Võtke.

Mu hinges pole

miskit puudu,

vaid vastupidi -

paljutki on üle.

Ja kui ka sellest

midagi ei muutu,

kõik võtke,

võtke, jah,

võtke täis

kõik süled.

Ei müü, vaid

ära annan muist

võtke,

võtke heaks!

Ei vastu taha muud,

kui et ei iial

prügihunnikuist

ma neid tükke

hiljem leidma peaks.

See oli ühel päeval,

kui ma

olin väike,

mil elu

ootamatult tuli

minu tuppa;

ta tegi oma

igapäevakäike

ja õpetas,

et anda

tuleb rohkem alati

kui võtta.

Kuid hoiatas, et

vaadaku ma ette:

on olemas ka vargaid.

Me keskel poes

ja tänavail

on nähtud neid,

ootamas vaid hetke,

et saaks meilt röövida

nii mõistust.

Elusid.

Kui südameid.

Nii elu kord mind

karmilt õpetas.

Ja minu ainsaks

tänuks jäi

siis teda kuulata.

Ei. Ma iial end

ei lase nõnda

paljaks röövida.

Vaid ise annan.

Annan, jah, kõik,

võtke!

võtke heaks.

Kuid, palun, hoidke

minu mõistust.

Elu.

Südant.

Et ma kord

prügihunnikust

neid iialgi

eest ei leidma peaks.

Polnud juba kaua aega midagi kirjutanud. Napilt jõudsin.
Ilusat lõppu.

Helgemat uut.

Lumi on maas.

Kui vaikus on langenud paksu sõnatu lumekattena blogimaastikule, siis kindlasti mitte sellepärast, et planeeritud vananemine mu kuidagi maha rabanud oleks ega apaatsusest siinse maailma vastu ega ka sellepärast, et ma pooljuhtumisi lumehangedesse end kaotanud olen. Ma olen lihtsalt oodanud. Oodanud illustreerivat materjali (varsti saab pea kuu). Oodanud lund. Aega. Tuju. Mõtteid. Pidev ootamine on väsitanud, aga ma ei ole kaotanud lootust, et ühel rõõmsal lumisel innustaval päeval, mil mul oleks reaalne pilt ette näidata, istub oodatu kui eksinud Jõuluvana kogu komplektiga mu ukse taga ja mul ei jää muud üle, kui ta lahkesti sisse kutsuda.
Päris ausalt. Ma luban, et kord saavad kõik ilmavalgust nägemata jäänud sõnad oma koha siin. Just nii, nagu plaan ette näeb. Või mis plaan. Idee - pigem. Plaanimajandus ei tasu end ära, sest, nagu näha, ei tea me kunagi, mis ette/juurde/vahele võib tulla. Ideemajandus. Just.

Kui ma oma pakitud mälukarbikesi kartoteegis tõstan ja neilt juba pisikest tolmukihti ära puhun, leian sealt sellise karbi, kuhu on kirjutatud peale märksõnad: viimane nädal, 17.detsember, puuviljatee, Ristiisa, Deivi varajane 20, maasikad, külmkülmkülm, suur pagas, paberis roos, sõit bussijaama.

Aga ma ei tahaks seda karpi avada enne, kui tean, et vähemasti sellele saan lisada asitõendi. Foto, mis tõestaks, et me oleme selles päevas viibinud. Kas või ühes hetkes selles päevas.

Ent kodus.. jah, siin käib elu vanu teadaolevaid radu. Või libiseb mööda sissekulunud saanijälgi, kui sobib. Lausa uskumatu: mul tekkis vähemalt ühe korra deja vu – sama kellaaeg, samad inimesed, samas kohas, teevad sedasama, mida eilegi. Ja päev enne seda ja.. Kaks tüdrukut jalutavad teisel pool teed, sama onu viskab mõttesse vajunult tee ääres lund, linnakell lööb. Arvatavasti mõtles tema sama: jälle see tüdruk oma emaga tuleb poest. Ainult üks napsivend oli küll samas kohas, kuid tuli teisest suunast.
Sel põhjusel ei üritanud ka sünnipäev ettearvamatu olla ja tulemata jätta. Tuli ära. Vaikselt ja jõuluselt. Olukord ei vahetu, inimesed on need, kes vahetuvad. Sel aastal siis selline valik.. Hästi. Kõik on hästi. Ma ei ärganud 26. detsembri hommikul, täis õudust, julgemata peeglisse vaadata. Ma ärkasin nagu iga päev, kusagil sees pisikese ärevustundega: kas midagi on muutunud? Kas midagi muutub?
Ja kes mulle õnne on soovinud? Nagu ma ütlesin: mõned asjad ei muutu, samas kui teised..

Väljas on täielik talv. Laulmisest oli tõesti vist kasu – jõulud olid valged jaanipäevani ette ära. Mõtteliselt, see tähendab. “Valged jõulud” kui emotsionaalne termin. Ja vahepeal oli väga külm. Uueks aastaks lubab suur, tundmatu ja kõiketeadev-kõikenägev ilmaprognoos ligi 30-kraadist pakast. Rõõm. Just siis, kui eksamid tulemas ja aju niigi halvatud konditsioonis on.
Selle suure külmaga sai hästi selgeks huvitav efekt, kuidas vahemaad pikenevad. Vahemaa pikkus on võrdeline temperatuuri langusega. Seda enam osatakse hinnata abistavad kätt. Roolil.
Olgu, see oli veidi julm üldistus. Aga jah - see, kes ütles, et autoga inimestele tegelikult muljet ei avalda, ei arvestanud ilmselt ilmastikuolusid ja oleks siinkohal oma teesi ekslikkust kinnitanud. Ta tahtis öelda, et heateo sügavam mõte on see, mis lõpuks loeb.
Kuid tegelikult ei kardeta külmust ja kaugust mitte nende enda pärast. Hoopis , et neist saavad emotsionaalsed mõisted.

Oma uusaastasooviks tahaksin ütelda, et mina neid iial ei kogeks.

Paari päeva pärast saab aasta läbi. Ja vaadake nüüd ringi. Kas kõik sai tehtud? Nii nagu peaks? Nii, et süda jääks rahule, mitte mõistus(sest ratsionaalsus on suhteline, konventsionaalne.. nüristuv, muutuv.. kuid kui midagi südames purema jääb, pole arul enam mingit sõnaõigust)?

Jah, igal aastal ootame midagi. Ootame paremat tasu oma töö eest. Paremat õnne. Homset. Uut aastat. Lund.
Ja kui see tuleb, ei oskagi midagi peale hakata.. Või me ei märkagi seda.
Kord ju võiks.
Nüüd ju võiks.

Soundtrack: Carla Bruni – Quelqu’un M’a Dit.
(jumal tänatud Google'i tõlgi eest)

Kuidas me Püssis valgetest jõuludest unistasime.

Alustan nagu tavaliselt ilmateatega: väljas on –17 kraadi . Ja silmapiiri taha laotub karge helevalge talveilm.
Ning ma ärkasin eile hommikul ja leidsin laualt selle..

Mõnele oleks see kindlasti olnud olukorraks, kus too leheke täidab ainsa mälestuse rolli eelmisest õhtust ja millele järgneb küsimus “Mida ma teinud olen?!”
Kuid loomulikult oli minul kõik väga hästi meeles…

Õhtu algas tassi marjateega enda seltskonda nautides. See tegevus köitis ühe seal veel varem olnud noormehe tähelepanu, mispeale ta oma õllekruusiga minu lauda sadas ja seltsi pakkus. Et kavas oli karaokeõhtu, haaras noormees lavalt laulude nimekirja ja asus end koos semudega järjekorda panema. Kuigi viimasest karaokelaulmisest polnud just säravamaid mälestusi, ei tahtnud ma miskipärast siiski lasta käest juhust jõululaule lõõritada.
Viimaks saabusid oodatud tütikad(TÜT kaaskond), kellega me ühise jõulueelse kooshängimise planeerinud olime. Sulasin nendega ühise laua taha ja peale pikka ja ennastületavat kihutustööd sain Jari omale lavakaaslaseks. Minu lauluvalikut pidas ta küll liiga keeruliseks, ent ma jäin endale kindlaks; ‘White Christmas’ oli ja on mu lemmikjõululaul. Ning, jah, ma olen seda varem laulnud.
Ja siis tuli Sten. Minule oli selleks ajaks tema tulemine teada. Jõudsin talle veel mainida, et lähen kohe-kohe laulma, ja teha temaga ühe tantsu. Siis hüüti meid välja ning astusin juba koos Jariga lavale. Mu blondi assistenti haaras rambipalavik, sest äkitselt keset esimest salmi klammerdus ta minu külge ja kukkus värisema (mis oli päris üllatav reaktsioon, arvestades tema äratarbitud hõõgveini hulka). Ma ei pannud seda pahaks, laulsime siis kenasti edasi. Ent kõige toredam hetk oli siis, kui kõik kohal olnud üliõpilasteatripere lava ette tuli ja meiega kaasa laulma hakkas. Siis tuli Sten & Co ning viimaks oli Püssika tantsupõrand õõtsuvat rahvast täis. Eks me tegime laval väikest etendust ka, nagu oleksime seda laulu juba kordi koos harjutanud. Ja J. muidugi võttis laulu lõppedes mu käest, et koos maani kummardada. Korduvalt. Üllatavalt ei tundunudki see kohatu, sest inimesed tõega võtsid meid ovatsioonidega vastu. Vau. Liigutushetk. Kõige toredam fanclub ever!

Õhtu sujus toredate inimestega kollektiivselt jõululaule kaasa lauldes, saalitäie rahvaga jenkat tantsides ning S.-iga jalga keerutades. Ühel hetkel kuulsin meie esinejanime (The Kuusepuu) ja õhtujuht laval lehvitas mingi lehekesega. Tormasin kohale ning - üllatus-üllatus – me olime pälvinud eriauhinna! Voila! Nagu tasuta 0,5 l siidrist/õllest igale esinejale veel vähe oleks olnud. Pidu!
Taaskord J.-i initsiatiivil sügav lavalaudadeni kummardus. .

Kahjuks selgus täna sünge tõsiasi, et Jari on eriti karmilt haigeks ja pärispalavikku jäänud ning meie plaanitud lõunast ta osa võtta ei saa. Ei tahtnud egoist olla ning kõike seda enda peale kulutada, seega otsustasin Saatuse tahet jagada sellega, kes minu heaks kõige rohkem teinud on – helistasin Stenile. Minul oli kaks tundi vaba aega. Temal aga hakkas loeng. Pisikese kokkuleppe tulemusena haarati mind auto peale ning järgnes põnev reis füüsikahoonesse, kus suure üllatusena kohtusin kunagise ‘’lugemisõhtu’’ kaaslasega, kes nüüd Tartus resideerib ning lennujuhtimist õpib. Kui vahva. Ja siis sain jälgida füüsikaülesannete lahendamist. Kuni selleni, kui suundusime sööma. Püss päeva ajal tekitas minus sügavaid nostalgilisi tundeid: täpselt nagu Vetsi Tallis. Nagu välismaal…
Kõht friikartuleid ja rooibose kulda väärt teed täis, tatsasime Vanemuise tänavale, kus ma oma viimasesse usundilukku läksin.

Ja homme on selle semestri viimane loeng ning minu varajane 20.
Ülehomme vaheajaks kojukoju jõuluaega pidama (ning eksamiteks õppima, of course.).

Soundtrackiks ei midagi muud kui White Christmas.

aMUSEing myself.

Teatan, et lund ei ole ikka veel. Hoolimata sellest, et kõik sellest isegi aru on võinud või võivad saada, ütlen igaks juhuks ikkagi, väljendamaks oma isiklikku nördimust. Ja loomulikult istub sees pisike lootus, et kes iganes lume röövis ja teda nii kaua kinni hoiab, tunneb seda postitust lugedes närivaid süümepiinu ning heastab oma teo.
Ometi on märke jõulude tulekust näha. Majad, poed, puud ja tänavaääred on tulukestega ehitud - seda küll. Aga mis veel: päkapikud on liikvel. Justnimelt. Ja mitte üksnes koduskodus, vaid ka Tartus. Tõesõna, ise nägin, ise rääkisin (jah, ka pea kahemeetriseid päkapikke on olemas). Ilmus reede õhtul täiesti varjamatult (mis on päkapikkude puhul üsna eriskummaline) ukse taha, meepurk käes. Seekord magusa eest verd ei tahetud.
Et kõik mu ümber vesiste jänesesilmade ja ragisevate häältega ringi liiguvad, on toodud kingil hinnaline väärtus.
Aitäh päkapikkudele.

Kui ma aga peaksin Jõuluvana käest midagi soovima, siis kas see võiks olla jõud? Ma sooviksin jõudu, et teha ära kõik need virnad eksameid, mis mind rõõmsasti veel ees ootavad. Ühest ma pääsesin, teisega (selle kõige ebaõnnelikumaga) sain maha eile. Oli küll jube, aga vähemasti on see nüüd seljataga ja taga nutma teda ei hakka. Ning kuniks ma pole saanud tulemust, et olen läbi kukkunud, ei plaani vabal ajal glossimise ega morfoloogilise analüüsiga suurest huvist ka tegelema hakata.

Lume puudumist kavatsesin kompenseerida ohtra hulga jõulumuusikaga. Aga miskipärast ei õnnestu selle kuulamine üle paari minuti. Miks? Selle '’miski’ põhjus on nimelt selles, et juba nädal aega olen taasleitud armastuse kütkeis. Saatuse tahtel poes leidsin ta taas, kui kuulsin raadiost uut singlit. Ja peale selle kuulmist olin enda peale vihane, et ma seda varem kuulnud ei olnud. Oleksin pidanud. Juba paar kuud. Otseloomulikult jooksin koju ja heastasin oma rängad valesammud.
Anna andeks, Matthew Bellamy! Anna andeks, et ma Sust nii kaua lahus olin ja teiste vendadega serva tegin. Sa oled endiselt mu mõtteis, playlist’is ja südames. Oled alati olnud. Kohe Franzu kõrval. Jah, isegi kõrval, mitte enam järel.
Täiesti ebareaalselt hea.
Kus mu kõrvad varem/vahepeal olnud on?!

Vahepeal olin Tuhkatriinu. Kuid sellest millalgi hiljem. Kannatust.

Laske Muse’il end ennastunustavasse embusesse mässida.

Mindtrack: Muse – Map of the Problematique

Hoogsas rütmis..

Hea on vahel tõdeda, et suudan veel millegagi üllatada. Näiteks, et kogu mu elu ei möödugi näoli raamatukaante vahele kadununa. Siinkohal võiks öelda: küll mulle meeldivad sünnipäevad!
Omapoolse panuse sünnipäevapeo meeleolukaks kulgemiseks andsin nimelt neljapäeval. Ja hällilapseks oli/on (endiselt) meie kõigi armastatud Alma Mater Tartuensis. 90 pole mingi naljaasi, seepärast ei tahtnud ka tudengilauliku esitlust ning tantsuõhtut niisama tuulde lasta. Eriti kui see veel kõigile osalistele prii oli.
Niisiis hõikasin teate välja ning panin isegi senise nii truu seltsilise jahmuma: mina ja sihuke ootamatu soov välja minna (?!)Tegelikult oli imestuse põhjus hoopis selles, et mu neljapäevane plaan ei piirdunud vaid Justamendiga TÜ spordisaalis. Kus sa sellega.. me jõudsime veel CT-sse Rolf Juniorit kuulama ning teises stiilis tantsu praktiseerima. Innovaatilisuse eest tantsutehnika loomises plusspunktid meile, aitäh.
Kõik oli väga kena. Kuni hetkeni, mil kell näitas juba hea paar tundi uut päeva. Ning ma avastasin, et osa minust otsustas jalga lasta. Hääl. Kõigi eelduste kohaselt ei suutnud ta Rolfist lahkuda ja jäi peale meid veel klubisse lae alla hängima. Hommikuks muidugi tuli koju, kus tal pääsu. Aga tema selline isepäine põige tõi meie kavva uue nüansi: hüppe Statoili teel kodu poole ning kuuma kakao (koos eksperimentaalsete joomisvõtetega. Siiski – kaanega s a a b juua.) Nautisin oma maskuliinset akustikat ja kirusin vanadust: et need jalad ka nii kergesti väsivad ja - mis see olgu - , et kontsadega kilomeetreid kõndida ei saa?! Mis ajast?
Vot selline õhtu siis. Loomulikult hakkasin järgmise päeva hommikul õppima. Keeleteadust. Jah, seda, mis kannab ebaõnne nime.
Ent sünnipäev pole veel läbi. Homme kaotatakse Vanemuise trepile ära nii mõnedki kingakesed. Ja ma kavatsen olla üks osalistest. Seda küll ei tea, mis saab peale kesköiseid kellalööke, kuid üks on kindel – ball.

Ja siinkohal tuletaksin nüüd meelde, et kaks nädalat on läbi. Lubadus on täidetud – lund ei ole ikka veel. Aga suvi võiks nüüd juba tagasi lõunamaale lennata. Esimene advent jäi eilsega selja taha. Mudase ja vihmasena. Soojaga 7 kraadi.
Meenutame: eelmisel aastal möllas sel ajal ringi lumetorm. Ega aastad ole vennad…

Ahjaa. See lõik ei lähe just kuigi palju teemasse, aga tahtsin ikkagi ära märkida filmi, mida mul rõõm näha oli - (500) Days of Summer. Oli tõesti hea film! Tõesti. Ja nagu ma kuulsin, oli see lausa PÖFFi avafilm. Kel veel võimalus – jookske!

Meeleolumuusika: Take That – Up All Night

Echo Echo ...sweet delays.

Kaja sõna otseses mõttes. Need kaks teiste hulgas jälitavad veel eriti.







If i have to switch the lights off
I wanna switch them off with you

Ah. Praegusel hetkel võiksin Chris Cornerile ära anda oma õnnekastanimuna ning loovutada kahe nädala lumesaju. Nii suured ohverdused lihtsalt selle eest, et ta niisugused laulud on kirjutanud. Aitäh.
Lähen nurka liigutusest värisema.
(Olgu, valetan. Maale vanaisa sünnipäevale. Aga kajal luban jälitada. Ohjah, palun.)

Loss.

Keegi ei pääse lossi – see on kirjutamata seadus. Olukord, mil tundub, et sinna pääsemine on paari sammu kaugusel, on kõigest tühi lootus: alati tuleb keegi ootamatu, juhtub midagi kummalist ning paarist sammust saab paarkümmend katsumust.
Kõigis meis on see võhivõõras Maamõõtja, bürokraatia ning juhuslikkuse köidikutes vaevlev kangelane, kes meeleheitlikult püüab jõuda lossi – oma ihatud, kuid tundmatu eesmärgini, mis köidab salapära ja müstilise ülevusega. Tegelikkus osutub vahel hoopiski proosalisemaks. Oma pimedate kinnisideedega lämmatab ta selle reaalse elu, mis ümberringi kulgeb. Ja kui ta kord mõistab, et on rühkinud valede väärtuste nimel ja eitanud vigu, võib olla hilja. Ei aita ametlikud läkitused ega tähed taevas. Üksikisiku surm on traagilsem kui kogu plejaadi kangelaste massihukk.

Selline oleks neljapäeval vaatamas käidud etenduse mõttelugu.
Ent kui läheneda veidi teoreetilisemalt, siis julgen tunnistada tüki üle keskmise heaks. Mis veidi kohatuna tundus, oli mõningane ülepopulariseerimine karakterite ja tegevuse pisinüansside puhul. Kui nüüdisaegseid stereotüüpe ja Kafka eestistamist populariseerimiseks nimetada saab. Olgu, eestikeelse levimuusikaga võis viimaks harjuda ning mingil hetkel ei häirinud ka emost peategelane enam nii väga kui alguses (kuigi see veenilõikamine oli maitsetu). Ja kolmas asi, mis natuke kriipima jäi, oli Jeremijase (Martin Kõiv) rollivahetus: totrast tolast iseteadvaks ja karmihääleliseks maksmapanijaks saamine polnud kuigivõrd usutav ega loomulik. Kõivule sobinuks naerutaja roll paremini, ilma asjalikkuseta.
Jah, kriitika on kõlanud ka liiga lihtsakoeliste ning otse-kõigile-arusaadavalt-välja-naljade pihta, ent ma võtsin seda kui lavastajapoolset irooniat. Tõsi küll, kafkalik süngus ja kõhedus kannatas selle all.
Lõpp selle-eest säras oma eksistentsialistlikus-sürrealistlikus headuses ja jättis mõtteisse lüürilise retoorika kaja armastusest..

Jäin rahule. Aitäh.

---

Ent mis puutub edasisse õhtusse, siis järgnev on heaks näiteks sellest, kuidas tütikad pidutsevad (TÜT – Tartu Üliõpilasteater).

Jõudnud Lutsu raamatukogu kohvikusse, kisti mind kohe rahva hulka ja sealt edasi viinapitsi taha (vaevu jõudsin keelduda, enne kui soolapekk ja sibularõngad kätte pisteti). Keeldusin nii viisakalt kui sain ja püüdsin teha juttu tudengifilmi tegijatega castingu’st. Pikalt see ei õnnestunud, sest pidin ikkagi TÜT-i terviseks sõõmu võtma. Ja tõmbama omale õnnemündi. (Selle sain üherublase) Üllatav oli, et mitte ainult pekki, ‘Saaremaad’ ja sibulat ei olnud vabalt saada, vaid kui ma midagi muud juua palusin, tõi meie näitejuht isiklikult mulle mustika Fizzi ja palus lahkesti laua juurde. Seal - ohhoo- oli tervelt kahte sorti salatit, täidetud lihapalle, kringlit ja muud näsimist. Hetkeks tekkis kahtlus ega ma kellegi sünnipäevale pole sattunud, vaid ikka tutvumisõhtule. Ei, kahtlused olid asjatud ja kõike, mida leidus, oli vabalt saada. Noormehed muidugi kasutasid seda võimalust ära ja ei lasknud tasuta alkoholil liiga kauaks seisma jääda. Neiud olid veidi tagasihoidlikumad, ent panustasid ka ise taara taastootmise jätkusuutlikkusse. Niisiis - sööki-jooki oli rohkem kui küll ja ühel hetkel oli seltskond muutunud väga lõbusaks. Muusikavaliku eest vastutas meie näitejuht isiklikult ja lasi meile tantsuks kõike ‘süngest’ tehnost Modern Talking’u ja latiinorütmideni. Ahjaa, Gery Halliwelli, Shakirat ja Iglesiast kõlas ka. Fun. Ning kui tuli elava muusika isu, haaras Jari kitarri järele, andis minikontserdi ja siis suundusime väiksema seltskonnaga sujuvalt koridori edasi laulma ja mängima, sest samas ruumis avastati oma pianistivõimed ja lasti neil särada. Nii me siis eraldi vahepeal laulsime.
Ja tantsu oli ka. Ohjah. Kõik tantsisid, keegi ei viilinud. Olenemata muusikastiilist või –stiilitusest.

Tundsin, et mul polegi vaja oma lossi otsida. Mul on hea ka sellises kohas, nende inimestega. Terve neljapäev oli ood nendest ja neile.

Heaolu verehinnaga.

Reede 13 algas poole liitri vere kaotusega.

Olgu, kui nüüd aus olla, siis peaks ütlema loovutamisega. Kas ma olen arust ära? Ju siis. Aga tõsi see on: palusin end Verekeskusesse kaasa sõidutada ja lubasin heledates vormides tädidel omale nõela veeni lükata. Aitäh sõidu ja mentaalse käehoidmise eest.

Selline eneseületus siis. Sest kord pidin ju end veenma selles, et foobiad ei ole muud kui inimmõistuse vili ning – nii võimatu kui see ka ei tunduks – doonorlusse ei surda. Ja tõsiasjad, et olen tundmatus kohas, kaugel heast ja harjumuspärasest ning piirisituatsioonis, kus mina kedagi ei tunne ja mind ei tunta, on hoopis lihtsam säärase sangarlusega hakkama saada. Anonüümsus on kõige mõjuvam turvatunne.
Ja mida ma siis sain, peale augu veenis ja väga eriskummalise tutvumise oma saatjaga? No, mõistmise, mis on mu veregrupp, hemoglobiinitase ja miks nuuskpiiritus nii (kuri)kuulus asi on (ei, ma ei kaotanud pilti ära, aga tädid heledates vormides arvasid, et äkiline palavushoog võib sinnani viia); kogemuse, küpsiseid ja šokolaadi. See viimane on kaalukas motiveerija, ma tean. Tõeline väärtus aga on ikkagi see, et sain endale tõestada: pole olemas võimatuid asju - on piiratud mõtlemine (kui tihti pean ma seda ütlema.. ). Minu jaoks oli see üks kõrgemaid mõõdupuid. .. See oligi see mägi, mille tahtsin ületada järgmisena. Done.

Ja kui kõrvale arvata kogu see ebameeldivus, mis tuli lihtsalt välja lülitada, oli tänane vereloovutamise aktsioon mulle paradoksaalselt vajalik – et tunda heaolu. Oma põhimõttekindluse, julguse, huvitava hommikupooliku ja.. šokolaadi pärast. Nagu esimene teenitud palk.

Vaatan kilekotipelikaniga tõtt. Ta justkui küsiks: millal siis jälle kohtume? Ma vastan kerge muigega: Oh ei, mitte niipea küll, aga.. ma ei ütle enam kunagi "iial!".

---

Eile oli Kafka. Ja oli õhtu, täis meeldivat seltskonda, tantsu ja häid emotsioone. Aga sellest teine kord.. (Ma lükkan oma lakoonilisuse verevaeguse kaela ja lähen oma ‘veremaitselist’ šokolaadi sööma.)
Nii need asjad elus käivadki. You give –you get.
--

Meeleolumuusika: Kasabian - British Legion

Keegi ei pääse..

Ja hommikused pannkoogid juustu, kohupiima- ja pähklikreemiga ei muuda midagi lihtsamaks.
Akna taga on küll udu ja vihm, aga mis sest.
Täna on üks nendest hommikutest, kui kõik tundub kergem, alustades kliimast ja lõpetades metafüüsiliste nähtuste ning oluliste siseorganitega.
November vist, mis muud.

PS. Soovitan kindlasti vaadata originaalvideot.

Teatrinuudlid

Paar nädalat tagasi tahtsin ära märkida selle, et aeg on jälle lennanud ja mööda lasknud kiired 365 päeva. Ent ma unustasin seda teha - ei tea, kas tahtlikult või kogemata - ja tundsin veidi süüd. Eelmisel nädalal plaanisin meenutada aastatagust Halloweeni, ent ei jõudnud sellenigi.
Elan siis parem praeguses hetkes ning välistan võimaluse taas süüd tunda, et olen oleviku maha maganud.

Olen nii mõnegi asja üle õnnelik. Esmalt selle üle, et on novembrikuu ja kaunis põhjamaa kliima ehtis ära põllud, metsad ja tänavad.
Ja ühest põhjusest olen varasemas postituses juba rääkinud. Kohe järgmisel päeval ilmus teinegi - vabastus eesti keele õpetuse eksamist. See oli ilmekaks kinnituseks, et mu töö ja vaev kõikide kontrolltööde ''A'' peale tegemiseks tasus end ära. Niisiis - mul ei olnud suurusehullustus, vaid kindel siht ; ). Selle ma ka saavutasin ja tean südamerahuga, et mu tulevasele tunnistusele üks hinne kirja saab. Kahe päeva jooksul juba teine kord, mil tahtsin lakke hüpata.

Ühe loengusarja lõpp tähendas ka rohkemat aega. Selle meeldivaks sisustamiseks sain paar kutset. Võtsin mõlemad vastu.
Esimene neist oli Genkluppi TÜT (Eesti esi)etendusele ''Vabadus või surm''. Lavastus kajastas 'batko' Nestor Mahno elu läbi anarhismi, vabadusepüüdluse, eneseteostuse ja Ukraina-Vene poliitilis-sõjaliste olude. Mulle meeldis etenduse hoogsus, jõulisus, hoolimatus - just stilistilisest küljest, ent mis häiris, oli liigne sisu kokkusurutus kitsasse ja ajalis-ruumiliselt piiratud kompostitsiooni. See hajutas veidi mõtte tabamist ning muutis lavastuse tormavaks ja segaseks. All in all, mulle meeldis. Ühe mehe maailmaparandamise ideed siiski veidi liigutasid mind.
Ja siis olin vastu võtnud kutse minna samal õhtul veel õhtustama. Gildi tänava itaalia restoran võttis meid kenasti vastu. Just nagu oleksin seal varem käinud. Kuigi ma seda ei olnud. Otsustasime tradistiooniliste nuudlite kasuks, mis traditsiooniliselt magedad olid. Kuid ei saa itaallastele pahaks panna, et nad soola puudumise ülepipardamisega kompenseerivad. Õhtusöögi meeldivust see rahvuslik pisiasi ei häirinud.
Nuudlid said lausa nii südamelähedaseks, et neist tuli juttu ka hiljem. S. olevat neid veel peale Itaalia köögi külastamist kodus samuti söönud. (Jah, siin - koduskoduski- olid nad menüüs) Sellest rääkisime reedel, kui Tartu suurimas 'loomaaias', zooloogiamuuseumis käisime ja üksiti ka geoloogiaosakonna ekspositsiooni üle vaatasime. Seetõttu saime veeta reedese päeva loodusteaduste õppehoones ja vaadata oma silmaga maale kukkunud meteoriiditükke, vääriskivisid, trilobiite, dinosauruste ja mammutite luustikke ning loomi. Loomi, loomi, loomi. Linde. Ja putukaid. Elusaid ja elutuid. Ahjaa, ka seda tarantlit, kes mu peaaegu poolsurnuks ehmatas. Sest ta oli kalade akvaariumite lähedal. Ja ta elas. Õeh.

Vahepeal olen tervelt kahel korral jõudnud ka teatristuudiosse ja elada elu, millest kunagi unistasin - lavakunstilist. Ma ei tea, kui usutavalt kõlab, kui pean ülevaks laval aeglaselt (kollektiivselt) katku suremist, kuid minu jaoks oli see puhas rõõm. Nagu ka see, et ma saan viimaks oma füüsilise toonuse kätte ning võin lisaks veeta kvaliteetaega nii toredate ja huvitavate inimestega. Jah, jälle. Nendest ei teki mul iialgi küllastumist, vist.
Praeguseni võin end õnnelikuks pidada.
Möödunud nädal on selle teesi suurepäraseks näiteks. Lisaks varasematele.
Ilusad ja head.
Uue nädala prognoos ennustab kauaoodatud Kafkat ning Teatrit. Suure tähega.
Nuudlid jätaks küll mõneks ajaks menüüst välja.

Ahjaa - ja ühe asja üle, mis mu peas puhuti lakkamatult ringkäiku teeb, olen juba rohkem kui paar nädalat rõõmus olnud. Nimelt on Minor Majority'lt ilmunud uus album. Love it.

Aitäh. Kõige eest.

Vihkajad vanaeided for the victory!

Islami religioonis usutakse, et 180 päeva pärast eostamist kirjutatakse inimlapsele ta saatus.
Meie seda muidugi teada ei saa. See jääb samasuguseks müsteeriumiks kui vastus küsimusele ''Kui detailselt see määratud on?''

Elu veeretas paari viimase nädala päevadesse nii mõndagi huvitavat. Ühtlasi ka sellega kaasneva ajapuuduse, mistõttu olin sunnitud kõige selle ülestähendamise pidevalt edasi lükkama . Ent nüüd, kui tormised ajad on möödas - ja arvatavasti tormisemad tulemas-tõmban hetkeks hinge. Ja ühe hingetõmbega räägin, kuidas ma lasin end eesti filmikunstil kummastada, vaatasin vene filmikunsti, pugesin läbi Kristjan Jaak Petersoni jalgevahe, loetlesin taskulambivalgel üles teoseid, mida kunagi lugenud ei ole ja elasin topelt läbi emotsionaalse šoki teemal ''teater''. Ning reede hommikust, mil üle pika aja äratas mind päikesepaiste.

Kolmapäev, 21.oktoober.
Lahkusin usundiloost joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Elo soovil jagada temaga filmielamust, ja et uudishimu puudumine tähendaks tühisurma, olin nõus ning üksiti lootsin end harida. Loomulikult hoiatasin E.-d, et tegu on ''Püha Tõnu kiusamisega''- ''Sügisballi'' tegijatelt. Aga et ta viimast näinud ei olnud, oli targem lasta tal lihtsalt vaadata. Ja teha seda isegi.
'Veider' ei oleks vist õige sõna. Sürrealismi kalduv sümbolistlik psühhootiline maailm ei ole väga eestlaslik. Film seega oli üllatav. Kohati süžee kontseptuaalsuse, ebaloomulikkuse ning painajalikkuse tõttu kõhedust tundes mõtlesin endamisi, kas see on tõsi? Ei, ma ei kahelnud sisu kui sellise ebareaalsuses, vaid pigem selle ideetasandis - kas tõesti heategude eest nõutakse tasu? Kas siirast headust pole olemas? Ja kui ongi, ..kas head inimesed sunnitakse end selles sünges ja must-valges maailmas ketseriteks tunnistama?
Ning siiani ei oska seda filmi kommenteerida. Nii mina kui E. lahkusime kinost suu ammuli ja ei osanud öelda ei A-d ega O-d. Ä.st rääkimata. Sügavalt keerukas kummastus. Aga aitäh selle eest.


Neljapäev, 22. oktoober.
Lahkusin semiootika loengust joostes, et jõuda poole tunniga ühikakoju, söödud ja bussiga linna tagasi. Ja minna Zavoodi.
Kokku lepitud ajast pool tundi hiljem istusime tühjas Zavvis kolmekesi ümber laua ja arutasime (teisipäevase kogunemise-arutamise jätkuks), kas kasutada head tugevat köit või bensiini? Viimase võimalusena pakkusime, et rebaste ristimise õhtuks ettenähtud performance võiks ikkagi näidendi vormis olla. Kolmveerand tunni pärast oli meid 8 ja enamus otsustas ikkagi modernistliku etteaste kasuks.


Reede, 23. oktoober.
Vaatasin ära viimased osad filmist ''Meister ja Margarita'' ning veendusin, et idee oli hea, aga Bulgakov viskas siiski vahepeal villast ning pakkus asjaga üle. Ei maksa läheneda autorikeskselt ja otsida sümbolismi sealt, kus seda tõesti ei ole mõeldud olema. Aga visulaalselt oli hea elamus.

Nädalavahetust ei mäleta. Arvatavasti ma lihtsalt õppisin ta ära. Et teha järgmisel nädalal kontrolltöid.

Teisipäev, 27.oktoober.
Wilde lokaalis polnud kedagi, kes seal olema oleks pidanud. Kuigi ma olin jälle loengust tulnud jooksuga, et jõuda poole tunniga koju, sööma, tagasi. Viimaks oli meid viis ning plaan sai veidi uut lihvi. Neljapäev oli kahe päeva kaugusel ja ma ei kujutanud endiselt ette, kuidas me oma etteastet mõjuvalt esitada saaksime.. (kas ma tõesti olen alati nii alahindav?)
Jõudsin koju ja hakkasin taas õppima: vähe sellest, et neljapäev pidi tooma rebaste ristimispäeva ja õhtused etteasted, tõi ta ka eesti keele viimase kontrolltöö. Ning just siis, kui olin oma sügavas kapsa-staadiumis vaatamas enne pealelaskuvat und kirjakasti, sain šoki. Meili kujul. See teatas, et Tartu Üliõpilasteater võtab vastu uusi liikmeid. Neljapäeval. Kell 20.00.
FUN!
See tähendas kahte päeva proosa, luule ja laulu (meelde)tuletamise, selgeks lihvimise ning vaimse valmisoleku saavutamiseks. Peale kõige muu. See oli viimane koht, kuhu lööki ootasin.

Kolmapäev, 28. oktoober.
Peale esimest loengut karjusin appi. Kõige eelnevalt loetletu jaoks. See saabus. Koos praemunasaia, kahvli ning pisikese kitarrikontserdiga. Et ma omadega endiselt kapsas olin olnud, kulusid kõik need asjad mulle kuhjaga ära. Lisaks konstruktiivsele kriitikale ja julgustusele. Ma tänan.
Õhtul tuldi mulle pealinnast külla, filmidele järele. Puuviljatee, küpsised ja minu Tartu-elu lühikirjeldus. Tänan taas.

Neljapäev, 29. oktoober.
Ma ei läinud hommikul kell 06.00 õppejõudude akna alla laulma, vaid magasin, et viimase eesti keele kontrolltöö tegemine ülemõistusekäivaks jõukatsumuseks ei osutuks. Siiani pole kindel, et ta seda ei olnud, ent palju parem tunne oli küll, kui teadsin, et olen maganud rohkem kui.. 2, 75 h näiteks. Kuigi Edgar Allan Poe, Kareva ja mingi mixed soundtrack kummitasid mu peas ning ma hakkasingi end vaikselt hulluna tundma.
See tunne jõudis haripunkti pärast akadeemilist kogunemist K. J. Petersoni kuju juures, kus meile pisike õpetlik kõne peeti, väidetava esimese eesti luuletaja jalgu šampusega pesta kästi, nende vahelt läbi pugeda paluti ning sõõm kihisevat meilegi anti. Leidsin end tänaval Lee kõrval pisarais naermas, ning peagi semiootika loengut oodates vaheldumisi ''Mikumärdit'' deklameerimas. Ilmekalt, loomulikult. Enne seda sai Cher'i lauldud. Kõvasti, loomulikult.
Siis järgnes peaproov neiu Riina juures. Et Jaril oli eelmisel päeval sünnipäev olnud, siis teda näha loota oleks palju olnud.. Viimaks ta siiski jõudis - poole maa peale - , ent me olime oma taskulambi patareisid juba piisavalt kulutanud, et proov lõpetatuks lugeda.
Lahkusin sealt joostes, et jõuda . . edasi teate isegi.

Õhtu. Rokiklubi.
Seisime ühel hetkel (peale pikka õppejõudude ootamist) laval ja valgustasime taskulampidega pilkases pimeduses oma nägu. Kordamööda, lausudes, mida me iialgi lugenud ei ole. Ei, ma ei ole kunagi Maajat lugenud. Ausalt.
Järgnes hämmastav reaktsioon: publik võttis meie esituse väga elavalt vastu; ja nööri järele polnudki tarvidust. Hurraa.
Kuid siis saabus aeg kitarr selga visata ja tipa-tapa saatusele vastu astuda. Õnneks polnud ma üksi ning eelmise õhtu sünipäevalaps ja paar kursusekaaslast takkaotsa tulid samale teekonnale.
Kas kõik. Või eimidagi.

Dejavu'likud poolteist tundi tõid kaasa pigetõusu ja -languse nagu Ameerika mägedes ning teate, et tulemused saabuvad järgmisel päeval. Mis siis ikka. Andsime endast parima. Mängisin oma parimat hullu-rolli ja laulsin oma laulu parimat esitust. Siiani.
Vantsisime tagasi peoõhtule Rock & Roll Heaven'isse, vaidlesime õppejõududega, demonstreerisime koos teiste rebastega neile oma rumalust ning viimaks lõid nad meile raamatuga pähe. Peale selle anti head sõnad teele kaasa ja sõõm šampustki. Plasttopsist. Tudengistiil.
Ja siis sain ma jalgsi koju minna. Kõrgetel kontsadel. Nagu eelmisest korrast veel õppinud ei oleks. Hetkeks kaalusin tollast lahendust. Kuid, ohjah, miinus kolm kraadi osutus mõjuvaks põhjuseks loobuda. Valetaksin, kui ütleksin, et jalad põrgutuld ei löönud. Ai.

Reede, 30. oktoober.
Esimest korda paari nädala jooksul paistis väljas särav päike ja maailm tundus olevat rahulikum. Kojukoju jõudnud, tuli kõne, kus Jari hääl teatas, et ma kontrolliksin oma postkasti. Tal olevat aimdus .. See ei petnud teda. Jah, ma ei tea, mis mind, Jarit ja mõnda kaasvõitlejat veel ees ootab. Ehk midagi hirmsat. Aga ainuüksi selle pärast, et mu lavaline hullumeelsus Tartu teatritegijaid(peale mu enda sel õhtul)ehmatas ja neile muljet avaldas, tahtsin ''Yeah!'' karjuda.

Jah, moslemid usuvad, et 180. (absoluutne elu-)päev on määrava tähtsusega.
Huvitav, kas minu saatuse kirja pannud ingel tahtis lihtsalt näha, kuidas ma küünilise pioneere vihkava vanaeide etüüdi teen?
Well, there you go!

Mida Freud nüüd ütleks?

Leidsin ennist midagi.

Ma olin lõiganud leiva umbes 3x2 cm suuruseks tükiks ja asetanud selle alla köögikappi söögiriistade alusele. Ilusasti vasakusse tühja nurka.( ?! ) Selle asemel, et see leivakotti panna.


See on täiesti normaalne, eks?


Nagu loengust teada saime: Mida suurem usk, seda suuremad teod.

'Te peate mind hulluks? Hullud on lollid. Aga te oleksite pidanud mind nägema. Oleksite pidanud nägema, kui targalt ma toimisin...'

Tänavalatern

Ma olin sel õhtul maailma peale vihane. Sest kõik oli vaid pinnavirvendus ning ainus jumal, keda kummardati, oli pealiskaudsus. Kellelegi ei näinud korda minevat tõsiasi, et alati midagi oodatakse; et on olemas sõnatud kohustused. Ka neilt oodati mingit käitumist. Midagi, mis peideti aga lihtsameelsuse ja sinisilmsuse turvisesse.
Ja ma vihkasin Holden Caulfieldi. Et ta seisis oma mõtetes seal olematu kuristiku serval ja püüdis neid lapsi. Et tema nonkonformistlik mässumeelsus nii ületähtsustatud on ja et siiani ülistatakse seitsmekümnendate kontrakultuuri.
Kuid mida oleksidki nad pidanud tegema? Mida oleksidki nad saanud teha? Ka nende elu on vaid üks juhuse peale elamine.
See maailm seal kuulub neile just nii sama palju kui mulle siin. Just nagu Holdenile tema rukkipõllu-unelm. Ta oleks, tõesti, võinud ju lasta neil kukkuda, et iialgi ei jääks meie õlule küsimusi: miks oli kord selline poiss oma veidrate mõtetega ning mis oleks juhtunud siis, kui ta ühel hetkel enam käsi ette poleks sirutanud. Ent see oleks kohatult julm. Küll mitte tuleviku, vaid mineviku suhtes.

Niisiis olin ma maailma peale vihane, mõistmata, et salvan iseend. Kes üldse on andnud mulle õiguse otsustada korrapära, õige-vale ning kirjanduse üle? Oma lossis võin ju peekreid tõsta, kuid ''Proosit!'' hõikan ikkagi ise. Kuu paistab ikka pilvitul ööl ühtemoodi kõigi peale, koerad hauguvad samuti. Ja mis tähtsust sel ongi, et kusagil üks tänavalatern kahe teise vahel ei põle ning just selle all asuvasse lompi astutakse? Maailm pole süüdi. Tänavalatern on. Aga seda ei tule keegi pärima. Vahest kujutatakse teda lihtsalt ette, et kedagi pimeduses süüdistada.

Jääb üle vaid üks küsimus: kas ebaõnn kannab keeleteaduse nime?

Esmaspäevased arbuusid on punased.

Neljal päeval nädalas ärkan ja näen akna all asfaldil kirja “с добрым утром, солнышко”. Ja vahel tunduvad päevad sama eriskummalised nagu see tervitus. (Kuigi tegelikult oleneb kummalisus vaatajast.) Ning kui ka mitte sellised, siis mingil moel teisetasandilised. Kusagil teises reaalsuses. Siis taas mõistan, et elan oma alternatiivmullis, mis paikneb tavalise ja keskpärase kohal.
Aeg jookseb. Ja mina olen kaotamas oma mälu. Eredad ja värsked elamused vahelduvad, moonduvad ja segunevad. Kas ma peaksin sellisest mälestuste kadumisest kohkunud olema? Aga mu mälestused uppusid. Uppumine pidavat teatavasti midagi meeldivat olema. Ent kuhu küll.. Millesse? Jah, tõesti. Kui ma vaid teaks.. Jäid nad Kirjanduse Maja raskepärastesse ruumidesse, kadusid Toomkiriku võlvide vahele, hajusid pitsabaari ahjusoojuses või uppusid hoopis mujale, kuhugi rohelisse ja sügavasse …
Eelmine nädal tekitas minus aga deja vu’ sid ja vastakaid tundeid tõeliste kirjandusgeeniuste suhtes. Seda filmi põhjal, mida teiste hulgas raamatukogus vaatamas sai käidud (“Erakpoeet Marko Kompus’’). Kas tõesti geniaalsus on äravahetamiseni sarnane hullumeelsusega. Kas või mingi vormiga sellest. Halekoomiline. See ongi elu.
Tudengipäevade kavas olevatest üritustest sain aja puudusel osa võtta veel vaid kahest. Mõlemal korral Püssirohukeldris. Just nagu aasta tagasi. (Kas tõesti on sellest aasta? Njah.) Siis tundus sinnasattumine ja K. sünnipäevapidamine (palju õnne, sõssu!) mingi tõelise privileegina. Seekordsed tantsuõhtud olid pigem toredaks vaheelamuseks. Üsna hirmutav – inimene harjub kõigega ja võtab asju liialt ruttu iseenesestmõistetavana. Täitmatu hing, vajamas alati midagi uut ja põnevat. Ka see on elu.
Ometigi ei tähenda nüüd, et ma ei oskaks inimestest ja olukordadest rõõmu tunda; vastupidi, ma olen nende üle instinktiivselt õnnelik. Lihtsalt, ma ei pruugi seda õnne niivõrd tähele panna.
Mustkunstnik oli vahva. Mitmeid kordi on saanud rääkida, et oma silm on ikka kuningas, mis sellised silmamoondamised live’s ära märkab, aga tühjagi.. Mõni asi ikka suudab üllatada. Aga mida ma ütlen – rodeo ei ole kaugeltki nii kerge, kui pull esialgu lubab. Voh. (Ei, ma ise selle julgustükiga hakkama ei saanud.)

Mis aga puutub kummastavasse ellu, siis need, keda igapäevasus ja etteaimatavus ära on tüüdanud, võivad lugeda Richard Brautigani “Arbuusisuhkrus” (kes veel, nagu mina, seda lugenud ei olnud..) Tänud soovitamast.

Muide, neljapäevased arbuusid on mustad ja tummad. Nad sobivad ideaalselt nende asjade tegemiseks, millel häält ei ole. Üks mees tegi mustadest tummadest arbuusidest kellasid. Need käisid tiksumata.

Magusat unumist.

(random track: Editors – The Racing Rats)

Eks see esimene ole ikka..

.. kõige kummastavam.
Lumi tuiskas oma ebalevas vormis täna maha. Küsimata, kas ta võib langeda nendele sügislilledele, mis veel õitsesid. Küsimata, kas ta võib katta kuldsed rajad parkides. Teadmata, et inimeste jalad saavad märjaks, et teed muutuvad poriseks, et libastutakse, kukutakse, külmetutakse.
Aga kui miski tuleb küsimata, ette hoiatamata, on see tema. Tuleb ikkagi, hoolimata millestki.
Kas kuldne sügis sai juba läbi? Ma keeldun seda tunnistamast. Uskuge või ei, aga esimene lumi sulab alati. Ja kuldsed rajad ilmuvad taas nähtavale.

Vähemasti pole mingeid tüütuid putukaid piristamas. Ammu juba. Olgu, kui välja arvata kiviaja kuningannade moskiitod. Need pirisevad üsna võimsalt. Katsu nüüd aru saada, kas kõrva juures või lausa peas..

Silmalau pilgutus.

Kujutage ette maailma, milles ühel hommikul ärgates ei saa te enam aru, kus te olete, kes on need inimesed teie ümber ning kes olete teie ise. Kõik on justkui sama, mis eelmisel õhtul magama minnes: diivanilaud on endiselt kesk tuba, ajaleht sellel lahti kohast, kus pooleli jäi, kõnnitee lookleb akna alt mööda. Seesama kõnnitee, mida mööda olete kõndinud kümneid kordi. Ent kõik on muutunud. Midagi on teisiti ning erinev. Eemalehoidev. Võõras. Kes on see inimene seal peeglis? Miks on ta nii teisenäoline, ebatäiuslik? Ja ühel hetkel näete tuttavat inimest, seismas keset randa, pilk suunatud merele. Te tunnete seda figuuri, seda hoiakut, iga viimset kui detaili ta juures. Pole kahtlustki, et te tunneksite ta ära kas või pimedas, juhuslikus paigas, mõeldamatul ajal ning une pealt. Vaikselt poeb südamesse mingi soe ja kripeldav tunne – äratundmisrõõm. Varjatud kergendus, et on olemas üks inimene selles tundmatus ja distantseerunud maailmas, kes on kindel. Turvaline, sõltumatu ajast ja ruumist ning usaldusväärne. Te jooksete ta poole, hüüate ta nime tuulde. Jooksete ja värinaga hinges puudutate teda viimaks selja tagant. Tema on teie verstapost, koduvärav, orientiir sünges metsas. Teie mina-peegeldus, vastus piinavatele küsimustele. Ning ta pöördub. Ja ei tunne teid ära. Ta vaatab teile hämmelduses ning arusaamatult otsa ning te mõistate, et ajasite ta kellegagi segamini. See pole tema. Ometi oleksite võinud vanduda .. Kõik viimse pisiasjani oli sama: kehahoiak, tuules lehviv juuksesalk, ülestõstetud mantlikrae.. Näojooned, suu, hääl.. Kuid see pole tema. Maailm pudeneb jälle tükikesteks. Ja te ei tea taas, kes te olete. Ning kuhu kadus teie identiteet? Kuhu kadus selle inimese identiteet, keda arvasite rannas nägevat? Oli teda üldse olemas? Kõik on sama ebatäiuslik nagu silmalau pilgutus. See miski, mis katkestab hinge akna ideaalse vaate sekundiks – selle labase põhjuse pärast, et pesta sarvkesta nagu kojamees tuuleklaasi.

Ilmselgelt on käes oktoober: juba see, et ma Milan Kundera’ t loen, on märk sügisesest meeleolumuutusest. Täiesti põhjendamatu, irratsionaalne melanhoolia. Kas tõesti tuleb jälle see tunne igapäevasest elamisest kui nürist ja sihitust kulgemisest? Ma ei taha seda. Ei tule. Ei lase sel külje alla hiilida. Ei lase sel naha vahele pugeda.
Ma ajan kõik Kundera’ süüks. Sest tema “Identiteet” rääkis sellisest maailmast.

• Kuidas kurvastada kellegi äraoleku üle, kui see keegi on kohal?
• Milline tänamatu saatus asutada nii halvasti valmistatud keha, mille silm ei ole võimeline nägema, kui seda iga kümne-kahekümne sekundi tagant ei pesta! Miks peaksime siis uskuma, et inimene meie ees on vaba, sõltumatu olend, iseenda peremees?
• Millest kinni haarata, kui sisemus on sama tumm kui varem?
• Kas nad ei peaks mööda vaatama neist naeruväärsetest tühiasjadest, mida nad peidavad oma sahtlipõhja?
• Kas pole siis konformism see suur kohtumispaik, kuhu kõik kokku voolab, kus elu on tihedam, tulisem?
• Aga kuhu jääb siis elu ülevus? Kui meie osaks on ainult söömine, sigimine ja tualettpaber, kes me siis oleme?
• Kus on see täpne hetk, mil reaalsus muutus irreaalsuseks, tegelikkus kujutluseks? Kus oli piir? Kus on piir?

(Milan Kundera “Identiteet”)

Oktoober on käes.

Paolo laulab sellest ka.

Laurits on meiega.

..nagu räägib rahvasuu ehk teisisõnu: meelelahutustööstuses ja sõjas on kõik lubatud. (John Lyly mõtles omal ajal sedasama.)

Nädal sai üsna leegitseva lõpu. Nimelt: kursavend ja head rajad viisid mu kinno, näitama tõpraid. Väärituid tõpraid. Ja seda nad olid. Tarantino - mis teha... Omas žanris nagu ikka meisterlik ja veenev. Kinomajale pandi tuli otsa ning leeke oli peaaegu sama palju kui verd ja natse. Või siiski.. Ehk ka mitte. Filmis, loomulikult. Kõik see oli lausa nii veenev, et pidasin unerahu huvides paremaks mõnes kohas silmad kinni panna. Mõjus.
Elamuse eest muidugi - aitäh.
Hüppas just meelde, et lauanurgal seisab mõningane virnake filme (ei, mitte ''tapeedirullil'', vaid reaalselt plaatidel) mida ma olen lubanud juba sajandeid vaadata. Ent ometi pole jõudnud..

Selle-eest jõudsin reedel vanematega maale, vanaisa manu. Ta sai oma oodatud moodsa televiisormasina tuppa ja uue antenni katusele. Lisaks rohkesti lugemisrõõmu kõiksugu manuaalide ja juhendite näol. Loomulikult tuli vastuseks: ''Pange mulle ETV peale, muud ma ei taha. Ahjaa, kust hääl käib?'' Ohjah. Püüa siis selgeks teha, et ma printisin välja 30 lehekülge teksti , mis imevigureid selle pilliga kõik ära teha saab.

Hmm, just meenus, et võiksin ära märkida ühe huvitava uudse seiga. Vist. Jah, siiski - serenaadi läbi Skype'i pole siiani varem esitatud.

Sedasi. Siia lõppu nagu-rusikas-silmaauku-lugu. May flames be with you.
Arrivederci!

Me võime olla sangarid.

Ma püüdsin selle õuna kinni. Ja kust ma oleksingi pidanud teadma. Neid kreeklasi kah! Ronivad oma veidrate uskumustega siia Põhjamaadesse. Tema ei teadnud. Tema ei mõelnud seda. Eks.
Unustame ära. Aitäh, Lee, et Sa mind valgustasid. Ignorance still IS bliss.

Aga kunagi lubasin postitada järgneva teksti. See on kaitseks kurja silma vastu. Elagu Alan Dundes ja hispaanlaste folkloor! Just in case.

Tres garbansitos
Tiene en el culo:
Quitale dos,
Déjale uno.

Virate p'al monte
Virate p'al mar,
Virate el culo
Y déjalo andar.

P.S. Ma avastasin enda jaoks eriti groovy bändi. No, ja ega paarist tunnist mängimisest on talle vähe. Go, Kasabian! (See siin on nüüd küll David Bowie' kaver, aga hea anyways. Lähipäevil postitan veel parema loo. Luban)

''Like the dolphins, like dolphins can swim''

peotuled läidavad kaldaid.

See on midagi uut - ma ei oska, kuidas ja millisest otsast alustada. Otsast või küljest? Alustada või rääkida lõpust? Alustada lõpust või lõpetada algusega? Kas lõppu üldse on olemas?

Nevermind.

Sügis sai ametlikult alguse. Enne selle tulekut jõudsin ma taas Genialistide klubisse. Jah, 'teatrisse' (Vabandan kõigi nende inimeste ees, kes kasutatud jutumärkide peale solvusid või seda isikliku pilkena võtsid - ma siiski leian, et Genklubi etenduste puhul on nad mingil määral põhjendatud. Sellised - kergelt läbipaistvad. Aga siiski olemas. Andeks.). Tunnistan, et see teatriskäik tuli mulle sama ootamatult kui pangetäis vett, ainult et ilma veeta. Ja pang kukkus ka mööda - ühesõnaga: meeldiv üllatus. Idee autoriks oli Ott, kes heastpeast otsustas võtta ette sõidu pealinnast lõunapealinna, et etendust näha. Sihuke noormees. Ja mind kaasa tirida ning varustada etenduse tõttu ära jäänud alternatiiv-einega oli ütlemata armas tegu. Aitäh. Etendus ise kandis pealkirja ''Erak ja kuuevarbaline''. Üsna üllatav oli, et ühe peategelase rollis tundsin ära oma Viljandi-aegse toanaabri. (Nüüd on see siis käes: sellest on saanud a j a s t u ...oeh.). Tükk ise oli ka üllatav. Midagi olin selle kohta juba kuulnud, aga oma silm on ikka see valitseja.. Mis ta's nüüd oligi.. Igatahes - kanad. Tegelased olid kanad broilerivabrikus. Seda vaatajad muidugi ei teadnud. Nad võisid vaid aimata kogu jutu põhjal ''jumalatest, üle maailma ääre heitmisest, põrgust praepannil ja 70. pimenemisest jne jne''. Kahetsusväärne, et inimlik eksitus paar stseeni olemata jättis ja nii mõnegi otsa lahtiseks, aga et teatrikunst on kaduv, see eksisteerib vaid hetkes, ei saa väga midagi parata ka. Jah, järgmisel päeval mängiti seda jälle, aga ei hakanud lisapiletit enam ostma. Minu mällu jäi ta sellisena, nagu esmalt nägin.


Ja sügis muudkui lähenes.
Aga mina jõudsin veel Kirjanduse Majja. Külastasime úr Lauriga sellist kultuuriüritust nagu Kirjanduslik teisipäev, kus Tajo Kadajas esitles uut heliplaati "Sõnu vaikusest", laulud Poogna autorite tekstidele ning viimased esitasid ka ise oma luulet. Selline.. huvitav elamus. Tegelikult, paar lugu jäid isegi end pidevalt meelde tuletama; ei teagi, kas laulu enese või algse luuleteksti pärast.
Õhtu ise oli hämar-soe, kohati tibutas akna taga vihma. Tänaval mööduvad inimesed vaatasid uudishimulikult akendest sisse, alla krüpti. Mingi hetk oli see isegi kohatult naljakas. Vähemasti leevendas tagasihoitud naer melanhooliasse laskumist.
Tagasiteel pidasime maha sisuka ja sügavamõttelise vestluse: minu monoloog folkloristika mõistest, arenguteedest Eestis ja rahvaluuleteooria muutumisest 20. sajandil. Mitte, et see mu lemmikteema oleks (aga mitte ka, et mul midagi selle loengu vastu oleks olnud), vaid, et oli vaja.
Sest kolmapäeval algas sügis..
... Ja oli kontrolltöö. Mis kõigile õppinutele otsekui näkkunaervaks mõnituseks koosnes filmivaatamisest ning rühmatööst selle põhjal. Ohjah. Lohutasin end, et vähemasti eksamil on kergem. Ja ega need täispunktid täiesti laest ka ei tulnud..
Nüüd, kui sügis oli käes, võisin punavate puude kollastesse lehtedesse (sellised on olemas - vaadake Struve tänava parke, nt) ning tihenenud vihmasadudesse rahulikumalt suhtuda. Näiteks kolmapäeval loengust tulles või siis neljapäeval filmi vaadates ja akna taga krõbistavale vihm-olendile mõeldes. Ent jah - eelmine nädal tõi lisaks tõesti filmiõhtu Raatuse rahva seltsis. Ühika omad, ma mõtlen. Mitte need.. kellest me ei räägi. Oli väga naerune ning muhe hilisõhtupoolik. Kuigi filmid ise olid keskpärased ameerika labane huumor ning imal armastus ('Old School' & 'P.S. I Love You'), võis neist siiski saada üle keskmise sotsiaalse elamuse ning hea tuju. (Või oli see Kalevi kommidest?).

Reede kodumail viis mind vanadele headele kooliradadele vaatama, kuidas noored rebasekutsikad omale jahu ja sulgi näkku saavad(muu olluse koosmõjul). Nostalgitsev diskoõhtupoolik endiste koolikaaslaste (ja jätkuvalt heade sõpradega) kulmineerus tuletõrjealarmiga, mille tulemusena rahvas majast välja aeti ning sees tuled ära kustutati. Mustvee koolil on vist uued meetmed, kuidas õpilased efektiivselt koju saad(t)a. Või ei tea uued kommuuniliikmed (ununes vanadel ära?), et WC-s ei tohi suitsu teha. Vähemasti sain külaskäigule linnukese kirja.

Ometigi, ma nüüd ei mõista - mis värk selle ''Jäise mõrvaga'' on?! Saatus on nähtavasti selle mulle ära keelanud.. Sest plaanitud 22. oktoober pidavat TÜ kirjandusrebased oma ametliku ristimise saama. Oh well.. Igatahes, idee päristeatrist (ja kutse sinna) on, ausalt öeldes, kõrvusttõstev. Aeh.

Mis puutub veel kõrvadesse, siis..
Vähem sõnu, rohkem muusikat. Nädala kummituslugu (mis nähtavasti ei kavatse niipea oma staatusest loobuda) on siin.
Love it.

poole-tunni-postitus.

Liiv. Aeg on liiv. Ta kaob sõrmede vahelt nii kiiresti, et ei jää aega teda korralikult peos hoidagi. Kõik mu mõtted kirjutada kõigest. Pisikestest detailidest suurte plaanideni - peavad nüüd ära mahtuma poole tunni sisse.
Teise nädala algus oli eelmisega võrreldes kiirem. Kaduvam. Kord oli üks teisipäev raamatukogu, linnatänavate, üürikese kitarrimängu, Aristitolese ja Dundes'ga jõe ääres ja vaatega Toomemäelt tuvidele pruunil katusel (mis olid peaaegu sama ilusad kui tähed öötaevas). Vahepeal tibutas. Aeg seisis.
Tuli uus teisipäev. Ei olnud enam seda võlu. Olid loenguvõlud. Ja siis suutsin ma haigeks jääda. Murdusin sellele viirusele, kes igal teisel inimesel, olenemata soost, vanusest, lemmikloomatõust või akadeemilisest kraadist vargsi järgi käib ja pimedatel nurkadel neile loitse peale loeb. Järgnevad paar päeva olid üsna 'paksud' ja hägused. Helgemaks hetkeks oli pisike retk raamatupoodi, kuum kakao ja retk postkontorisse. Me oskame nüüd lennupostiga kaarti saata. Ja muidugi, Lee särav pärl:
Mina söön õuna, mõtisklen, kas õuntega sisenemine on lubatud?
- Ei tea. Aga kui friikidega sisenemine on lubatud, siis Sa saad sinna üksi minna.
- Aitäh, Lee.
(Ma saan aru küll, mida Sa öelda tahtsid - ka ilma Su järgnenud vabandamise ja seletamiseta. That just made my day, really : D )
Ja neljapäeva õhtu tõi kursakokkutuleku ja Zavoodi, veel ühe kakao, paeluvad vestlused kreatsionismist, nokkloomadest, seks-ninjadest.. Name it. Peale selle juhtusin kluppi. Kord sai seal käidud ja vanad tuttavad sellest ajast juba alt ei vea. Lisaks veel tartlasneiu, keda samuti ammu näinud ei olnud. Haiguski otsustas sellise suurepärase õhtu ees taanduda. Või oli see eelmise õhtu tee-ekspressist. Ma isegi ei uskunud, kui head inimesed mu sõbrad ikka on: lähenegu kell kas või keskööle, saanud kuulma, et ma olen haige, tuuakse kohale kuum piparmünditee meega ja soovitakse head paranemist.. Selle nädala armsaima teo tiitel läheb Sulle, Sten.
Reedel olin juba kodus. Käisin T. sünnipäeval ja mängisin põnevaid lauamänge. Õnne veelkord, Timo!
Täna kokkasin. Ja õppisin. Lugesin.
Ja pool tundi saab täis..
Ma oleks tahtnud kirjutada veel. Mõnest mõttest, mõnest seigast. Aga neid tuleb veel.. Tuleb.

Ja see laul saatis mind nädala jooksul. Olgu ta teiegagi:
Damien Rice - Your Ghost.

Kuidas jäädvustada elamusi?

See on küsimus, mille kallal ma taaskord ajusid murran. Jõudsin traditsioonilisele järeldusele.
Sõnadega, esmalt.
Päevad ei olevat vennad. Ega ka nädalad, kuid mingil moel sugulased on nad kindlasti. Järjekordne elamusnädal sai linnukese kirja ning kohe-kohe ka oma pealispinda riivava kokkuvõtte siia virtuaalpaberile.
Eelmine nädal tõi kino. Tema suguvennast mööduv nädal aga teatri ja lisaks kontserdi. Neist esimene..

... saabus sama ootamatult kui jääaeg. Jahmusin soovide ohtlikkuse ja võlu üle, kui tagasi mõelda.. Ühel esmaspäeval, vist, jalutasin kursusekaaslasega mööda tänavat kodu poole ja laususin: ''Kui ma koju jõuan, soovin, et üks hea haldjas oleks mulle padja alla teatripileti jätnud. Lihtsalt niisama..'' (täpsustuseks: Tartus lõppes just festival Draama 2009). Loomulikult seda ei olnud. Ega olnud ka järgmise päeva hommikul. Reaalsus on vahel jäik ja kurb nagu Pinocchio nukk kolikambris. Teater oli kõikjal mu ümber ja minus peituv selle pisike armastaja tõstis taas pead. Ometigi tulin täiesti sellele mõtlemata viimasest loengust, kui silmasin Tessi.. (Tess oli Viljandis mu parem käsi. Või olin mina tema oma, sel pole vahet.) Jooksin teda kaelustama ja küsima, kuidas tal õpingud lähevad. Siis nägin juba nii mõndagi tuttavat nägu   s e l l e s t  ajast ja väljendasin oma siirast äratundmisrõõmu. Tess, kallike, peab mind ikkagi üheks selle pere liikmeist. Armas. Selgus, et nad olid kursusega etendust vaatama tulnud. Ja ma mainisin, et see on lausa suurepärane. Mingi segase hetke vältel sain ma aga varsti kinnituse, et võin järgneval kahel päeval ka teatrisaalis vaataja osa etendada, kui soovin. Tasuta. Kui eripääsmega teatritudeng ; ). Esialgu ei suutnud ma kõrvu uskuda. Mitte, et oleksin esinenud T. P nime all, vaid, et selline olukord tõesti avanes. Võtsin pakkumise vastu - arusaadavalt. Ja siis, õhtul, kui Athena lähistel toimus järjekordne tutvumisõhtu, jõudis mulle viimaks kohale: haldjad on tõesti olemas! Kõik läkski nii, nagu soovisin.. Metafoorselt. Boonuseks sellele pääsmele oli otseloomulikult näha kõiki neid inimesi, kes mind nähes kindlasti vähem rõõmustasid kui mina neid, ent kes mingil määral on minu jaoks omandanud helge sümboolse tähenduse millestki heast ja kaunist. Viljandi pere. Paariga neist tunnen ma siiski veidi lähedasemat sidet, seetõttu võin väita, et oli väga tore taas vestelda.

Järgmise päeva õhtul hüppasin läbi tutvumisõhtult vol 4 ja jalutasin Genklubisse. ''Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud'' sai vaadatud.
Ma püüdsin. Ma tõesti püüdsin terve selle tüki ajal mõelda - mõelda sellest, mis on kogu selle sürrealismi ja absurdi taga. Miks nad mida tegid? Mis oli selle eesmärk? Šokeerida inimesi? Murda traditsioone? Ironiseerida? Keerata vint üle? Kas armastus muudab inimesed tõesti loomasarnasteks ebainimlikeks skisofreenikuteks, kui see on puru? Kas tõesti on inimene loomult labane ja sirgjooneline ning vaid armastus muudab ta ülevaks ja mitmekülgseks? Ja kas see etendus ongi armastus: kriipiv soov kuulda sõna. Kuulda mingitki sõna, vastusidet, midagigi viimaks, kui kõik tundub absurdne ning õõvastav. Ent kõlab vaid vaikus. Otsida armetult valgussõõri pimedast toast, lastes sel viimaks paljastada hinge jubedad väärastunud vormid. Näidata neid kui arme. Arme sellest, mis jääb järele inimesest, kelle armastust peteti...  Rusuv. Palju kordi tekkis allaandmissoov- selline, mil oled valmis ka kõige mõttetumaks lahenduseks, peaasi, et see tuleks. Ent seda ei tulegi..  Armastus on midagi eemalseisvat, mil pole mingit seost ei Taavi, Taaveti ega ühegi saalisolijaga. Kummitama jäid viimased sõnad:
<<Ma tahaksin lõpetada  Artur Alliksaare luulereaga: ''Ja tulevik on Sinu jälgi täis..'' Kuid ma ei saa.  Sest see pole tõsi.>>
(ja ainsaks valgusallikaks olev prožektor lasti kildudeks põrandale, jättes saali matvasse pimedusse.)

... ja siis oli see teine üritus - kontsert, mis mulle täiesti ootamatult kingiti. Peresiseselt. Põhjusel, et see toimus siinsamas, kodujärve ääres. Selline üritus nagu Must V tagasitulek, peaesinejaks Tanel Padar & The Sun, soojendajateks FryJack ja Raisk. Viimastest ei teadnud ma enne midagi. Ega tea nüüd ka. Tublid poisid, tehke oma rokki ja punki edasi. Kunagi saate superstaariks. 
 

Alguses oli lava. Ja vähe rahvast. Ent kelle ma ära tundsin, oli tuttava näoga helitehnik - jah, Hencu oli täiesti omas elemendis ja lausa elus. Morigani bassimeest pole ammu näinud, tõdesin. Olid ajad, olid ajad.. Puhas kuld. Was nice to see U again.
Ja TP-d ning The Suni oli ka hea üle pika aja kuulda/näha. Tõeline rokielamus toodi koju kätte ja ma sain selle üle vaid siirast headmeelt tunda. Koos E. ja E.-ga. Isegi rahvast tuli õhtu jooksul juurde ning vähemasti ei jäänud me rumalasse olukorda staarirokkarite ees. Näpud said visatud. Aga mitte ära; järgmiseks korraks jätsin osa alles..

Ning siinkohal selgub tõde, et elamusi saab veel ühel viisil jäädvustada: pildistades. Et masinaks oli mobiil, jätab kvaliteet soovida. Kuid seda tõsiasja võib ju ometigi ignoreerida. 

(Nii pika postituse puhul jätan ülikoolirõõmud järgmisesse sissekandesse.)

Pühapuu.

Üle Su paokil habraste huulte langesid tuhanded sõnad.
Juhtus see öösel, kui keegi ei kuulnud,kuid akendel voolasid mõrad.

''Rasked..,'' ma kuulsin ütlemas kõiki, kes vaatasid aknaid ja maju.
Mina ei uskun'd ja silkasin õue, et näha, sest kõrvad ei taju.

Nii väga ma tahtsin korjata täis Su sõnu oma asised peod
enne, kui tuul nad arutult okstesse valesti kokku veel seob.

Enne kui kellegi määrdunud jalad neil' jätavad porise raja
või keegi nad hooletult minema viskab, sest leiab, et neid pole vaja.

Ent õu oli tühi, niisamuti tänav; rohu sees haigutas suvi.
Su sõnad olid sulanud viimseni ära kui maikuusse eksinud lumi.

Kõik imbusid mulda. Järgmisel koidul akna all' sirgun'd üks puu.
Kümneid rändajaid nüüd selle juurde on käimas ja andmas tal suud.

Mida tähistab reaalsus?

Tool ei tähista tooli. Tool='tool'. Nii väidab härra M. Lotman. Oma kõrvaga kuulsin ja mõtlesin sügavalt selle üle järele, kuivõrd ikkagi on kõik ''maitse asi''. See tähendab, vaatenurga ja inimeste loomuomase subjektiivsuse asi.
It's all in Your eyes.

Nädala olen ma paiknenud kusagil teises reaalsuses. Selline tunne, nagu oleks visatud tiiki. Aga mitte külma ega ebameeldivasse, vaid üllatavalt pehmesse ja sooja. Ent sügavasse. Ma tean - see on näiline. Kõik need inimesed - ka nemad on osa optilisest illusioonist; ja ma ei pea siin silmas esimesel infotunnil õppejõu poolt hüütud kildu. . Aga ma soovin, et nii jääkski. Selline illusioon võiks kesta kaua. Palju kauem, kui tegelikkus. Mida iganes siis reaalsus ka ei tähistaks..It's all in my eyes.

Ent, et mitte kalduda ulmadesse ega abstraktsiooni, räägin asjast. Keda need minu segased mõttevälgatused nii ülepea huvitavadki. Mõistetamatuks jäävad nad igal juhul. Tihti mulle endalegi.

Tere, olen Rebane. Mõnda aega juba. Oma esimese nädala olen jätnud selja taha nagu üle õla heidetud näritud õunasüdamiku. Suu veel seemneid täis, püüan mõistatada, mis liiki viljaga on tegu. Siiani näib väga kuldreneti maitsega: tumekollane ja magus, ent mitte lääge. Justnagu õhtud Tartu tänavatel.
Jalutaksin parema meelega rohkemgi, kui jalad lubaksid. Paratamatult, näete, pean ikka veel kurtma ja oma rasket lugu jutustama. Kuid mitte, et teenida haletsemist, vaid kirjeldada miljööd. Ja elukogenud tudengid teavad juba nii mõndagi sellest, et kontsad on üliõpilase jaoks peaaegu ''keelatud nimekirjas''. Ei tohi. Eriti kui arvestada, et osa linnaliini bussijuhte on mühkamid.
Ühel sellisel lonkimisõhtul, kolmapäeval, kui ruttasin Star Cafe'sse üliõpilasõhtule, nägin bussijaamas T.-d. Eesti on väike, mainisin, läksin tere ütlema. Üllatus, mis järgnes, võttis mul mõneks ajaks mõtted ära ja nii ma vist vahtisin üsna tobeda näoga kahte noormeest mu ees, kes väitsid, et on õhtuse ürituse korraldajad. Esimene reaktsioon oli:õnn! ma ei peagi kiirustama. Korraldajadki pole kohal.. Teine aga: kas see saab tõesti võimalik/juhus olla?
Igatahes veetsin väga rahuliku ja meeldiva õhtu ilusate ja heade inimeste seltsis. Just selliste, kellest laulab Sõpruse pst. Mitte, et ma seda oodanud oleksin, aga nii palju siis karmist üliõpilaspeost..
Teel tagasi haarati mind uutesse kohtumistesse. Kord oktoobris sai käidud klubis. Ja selleaegsed tutvused ei ole siiski aurustunud, vaid täiesti olemas.(Kõik teed viivad nüüd Tartusse.) Ja lahkus kinkis mulle veel kesköise filmielamuse Cinamonis. Ning väikese seiklusretke Tasku parklas. Liftid on nõrkadele.. right? Lisaks tänuväärse autosõidu ühikakoju, mis kergendas sõna otseses mõttes mu jalavaeva.

Neljapäev tõi kaasa uued huvitavad loengud ning emotsioonid, mida ma siiani ei mõista. Kuidas ma vahel lausa vihkan seda, et sõnade ja kirjeldustega ei saa anda edasi kübetki hetkede olemust, vahetut kogemust ega vaimset tunnet. Kogu jutt jääb kuivaks ja hoomamatuks ning kaugeks nagu nigeerialasele jääkaru. Kurb. Seepärast võin ma küll rääkida, kuidas me kursusega kokku saime (no, vähemalt poolega meie ~90-st inimesest) ja veetsime ilusa septembrikuise suveõhtu Pirogovil, aga.. Paljud vaid krimpsutaksid nina ja mõmiseksid midagi 'hukas noorusest' või 'distsiplineerimata harimata hipikarjadest'. Aga ometigi, vaidlen vastu. Mitte sellele, et oleksin ise enne sealkäiku sama arvanud, vaid sellele, et nii võib huupi arvata. Kui nüüd metafoorselt rääkida, siis hipisid on igal pool. See ei olene kohast, ajast ega seltskonnast, vaid inimese enda maailmatunnetusest. Ja miks peaks siis hipi kindlasti halb ja põlastusväärne olema? Mina igatahes olen hakanud situatsioonides, inimestes, elus huvitavat, uudset ja eripärast märkama. Kõiges on oma alternatiivne võlu, kui seda silmata ning samas ise selle keskel olla. Avatus. Vastuvõtlikkus. Neid omadusi on vaja. Ilma nendeta kapseldutakse ja surrakse pimedana. Nii ma usun. Eks igalühel ole neile omad piirid, ent vähemasti peab olema tahe.

Piromaania. Ristisin selle õhtuse tudengifenomeni nii; ja vähemalt üks inimene naeris selle üle. Aitäh.
Koos naermine on omamoodi usalduse sümbol. See, et sa jagad kellegagi naeru, on sama, mis jagada saladust, näiteks. Ja mul on hea meel, et eilne oli hommikust õhtuni täis naeru. Vähemalt algus on hea. Või see vaid näib mulle nii.. Siiski - tahan, et see kestaks kaua. Kauem, kui tegelikkus..

''I miss you most when you are with me..''

Addendum: pole hullu, et te nii tagasihoidlikud olete ja mulle vähimatki tagasisidet jätnud ei ole. Nüüd on kõik juba korras.

‘’Kas keegi suudab kaks korda inimene olla?’’ ...

…‘’Ühtegi korda ei suuda keegi olla, ‘’ ütles ta. ‘’Aga püüdma peab.’’

Jumal tänatud, et täna oli palav ja mitte vihmane. Jumal tänatud, et asfalt oli päiksest kuum, et oli nagu suvi ja mitte nagu talv, mitte lumi. Sest vastastel juhtudel oleks paljajalu ringi käimine raskendatud olnud. Aga sel juhul ei oleks ma ju seelikut ega kontsaga kingi ka pannud.. Võta nüüd kinni, mis viib milleni või mis mille tingib.

‘’See, mis tuleb sõbrasüdamest või saatuse salaküljest, on tõrjumatu.’’

Igatahes, Tartu võlusid peavad ikka rikkuma mingid mühkamid, kes omasuvatsi peatusi valivad. Ja nii ma sain lisa 2 km kõndida. Ei hakanud õiendama ka.

Kui ma ükskord Toomemäel olin, ei  pidanud ma enam vastu ja tagasi tulin paljajalu, kingad kotis. (Kommentaar kaasloenguliselt: ‘’Oi, meil on siin hipi.’’ Kas eriolukord ja enda mugavamalt tundmine tähendab hipiliikumist? Enda teada uimasteid ja rahu-armastuse teemat valjuhäälselt mitte ühegi vahendiga ei kuulutanud. Lihtsalt jalgadest olid narmad järel.)

Aga üldiselt loeng, kuhu ma jõudsin (kingadega), innustas mind juba alguses, panemata tähele puupüsti auditooriumi, mis oli ette nähtud ~ 200 inimesele, kuid mahutas üle 300, ning hõõguvatele ja hõõrutud jalgadele. Tsitaadid pärinevad loengus põgusalt mainitud Nikolai Baturini ‘’Karu südamest’’. Tuleb vist lugema hakata; folkloristide piibel, they say. Kui ma mingi aeg raamatukokku jõuan.. Ja kui afiksaaladverbide, translatiivide ja kvotatiivide kõrvalt aega jääb. Ega vist, kui just ei pea.

Tartu lõhnab vanilli ja lämbete rooside järele… Vähemalt minu kapis.

‘’Mina sobisin nende hulka, justnagu oleksingi ma nende hulgast, ainult vahepeal lahkunud, et mujal sündida.’’

Nonii, suhkrunäod, ...

...saage tuttavaks - see on pirukas. Nimetage teda, kuidas soovite: Suvelõpukook, Богородица-kook või lihtsalt õuna-kohupiimaplaadikook mandlitükkidega. Kogu austusega tänase suure jumalaema püha vastu eelistaksin ma isiklikult hoopis küll viimast. Sest just see ta on. Aga ma vahepeal mõtlesin, et ta võiks esimest nime kanda. (Nädalavahetus ei loe, see kuulub alati puhkuste ajal väljaspoole arvestust.) Ja esmaspäeval, olenemata kuupäevast, algab siiski koolihooaeg.
Et siis koogike. Õunu oli palju ja kohupiim poes nädalalõpupakkumisega. Püüdisin vispli ja taignarulliga oma musklit vormida ja tulemuseks ei olnudki midagi väga hullu. Ma isegi ajasin näpuga retseptist rida. (Kuigi mandel oli minu lisand. Ahjaa, ja pärmitaignast põhi ka. No, olgu, jääb siis koogikate. Väikeste mööndusetega..) Oli väga 'head-aga-suvi-tere-kool-maitsega'.
***
Tahate raamaturetsensiooni ka? Vahest teine kord. Kui üldse. Sain ühega lõpusirgele jälle ('Kuidas jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leita' - Sara Nickerson); mõtteid tekkis küll, aga iseasi, kas need on väärt avaldamist, sest midagi suurt ja üllast end välja ei haudunud. Tore noortejutt oli(miks nad seda täiskasvanute saalis hoiavad?). Selline varajatud didaktikaga. Aga kuna Saatus oli just sellisel kujul mängus (Saatusena suure tähega) ja kirjutamisstiil kohati üllatav- samuti leidlikud vaatenurgad- pean teda veidi ülekeskmisenoortekaks. On paremaidki, kui noorsookirjandusest rääkida (ja ma ei pea silmas meister M. Unti, vaid kaasaja 'andekaid' noortekirjanikke). Näedsa. Ikka jahvatasin mingi arvustuse kokku. Ohh.
***

Nüüd järgenvad kaks olulist teadaannet.

1. Et mul endal mõtteid vahel napib ja/või olen liiga laisk, et neid tekitada... Siis palju huvitavam oleks arutleda kellegi teise mõttekatkete üle. Ühesõnaga kuulutan välja ideedekonkursi ''Millisele küsimusele tahaksid Sina vastukaja?'' (NB: nagu Sa näed, mitte vastust, vaid minupoolset pisikest mõttemulli, mis võib lihtsalt olla sissekanne antud küsimus-pealkirja all.) Kõik küsimused oodatud. Parimad 3 saavad avaldatud. Ütleme nii, et ideid võtan vastu 1 nädala jooksul. Andke tuld.
   
2. Kui keegi IT-tarkpea teab, kuidas läpaka kuupäev ja kellaaeg paika saada nii, et peale sisselülitamist ei näitaks alati mingit Bahama aega, vaid siiski kohalikku ajavööndit, postitagu mulle lahendus. Lisaksin nii palju, et käisin esinduses ja seal väideti, et ma hoidku läpakal akut taga kogu aeg(mis minu arust on lühinägelik lahendus). Ja tehti BIOSe uuendus. Siiras usus, et kellaaeg end ise uuendab nüüd. Korralikult.
   Tühjagi.. (*pettunud*). Linnukesega Windowsi autom. sünkroniseerimise ees või ilma - ikka näitab kiviaega. Või tulevikku. Kust otsast võtta. Help needed.
   

Täna oli ta üksi.

Oma seitse suguvenda/õde oli ta seekord maha jätnud.

Seepärast oli ta ka arglikum.Vähemasti ei pidanud saia juurde tooma, mõtlesin.
Ja selle tüki noka vahele rahmanud, ta vette pugima läkski.
(Üksinda, aga sõi korraga pere eest.)

Otsides Püha Graali.

Kas Sina teadsid, mis on Püha Graal? Oled lugenud? Aha! Küsimus pole kas, vaid kust? Mina lugesin. (Kuri)kuulsast Dan Browni ''Da Vinci koodist''.
Nüüd siis on mul see ligi poole detsimeetri paksune ja üle pooletuhande lehekülje pikkune teos läbi. Ja ma ei oska midagi selle kohta kirjutada. Ma ei julge. Mitte, et ma kardaks mingit äärmuslike kristlaste pahameelerünnakut või religiooniajaloolaste teravat kriitikat, vaid midagi muud. Midagi, mille alge on minus eneses. Skepsise puudujääki? Ahvivaimustust? Igatahes mina jäin uskuma. Ja jälle on pastakal kaks otsa.. Kui ühe külje pealt jäin ma seda jutustust uskuma ning ei lülitanud oma kahtlustussireeni sisse, siis teisalt seadsin tugeva kahtluse alla senised tõekspidamised. Vahest oli mul seda lihtsam teha, mida vähem ma neid tõekspidamisi sügavamalt omandanud olen. Tühi leht mahutab alati rohkem kui juba pooleldi täiskirjutatud.
Pealegi, autor kinnitas, et kõiksugu arhitektuurimälestiste, rituaalide, kunstitaieste ning ürikute kirjeldused on täpsed ja reaalselt eksisteerivad. Niisiis tahan ma sõita Louvre'i ja näha Da Vinci töid oma silmaga, nagu ka seda kuulsat kohta. Püramiidi. Sealsamas. Samuti seista oma jalgega Rosslyni kabelis ja näha viisnurka.
Üks järjekordne raamat, mis tuletab meelde, kui suhteline on tõde ning kui suur on ikkagi see maailm, milles me elame. Räägitagu mis tahes.. et infoajastu globaliseerumine teeb maailma pisikeseks või mida kõike veel. Ent alati on olemas minevik, mille najal meie tsivilisatsioon elab ning toimib, olles samal ajal teadmatuse, peidusolevate ja/või varjatud faktide-saladuste tõttu nii habras, et me ei kujuta ettegi, kuivõrd pahupidi pööraks ühe sellise avalikuks tulemine senise ühiskonna.
Mida raamatust õppida? Kui mitte muud, siis seda, et semiootika on võimas ala. Inimene, kes oskab lugeda märke, võib lugeda end teadjaks. 'Da Vinci kood' õpetab nägema teatud sümboolikat. Tõsi, nagu raamatus mainitud: kes kord on lubanud omale nende tähiste ja tähenduste nägemist, näeb neid igalpool. Kindlad sümbolid joonistuvad välja siin-seal. Lausa õudne, kui õige see on. Ma ei vaata vist ühtegi kunstiteost sama pilguga, nägemata neis seost. Võimalik, et neid ei ole, kuid ma tahaksin neid seal näha. Tahaksin uskuda, et pelk pilt sisaldab endas mingit sügavamat filosoofiat või müstilist ideed. Tõde. Mis iganes see ka ei oleks..
Inimesi vaatan vist ka teise pilguga. Kõik ei ole lihtsalt inimesed tänavalt.. Mulle meenub, kuidas kord Hiiumaal üks vanem soomlasest meesterahavas püüdis mulle midagi eesti-soome keele segus selgeks teha. Milleski veenda. Mind väga ei huvitanud, sest pidasin teda veidrikuks, kes oma jutule lihtsalt paari kõrvu leidis. Ta palus pidevalt viiekümnekroonist, selle kätte saanud, näitas ta mulle sellel üht pisikest märki, jätkates oma juttu. See tundus juba veidi huvipakkuvam, ent ei pannud ühtegi lambikest põlema. Hiljem mõistsin, et härra oli palju kavalam ning targem, kui esmapilgul paistis; polnud teemat, milles ta kaasa rääkida ei osanud või mille kohta tal midagi öelda polnud. Kinkis mulle rannateemalise postkaardi. Enda tehtud fotoga. Njh..
Muud ontoloogilisi vastuseid see raamat ei andnudki. Ega saakski. Kuigi võiks. Need tuleb siiski vist ise enda jaoks leida...

***
Nii palju siis raamatust. Täna kohendasime minu uut pesa. Ülevaadatud.
Lisaks põrkasin kokku hämmastavalt paljude tuttavatega, k. a sellistega, keda poleks osanud oodatagi. Endisest klassivennast Taurist Manicu ja kirjanik-fotograafi herr Salumaani. Sinna vahele veel ekskooliõed, tuttavate tuttavad. Jeerum, vahel on hea nägudemälu ikka selline nuhtlus. Hea, et ma roolis ei olnud. Sel ajal. Hiljem, kui vanaisa jälle külastasime, olin mina see, kes pedaale vajutada sai. (postid on ikka alles, for your information). Korjasime Ruskavere kuulsaid martsipane juurde ja näitasime jälle näo ära. Vanaisa arvas, et nende küüntega mind üle kooliukse sisse ei lasta. .. Ei tea, kas oleks pidanud kihla vedama : P. Lohutati, ei mina ei ole see, kes meditsiini õppima läheb.
Ja nii igavalt lõpetangi.
Punkt.

Fungi, Basidiomycota.

Oh, seda võrratut seenemaailma. Seened, seened, seened.. Täiesti luuluvabad; kes ekslikult arvas, et ma taas midagi 'kahtlast' propageerin. Milline vääritimõistmine. Ei, puhas Eestimaa pinnas on lookas kõiksugustest metsaandidest; jah, eriti seentest. Isa käis seda uskumatut lugu jälle kaemas, veendumaks, kas neid endiselt jagub - neid endiselt jagub.
Häid seeni ja vaba aega ei saa ometigi raisku lasta. Hommik-lõuna möödus jälle Köögis. Seekord marineerisin võiseeni. Päeva naelaks aga sai seenepitsa. Sealjuures tuleks eriti arvestada fakti, et mitte ükski koostisosa ei olnud poolfabrikaat. Seda lihtsal põhjusel, et poeriiulitelt olid ootamatult kaduma läinud kõik pitsapõhjad, ning.. ketšupiga pitsat ei tehta. Tomatipasta sai meisterdatud koduaia punastest viljadest, hulka sama kodune paprika. Ok, oreganot ise ei kasvatanud, süüdi. Ühesõnaga sain sõrmed taignaseks tehtud ning, nagu õigele pitsameistrile kohane, pitsapõhja korralikult laua peal jahu sees rullitud. Luks värk. Lisaks tegin pitsale kaks erinevat katet: ühe poole täitsin varem toorete praetud kuuseriisikate-hakklihaseguga, teise poole varem kupatatud võiseente-hakklihaseguga. Sibulat ka, eks. Tunnistan, 2/3 sööjaist arvas, et kuuseriisikapool võitis. Tagasihoidlik 1/3 (minu näol) eelistas võiseeneotsa. Maitse üle ei vaielda ju. Ja kokkuvõttes ei vaidlustanudki keegi minu seenepitsa head maitset ( :
***
Kui nüüd Köögist välja tulla, siis .. Pidu sai läbi. Selle suve suurfestival ei üllatanud millegi rabavaga. Minu varasemad kahtlused said kinnitust. Niisamuti mõned kõrva sosistatud jutud, mille tõepära oma kuningast silmaga nägin. Mis seal siis ikka.. Sellel festivalil lausa on mingi maik juures. another fairytale gone bad.. Või samas, nii ei saa öelda. Mitte ainult, et tõsist fairytale'i polnud, vaid et midagi pole halvaks ka läinud. Lihtsalt seni poolesvinnas olnud asjad leiavad konkreetse lahenduse. Seekord, nagu nägin, siis sedasi. Good for you. Good for.. ohjah.

Head uudised tulevad ikka rahvasuust, mis tähendab, et ma peaksin nüüd lähiajal rikkaks saama. Nii pidavat ju minema nendega, keda ära ei tunta. Jehhu. Olgu, mitte väga rikkaks, sest neiu J. tundis mu siiski ära.
Kala laadalt ei ostnud.
Ostsime sinki.

***
Kes veel lugeda viitsib, see näeb ära ka järgneva informatsiooni. Eile käisime maal õunu korjamas. Jätsin tänavapostid alles. Ajee!
Ülejäänud pärastlõuna pakkisin täna oma kompse. Homme hommikul saavad need transporditud minu uude pessa.
Ja tehke siis oma parimad entusiasmi-rõõmunäod pähe, eks ole. Sest D. läheb ülikooli, mitte sõtta.
Eneseteostus, maailmaavastamine, 'suur elu' ja parimad aastad.. Nad kõik on ees. Remember that. (Teeme laineid. Veidike kaasaelamist ei jookse mul mööda hinge alla, right)

''Üheksateistaastaselt ei piirdu inimene sellega, et ta lihtsalt midagi ette võtab. Tema tegevusel peab ka mingi õigustus olema.''

(J. Fowles ''Maag'')

God, I love Him..

Täna ma tapsin Hiire. Selle Hiire, kes oli istunud mu peas juba liiga pikka aega. Nüüd on ta surnud. Mõneks ajaks. Ma tean, et siis tuleb ta tagasi. Ja siis pean ma ta uuesti tapma. Viimati tegin seda julma protseduuri juunis. Oeh. Õnneks nüüd peeglisse vaadates ma teda ei näe. Ja see on peamine. Bye-bye, näriline! Hello, polar fox!

Homme mälestame sümboolselt ühe muinasjutu lõpu aastapäeva. Nojah. Bye-bye.
Hoopis intrigeerivam on küsimus, kas Tema tuleb?
St - kas ta pidas oma sõna?
Kui jah, kas ma näen teda?
Kui jah, mis näo ma teen? Kas tema näeb mind?
Kui jah, kas tema teeb näo, nagu ei tunneks mind?
Tuleb ta juttu rääkima?
Ka siis, kui ta nüüd teab, et ma tean, kes ta on?
Kas ta teab?
Kindlasti ta teab..

Tegelikult ma kahtlen. Millegipärast oleks see liiga ebatõenäoline. Miks peaks.

Igatahes lähen mina nüüd oma haaravat kirjanduspala lugema(hiirevabalt).
Ja teie kuulake jõhkralt head muusikat(täiesti seoseta eelneva tekstiga).

Yes, I do love you, FF!

Kodune gourmet.

Kui inimesele antakse korraga palju vaba aega(st mitte tunniseid puhkehetki, vaid pikemaajaline vabagraafik), siis ühel hetkel hakkab ta omale tegevust otsima. Kui kõik seni teadaolevad ja harjumuspäraselt praktiseeritud tegevused on tehtud, otsib ta jälle uut. Sellist, mille peale varem pole eriti mõelnudki.
Üllatusega avastasin ennastki teistsugusel alal katsetamas ja loometegevust rakendamas. Kunstiliik seegi ju. Toiduvalmistamine. Senised harvad juhud, kui olen pliidi kohal askeldanud, on piirdunud mõne minu 'firmaroaga', näiteks kana-köögivilja wok või spagetid itaalia kastme/kana barbeque-pallidega. Pole aega leidnud. Kooli(de)skäimise kõrval oli söögitegemine viimane asi, millele mõtlesin. Aga nüüd, kui juba neli-pool kuud koolikohustusi ei täida, leiab mind tihti köögist. Kunsti tegemas. Kokakunsti.
Või millest me räägime. Nagu muudes kunstivadkondades, ei istu ka selles mulle igasugune kanooniline süsteem. Retseptid on ühed tüütumad asjad. Küll vajalikud, ent mulle ei meeldi, kui keegi dikteerib mulle ette, mitu grammi ma täpselt ingverit või jahu või loorberit lisama pean. Ma improviseerin. Visuaalne inimene, nagu olen, lisan asju silma järgi: nimetage seda tundeks. Sellise metoodikaga kaasnevad ka ohud ja tihti ka suur tõenäosus, et maitsed üritavad üksteist tappa. Aga pole viga. Kui ka roogade konsistents on teine, saan ma selle retsepti alati oma nime all välja anda.
Hiljuti planeerisin osa suurest seenesaagist näiteks marineerida. Vaatasin üht retsepti, teist, kolmandat. Mõtlesin oma peas kokku neljanda ja keetsin hookuspookuse kokku. (Edasiseks meeldetuletuseks: kuuseriisikad on OK, kaseriisikad on 'eritikõrgtasemelinemaitseelemus'.)
Täna, kauni Eesti Vabariigi taassünni puhul võtsin kokaraamatu ette ja tahtsin natuke eksootilisemat õhtusööki. Ei tahtnud hakklihakastet. Menüüs oli kanafilee veini-sinepi-küüslaugukastmega ning magustoiduks tegin mandli-vanilje kooki šokolaadimunavalgekatte ja punaste sõstardega. Loomulikult oli pool sellest mu enda vaimusünnitis. Tempisin siit-sealt miskit kokku, mis minu arvates oleks võinud sinna kremplisse kuuluda.
Siiamaani kõik elavad. Ema arvates oli veinikaste liiga idamaise ja pikantse maitsega. Mina ärritusin selle peale, et munavalged otsustasid väiksemat vahtuminekuvalmidust üles näidata, kui olin lootnud. (Selle koha pealt oli paar päeva tagasi valmistatud kakaovaht vahukoorega palju eeskujulikum.) See viga sai veidi leevendatud želatiiniga.
Mõnda aega võiks lasta emal nüüd süüa teha. Kartuliputru ja viinereid näiteks. Midagi lollikindlat, ühesõnga.

Saaksin ehk oma raamatut lugeda ja mõelda, et miks taeva päralt mu lihased nii valusad on ning miks ometi väljas õhtud nii külmad on. Kalender. Ahjaa. Juba nii kaugel siis oleme omadega. Kartulivõtt ja..
Üleeile oli 18. august. Aasta. Ei usukski nagu. Ja nüüd tuleb juba uus Kala-ja veefestival.
Igasugu mõtted..
Need aga panen kirja siis, kui kalender näitab kuupäeva 'hiljem' ja kell aega 'kunagi'.

Ärge end pühade ajal paksuks sööge. Võtke kätest kinni ja jookske tiir ümber Baltimaade.