Mida tähistab reaalsus?

Tool ei tähista tooli. Tool='tool'. Nii väidab härra M. Lotman. Oma kõrvaga kuulsin ja mõtlesin sügavalt selle üle järele, kuivõrd ikkagi on kõik ''maitse asi''. See tähendab, vaatenurga ja inimeste loomuomase subjektiivsuse asi.
It's all in Your eyes.

Nädala olen ma paiknenud kusagil teises reaalsuses. Selline tunne, nagu oleks visatud tiiki. Aga mitte külma ega ebameeldivasse, vaid üllatavalt pehmesse ja sooja. Ent sügavasse. Ma tean - see on näiline. Kõik need inimesed - ka nemad on osa optilisest illusioonist; ja ma ei pea siin silmas esimesel infotunnil õppejõu poolt hüütud kildu. . Aga ma soovin, et nii jääkski. Selline illusioon võiks kesta kaua. Palju kauem, kui tegelikkus. Mida iganes siis reaalsus ka ei tähistaks..It's all in my eyes.

Ent, et mitte kalduda ulmadesse ega abstraktsiooni, räägin asjast. Keda need minu segased mõttevälgatused nii ülepea huvitavadki. Mõistetamatuks jäävad nad igal juhul. Tihti mulle endalegi.

Tere, olen Rebane. Mõnda aega juba. Oma esimese nädala olen jätnud selja taha nagu üle õla heidetud näritud õunasüdamiku. Suu veel seemneid täis, püüan mõistatada, mis liiki viljaga on tegu. Siiani näib väga kuldreneti maitsega: tumekollane ja magus, ent mitte lääge. Justnagu õhtud Tartu tänavatel.
Jalutaksin parema meelega rohkemgi, kui jalad lubaksid. Paratamatult, näete, pean ikka veel kurtma ja oma rasket lugu jutustama. Kuid mitte, et teenida haletsemist, vaid kirjeldada miljööd. Ja elukogenud tudengid teavad juba nii mõndagi sellest, et kontsad on üliõpilase jaoks peaaegu ''keelatud nimekirjas''. Ei tohi. Eriti kui arvestada, et osa linnaliini bussijuhte on mühkamid.
Ühel sellisel lonkimisõhtul, kolmapäeval, kui ruttasin Star Cafe'sse üliõpilasõhtule, nägin bussijaamas T.-d. Eesti on väike, mainisin, läksin tere ütlema. Üllatus, mis järgnes, võttis mul mõneks ajaks mõtted ära ja nii ma vist vahtisin üsna tobeda näoga kahte noormeest mu ees, kes väitsid, et on õhtuse ürituse korraldajad. Esimene reaktsioon oli:õnn! ma ei peagi kiirustama. Korraldajadki pole kohal.. Teine aga: kas see saab tõesti võimalik/juhus olla?
Igatahes veetsin väga rahuliku ja meeldiva õhtu ilusate ja heade inimeste seltsis. Just selliste, kellest laulab Sõpruse pst. Mitte, et ma seda oodanud oleksin, aga nii palju siis karmist üliõpilaspeost..
Teel tagasi haarati mind uutesse kohtumistesse. Kord oktoobris sai käidud klubis. Ja selleaegsed tutvused ei ole siiski aurustunud, vaid täiesti olemas.(Kõik teed viivad nüüd Tartusse.) Ja lahkus kinkis mulle veel kesköise filmielamuse Cinamonis. Ning väikese seiklusretke Tasku parklas. Liftid on nõrkadele.. right? Lisaks tänuväärse autosõidu ühikakoju, mis kergendas sõna otseses mõttes mu jalavaeva.

Neljapäev tõi kaasa uued huvitavad loengud ning emotsioonid, mida ma siiani ei mõista. Kuidas ma vahel lausa vihkan seda, et sõnade ja kirjeldustega ei saa anda edasi kübetki hetkede olemust, vahetut kogemust ega vaimset tunnet. Kogu jutt jääb kuivaks ja hoomamatuks ning kaugeks nagu nigeerialasele jääkaru. Kurb. Seepärast võin ma küll rääkida, kuidas me kursusega kokku saime (no, vähemalt poolega meie ~90-st inimesest) ja veetsime ilusa septembrikuise suveõhtu Pirogovil, aga.. Paljud vaid krimpsutaksid nina ja mõmiseksid midagi 'hukas noorusest' või 'distsiplineerimata harimata hipikarjadest'. Aga ometigi, vaidlen vastu. Mitte sellele, et oleksin ise enne sealkäiku sama arvanud, vaid sellele, et nii võib huupi arvata. Kui nüüd metafoorselt rääkida, siis hipisid on igal pool. See ei olene kohast, ajast ega seltskonnast, vaid inimese enda maailmatunnetusest. Ja miks peaks siis hipi kindlasti halb ja põlastusväärne olema? Mina igatahes olen hakanud situatsioonides, inimestes, elus huvitavat, uudset ja eripärast märkama. Kõiges on oma alternatiivne võlu, kui seda silmata ning samas ise selle keskel olla. Avatus. Vastuvõtlikkus. Neid omadusi on vaja. Ilma nendeta kapseldutakse ja surrakse pimedana. Nii ma usun. Eks igalühel ole neile omad piirid, ent vähemasti peab olema tahe.

Piromaania. Ristisin selle õhtuse tudengifenomeni nii; ja vähemalt üks inimene naeris selle üle. Aitäh.
Koos naermine on omamoodi usalduse sümbol. See, et sa jagad kellegagi naeru, on sama, mis jagada saladust, näiteks. Ja mul on hea meel, et eilne oli hommikust õhtuni täis naeru. Vähemalt algus on hea. Või see vaid näib mulle nii.. Siiski - tahan, et see kestaks kaua. Kauem, kui tegelikkus..

''I miss you most when you are with me..''

Addendum: pole hullu, et te nii tagasihoidlikud olete ja mulle vähimatki tagasisidet jätnud ei ole. Nüüd on kõik juba korras.