peotuled läidavad kaldaid.

See on midagi uut - ma ei oska, kuidas ja millisest otsast alustada. Otsast või küljest? Alustada või rääkida lõpust? Alustada lõpust või lõpetada algusega? Kas lõppu üldse on olemas?

Nevermind.

Sügis sai ametlikult alguse. Enne selle tulekut jõudsin ma taas Genialistide klubisse. Jah, 'teatrisse' (Vabandan kõigi nende inimeste ees, kes kasutatud jutumärkide peale solvusid või seda isikliku pilkena võtsid - ma siiski leian, et Genklubi etenduste puhul on nad mingil määral põhjendatud. Sellised - kergelt läbipaistvad. Aga siiski olemas. Andeks.). Tunnistan, et see teatriskäik tuli mulle sama ootamatult kui pangetäis vett, ainult et ilma veeta. Ja pang kukkus ka mööda - ühesõnaga: meeldiv üllatus. Idee autoriks oli Ott, kes heastpeast otsustas võtta ette sõidu pealinnast lõunapealinna, et etendust näha. Sihuke noormees. Ja mind kaasa tirida ning varustada etenduse tõttu ära jäänud alternatiiv-einega oli ütlemata armas tegu. Aitäh. Etendus ise kandis pealkirja ''Erak ja kuuevarbaline''. Üsna üllatav oli, et ühe peategelase rollis tundsin ära oma Viljandi-aegse toanaabri. (Nüüd on see siis käes: sellest on saanud a j a s t u ...oeh.). Tükk ise oli ka üllatav. Midagi olin selle kohta juba kuulnud, aga oma silm on ikka see valitseja.. Mis ta's nüüd oligi.. Igatahes - kanad. Tegelased olid kanad broilerivabrikus. Seda vaatajad muidugi ei teadnud. Nad võisid vaid aimata kogu jutu põhjal ''jumalatest, üle maailma ääre heitmisest, põrgust praepannil ja 70. pimenemisest jne jne''. Kahetsusväärne, et inimlik eksitus paar stseeni olemata jättis ja nii mõnegi otsa lahtiseks, aga et teatrikunst on kaduv, see eksisteerib vaid hetkes, ei saa väga midagi parata ka. Jah, järgmisel päeval mängiti seda jälle, aga ei hakanud lisapiletit enam ostma. Minu mällu jäi ta sellisena, nagu esmalt nägin.


Ja sügis muudkui lähenes.
Aga mina jõudsin veel Kirjanduse Majja. Külastasime úr Lauriga sellist kultuuriüritust nagu Kirjanduslik teisipäev, kus Tajo Kadajas esitles uut heliplaati "Sõnu vaikusest", laulud Poogna autorite tekstidele ning viimased esitasid ka ise oma luulet. Selline.. huvitav elamus. Tegelikult, paar lugu jäid isegi end pidevalt meelde tuletama; ei teagi, kas laulu enese või algse luuleteksti pärast.
Õhtu ise oli hämar-soe, kohati tibutas akna taga vihma. Tänaval mööduvad inimesed vaatasid uudishimulikult akendest sisse, alla krüpti. Mingi hetk oli see isegi kohatult naljakas. Vähemasti leevendas tagasihoitud naer melanhooliasse laskumist.
Tagasiteel pidasime maha sisuka ja sügavamõttelise vestluse: minu monoloog folkloristika mõistest, arenguteedest Eestis ja rahvaluuleteooria muutumisest 20. sajandil. Mitte, et see mu lemmikteema oleks (aga mitte ka, et mul midagi selle loengu vastu oleks olnud), vaid, et oli vaja.
Sest kolmapäeval algas sügis..
... Ja oli kontrolltöö. Mis kõigile õppinutele otsekui näkkunaervaks mõnituseks koosnes filmivaatamisest ning rühmatööst selle põhjal. Ohjah. Lohutasin end, et vähemasti eksamil on kergem. Ja ega need täispunktid täiesti laest ka ei tulnud..
Nüüd, kui sügis oli käes, võisin punavate puude kollastesse lehtedesse (sellised on olemas - vaadake Struve tänava parke, nt) ning tihenenud vihmasadudesse rahulikumalt suhtuda. Näiteks kolmapäeval loengust tulles või siis neljapäeval filmi vaadates ja akna taga krõbistavale vihm-olendile mõeldes. Ent jah - eelmine nädal tõi lisaks tõesti filmiõhtu Raatuse rahva seltsis. Ühika omad, ma mõtlen. Mitte need.. kellest me ei räägi. Oli väga naerune ning muhe hilisõhtupoolik. Kuigi filmid ise olid keskpärased ameerika labane huumor ning imal armastus ('Old School' & 'P.S. I Love You'), võis neist siiski saada üle keskmise sotsiaalse elamuse ning hea tuju. (Või oli see Kalevi kommidest?).

Reede kodumail viis mind vanadele headele kooliradadele vaatama, kuidas noored rebasekutsikad omale jahu ja sulgi näkku saavad(muu olluse koosmõjul). Nostalgitsev diskoõhtupoolik endiste koolikaaslaste (ja jätkuvalt heade sõpradega) kulmineerus tuletõrjealarmiga, mille tulemusena rahvas majast välja aeti ning sees tuled ära kustutati. Mustvee koolil on vist uued meetmed, kuidas õpilased efektiivselt koju saad(t)a. Või ei tea uued kommuuniliikmed (ununes vanadel ära?), et WC-s ei tohi suitsu teha. Vähemasti sain külaskäigule linnukese kirja.

Ometigi, ma nüüd ei mõista - mis värk selle ''Jäise mõrvaga'' on?! Saatus on nähtavasti selle mulle ära keelanud.. Sest plaanitud 22. oktoober pidavat TÜ kirjandusrebased oma ametliku ristimise saama. Oh well.. Igatahes, idee päristeatrist (ja kutse sinna) on, ausalt öeldes, kõrvusttõstev. Aeh.

Mis puutub veel kõrvadesse, siis..
Vähem sõnu, rohkem muusikat. Nädala kummituslugu (mis nähtavasti ei kavatse niipea oma staatusest loobuda) on siin.
Love it.