Liiv. Aeg on liiv. Ta kaob sõrmede vahelt nii kiiresti, et ei jää aega teda korralikult peos hoidagi. Kõik mu mõtted kirjutada kõigest. Pisikestest detailidest suurte plaanideni - peavad nüüd ära mahtuma poole tunni sisse.
Teise nädala algus oli eelmisega võrreldes kiirem. Kaduvam. Kord oli üks teisipäev raamatukogu, linnatänavate, üürikese kitarrimängu, Aristitolese ja Dundes'ga jõe ääres ja vaatega Toomemäelt tuvidele pruunil katusel (mis olid peaaegu sama ilusad kui tähed öötaevas). Vahepeal tibutas. Aeg seisis.
Tuli uus teisipäev. Ei olnud enam seda võlu. Olid loenguvõlud. Ja siis suutsin ma haigeks jääda. Murdusin sellele viirusele, kes igal teisel inimesel, olenemata soost, vanusest, lemmikloomatõust või akadeemilisest kraadist vargsi järgi käib ja pimedatel nurkadel neile loitse peale loeb. Järgnevad paar päeva olid üsna 'paksud' ja hägused. Helgemaks hetkeks oli pisike retk raamatupoodi, kuum kakao ja retk postkontorisse. Me oskame nüüd lennupostiga kaarti saata. Ja muidugi, Lee särav pärl:
Mina söön õuna, mõtisklen, kas õuntega sisenemine on lubatud?
- Ei tea. Aga kui friikidega sisenemine on lubatud, siis Sa saad sinna üksi minna.
- Aitäh, Lee.
(Ma saan aru küll, mida Sa öelda tahtsid - ka ilma Su järgnenud vabandamise ja seletamiseta. That just made my day, really : D )
Ja neljapäeva õhtu tõi kursakokkutuleku ja Zavoodi, veel ühe kakao, paeluvad vestlused kreatsionismist, nokkloomadest, seks-ninjadest.. Name it. Peale selle juhtusin kluppi. Kord sai seal käidud ja vanad tuttavad sellest ajast juba alt ei vea. Lisaks veel tartlasneiu, keda samuti ammu näinud ei olnud. Haiguski otsustas sellise suurepärase õhtu ees taanduda. Või oli see eelmise õhtu tee-ekspressist. Ma isegi ei uskunud, kui head inimesed mu sõbrad ikka on: lähenegu kell kas või keskööle, saanud kuulma, et ma olen haige, tuuakse kohale kuum piparmünditee meega ja soovitakse head paranemist.. Selle nädala armsaima teo tiitel läheb Sulle, Sten.
Reedel olin juba kodus. Käisin T. sünnipäeval ja mängisin põnevaid lauamänge. Õnne veelkord, Timo!
Täna kokkasin. Ja õppisin. Lugesin.
Ja pool tundi saab täis..
Ma oleks tahtnud kirjutada veel. Mõnest mõttest, mõnest seigast. Aga neid tuleb veel.. Tuleb.
Ja see laul saatis mind nädala jooksul. Olgu ta teiegagi:
Damien Rice - Your Ghost.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar