‘’Kas keegi suudab kaks korda inimene olla?’’ ...

…‘’Ühtegi korda ei suuda keegi olla, ‘’ ütles ta. ‘’Aga püüdma peab.’’

Jumal tänatud, et täna oli palav ja mitte vihmane. Jumal tänatud, et asfalt oli päiksest kuum, et oli nagu suvi ja mitte nagu talv, mitte lumi. Sest vastastel juhtudel oleks paljajalu ringi käimine raskendatud olnud. Aga sel juhul ei oleks ma ju seelikut ega kontsaga kingi ka pannud.. Võta nüüd kinni, mis viib milleni või mis mille tingib.

‘’See, mis tuleb sõbrasüdamest või saatuse salaküljest, on tõrjumatu.’’

Igatahes, Tartu võlusid peavad ikka rikkuma mingid mühkamid, kes omasuvatsi peatusi valivad. Ja nii ma sain lisa 2 km kõndida. Ei hakanud õiendama ka.

Kui ma ükskord Toomemäel olin, ei  pidanud ma enam vastu ja tagasi tulin paljajalu, kingad kotis. (Kommentaar kaasloenguliselt: ‘’Oi, meil on siin hipi.’’ Kas eriolukord ja enda mugavamalt tundmine tähendab hipiliikumist? Enda teada uimasteid ja rahu-armastuse teemat valjuhäälselt mitte ühegi vahendiga ei kuulutanud. Lihtsalt jalgadest olid narmad järel.)

Aga üldiselt loeng, kuhu ma jõudsin (kingadega), innustas mind juba alguses, panemata tähele puupüsti auditooriumi, mis oli ette nähtud ~ 200 inimesele, kuid mahutas üle 300, ning hõõguvatele ja hõõrutud jalgadele. Tsitaadid pärinevad loengus põgusalt mainitud Nikolai Baturini ‘’Karu südamest’’. Tuleb vist lugema hakata; folkloristide piibel, they say. Kui ma mingi aeg raamatukokku jõuan.. Ja kui afiksaaladverbide, translatiivide ja kvotatiivide kõrvalt aega jääb. Ega vist, kui just ei pea.

Tartu lõhnab vanilli ja lämbete rooside järele… Vähemalt minu kapis.

‘’Mina sobisin nende hulka, justnagu oleksingi ma nende hulgast, ainult vahepeal lahkunud, et mujal sündida.’’