See on küsimus, mille kallal ma taaskord ajusid murran. Jõudsin traditsioonilisele järeldusele.
Sõnadega, esmalt.
Päevad ei olevat vennad. Ega ka nädalad, kuid mingil moel sugulased on nad kindlasti. Järjekordne elamusnädal sai linnukese kirja ning kohe-kohe ka oma pealispinda riivava kokkuvõtte siia virtuaalpaberile.
Eelmine nädal tõi kino. Tema suguvennast mööduv nädal aga teatri ja lisaks kontserdi. Neist esimene..
... saabus sama ootamatult kui jääaeg. Jahmusin soovide ohtlikkuse ja võlu üle, kui tagasi mõelda.. Ühel esmaspäeval, vist, jalutasin kursusekaaslasega mööda tänavat kodu poole ja laususin: ''Kui ma koju jõuan, soovin, et üks hea haldjas oleks mulle padja alla teatripileti jätnud. Lihtsalt niisama..'' (täpsustuseks: Tartus lõppes just festival Draama 2009). Loomulikult seda ei olnud. Ega olnud ka järgmise päeva hommikul. Reaalsus on vahel jäik ja kurb nagu Pinocchio nukk kolikambris. Teater oli kõikjal mu ümber ja minus peituv selle pisike armastaja tõstis taas pead. Ometigi tulin täiesti sellele mõtlemata viimasest loengust, kui silmasin Tessi.. (Tess oli Viljandis mu parem käsi. Või olin mina tema oma, sel pole vahet.) Jooksin teda kaelustama ja küsima, kuidas tal õpingud lähevad. Siis nägin juba nii mõndagi tuttavat nägu s e l l e s t ajast ja väljendasin oma siirast äratundmisrõõmu. Tess, kallike, peab mind ikkagi üheks selle pere liikmeist. Armas. Selgus, et nad olid kursusega etendust vaatama tulnud. Ja ma mainisin, et see on lausa suurepärane. Mingi segase hetke vältel sain ma aga varsti kinnituse, et võin järgneval kahel päeval ka teatrisaalis vaataja osa etendada, kui soovin. Tasuta. Kui eripääsmega teatritudeng ; ). Esialgu ei suutnud ma kõrvu uskuda. Mitte, et oleksin esinenud T. P nime all, vaid, et selline olukord tõesti avanes. Võtsin pakkumise vastu - arusaadavalt. Ja siis, õhtul, kui Athena lähistel toimus järjekordne tutvumisõhtu, jõudis mulle viimaks kohale: haldjad on tõesti olemas! Kõik läkski nii, nagu soovisin.. Metafoorselt. Boonuseks sellele pääsmele oli otseloomulikult näha kõiki neid inimesi, kes mind nähes kindlasti vähem rõõmustasid kui mina neid, ent kes mingil määral on minu jaoks omandanud helge sümboolse tähenduse millestki heast ja kaunist. Viljandi pere. Paariga neist tunnen ma siiski veidi lähedasemat sidet, seetõttu võin väita, et oli väga tore taas vestelda.
Järgmise päeva õhtul hüppasin läbi tutvumisõhtult vol 4 ja jalutasin Genklubisse. ''Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud'' sai vaadatud.
Ma püüdsin. Ma tõesti püüdsin terve selle tüki ajal mõelda - mõelda sellest, mis on kogu selle sürrealismi ja absurdi taga. Miks nad mida tegid? Mis oli selle eesmärk? Šokeerida inimesi? Murda traditsioone? Ironiseerida? Keerata vint üle? Kas armastus muudab inimesed tõesti loomasarnasteks ebainimlikeks skisofreenikuteks, kui see on puru? Kas tõesti on inimene loomult labane ja sirgjooneline ning vaid armastus muudab ta ülevaks ja mitmekülgseks? Ja kas see etendus ongi armastus: kriipiv soov kuulda sõna. Kuulda mingitki sõna, vastusidet, midagigi viimaks, kui kõik tundub absurdne ning õõvastav. Ent kõlab vaid vaikus. Otsida armetult valgussõõri pimedast toast, lastes sel viimaks paljastada hinge jubedad väärastunud vormid. Näidata neid kui arme. Arme sellest, mis jääb järele inimesest, kelle armastust peteti... Rusuv. Palju kordi tekkis allaandmissoov- selline, mil oled valmis ka kõige mõttetumaks lahenduseks, peaasi, et see tuleks. Ent seda ei tulegi.. Armastus on midagi eemalseisvat, mil pole mingit seost ei Taavi, Taaveti ega ühegi saalisolijaga. Kummitama jäid viimased sõnad:
<<Ma tahaksin lõpetada Artur Alliksaare luulereaga: ''Ja tulevik on Sinu jälgi täis..'' Kuid ma ei saa. Sest see pole tõsi.>>
(ja ainsaks valgusallikaks olev prožektor lasti kildudeks põrandale, jättes saali matvasse pimedusse.)
... ja siis oli see teine üritus - kontsert, mis mulle täiesti ootamatult kingiti. Peresiseselt. Põhjusel, et see toimus siinsamas, kodujärve ääres. Selline üritus nagu Must V tagasitulek, peaesinejaks Tanel Padar & The Sun, soojendajateks FryJack ja Raisk. Viimastest ei teadnud ma enne midagi. Ega tea nüüd ka. Tublid poisid, tehke oma rokki ja punki edasi. Kunagi saate superstaariks.
Alguses oli lava. Ja vähe rahvast. Ent kelle ma ära tundsin, oli tuttava näoga helitehnik - jah, Hencu oli täiesti omas elemendis ja lausa elus. Morigani bassimeest pole ammu näinud, tõdesin. Olid ajad, olid ajad.. Puhas kuld. Was nice to see U again.
Ja TP-d ning The Suni oli ka hea üle pika aja kuulda/näha. 
Ning siinkohal selgub tõde, et elamusi saab veel ühel viisil jäädvustada: pildistades. Et masinaks oli mobiil, jätab kvaliteet soovida. Kuid seda tõsiasja võib ju ometigi ignoreerida.
(Nii pika postituse puhul jätan ülikoolirõõmud järgmisesse sissekandesse.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar