimased päevad külastanud. Külastusi oli veel.
Reedel vaatasin ETV pealt "The Rise And Fall of Estonia" ja vaimustusin Eero Epneri marvelloossest monoloogist ja Sergo Varese mälust. Jälle. Järgmisel päeval ütles õde, et nad kuulasid seda kohta ja tundsid minu ära. See monoloog olevat nii "mina". Olin õnnelik. Keegi teine ei mõistnud. Diskussioone oli asjata palju ja ühesõnaga, ei ole siin moodsa kunsti kants.
Pühapäeval puhastasime A.-ga seeni ja mõtlesime järve ääres kiikudes kaduviku küsimuste üle. Ja natuke pidulikumal õhtusöögil tõstsime perekeskis toosti. Mulle toodud maius sulab nüüd suhu, roos pakub silmailu ja kingitud Bonzo, Pehki & Pässi plaat paitab kõrva.
Tänane plaan niisama istuda, puhata ja lugeda muutus sujuvalt spontaanseks plaaniks sõita perekondlikule road-tripile Elistverre. Seal oli tasuta sissepääsu ja juurikasnäki päev. Great win. Nii palju toredaid loomakesi. Kiisu magas tuimas rahus puu otsas, põdraprouale sai ninapai tehtud, karule lehvitatud ja teised toredad üle vaadatud. Kõhutäis kohvikus päädis emaga batuudil hüppamisega. Avastasime endis lapsed ja lasime raskuskeskmel kurku tõusta. Oh joy. Üksiti sealkandis olles läksime siis juba Jääaja keskusesse ka. Nii põhjalikult haritud saime, et need mammutid seal poleks kunagi uskunudki. Saadjärv oli ilus, selge ja õõtsutav. Jäätis maitses lainete peal parvel hea. Äike läks meist mööda. Tagasiteel sai kalmistulgi käidud, küünal viidud ja puhkavale vanaemale kõtut näidatud. Peab ütlema, et pole kaugeltki paha nädalavahetus olnud. Võib lausa õnneks&rõõmuks nimetada.
Lavakatel algas täna kool. (Ma ikka pean kuidagi selle teema üles võtma.) Selle teadmise valguses jätkuvad subjektiivsed siseheitlused, et säilitada entusiasm ja produktiivsus, kõige kiuste. Niisiis on kellegi jaoks see kuulsusrikas suvi läbi, uus elu on alanud. Ent minul on aega terve nädal, et sügiseks enda jaoks puzzle kokku panna. To take a deep breath and carry on. Somehow. Someway.
Seniks, kuulame Bonzo, Pehki ja Pässi esituses "Musta varju saatel". See on mõneti helgem ja eepilisem lugu, kui pealkirja järgi arvata võiks.
Reedel vaatasin ETV pealt "The Rise And Fall of Estonia" ja vaimustusin Eero Epneri marvelloossest monoloogist ja Sergo Varese mälust. Jälle. Järgmisel päeval ütles õde, et nad kuulasid seda kohta ja tundsid minu ära. See monoloog olevat nii "mina". Olin õnnelik. Keegi teine ei mõistnud. Diskussioone oli asjata palju ja ühesõnaga, ei ole siin moodsa kunsti kants.
Pühapäeval puhastasime A.-ga seeni ja mõtlesime järve ääres kiikudes kaduviku küsimuste üle. Ja natuke pidulikumal õhtusöögil tõstsime perekeskis toosti. Mulle toodud maius sulab nüüd suhu, roos pakub silmailu ja kingitud Bonzo, Pehki & Pässi plaat paitab kõrva.
Tänane plaan niisama istuda, puhata ja lugeda muutus sujuvalt spontaanseks plaaniks sõita perekondlikule road-tripile Elistverre. Seal oli tasuta sissepääsu ja juurikasnäki päev. Great win. Nii palju toredaid loomakesi. Kiisu magas tuimas rahus puu otsas, põdraprouale sai ninapai tehtud, karule lehvitatud ja teised toredad üle vaadatud. Kõhutäis kohvikus päädis emaga batuudil hüppamisega. Avastasime endis lapsed ja lasime raskuskeskmel kurku tõusta. Oh joy. Üksiti sealkandis olles läksime siis juba Jääaja keskusesse ka. Nii põhjalikult haritud saime, et need mammutid seal poleks kunagi uskunudki. Saadjärv oli ilus, selge ja õõtsutav. Jäätis maitses lainete peal parvel hea. Äike läks meist mööda. Tagasiteel sai kalmistulgi käidud, küünal viidud ja puhkavale vanaemale kõtut näidatud. Peab ütlema, et pole kaugeltki paha nädalavahetus olnud. Võib lausa õnneks&rõõmuks nimetada.Lavakatel algas täna kool. (Ma ikka pean kuidagi selle teema üles võtma.) Selle teadmise valguses jätkuvad subjektiivsed siseheitlused, et säilitada entusiasm ja produktiivsus, kõige kiuste. Niisiis on kellegi jaoks see kuulsusrikas suvi läbi, uus elu on alanud. Ent minul on aega terve nädal, et sügiseks enda jaoks puzzle kokku panna. To take a deep breath and carry on. Somehow. Someway.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar