Loss.

Keegi ei pääse lossi – see on kirjutamata seadus. Olukord, mil tundub, et sinna pääsemine on paari sammu kaugusel, on kõigest tühi lootus: alati tuleb keegi ootamatu, juhtub midagi kummalist ning paarist sammust saab paarkümmend katsumust.
Kõigis meis on see võhivõõras Maamõõtja, bürokraatia ning juhuslikkuse köidikutes vaevlev kangelane, kes meeleheitlikult püüab jõuda lossi – oma ihatud, kuid tundmatu eesmärgini, mis köidab salapära ja müstilise ülevusega. Tegelikkus osutub vahel hoopiski proosalisemaks. Oma pimedate kinnisideedega lämmatab ta selle reaalse elu, mis ümberringi kulgeb. Ja kui ta kord mõistab, et on rühkinud valede väärtuste nimel ja eitanud vigu, võib olla hilja. Ei aita ametlikud läkitused ega tähed taevas. Üksikisiku surm on traagilsem kui kogu plejaadi kangelaste massihukk.

Selline oleks neljapäeval vaatamas käidud etenduse mõttelugu.
Ent kui läheneda veidi teoreetilisemalt, siis julgen tunnistada tüki üle keskmise heaks. Mis veidi kohatuna tundus, oli mõningane ülepopulariseerimine karakterite ja tegevuse pisinüansside puhul. Kui nüüdisaegseid stereotüüpe ja Kafka eestistamist populariseerimiseks nimetada saab. Olgu, eestikeelse levimuusikaga võis viimaks harjuda ning mingil hetkel ei häirinud ka emost peategelane enam nii väga kui alguses (kuigi see veenilõikamine oli maitsetu). Ja kolmas asi, mis natuke kriipima jäi, oli Jeremijase (Martin Kõiv) rollivahetus: totrast tolast iseteadvaks ja karmihääleliseks maksmapanijaks saamine polnud kuigivõrd usutav ega loomulik. Kõivule sobinuks naerutaja roll paremini, ilma asjalikkuseta.
Jah, kriitika on kõlanud ka liiga lihtsakoeliste ning otse-kõigile-arusaadavalt-välja-naljade pihta, ent ma võtsin seda kui lavastajapoolset irooniat. Tõsi küll, kafkalik süngus ja kõhedus kannatas selle all.
Lõpp selle-eest säras oma eksistentsialistlikus-sürrealistlikus headuses ja jättis mõtteisse lüürilise retoorika kaja armastusest..

Jäin rahule. Aitäh.

---

Ent mis puutub edasisse õhtusse, siis järgnev on heaks näiteks sellest, kuidas tütikad pidutsevad (TÜT – Tartu Üliõpilasteater).

Jõudnud Lutsu raamatukogu kohvikusse, kisti mind kohe rahva hulka ja sealt edasi viinapitsi taha (vaevu jõudsin keelduda, enne kui soolapekk ja sibularõngad kätte pisteti). Keeldusin nii viisakalt kui sain ja püüdsin teha juttu tudengifilmi tegijatega castingu’st. Pikalt see ei õnnestunud, sest pidin ikkagi TÜT-i terviseks sõõmu võtma. Ja tõmbama omale õnnemündi. (Selle sain üherublase) Üllatav oli, et mitte ainult pekki, ‘Saaremaad’ ja sibulat ei olnud vabalt saada, vaid kui ma midagi muud juua palusin, tõi meie näitejuht isiklikult mulle mustika Fizzi ja palus lahkesti laua juurde. Seal - ohhoo- oli tervelt kahte sorti salatit, täidetud lihapalle, kringlit ja muud näsimist. Hetkeks tekkis kahtlus ega ma kellegi sünnipäevale pole sattunud, vaid ikka tutvumisõhtule. Ei, kahtlused olid asjatud ja kõike, mida leidus, oli vabalt saada. Noormehed muidugi kasutasid seda võimalust ära ja ei lasknud tasuta alkoholil liiga kauaks seisma jääda. Neiud olid veidi tagasihoidlikumad, ent panustasid ka ise taara taastootmise jätkusuutlikkusse. Niisiis - sööki-jooki oli rohkem kui küll ja ühel hetkel oli seltskond muutunud väga lõbusaks. Muusikavaliku eest vastutas meie näitejuht isiklikult ja lasi meile tantsuks kõike ‘süngest’ tehnost Modern Talking’u ja latiinorütmideni. Ahjaa, Gery Halliwelli, Shakirat ja Iglesiast kõlas ka. Fun. Ning kui tuli elava muusika isu, haaras Jari kitarri järele, andis minikontserdi ja siis suundusime väiksema seltskonnaga sujuvalt koridori edasi laulma ja mängima, sest samas ruumis avastati oma pianistivõimed ja lasti neil särada. Nii me siis eraldi vahepeal laulsime.
Ja tantsu oli ka. Ohjah. Kõik tantsisid, keegi ei viilinud. Olenemata muusikastiilist või –stiilitusest.

Tundsin, et mul polegi vaja oma lossi otsida. Mul on hea ka sellises kohas, nende inimestega. Terve neljapäev oli ood nendest ja neile.